You are currently browsing the category archive for the ‘politseijõud’ category.

genova01.jpgPaar päeva tagasi sattusin minema raamatuesitlusele. See kõlas huvitavalt: autoriks katoliiklik ajakirjanik, kes töötab Bologna parempoolse ajalehe “Il Resto del Carlino” juures. See autor, Lorenzo Guadagnucci, võttis osa G8-vastastest päevadest 2001. aastal Genovas täiesti professionaalsetel põhjustel. Ta lõpetas päeva magades keskkooli “Armando Diaz” hoones, just selles kohas, kus nii paljud noored inimesed kogu Euroopast puhkasid pärast kohutavalt pingelisi sündmusi. Päev varem oli carabiniere Mario Placanica tapnud Carlo Giuliani, tulistades talle püstolist pähe. Seetõttu jooksid järgneval päeval inimesed mööda linna kui jänesed ja politsei, carabinieri ja guardia di finanza jahtisid neid.

Nood, kes suutsid vältida läbipeksmist tänavatel – seda, mida Amnesty International nimetas kõige raskemaks inimõiguste rikkumiseks Euroopas pärast Teist maailmasõda – püüdsid jõuda koju enne päikeseloojangut. Mõned teised, kellel ei vedanud, otsustasid jääda Genovasse ja magada tolles koolis. Keset ööd sööstis hoone peale märulipolitsei, samal ajal kui tilluke raadiokanal püüdis anda ülevaadet seestpoolt toimuvast, vähemalt seni kuni politseinik hävitas kõik ning hakkas murdma luid ja hambaid igal pool. Need härrad kustutasid tuled ja, täiesti kaetud nägudega, hakkasid kõiki “üles äratama” – enamik inimesi magasid – kumminuiadega, jalahoopidega, pisargaasiga jne. Paari minuti pärast – kui kooli sissepääsu juurde olid ilmunud parlamendiliikmed koos juristide ja ajakirjanikega, üritades sisse pääseda – hakati inimesi koolist ära viima, verisena, purustatud käte-jalgadega, hoides hambaid oma pihkudes. Nad viidi politseibarakki nimega Bolzaneto, kus piinamine ja peksmine jätkus tunde: inimesed pidid end alasti võtma, ehted rebiti kehadelt, tütarlapsed pidid politseinike ees alasti seisma, inimesi sunniti laulma fašistlikke laule ja tegema fašistlikke tervituse. Päid suruti tualetipotti, murti veel luid ja hambaid. Need, kes sattusid esmaabisse, anti sadistliku parameediku hoole alla, kes tõmbas käe kaheks, tiris kõrvarõngaid ja muid kehale kinnitatud ehteid maha omaenese kätega jne jne. Härra Guadagnucci äratati karmilt ja enne kui ta jõudis politseile ütelda, et ta on ajakirjanik – ja veel enam, “parempoolne” ajakirjanik – tema jalg oli kadunud, murtud.

Kõiki neid detaile on ametlikult kohtu ees kinnitatud, ikka veel jätkub istung 44 politseiniku üle, istung, mis oli raamatupresentatsiooni peamine teema.

Kahjuks, esitlus läks hapuks. Kuulajaskonna moodustasid peamiselt need inimesed, keda võime määratleda kui “puhtad” globaliseerumisvastase liikumise liikmed; täpsemalt liikumise, mis Genovas suutis mitte ainult kokku panna 300 000 inimest, aga 300 000 mitmesugust inimest. Noored ja vanad, veendunud kommunistid ja veendunud katoliiklased, liberaalid ja taimetoitlased, anarhistid ja parteiametnikud, juristid ja töölised, töötud ja tippspetsialistid. Aastatega see paljukihiline rühm kaotas inimesi nagu puu kaotab lehti sügisel ja nüüd on alles vaid mõned. See kaotus ei väljendu ainult langevates numbrites, vaid lisaks, rohkem muretsemapanevalt, ülesehituskeerukuse dramaatilises vähenemises. Raamatupresentatsioon demonstreeris seda: nendelt, kes üritusele tulid ootab see, mida nad ise nimetavad “süsteemiks”, teatud käitumist, vastavalt teatud stereotüüpidele. Ning need inimesed tegid seda. Oli eriti kurb kuulda neid ütlemas “hüva, loomulikult see kohtuprotsess lõppeb mitte millegagi, see on normaalne” või “hüva, loomulikult politsei käitus niimoodi, me ei ootagi neilt midagi muud”.

Nüüd, mina ei suuda seda aktsepteerida. Ei, midagi ei olnud normaalne. Ei, kohtuprotsessid ei peaks lõppema mitte millegagi, sest seaduslik aeg sündmuste eest vastutavatele karistust mõista lõppeb 2009. aastal, nii, et kõik mõistetakse õigeks. Ei, ma ei aktsepteeri, et politseinikud püüdsid mind vangi võtta nagu ma oleksin vaenlase sõdur, ja mind niimoodi kohelda, lihtsalt seepärast, et ma osalesin, rahumeelselt, seaduslikul ja autoriseeritud tänavaüritusel. Ei, ma ei aktsepteeri asjaolu, et politsei ründab koole keset ööd, et võtta vange, murda nende luid ja alandada ja piinata neid tunde.

Kui me leiame, et see kõik on normaalne, siis pole meil ühtegi teed välja sellest militaarset tüüpi vastuseisust “süsteemiga”. See on hullumeelne, kriminaalne, rumal. Kasutu. See kõik on minevikus juhtunud nii palju kordi. Põlvkonnad ja põlvkonnad itaallasi kisti niisugusse loogikasse möödunud sajandi seitsmekümnendaid aastail ja nad lõpetasid omaenda ja teiste elu hävitamisega, ilma astumata ühtainukestki sammu oma eesmärgi poole, vaid hoopis astumas mitmeid samme sellest eemale. Meie piibel on seadus. Me peame nõudma, et meie konstitutsionaalseid ja muid seaduslikke õigusi respekteeritaks, alati. Kui nad nõuavad, et me laulaksime fašistlikke laule, siis me ütleme lihtsalt “ei”. Kui nad hakkavad siis meie luid murdma, siis me lõpetame murtud luudega. Kuid nad ei saa iialgi ühtegi fašistlikku laulu.

Kui me niisuguse kogumuse üle elame, siis me hakkame iga päev võitlema oma õiguste eest kohtutes, kogu oma jõuga. Sest kuskil peab olema vähemalt üks kohtunik. Kui mitte Itaalias, siis Strasbourg’is. Kui mitte praegu, siis sel hetkel, kui see saab olema võimalik. Mussolini võitis – või varastas – Itaalia valimised 1925. aastal. Parlamendi alamkoja esimesel istungil tõusis sotsialistide parlamendiliige, Giacomo Matteotti ja teatas, vaatamata kõikõimalikele fašistide häälitsustele, valimispettusest Mussolini nina all, kes istus peaministri toolil. Järgmisel päeval rööviti Matteotti fašistliku rühmituse poolt ja tapeti. Tema röövijad ja mõrvarid anti kohtu alla ja neile mõisteti naeruväärselt kerge karistus. Kui Itaalia viimaks vabanes fašismist, siis mõisteti nende üle uuesti kohut. Seekord karistati tapjaid väga karmilt.

Me ei tohiks seda kunagi unustada. Õiglus on siin, et jääda. Isegi kui me ei saa rahuldust praegu, me saame selle ühel hetkel.

Genova Keegi kunagi ütles, et need kes janunevad õigluse järele, on õnnistatud, sest nende päralt on taevariik. Ma arvan, et see kehtib isegi siis, kui sa ei usu jumalasse. Mingil viisil, ma ütleksin isegi, see lause kehtib eriti siis, kui sa ei usu jumalasse; seepärast, et õiglus on täielikult inimlik ettevõtmine. Vägivald eitab õiglust, alati. Need, kes käituvad seadusevastaselt, on alati õnnelikud, kohates vägivalda, sest see vabandab nende kuritegusid. Aga, nende ebaõnneks, me ei ole enam nii rumalad. Seismaks eemal vägivallast, seismaks kindlad oma seaduslike õiguste nõudmisel, see nõuab tohutut hulka julgust. Palju enam julgust, kui päästikule vajutamine või magavate inimeste luude ja hammaste murdmine.

Autor: Marco Rossi, Reggio Emilia

 

CarabinieriMa teenisin Carabinierides ühe aasta jooksul eelmise sajandi üheksakümnedate lõpus kohustusliku sõjaväeteenistuse raames. Kokkuvõttes võtsin osa 12 inimese arreteerimisest. Mind paigutati väikesesse stazione‘sse rahulikus provintsilinnas, kuid me pidime vastu astuma maffiale, röövlitele ja narkokaubitsejatele. Mõned aastad hiljem, 2001, jooksin meeleheitlikult carabinieri ja politsei eest ära Genova pisargaasi täis tänavatel…

Itaalia korrakaitsejõud koosnevad viiest struktuurist:

  1. Polizia di Stato, lühend PS, hädaabinumber 113, allub Siseministeeriumile
  2. Carabinieri, lühend CC, hädaabinumber 112, allub nii Siseministeeriumile kui Kaitseministeeriumile
  3. Guardia di Finanza, lühend GdF, hädaabinumber 117, allub Majandusministeeriumile
  4. Corpo Forestale dello Stato, lühend CFS, hädaabinumber 1515, allub Keskkonnaministeeriumile
  5. Polizia Penitenziaria, lühend Polpen, hädaabinumbrit pole, allub Justiitsministeeriumile

Kuni 1. aprillini 1981 oli kõigil korrakaitsejõududel ka militaarne staatus ning nad kandsid oma univormide kaelustel tillukesi tähekesi (stellette, Itaalia sõjaväeüksuste tunnus). Siis jõustus aga uus seadus, mille kohaselt PS ja CFS muutusid tsiviiljõududeks, saades muuhulgas ka õiguse koonduda ametiühingutesse. 1990. muudeti tsiviiljõuks ka “vanglapolitsei” Polpen. Reform, mis tooks tsiviiljõudude sekka ka GdF-i, ootab hetkel parlamendi otsust. GdF-i tegutseb peamiselt maksu- ja piiripolitseina ning CFS keskkonnapolitseina, kes tegeleb süütajate, reostajate, salaküttide ja muude sedalaadi juhtumitega. GdF omab väga olulist võimu, kuna just nemad jälgivad kõiki finantskuritegusid alates korruptsioonist ja altkäemaksudest kuni maksudest kõrvalehiilimiseni.

Ajalooliselt omab Carabinieri väikeste kasarmute (stazioni) võrgustikku üle kogu Itaalia, praegusel hetkel arvuliselt üle 4500. Vastupidiselt on Polizia kasarmuid vähem, kuid nad on suuremad ning asuvad peamiselt keskmistes või suurtes linnades. Sõltumata üksusest omavad kõik politseinikud kavlifikatsioone agente/ufficiale di Polizia Giudiziaria ja agente/ufficiale di Pubblica Sicurezza. Esimene tähendab õigust teatud toimingute teostamisele võitlemaks kuritegevuse vastu ning teine õigust teatavatele tegevustele kaitsmaks avalikku korda.

Vahetult pärast Teist maailmasõda mehitati PS peamiselt endistest partisanidest. Kohe kui kristlikud demokraadid suutsid saavutada kontrolli Itaalia institutsioonide üle (siseminister pärines Democrazia Cristiana ridadest 1947 kuni 1994 aastani), vallandas Siseministeerium kõik partisanid asendas need värskete poliitiliselt lojaalsete inimestega, kes tulid kristlike demokraatide peamisest kantsist lõuna-Itaaliast ning endiste PAI ohvitseridega. Lühend PAI tähistab Polizia dell’Africa Italiana’t, fašismiaegset koloniaalpolitseid.

PS esmaseks vastutusalaks on tavaliselt avalik kord. Viiekümnendatel moodustas siseminister (loomulikult kristlik demokraat) härra Mario Scelba PS-i juurde kiirreageerimisüksuse Reparto Celere, suunatuna spetsiifiliselt avaliku korra hoidmisele (ja kasutas maastureid, seepärast kutsuti seda üksust “kiireks”). Celere ning tema liikmed, kurikuulsad celerini, muutusid sellest saadik halastamatute repressioonide sümboliks, tappes tosinajagu ning pekstes jõhkralt tuhandeid inimesi. 1968. aasta kriisi saabudes tunnetas ka PS saabunud muutusi. Paljud politseinikud hakkasid nõudma reformi, sillutades teed mainitud 1981. aasta seadusele. Seitsmekümnendate teisest poolest kuni üheksakümnendate esimese pooleni elas PS “demokraatlikus kevades”, märgatavalt pehmema lähenemisega sotsiaalsetes valdkondades üldiselt ning ka demonstrantide suhtes. Paraku viimase dekaadi jooksul astub PS taas antidemokraatlikku teed, jõudes selle põhja Napoli ja Genova kokkupõrgetes 2001. Nendest hirmsatest päevadest saadik, kui PS kaotas täielikult sideme reaalsusega, paljastades isegi viiekümndendatega võrreldes kohutava brutaalsusetaseme, on Itaalia ühiskonna ja PS suhted pingelised. Juhtumite hulk, kus PS-i vormikandjad jõhkrutsevad süütute inimeste kallal, neid peksavad, piinavad, ahistavad ja mõnel juhul ka tapavad, suureneb viimasel ajal dramaatiliselt.

Carabinieri on alati olnud üks Itaalia riigi tugisambaid. Nemad on see viimane ressurss kui meie institutsioonid on pinge all. Isegi fašistliku režiimi ajal ei suutnud Mussolini kunagi saavutada kontrolli Carabinieri üle, kes jäid lojaalseks ainult kuningale. Õige hetke saabudes, 25. aprillil 1943, viis kuningas Vittorio Emanuele III ellu oma coup d’état just tänu Carabinieridele, kes arreteerisid Mussolini ja tapsid Ettore Muti, kõige ohtlikuma fašistliku liidri. Pärast Teise maailmasõja lõppu muutusid Carabinieri “pool-lojaalseks” korpuseks. Tegelikult olid nad enam seotud Itaalia militaarjõudude hierarhia kui kristlike demokraatidega. 1964. aastal viis Carabinieri Comandante Generale Giovanni De Lorenzo läbi poolriigipöörde, süüdistades Democrazia Cristianat liiga pehmes lähenemises sotsialistidele ja kommunistidele. Kaudne tõend Democrazia Cristiana ebakindlusest vastanduda Carabinierile on fakt, et kuni eelmise sajandi üheksakümnendate aastateni tuli Carabinieri Comandante Generale [ülemkindral] alati mingist teisest Itaalia sõjaväeüksusest, mitte Carabinierikindralite hulgast. Traditiooniliselt carabinieri mehitavad ka enamuse Itaalia salateenistustest. Õnnetuseks on Carabinieri sügavalt seotud repressioonidega Genovas 2001.

Praeguse Itaalia kõigi poliitiliste jõudude nõrkus on pannud mitte ainult PS ja CC vaid ka GdF-i otsima laiemat poliitilist autonoomiat, mille tulemuseks on ka pööre tugevate jõupoliitikate suunas sotsiaalsete protestide puhul ning märkimisväärne fašisminostalgiaga tõus kõigi Itaalia politseijõudude seas. Siiski, me oleme veel küllalt kaugel seitsmekümnendate situatsioonist, mil kõik korrakaitsejõudude kõrgeimaid ametiastmeid kandvad isikud olid kurikuulsa vabamüürlaste looži P2 liikmed – sellesama, mille Itaalia parlament saatis hiljem laiali, süüdistades seda konspiratsioonis demokraatia vastu. Sellest hoolimata, mõned kõrgeimad CC ja PS liikmed omasid 1993. aastal tumedaid suhteid maffiaga. Bruno Contrada, kõrgel ametikohal PS-s, kes läks sealt üle salateenistusse, olles sealses hierarhias kolmas, on praeguseks mõistetud kümneks aastaks vangi koostöö eest maffiaga.

Ka GdF pole vaba probleemidest poliitikamaailmas. Hiljuti toimus äge kokkupõrge toonase GdF-i Comandante Generale, Roberto Speciale, ja ase-majandusministri Vincenzo Visco (Democratici di Sinistra) vahel. Osutus, et Visco püüdis sundida kindral Specialet eemaldama paari kõrget GdFi ohvitseri oma positsioonilt Lombardias, kus nad uurisid Visco partei seotus suure finantsskandaaliga. See skandaal oli üks osa niinimetatud bancopolist, reast ülevõtmistest, mis haarasid endasse nii Itaalia panku kui Unipoli, kindlustuskompaniid, mis kuulub Cooperativa Lega‘le, väga tugevale kooperatiivide võrgustikule, mis omas traditsiooniliselt sidemeid Itaalia Kommunistliku Parteiga (PCI) ja seejärel Partito Democratico della Sinistra‘ga (PDS), siis Democratici di Sinistra‘ga (DS) ja nüüd nende järeltulija Partito Democratico‘ga.

Nende ülevõtmiste käigus sooritati mitmeid kuritegusid alates altkäemaksudest kuni maksudest kõrvalehoidmise ja omaaktsiatega kauplemiseni [insider trading]. Sellesse skandaali haaratute hulgas figureeris ka endine Itaalia Keskpanga juht, kes sunniti tagasi astuma ning Massimo d’Alema, praegune välisminister ja DS-i oluline liige. D’Alema püüab enese kohtu alla andmist vältida sellega, et tolleaegse parlamendiliikmena peaks tal olema immuunsus. Uurijad oletavad, et härra Visco üritas GdF-i kõrgetest ametitäitjatest vabaneda, et päästa oma ülemust D’Alemat, kuid VicenzaSpeciale keeldus kummardamast ning härra Visco veenis härra Prodit, tollast peaministrit, Specialet vallandama. Speciale läks valitsuse vastu kohtusse ja võitis, kuigi teda ei ennistatud oma positsioonile. Hiljem hakkas paremtsentristlik koalitsioon Specialet ülistama ning on võimalik, et temast saab Berlusconi parteid esindav parlamendiliige.


Enimloetud postitused

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta