You are currently browsing the category archive for the ‘Andreotti’ category.

Väga tihti palutakse seletada, miks seitsmekümnendatel nii palju itaallasi Kommunistliku Partei poolt hääletasid. Tihti püüavad ida-Eurooplased itaallastele seletada, et kommunist olla oli vale, sest Stalin oli halb mees. Ühele vastati kord, et teil Nõukogude Liidus ei olnud kunagi kommunismi, meil Emilias natukene oli… Paljud küsivad, miks praegu, kui NSVL on kokku kukkunud, inimesed ikka veel kommunisminostalgiat omavad ja miks see, kui neile rääkida küüditamisest ja gulagidest ei pane neid meelt muutma. Paljud küsivad, miks Itaalias, maailma kaheksa suurima majanduse hulka kuuluvas riigis on nii palju proteste, sotsiaalkeskusi, vasakpoolsust… Mõned küsivad, miks Itaalias ikka veel ei ole revolutsiooni ja miks keegi ei ole Berlusconile atendaati teinud.

Neile küsimustele vastab imehästi üks Itaalia geniaalsemaid autorlauljaid, Giorgio Gaber.

Mõni oli kommunist, sest ta oli sündinud Emilias

Mõni oli kommunist, sest vanaisa, onu, isa… ema mitte.

Mõni oli kommunist, sest ta pidas Venemaad lubaduseks, Hiinat poeesiaks ja kommunismi maapealseks paradiisiks.

Mõni oli kommunist, sest ta tundis end üksi.

Mõni oli kommunist, sest ta oli saanud liiga katoliikliku hariduse

Mõni oli kommunist, sest kino seda nõudis, teater seda nõudis, kirjandus ka… kõik nõudsid.

Mõni oli kommunist, sest nad olid talle ütelnud.

Mõni oli kommunist, sest nad ei olnud talle ütelnud kõike.

Mõni oli kommunist, sest enne… enne.. enne… oli olnud fašist. Mõni oli kommunist, sest ta oli aru saanud, et Venemaa sammub aeglaselt, aga kaugele.

Mõni oli kommunist, sest Berlinguer oli tubli inimene.

Mõni oli kommunist, sest Andreotti ei olnud tubli inimene. Mõni oli kommunist, sest ta oli rikas, aga armastas rahvast.

Mõni oli kommunist, sest ta jõi veini ja tundis end liigutatuna – rahvapidudel.

Mõni oli kommunist, sest ta oli nii ateist, et vajas üht teist jumalat.

Mõni oli kommunist, sest ta oli nii vaimustatud töölistest, et tahtis olla üks neist.

Mõni oli kommunist, sest tal oli tööliseks olemisest kõrini. Mõni oli kommunist, sest ta tahtis kõrgemat palka.

Mõni oli kommunist, sest revolutsioon täna vast ei.. homme võib-olla…  ja ülehomme kohe kindlasti!

Mõni oli kommunist, sest väikekodanlased, proletariaat, klassivõitlus… (cazzo!)

Mõni oli kommunist, et vihastada oma isa

Mõni oli kommunist, sest vaatas ainult RAI TRE-d (kurat!)

Mõni oli kommunist moe pärast, mõni printsiipide pärast, mõni frustratsioonist.

Mõni oli kommunist, sest tahtis kõike riigistada. (oh sa vana…!)

Mõni oli kommunist, sest ta ei tundunud riiklike ja parariiklike teenistujaid ega nende sarnaseid

Mõni oli kommunist, sest ta oli segamini ajanud dialektilise materialismi Lenini evangeeliumiga.

Mõni oli kommunist, sest ta oli veendunud, et tema taga seisab töölisklass.

Mõni oli kommunist, sest ta oli rohkem kommunist kui teised.

Mõni oli kommunist, sest oli suur kommunistlik partei

Mõni oli kommunist sellele vaatamata, et oli suur kommunistlik partei. Mõni oli kommunist, sest midagi paremat ei olnud.

Mõni oli kommunist, sest meil on kõige hullem sotsialistlik partei Euroopas.

Mõni oli kommunist, sest hullem riik kui meil, on ainult Ugandas. Mõni oli kommunist, sest ta lihtsalt ei suutnud enam pärast
neljakümmet aastat demokristiaanide valitsust, nonde võimetute ja mafioosode.

Mõni oli kommunist, sest Piazza Fontana, Brescia, Bologna raudteejaam, l’Italicus, Ustica ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi…

Mõni oli kommunist, sest kes oli vastu, oli kommunist

Mõni oli kommunist, sest ta ei talunud rohkem seda räpast asja, mida me jonnakalt demokraatiaks kutsume

Mõni arvas end olevat kommunist ja võib-olla oli midagi muud.

Mõni oli kommunist, sest unistas teistsugusest vabadusest kui Ameerika oma.

Mõni oli kommunist, sest uskus end olevat elus ja õnnelik vaid siis, kui ka teised seda olid.

Mõni oli kommunist, sest vajas tõuget millegi uue jaoks. Sest tundis vajadust teistsuguse moraali järgi.

Sest võib-olla oli ainult üks jõud, üks lend, üks unistus, üks säde, soov asju muuta, elu muuta

Jah, mõni oli kommunist, sest selle sädeme lähedal oli igaüks nagu… rohkem ise.

Oli nagu…. kaks inimest ühes.

Ühest küljest, isiklik igapäevane vaev ja teisest küljest tunne kuulumisest ühte liiki, kes soovis lendu tõusta, et tõesti elu muuta.

Ei. Ei mingit taganutmist.

Võib-olla ka siis olid paljud avanud tiivad oskamata lennata… nagu hüpoteetilised kajakad.

Ja praegu? Ka praegu tunneb end kahena.

Ühelt poolt inimene, kes läbib alandlikult oma igapäevase ellujäämise räpast teed ja teiselt poolt kajakas, kellel ei ole isegi enam soovi lennata, sest unistus on nüüdseks kokku kukkunud.

Kaks viletsust ühes kehas.

Tõlkinud ja sissejuhatuse kirjutanud Oudekki Loone

Advertisements

Väljudes kinost, kus olin ära vaadanud noore režissööri Paolo Sorrentino suurepärase filmi «Il Divo», tundsin kerget üllatust, et just see film sai Cannes’i festivalil preemiaga pärjatud. Loomulikult mitte sellepärast, et «Il Divo» olnuks midagi keskpärast või tavalist.

Lugu Itaalia nn esimese vabariigi ühest kõige mõjuvõimsamast ja probleemsemast poliitikust Giulio Andreottist on lihtsalt suunatud eelkõige itaallastest vaatajatele, st inimestele, kes juba teavad ja tunnevad kõiki Andreotti-epohhi sündmusi.

Respekteerib nõudlikku vaatajat

«Il Divo» näitab oma minimalistlikul moel seda, mis toimub poliitilise eesriide taga, intriigide tulemeid – näiteks maffiavastase magistraadi Falcone mõrvamist – esitatakse aga üksnes sümbolistlike kujundite abil (millest enamik on itaallastele ilmsed ja paljukorratud). Just seesama sümbolism, kuigi raskestimõistetav neile, kes ei ole sinasõber Itaalia poliitilise ajalooga, on üks filmi paljudest rikkustest.

«Il Divo» ei korda seda, mida me juba hästi teame: see teos respekteerib vaatajat, usub, et me ei ole ignorandid (ka selles mõttes, et suudame pärast filmi minna ja raamatukogu või interneti abil tundmatud elemendid enda jaoks lahti seletada). Niisugust lähenemist näeb tänapäeva filmikunstis aina vähem ja vähem, ent mis veel tähtsam, need kuulsad juhtumid ei olegi tegelikult filmi peamiseks argumendiks.

Sümbolism Quirinale kassist, kes vaatab Andreottile otsa; rulast, mis tähistab viisi, kuidas tapeti Falcone, «viimsest õhtusöömajast», kõik asetatud madalasse low-key valgusskeemi, kus peamiselt kontuuridega tähistatakse olulist…

See kõik ühendatuna peategelase Toni Servillo geniaalse näitlejatööga (Servillo teeb ülihuvitava rolli ka «Gomorras», mis samuti PÖFFil linastub) avabki meile tee selle meistriteose peamise idee juurde – on selge, et Andreotti ja tema fraktsioonikaaslaste poliitiline mõte ja praktika ei saa toimida, ilma et see oleks seotud organiseeritud kuritegevusega.

Seda asjaolu, mida kinnitavad faktid on leidnud mitu korda kinnitust ka kohtus, ei ole kunagi varem nii selgelt ja ühtselt demonstreeritud kui «Il Divos» – samas jätab film Andreottile alles ka teatud inimlikkuse.

Auhind film noir’i eest?

Kardan siiski, et auhinna andsid Cannes’i kaheldamatult kompetentsed kohtunikud «Il Divole» pigem tehniliselt perfektse uusloome eest film noir’i žanris (mis kõneleb «ka» millestki olulisest) kui ühe poliitilise fenomeni sügava analüüsi eest.

Viimase eest, kokkuvõttes, väärib «Il Divo» aga oma ajastu suurimate filmide hulka lugemist.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

Arvustus ilmus ka Postimehes

Eestis olijatele: “Il Divo” linastub täna kell 21.30 Tallinna kinos Kosmos

Enimloetud postitused

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta

Advertisements