Vahemere Alcatraz

18. veebruari hommikul tuli Vahemere väikesaarele Lampedusale paigutatud politseinikel vastamisi seista sadade kinni peetavate immigrantide raevuga. Ligi 900 põgenikku, kes olid topitud laagrisse, kuhu pidi mahtuma mitte rohkem kui 300, olid oodanud kohtuotsust asüüli asjus enam kui kaks kuud. Taaskord üritasid põgenikud täis kuhjatud laagrist põgeneda, loopisid neid pisargaasiga ründavaid politseinikke kõigega, mis kätte juhtus, ning süütasid protesti märgiks madratseid. Järgnenud tulekahjus ja politseinike rünnakuis sai viga rohkem kui 60 inimest.

Vaid kuu varem oli rahumeelse protesti käigus sellest samast laagrist välja murdnud sajad põgenikud. Samal ajal olid tänavatel tuhatkond lampedusalast, protestimas endise vastuvõtukeskuse laagriks muutmise vastu. Toona oli keskuses rohkem kui 2000 põgenikku, kehvemates tingimustes kui tavaliselt vanglas, 20 ruutmeetristesse kambritesse oli surutud 30 inimest, kes ruumidesse ei mahtunud, magasid õues.

Detsembris puhkesid rahutused Bari CIEs (Centro del identificazione ed espulsione), kus 140 põgenikku, relvastatud kätte juhtunud malakate ja torudega, üritasid vabadusse murda. Vastupanu murdmiseks pidid võimud kohale saatma kiirreageerimisüksused. Rahutuste põhjused samad – kuudepikkused vangistused ilma kohtu otsuseta, teadmatus, ebapädevad kohtuistungid.

Lampedusast veebruari sündmuste eel ja järel mandrile transporditud põgenikud aga leidsid nii Roomast, Torinost kui Milaanost eest samad lood. Viimse piirini viidud vangistatud, põlevad madratsid, solidaarsus-demonstratsioonid tänavatel.

—

Lampedusas on paadipõgenike vastuvõtmiskeskus on olnud olemas juba pikemat aega. Õigupoolest oli tegu omal ajal ühe eeskujulikuma keskusega – seal oli ruumi 300le põgenikule, kellele keskuse ruumides anti esmaabi ja rõivaid, ning kust nad 2 päeva jooksul mandrile transporditi, et seal selgeks teha nende asüülitaotluse põhjused.

Kõik muutus, kui Lampedusa CPAst (vastuvõtukeskusest) tehti CIE (identifitseerimis ja välja saatmislaager) ning maksimaalne kinnipeetavate arv kahekordistati lihtsalt vooditele teise korruse peale ehitamisega. CIEs võidakse inimesi hoida kuid ning Lampedusa puhul näidati välja ka silmapaistvat oskust kiirprotsessidel – 5 minutit kinnipeetava kohta, mõnikord oli keskusel tõlk, mõnikord mitte – inimesi en masse riigist välja saata, hoolimata nende põgenemise põhjustest.

Keda siis õigupoolest hoitakse nendes kurikuulsates laagrites, mida on kerkinud nagu seeni üle kogu Euroopa? Itaalia seaduste eripära tõttu võib sealt leida nii asüüli otsijaid, majanduspõgenikke kui äsja vanglast vabanenud mitte-kodanikke, keda ootab ees tõenäoliselt välja saatmine. Lisaks veel inimesi, kes on lihtsalt töö kaotanud, sest ühes töölepingu katkemisega lõpeb ka õigus viibimisele riigis. Baarman, kes üleeile peenes kõrtsis kokteile segas ja eile tööandjalt rohkem palka küsis, võib end kuue kuu pärast leida ühes kitsukeses ruumis , kus teisel pool trelle seisavad tema endised kliendid – seekord sinisesse riietatuna ja kilpide ning kumminuiadega varustatuna.

—

Tähestikuleem, mis tähistab vähem või rohkem inimlike tingimustega laagreid on kirju ja täieneb päev päevalt. On vastuvõtukeskused, väljasaatmislaagrid, asüülikeskused, kuid peamiselt siiski mingid vahepealsed variandid. Hoolimata neis lokkavatest probleemidest teeb valitsus näo nagu poleks midagi juhtunud. Kõik olla ajutine ja pealegi Euroopa õigustega kooskõlas. Viimases osas on neil kahjuks õigus, Euroopa Liidu direktiiv 2008:115:EC art 15 punktid 5 ja 6 [1] tõepoolest lubavad “illegaalsete” immigrantide kinni pidamist kuni 18 kuu jooksul. Selle seaduse vastu võtmisel saadikud Brüsselis hoopis õnnitlesid iseend, kuna senine olukord olla olnud hoopis hullem, nimelt võis varem Taanis, Eestis, Soomes, Leedus, Hollandis, Suurbritannias ja Rootsis inimesi dokumentide puudumise eest vangistada määramata ajaks.

Ka kurikuulus Bossi-Fini seadus [2], mis Itaalias jätab immigrandi ilma elamisloata, juhul kui ta töö kaotab, on midagi, mille poole vaatavad igatseva pilguga muud Euroopa riigid. Lõpuks ometi võimalus oma äranägemise järgi piirata immigrantidest töölistele jäetud õigusi ja tingimusi, kartmata, et nood selle juures pead tõstaksid, kes julgeks nõuda 15 minutist pausi, kui kaalul on poolteist aastat vanglat + välja saatmine.

Samuti on Euroopas kokku leppele jõutud vajaduses rajada üle Euroopa üha rohkem taolisi kinnipidamisasutusi, enamasti maha jäetud sõjaväehoonetesse, kuhugi tühermaale, kuhu poleks asja tülikatel ajakirjanikel. Lampedusa elanikel pole sellesse aga suuremat usku. Kuigi plaanis on eraldada veel kümneid miljoneid eurosid 10 laagri ehitamiseks Itaalia pinnale, on samas immigratsiooniga seotud eelarverahasid hoopis vähendatud. Nende hirm on hoopis muu – äkki ehitavad Lampedusale ühe suurema laagri ja hakkavadki kõiki seal kinni hoidma. Rahulikust elust ja turismist elatumisest võivad tulevase vanglasaare elanikud siis ainult unistada.

—

Nii Itaalia kui teised Euroopa valitsused teavad suurepäraselt, et taoline vabaõhu-vanglate süsteem oleks täies mahus välja ehitatuna üsnagi kulukas. Lisaks peaksid sellises laagrite ketis siiski valitsema enam-vähem talutavad tingimused, et vältida avalikkuse pahameelt. Seepärast on valitsused ka leidnud, et odavam oleks nii Euroopa Liidu piirid kui ka piirivalve allhanke korras Euroopast kaugemal hoida [3]. Juba aastaid on Põhja-Aafrika riikidele avaldatud survet, et nad looksid oma territooriumile sarnased laagrid, valvaksid paremini oma kõrbepiiri ja looksid sinna militariseeritud puhvertsooni, mis immigrandid Euroopast võimalikult kaugel hoiaksid. Kõik loomulikult hea tahte vaimus, mida Euroopa Liidu erinevad liikmesmaad on nõus heldesti rahastama.

Praktikas tähendab see Euroopast lähtuvate abirahade sidumist puhverriikide immigratsioonipoliitikaga ning nende abirahade suundumist omakorda pigem julgeoleku ja sõjaväe sektorisse. Teisisõnu – humanitaarabi saatmist võimuhulludele diktaatoritele ja kuningatele viimaste sõjaväe (ja võimu) tugevdamiseks. 2004 aasta koostöölepe Itaalia ja Liibüa vahel sõlmiti just laiemas – nafta ja relvaembargo lõpetamise – plaanis, täna on Liibüas vähemasti 28 laagrit, Maroko ja Hispaania vahelised kokkulepped nägid ette lihtsustatud korras töölubade jagamise Maroko elanikele. Viimase kokkuleppe käigus oleks Hispaaniale jäänud ligipääs odavale tööjõule põllumajandussektoris, pluss võimalus seesama tööjõud hooaja lõppedes otseteed Marokosse tagasi saata.

Nii Liibüa kui Maroko seisukord inimõiguste vallas on samal ajal rohkem kui puudulik, näiteks Liibüas ei olegi seadusi, mis reguleeriksid asüüli-otsimist. Mida taoliste kokkulepete täiemahuline täide viimine kaasa toob, võime ainult aimata. Inimkaubanduse kasv migratsioonivoogudes – mida raskem on liikuda seda suurem osakaal läheb organiseeritud kuritegevuse kätte. Totalitaarsete reziimide toetamine ja legitimiseerimine. Humanitaarkatastroofid seni nägematus mahus, kui Aafrika sõjakolletest põgenevad inimesed jäetakse lihtsalt Sahara kõrbe surema.

—

Euroopas on enam kui küll poliitilisi liikumisi, kellele võimule saamise järel ei maksa midagi piirata juhuslike kodanike ja mittekodanike elementaarseid inimõigusi. Kuid nende jõupingutusi saadaks hoopis vähem edu, kui samal ajal Euroopa Liidu peavoolupoliitika neid tagant ei õhutaks. Kurikuulsa Return Directive hääletamistulemuste seast võib leida Toomas Savi ja Tunne Kelami poolt- ning Katrin Saksi ja Marianne Mikko vastuhääle, hääletanute nimekirjas pole ei Siiri Oviiri ega Andres Tarandi nime [4].

Lähenevate europarlamendivalimiste valguses oleks ehk arukas ka oma eelistused üle vaadata. Ehk isegi kirjutada kandidaatidele ja küsida, kas nad tulevikus toetavad üle-Euroopalist laagrite süsteemi, mis ulatub  Põhja-Jäämerest Sahara kõrbeni.

Autor: Kristjan Pruul, Milano

Viited

1. Direktiivi täistekst Euroopa Komisjoni immigratsioonipoliitika leheküljel.
2. Pikema selgitus Bossi-Fini seaduse eripäradest: Difference or Discrimination? The Challenges of Multicultura  Europe. Bossi Fini law: Trick or Treat for the Immigrant? Marc Bloch University, Strasbourg, 2007 (PDF)
3. Oxfam 2005 aasta raport The Externalisation of EU Asylum Policy: The Response of African States, 2005 (PDF)
4. Direktiivi poolt ja vastu hääletanute nimekirja võib leida Newropeans Magazine artiklist.

—