You are currently browsing the tag archive for the ‘Berlusconi’ tag.

Olin otsustanud iga hinna eest kohal olla, sel kokkusaamisel 8.juulil 2008 piazza Navonal kell 18, kuhu kutsuti kõik, kes ei nõustu Berlusconi valitsuse tegevusega ja põhiseadusvastaste ad personam seadustega. Üleskutse tuli ajakirjalt “Micromega”, täpsemalt kahelt ajakirjanikult – Paolo Flores D´Arcais (direktor) ja Pancho Pardi, kellega liitus kohe Italia del Valori liider Antonio Di Pietro (eksmagistraat ja korruptsiooniskandaali “Mani pulite”algataja, muuhulgas pooldatud eelnõude järgi poliitilises spektris pigem paremal kui vasakul).

Samal ajal, kui Berlusconi ja ta käsilased (valitsuseks on seda raske nimetada) töötavad seaduste kallal, mis tühjendavad väärtusest sellise demokraatia tugisamba nagu kodanike võrdsuse seaduse ees; samal ajal, kui avalikkustatakse (õnneks veel!) peaministri telefonikõnesid, mis panevad häbenema kogu maailma ees ja samal ajal, kui opositsiooniliider Walter Veltroni teda tagasihoidlikult sõrme liigutades noomib ning lubab pärast suvepuhkust(!) võib-olla ka võitlema hakata, leidus inimesi, kes otsustasid viivitamata kõva häält teha ning õigusesse ja seaduslikkusesse uskuva Itaalia väljakule kutsuda. Algatusele andsid oma toetuse kohaloleku ja sõnavõttudega paljud kultuuritegelased – Umberto Eco,  Dario Fo, Piergiorgio Oddifreddi, Rita Borsellino. Marco Travaglio, Beppe Grillo, Andrea Camilleri, Dacia Maraini, Margherita Hack, Ascanio Celestini, Fiorella Mannoia jpt

Tahtsin näha, kui palju meid on – neid, kes viitsivad põhimõtete pärast igast Itaalia nurgast kohale tulla; neid, keda ei heiduta kolmetunnine lämbus ja higistamine kuumal Rooma suveõhtul, külg külje kõrval kokkupressituna; neid, keda Berlusconil pole õnnestunud võrgutada ja kes tahavad valjul häälel väljendada muret selle ohtliku pöörde pärast, mille Berlusconi uus režiim võtnud on. Üks maailma suurimaid demokraatia-õpetlasi Giovanni Sartori kasutas selle kirjeldamiseks hiljuti väljendit “dittatura dolce” (“õrn diktatuur”).

Berlusconi valitsuse poolt välja töödatud seaduste hulgas on ka nn. “bloccaprocessi”, mis peatab kõik kohtuprotsessid (arvuliselt umbes 100 000), mille karistus on alla 10 aasta, ainult selleks, et peatada Berlusconi enda kohtuprotsess, mis teda korruptsioonis süüdistab. Samal ajal tehakse usinasti tööd, et ära keelata telefonikõnede pealtkuulamised, kuna need toimivad liiga hästi (korruptsioonijuhtumid tulevad avalikuks ja organiseeritud kuritegevusega seotuid inimesi arreteeritakse) ning ähvardatakse vanglakaristusega ajakirjanikke, kellel tuleks juhuslikult pähe neid avaldada. Privacy, mille jaoks ei ole itaalia keeles isegi eraldi sõna, mis parata. Privacy alla kuuluvad ka muidugi faktid, et peaminister soovitab riikliku televisiooni juhtidele noori näitlejannasid, kellel peab suu kinni hoidma ja et valitsuse naisministrid räägivad oma seskuaalsetest seiklustest  Berlusconiga (pealtkuulamised avaldatud ühes argentiina ajalehes). Mainimist väärib veel siseminister Roberto Maroni idee võtta kõikidelt mustlaste lastelt sõrmejäljed, selleks, et neid oma vanemate eest kaitsta ja paremini identifitseerida…. Usun, et kommentaarid on üleliigsed.

Tulime kokku ja nägime, et meid on päris palju. Korraldajate andmetel 100 000, peaministri massimõjutusaparaadi hinnangu järgi 8000… Parima ettekujutuse annavad ilmselt videod ja fotod (vaadake kasvõi La Repubblica galeriid). Nagu juba mainisin, teretulnud olid kõik. “Opositsiooni juht” Veltroni loobus kohale tulemas, aga vaatamata sellele tulid nii mõnedki Partito Democratico esindajad, kes meeleavalduse lõppedes ära ehmunult eraldusid. Võib juhtuda, kui asju hakatakse õigete nimedega nimetama ning kui kuuled väljakutäie kodanike tormilist heakskiitu…

Mulle meeldisid enamik kõnedest. Igaühel rääkijatest oli omamoodi häälestus – kes kirglik (Ovadia), kes täpne (Flores D´Arcais), kes sarkastiline (Travaglio), kes tasakaalukas (Pardi), kes ülilihtne (Mannoia), kes murelik (Borsellino). Grillo oli seekord isegi tavapärasest rahulikum (ootasin temalt suuremaid purskeid ning teravakeelelisemat väljendust), aga selle eest üllatas Sabina Guzzanti oma ehtroomlasliku rahvakeelsuse ning otsekohesusega.

Moni Ovadia tuletas meelde, kuidas oleme eksinud, jättes demokraatia saatuse demagoogide kätte, et oleme olnud vähe valvsad ning see on näidanud neofašistidele rohelist valgusfoori uueks peatõstmiseks. On murettekitav, et üritatakse meie valusat fašistlikku minevikku rehabiliteerida.

“Pervertsus algab keelekasutusest. Nad on otsustanud rünnata demokraatiat, rünnatses selle sisu ja mõtet. Nad on otsustanud nimetada justitsialismi (“giustizialismo,” itaalia termin poliitiliselt manipuleeritud õigusemõistmise kohta) õiguseks. Niimoodi nad tegutsevad – pöörates termineid pea peale. Usun, et ükski demokraatlik poliitik ei tohiks mitte sekunditki seda mängu taluda. Tahame, et meie valitsejatel oleks kindel moraalne positsioon, ükskõik millise poliitilise orientatsiooniga ta ka ei oleks. Nemad nimetavad seda moralismiks. Väänavad tähendusi ja loovad hägususe, milles oma manöövreid teha. Meie kohus oma riigi ja tulevaste põlvkondade ees on alaliselt valvel olla. /…/Oleme maailma naerualuseks saanud, nad ei viitsi enam lugedagi nendest räpastest sündmustest, mis ikka ja jälle korduvad. Peame ütlema basta! (- “aitab!). Peame loobuma vägivallast, aga mitte kindlameelsest vasuseisust. Ei saa dialoogi pidada nendega, kes termineid väänavad, ei saa dialoogi pidada nendega, kes tahavad fašismi rehabiliteerida.”

Rita Borsellino oli telefoniühenduses ja väitis, et praegune demokraatiakriis Itaalias on sama tõsine, kui ole seda 1992-93, kui tapeti Giovanni Falcone ja Rita vend Paolo Borsellino, mõlemad maffia vastu võitlevad magistraadid. Meie kohuseks on nende pärandust edasi viia ja teha seda, et nende surm poleks olnud mõtetu ning nende elutöö tühja vaeva nägemine. Travaglio kutsus üles “haletsema” seda vaest Berlusconit, kel pole aega isegi mitte oma rikkusi nautida (peaministri enda sõnad!), vaid on sunnitud riigiasjadega tegelema. Palus kätt südametunnistusele pannes haletsusväärse mehe koju saata, puhkama. Grillo kõne (samuti telefoniühenduses) oli tema tavalises stiilis ja kutsus itaallasi üles teadvustama, et riik on pankrotis ja et meie, kodanike, ainus võimalus sellest olukorrast välja tulemiseks on ohjad endi kätte võtta. Ka viimane päästerõngas, president Napolitano, ei ole oma kohustuste kõrgusel, kirjutades alla seadusele, mis garanteerib karistamatuse neljale kõrgemale amtikohale, peaministrile(Berlusconi), Camera ja  Senati presidentidele (Fini ja Scifani) ning presidendile endale. Grillo tuletas meelde, et tema eelkäijad poleks eales sellisel seadusel läbi lasknud minna.

Seesama lodo Alfano ongi Itaalia demokraatia valupunkt ja sellele pühendas oma sõnavõtu Antonio Di Pietro. Kui põhiseadus väidab, et kõik kodanikud on seaduse ees võrdsed, siis lodo Alfano ütleb, et neli on “võrdsemad” – neid ei saa karistada ka sel juhul, kui nad seadust rikuvad. Suurim paradoks seisneb selles, et neli peaskid olema kõige puhtamad ja usaldusväärsemad inimesed, kelle kätte rahvas oma riigi juhtimise usaldab. “Institutsioonid peavad rahus töötatada saama,” seletavad Berlusconi ja tema kambakaaslased. Siinkohal peaksime kõik muretsema hakkama! No mis siis nii hullusti tema hingerahu takistab, kui ta enda aususes nii kindel on?! Ega ometi…või siiski…Aga jah, magistraadidi on ju need pöörased kommunistid, kellelt igasugust jultumust võib oodata…

Sabina Guzzanti, elukutselt koomik, rääkis võrdete võimaluste ministrist Mara  Carfagnast ning tema (seksuaal)suhetest peaministriga. Loomulikult ei huvita meid Berlusconi seksuaalelu, aga kas peaksime alla neelama asjaolu, et üks mitte eriti suure vaimuavarusega soubrette saab minstriks ainult tänu seda laadi teenetele? Riik on mõnedele meist veel siiski lugupidamist väärne istitutsioon. Nagu ütles Guzzanti isegi: “Meie suurepärane vabariik on loodud Resistenzale. Ilmalik!” (viimasega viidates siis eelkõige sellele, et vabariik ei tohiks olla sõltuv Vatikanist ja katoliku kirikust). Sabina kasutas väga otseseid sõnu ja see jahmatas kõiki, aga väljakul oli tunda seda vabastavat tunnet, mis tekib siis , kui keegi võtab endale julguse ja vastutuse ütelda tõde ilma keerutamata. Loomulikult sai tema kõnes oma osa ka Ratzinger:” 20 aasta pärast on Ratzinger surnud ja siis läheb ta sinna, kus on ta koht – põrgusse”. Süüdistuseks oli jätkuv homofoobia innustamine Vatikani poolt, Itaalia siseasjadesse liigaktiivne sekkumine, Prodi valitsuse õõnestamine ja heakskiitev toetus Berlusconile.

“Day after” oli masendav, kuna kogu meedia – nagu ikka – andis täisti VALE ettekujutuse, sellest, mis toimus piazza Navonal. Mulle meenusid need nõukogude aegsed “Aktuaalsed Kaanerad”, kust tõde tikutulega taga otsiti ja ridade vahelt loeti. Sain teada, et oleme vägivaldsed (järgmisel meeleavaldusel ootan “terroristi” tiitlit), agressiivsed ja labased. Ajakirjanikud kiirustasid naeruvääristama Di Pietrot, süüdistama Guzzantit ja Grillot lubamatutes solvangutes, tembeldama  aususe, seaduslikkuse ja oma Põhikirja eest meelt avaldavaid itaallasi segaduses olevaks karjaks. Kõik see tõestamaks, et 8.juuli sõnavõtjatel oli tuline õigus rääkida demokraatia kriisist Itaalias ja et tuline õigus oli ka meil, kes me kohal olime. Tõde väänatakse meedia poolt (ja peremeeste kartuses) täpselt nii nagu võimule (Veltrusconi) kasulik. Veltroni hõikas Di Pietrole “kas sa oled koos meiega või koos Travaglio ja Grilloga?”. Di Pietro vastus oli aga – mina olen koos nendega, kes on väljakul.

Mu süda ei ole kerge, sest ajad, mis tulemas on kõike muud, kui lihtsad. Selles olin veendunud enne piazza Navona meeleavaldust ja sealt sain ma kinnituse, et väga-väga paljudel on sama tunne. Selle eest on mu sees ka üks uus aimdus, soe ja toitev nagu ahjust võetud leib (ja seda enne 8.juulit mul polnud), et võib-olla on meis veel seda väärikust, mis  vastutustunde väärtutste skaalas esikohale paneb. Tahaksin nii väga, et maailm selle väikesele väljakule, täis ausust ja seaduslikkust nõudvaid itaallasi, rohkem tähelepanu pööraks.

Lõpetuseks tahaksin meelde tuletada sõnu, millega Umbero Eco nii hästi kokku Rooma manifestatsiooni mõtee ja murelikkust väljendas: “Demokraatia ei tähenda, et enamusel on õigus. Tähendab, et enamusel on õigus valitseda.  Seetõttu – demokraatia ei tähenda, et vähemus eksib. Tähendab, et samal ajal kui  respekteerib enamuse valitsust väljendab valjul häälel iga kord, kui arvab, et enamus eksib (või tegutseb isegi seaduse, moraali ja demokraatia printsiipide vastaselt). Vähemus peab seda tegema alati ja maksimaalse energiaga, sest see on tema kohus kodanike ees. Kui enamus väidab, et tal on alati õigus ja vähemus ei julge reageerida, siis on demokraatia hädaohus.”

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Peetud kõnesid võib vaadata ka näiteks Jacopo Fo blogist: siin (Guzzanti) ja siin (Travaglio, Grillo, Celstini, Ovadia).

Advertisements

[.]

Itaalias ei pea enam muret tundma arengute üle, kus parempopulistid võtavad meelsasti üle paremäärmusliku kõnepruugi. Itaalias on paremäärmuslikud jõud juba valitsuses ja nende toetajad annavad seda mõista ka tänavatel.

[I]

(c) Vauro

28. aprillil õhtupoolikul sai ainsa hetkega selgeks Rooma uue linnapea isik. Taksode ja rohkearvuliste motorinode rõõmusignaalid ei jätnud ruumi kahtlustele – seesuguse ohjeldamatu reaktsiooniga said hõisata ainult Alemanno pooldajad, sest vastaskandidaat Rutellil fänne polnud. Rutellit hääletasid (ikka nina kinni hoides) need, kes ei tahtnud fašiste Campidogliol näha. Seda olustikku oli ka juba enne valimisi õhus tunda – Alemanno valimiskampaania kumminuialiku enesekindluse tähe all ning Rutelli närviliselt nõmedusi välja pakkumas.

Oma kampaaniaga paremtiiva kõige äärmuslikema jõudude poolehoidu püüdnud Rooma linnapea Gianni Alemanno pidas oma tänukõne linnavalitsuse ette kogunenud toetajatele, kes teda tervitasid kui uut Mussolinit. Parlamendispiikri kohale valiti aga Alemanno kamraad Gianfranco Fini. Pildid, mis jätsid hämmeldusse isegi tavaliselt parempoolsete võite tervitava rahvusvahelise meedia. Situatsioon, mida mujal peetud valimistel saaks võrrelda vaid siis, kui Ühendkuningriigi parlamendikoalitsiooni moodustaksid Konservatiivid ühes Briti Rahvusparteiga, samal ajal neonatside kandidaati Londoni linnapeaks upitades.

Katteta valimislubaduste kõrval tegelevad koalitsioonijõud Itaalia jagamisega oma mõjusfäärideks. Neil päevil peaks lõpule jõudma ka ministriportfellide jagamine, kus endine Forza Italia soovib saada peapositsioone, olles samas nõus jätma kogu administratiivvõimu liitlastele. Rooma andmine fašistidele oligi viimane samm Itaalia jagamisel feoodideks — Lõuna maffiale, Kesk Itaalia Alleanzale ja Põhi Legale. Samas säilitavad nii Alleanza kui Lega nõnda oma poliitilise baasi ja vajadusel vastandumise korruptiivse keskvõimuga.

[II]

Mingeid lubatud reforme aga ei tule. Majanduslik seis ja riigivõlg ei luba makse alandada; kaos, mille tekitas viimane Berlusconi valitsus, oli liiga suur, et seda kahe aastaga parandada. Küll aga ootavad tänulikud valijad Berlusconilt üht: maksuinspektorite vähendamist.

Üks olulisi motiive viimastel valimistel, millest küll avalikult ei räägita, oli Prodi edukas fiskaalpoliitika. 4 miljardit eurot, mis maksupetturite käest välja nõuti, puudutas paljusid ning täna loodavad korruptiivsed ettevõtjad naasta oma vanade harjumuste juurde.

Nõnda jääbki kuulsast majandus ja julgeolekupaketist alles vaid üks element: immigrandid. Süüdlasteks jäävad need 5 protsenti elanikkonnast, kes toodavad 8 protsenti riiklikust rikkusest, kellele makstakse heal juhul poolikut palka ja millest kinni peetud makse riigikassasse ei tasuta.

Immigrantide vastu suunatav riiklik-administratiivne vägivald on endiselt odava populaarsuse allikas. Ukse tegi lahti juba praegune Partito Democratico esimees Veltroni — parempoolsete eeskujul mustlasi taga ajades, ning endine nn. vasaktsentristlik valitsus — määrusega, mis lubas EL kodanikke riigist välja saata.

[III]

Agarad äärmuslased samal ajal, kelle võõraviha ja “antikommunismi” viimaste kuude jooksul hoolikalt õhutati, ei suuda enam käed taskus oodata. Jutt ei käi enam autoga mööda linna keerutavatest Lega vanakestest või mõnede entusiastide kummalistest tervituskommetest —

17. aprillil üritati Roomas süüdata gay kultuurikeskust Mario Mieli ning rünnati sealviibinuid isikuid.

23. aprilli hommikul röövisid Parmas kolm neonatsi relvaähvardusel põhja aafrika päritolu meest.

Ööl vastu 25. aprilli ründasid Palermos 8 Fiamma Tricolore liiget kohalikku aktivisti, kes paigaldas Itaalia vabastamise aastapäeva plakateid.

Ööl enne 1. maid ründasid Veneto provintsis 3 Forza Nuova liiget üht ametiühingu aktivisti.

1. mail Veronas peksid viis parempoolset ultrat kooma noormehe, kes neile suitsu ei pakkunud. Rünnaku ohver Nicola Tommasoli suri 5. mail.

[IV]

Kuigi viimane (kahjuks surmaga lõppenud) rünnak on saanud ka teatava meediakajastuse ja rünnakus osalejad on arreteeritud, pole ei meedia ega politsei teinud midagi teiste sarnaste juhtumite uurimiseks.

Ometi võiks oodata, et kurikuulsad Lega rohelised patrullid helistavad joonelt politseisse, kui peaksid kohtama omi kalleid mustades särkides liitlasi tänavatel luusimas. Või on 30ndate Saksamaa õhustiku taastootmine juba nii hästi edenenud, et tarvilik on tuua tänavatele punased särgid mustade ja roheliste patrullide tegevust ohjeldama?

Sest parteid oma innukaid jüngreid talitseda ei soovi. Alemanno on kord juba öelnud, et noorte kuulumine ekstreemsetesse rühmitustesse (ta ise oli paremäärmusliku Fronte della Gioventù — Noorterinne liige ja hiljem ka peasekretär) on normaalne. Lõpuks on Alemanno enda eluloos kaks arreteerimist äärmuslike meetodite kasutamise tõttu (1982. molotovi kokteiliga NSVL-i saatkonna viskamine, veetis 8 kuud vanglas ja 1989. raskendatud vastuhakk eest avaliku korra esindajale). Austatud parlamendispiiker Fini arust aga on Verona vahejuhtum vähem tähtis, kui Torino noorte meeleavaldus Iisraeli poliitika vastu.

Autorid: Kristjan Pruul, Milano ja Kristel Kaaber, Rooma

Roma, città aperta (© Vauro) karikatuur pärineb kuulsa Vauro sulest, kelle töid võib tavaliselt näha il manifesto veergudel.

Contro RifiutiPärast 1994. aasta valimisi, kui Berlusconi esimest korda võimule tuli, istusid paljud inimesed šokist nädal aega kodus, ei läinud kuhugi, ei teinud midagi. Kuidas siis nii: viimaste aastate jooksul selgus, et see kõik, millest nad olid rohkem kui kümme aastat rääkinud – korruptsioon, CIA osa seitsmekümnendate pingestrateegias, maffia osalus riigis jne – oli tõsi kuid ikka jääb võimule keegi sellestsamast seltskonnast? Seekord niisugust imestust ei olnud – sest 94. aasta õppetund polnud ununenud ja need valimised näitasid ikka veel ainult seda, et ikka veel on Itaalias liiga palju inimesi, kelle arvates on olemas midagi hullemat, kui olla mafiooso – ja see on, olla kommunist.

Pärast valimisi 2008 on see probleem lahendatud – mitte, et kommuniste ei oleks, aga kommunistlik bürokraatia, ehk parteid on saadetud puhkusele. Sinistra arcobaleno (kaks kommunistlikku parteid ja rohelised) said 2.397.909 häält vähem kui möödunud korral. D’Alema, kes püüdis aastaid Rifondazione’t poliitiliselt maastikult välja tõrjuda, ei saanud sellega hakkama, Veltroni suutis seekord hävitada lisaks Rifondazionele ka Pdci ja Verdi, saata Prodi pensionile ja luua kaasanoogutajate partei, kellel paraku ei tundu olevat mingit arusaama või programmi sellest, kuidas käituda opositsioonis. Järgnevail kuudel näeme me ka, kuidas “radikaalse vasakpoolsuse” – kes polnud nii radikaalsed kui nende valijad – bürokraatia püüab ennast iga hinna eest päästa ja kas neil kuidagi õnnestub ellu jääda (milles ma isiklikult kahtlen).

Kuid samas, ka koalitsioonil ei saa olema lihtne. Kuivõrd nendegi programmis ja senises tegutsemises ei ole midagi, mis võimaldaks lahendada Itaalia tegelikke probleeme. Võtame näiteks Napoli prügi. Berlusconi saaks vaid avada mõne uue prügila. Kuivõrd tema ei suuda seda avada ühelgi kohal, kus see võiks olla mõistlik, mis ei ohustaks tugevalt loodust, karjakasvatuspiirkondi või elupiirkondi – sest maffia ei luba ja Berlusconi käib nendega käsikäes – siis peab ta püüdma prügi ladustada sinna, kuhu kohalikud elanikud ei taha (looduspargid, kultuuriväärtusega paigad jms). Samas – nende kohtade kaitseks on juba aastaid toiminud efektiivsed liikumised, kes astuvad kohe niisuguste plaanide vastu. Ja siis peab valitsus kas plaanist loobuma või oma kodanike vastu jõudu kasutama. Samasugune protsess käivitud ka näiteks kiirrongitee (TAV) ehitamise või suvalise teise küsimuse osas – olgu see siis finantskriis, energia, vaesus, immigratsioon, maffia, betoneerumine, sõltuvus Washingtonist, sotsiaalne stratifikatsioon vms.

Kõigele sellele esitas l’Unione mõistuspärased lähenemisviisid oma 2006. aasta valimisteks koostatud 281-leheküljelises detailses programmis, mida ta küll kahjuks ellu ei viinud. See oli signaal vasakpoolsetele valijatele, et parteid, eliit, bürokraadid, “juhtiv klass”, on oma aja ära elanud ning ei tegele enam ühiste asjade vaid ainult iseenda võimuga – ja seega need vasakpoolsed ei vaja esindust parlamendis, sest parlament ja valitsus ei ole enam struktuur, mis suudab reaalselt selle riigi vajadustele vastata. Ei tohi ka unustada, et ka Berlusconi Il popolo della libertà sai 778.287 häält vähem kui möödunud korral ja Partito Democratico umbkaudu 600 000 häält vähem, valimaskäinute protsent langes võrreldes 2006. aastaga tugevalt, seega mitte ainult vasakpoolsed ei ole parlamendis pettunud. Võitsid ainult maffiapartei Movimento per l’autonomia 410.487 häält enam, La destra – Fiamma tricolore, +654.723 häält; Italia dei valori +716.623 häält ja Lega nord 1.276.792 häält enam. Seega – parlamendiesindust igatsevad mafioosod, Genova kurjategijad ja need, kelle jaoks Mussolini oli Itaalia suurim riigimees ning kes siiamaani kasutavad Rooma tervitust.

See võiks viidata revolutsioonieelsele situatsioonile – tegemist oli umbusaldusavaldusega kõigile poliitilistele jõududele, valitsevale klassile kui niisugusele. Samas revolutsiooni võib defineerida ka “järsu muutusena ühiskonnakorralduses” ja hetkel veel ei oska ma ütelda, kas muutus Itaalia poliitilises elus tuleb järsk – palju tõenäolisem tundub, et neil, kes on jäetud võimu juurde, lastakse sumbata soos, kust välja ei saa, Itaalia astub sedasama teed, mida Argentiina on juba käinud ning kukub kriisis kokku. See saab olema hetk, kus me saame teada, kui tugevad on tegelikult need tuhanded movimenti, kes püüavad efektiivsena tunduvaid lahendusi ellu viia ning saame teada, kas Itaalia suudab anda 21. sajandile uue demokraatiavormi, kus (partei)bürokraadid, kommunistid või mitte, ei ole enam valitsevaks klassiks.

Autor: Oudekki Loone, Reggio Emilia

Lega plakatLohutuid valimistulemusi vaadates ei saagi esmapilgul aru kumb on hullem, kas vasakbloki täielik häving või hoopis Lega Nordi triumf kogu Põhja-Itaalias ning nende laienemine Emilia-Romagna suunas, mis siiani oli vasaktsentri viimane kants. Tegelikult kerkivad mõlemad küsimused üles ühest ja samast fenomenist – Lega lihtsalt on endale korjanud paljud senini vasakpoolsete parteide poolt hääletanud valijad.

Southern strategy

Oleks naiivne arvata, et taoline muutus on tulnud iseenesest. Sellal kui Veltroni püüdis end joonistada Ühendriikide presidendikandidaadi Obama järgi (miinus sarm ja kõnekunst), on Berlusconi blokk juba aastaid kasutanud ühte teist Ühendriikides hästi testitud meetodit, nn. Lõuna strateegiat.

Southern strategy võtsid Nixoni lähikondlased kasutusele 60ndatel selleks et võita hääli toona demokraatidele kuulunud lõunaosariikides. Kui demokraadid hakkasid läbi suruma kodanikuõiguste liikumist jäid paljud nende rassistlike vaadetega valijad pisut morniks. Nende häälte püüdmiseks pakkusid vabariiklased omalt poolt välja osariikide õiguste suurendamise, mille abil oleksid siis lõunaosariigid võinud oma segregatsioonipoliitikat jätkata. Rassile ja föderatiivsusele vihjamine ei ole vabariiklaste retoorikast siiamaani päris kadunud, kuigi nende esindajad on southern strategy kasutamise pärast vabandust palunud.

Roheline katk

Kuigi Berlusconi parteil puudub poliitiline platform, kujundati see tema “väljakule saabumiseks” 94-ndal küllaltki liberaalseks. Konservatiivide häälte püüdmiseks valis ta endale juba toona välja kaks isiklikku lõukoera – Bossi ja Fini. Nii Fini “post-fašistlik” Alleanza kui Bossi separatislik Lega olid toona tavalised paariaparteid paremääre avarustes, millel puudus suurem šanss poliitikas mingit rolli mängida. Berlusconi liit aga mõneti “legitimeeris” nende poliitika.

Niisuguse fenomeni taga on lihtne seaduspärasus, mis selgitab ka vasaktiiva lüüa saamist valimistel: koalitsiooni-lepete puhul (mis Itaalias sõlmitakse enne valimisi) on valijatel lihtsam hääletada koalitsioonist enim meeldinud partei poolt, mis omakorda suurendab väikeste parteide ning erinevate ideede jõustumise šanssi. Kui tegu on suurparteidega, kes leiavad end olevat piisavalt tugevad üksi, siis valijatel puudub võimalus valida erinevate (kuigi lähedaste) vaatenurkade vahel kuna nad kardavad, et nende hääl läheb kaotsi.

Lega Nord on siiamaani osutunud enam kui kasulikuks Berlusconile justnimelt selle Southern (praegu pigem Northern) strategy läbi viimiseks. Vasaktiiva toetus immigrantidele muutis lihtsamaks Lega rassistliku kihutustöö, kui sellele lisada Berlusconi antikommunism, mis on otse McCarthylt laenatud ja Alleanza kiindumus “law and orderi vastu, siis saamegi tüüpilise parem-äärmusliku konservatism cum liberalismi, mida Ühendriikides on vabariiklased harrastanud juba aastakümneid.

Feodaalühiskond 21. sajandil

Iseasi on see, kui kaua Berlusconi suudab Lega marukoeri ohjeldada. Igasuguse radikaalse partei populaarsuse säilimise peab tagama pidev konflikt võimuga. Kuigi Lega ei kõhkle oma eesmärkide saavutamiseks valitsusse minemast, jääb Bossi jüngritele Rooma alati vaid suureks vargaks ning mingigi mõistliku poliitika läbi viimine Berlusconi poolt nõuab järjest suuremaid järeleandmisi.

Juba praegu on Bossi teatanud et neil on vaja vähemalt 4 ministrikohta ning et temal pole ülejäänud poliitikutega mingit asja – tema rääkivat ainult suure juhi Berlusconiga isiklikult. Ministrikandidaatide viimastele ametipostidele on tal aga plaanis paigutada teised Lega ninamehed selleks et kindlustada oma võimu Lombardias.

Bossi feodaalitsemise peale teatas Fini, et tema tahab Roomat enda kätte saada ning alustas läbirääkimisi veel parempoolsemate jõududega nagu Destra toetamaks Alleanza kandidaati Alemannot. Viimane on Fini vana parteikaaslane veel neofašistliku Movimento Sociale Italiano aegadest. Kui siia veel lisada Bossi-Fini seadus, mis immigrandid vaat et pärisorjastasid, siis võib leida, et nende eeskujud on pärit veel hämaramast ajaloost.

Kuivõrd aga Berlusconil endal puudub poliitiline programm ja ta seisab ainult isiklike huvide eest võib siiski arvata et taolisi järele andmisi tehakse veel ja veel. Berlusconi viimane valitsus püsis ju rekordilised 5 aastat. Mida paremäärmuslik poliitika võib kaasa tuua Itaalia 60+ miljonile elanikule võime vaid aimata.

P.S. Momente, mis Lega toetusele kaasa aitasid on mõistagi teisigi. Napoli prügikriis, Malpensa ja Alitalia kriis. Hirm globaliseerumise ees. Majanduskasvu pidurdumine üleilmse kriisi taustal etc. Antud hetkel on kahjuks selge, et parempoolne blokk on saavutanud teatava hegemoonia ühiskondlike valupunktide selgitamisel, olgu selle taga siis radikaalsem sõnastus või lihtlabane meediamonopol.

Autor: Kristjan Pruul, Milano

(*) Antonio Gramsci Põhja-Itaaliast lähtuva propaganda kohta. Alcuni temi della quistione Meridionale, 1926. Arutluse Lega Nordi seotusest eelmise sajandi alguse “borghese settentrionale‘ga” leiab ka sellest ajaveebist (ITA).

Pildil Lega Nordi valimisplakatid, indiaanlase pildiga plakatil kiri “Nemad ei suutnud reguleerida immigratsiooni. Nüüd elavad nad reservaatides. Mõelgem”

Enimloetud postitused

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta

Advertisements