You are currently browsing the category archive for the ‘valimisseadus’ category.

Kas on juba aeg?Itaalia senati spiiker Franco Marini, kellele president Napolitano andis volitused loomaks vahevalitsust, püüab leida parlamendi enamuse toetust liidule, mis viiks läbi valimisseaduse muudatused. Niisuguse enamuse formeerumine saab toimuda ainult Forza Italia nõusolekul, kuid FI liider Berlusconi nõuab jätkuvalt koheseid valimisi. Seega võib peagi oodata Marini loobumist praegusest ettevõtmisest.

Hetkel on kaalul ehk vaid Marini loobumise viis – ta võib minna siiski parlamendi ette ja saada tagasilükatud või leida mingi võimaluse seda vältida. Esimesel juhul nimetatakse ta arvatavasti siiski peaministri kohusetäitjaks, teisel juhul arvatavasti administreerib tulevaid valimisi peaministri kohusetäitjana härra Prodi. Peamine probleem seisneb siin valimisseaduses ja võimalikus valimisseaduse referendumis.

Milline on kehtiv valimisseadus?

Praegu kehtib Itaalias poolproportsionaalne valimisseadus (alamkoja puhul valitakse kandidaadid 26 valimisringkonnast, mis on moodustatud vastavalt elanike arvule, 20 valimisringkonnast senati valimistel, lisaks välismaal elavate itaallaste esindus ja eluaegsed senaatorid), 2% üleriigilise künnisega alamkoja jaoks ja 3% senati jaoks. Seadus soodustab koalitsioone (koalitsioonis osalemiseks peab partei allkirjastama selle ametliku programmi ja märkima peaministrikandidaadi) ning kasutab suletud nimekirju. Viimane võimaldab parteidel esitada nimekirjadesse keda iganes ning just seetõttu võimegi Itaalia parlamendis näha 26 kohtulikult karistatud inimest (karistatud nii ebaseadusliku majaehituse kui ka näiteks korruptsiooni või tapmise eest). Muuhulgas, parteid, mis esindavad keelelisi vähemusi, saavad alamkojakoha vähemalt 20%-ga häältest oma valimisringkonnas (ilma künniseta).

Üleriigiliselt võitnud koalitsioonile jagatakse alamkoja puhul lisakohad nii, et ta saaks vähemalt 55% enamuse Cameras. Senati 20 valimisringkonda vastavad Itaalia 20 regioonile ning siin antakse “enamuspreemia” regioonis võitnule: 55% sellele regioonile antud kohtadest. Niisugune regionaalne “minipreemia”-süsteem andiski 2006. aastal Prodi juhitud l’Unione koalitsioonile ka senatis väikese enamuse.

Võimalik referendum

2008. aasta juunis peaksid itaallased osalema referendumil valimisseaduse muutmise üle. Peamine muutus puudutab lisakohtade jagamise viisi: need ei jaguneks enam kõigi koalitsioonis osalevate parteide vahel vaid antaks koalitsiooni enim hääli saanud parteile. See tähendab, et alamkoja 55% enamus võib minna parteile, kes on saanud kõigest 30% häältest, seega parlamendi koosseis ei vasta rahva tegelikule tahtele. Reaalselt annab niisugune süsteem loomulikult kohad suurimatele parteidele ehk siis praeguses olukorras kas Forza Italiale või Partito Democraticole.

Tähelepanuväärsel kombel ei ole referendum valimisseaduse üle tegelikult midagi, mida seadus tingimata nõuaks. Valimiste põhimõtted ei ole kirjas konstitutsioonis, vaid on antud parlamendi pädevusse. Seega tegemist on tavalise seadusega, muutmiseks piisab parlamendi mõlema koja enamusest. Samas koguti 800 000 allkirja, et toetada valimisseaduse muutmist referendumil.

Valimisseaduse referendum omab Itaalias nimelt erilist tähendust. 1991. ja 1993. aastal toimunud valimisseaduse referendumid, mis tõid Itaalia senisesse täielikult proportsionaalsesse valimisseadusesse majoritaarsed aspektid, tähistavadki Itaalia Esimese Vabariigi lõppu ja Teise algust. Nii viitab referendum valimisseaduse üle millelegi väga otsustavale, ehkki antud juhul ei tooks see kaasa sugugi mitte sellelaadilist poliitilist murret nagu Teise Vabariigi teke, hetkel on see lihtsalt poliitiline võte tähelepanu saavutamiseks.

Praeguse referendumiettepaneku taga on seesama mees, kes ka 1991. ja 1993. aastal: endine kristlik demokraat Mario Segni. 1993. aastal võis Segni’t pidada Itaalia kõige tuntumaks poliitikuks – ta pidas pikki läbirääkimisi Berlusconiga, mis paraku ei jõudnud mingi kokkuleppeni. Berlusconi lõi selle peale Forza Italia ning tal õnnestus 1994. aastal erinevate võtetega võita valimised – ja Mario Segni oli poliitiliselt areenilt kadunud. Itaalia avalikkus nimetas Segni seejärel “meheks, kes kaotas kindalt võitnud loteriipileti”.

Mis juhtub edasi?

Ennetähtaegsed valimised lükkaksid referendumi korraldamise aastavõrra edasi. Vahepeal võib parlament valimisseadust muuta ka oma äranägemise järgi, muutes referendumi mõttetuks.

Seetõttu püüdsid – ja püüavad arvatavasti praegugi – erinevad poliitilised jõud valimisseadusesse teha peale juba referendumile esitatute ka muid muutusi. Veltroni (PD) ja Berlusconi (FI) üritasid läbi suruda seadust, mis oleks valimiskünnise tõstnud viiele protsendile või isegi kõrgemale ning lisanud muid tehnilisi norme suurparteide kasuks. Loomulikult seisid väikeparteid selle vastu, ühe erandiga: Rifondazione. Bertinotti nimelt püüab luua uut suurt vasakparteide ühendust ja koondada enda ümber nii Verdi (rohelised) kui PdCI (Partito dei Comunisti Italiani) kui teised vasaktiiva väikeparteid. Pisut enne kriisi puhkemist tegeles Rifondazione PD ja Forza Italia veenmisega, et nood loobuksid mitmetest suuri parteisid soosivatest nõuetest, kehtestades samal ajal 5% künnise (mis soodustab väikeparteide koondumist).

Hetkel soovivad väikeparteidest Alleanza Nazionale, Lega Nord, Verdi ja PdCI kindlasti uusi valimisi (praegune seadus pigem soosib neid), Udeur muidugi ei taha, sest nemad kaotavad pärast uusi valimisi oma läbirääkimisjõu täiesti. Partito Democratico ka pigem ei poolda koheseid valimisi, nende puhul ei ole küsimus niivõrd hetkelises võidus või kaotuses (nad kaotavad niikuinii), kuid PD vajab valimisseaduse muudatusi pääsemaks vajadusest vasakjõududega koostööd teha.

Berlusconi võitlus Mediaseti eest

31. jaanuaril 2008 kuulutas Strasbourg’i kohus Itaalia televisioonimaastiku korraldava Gasparri seaduse (legge Gasparri) mitteõiguspäraseks, kuna see soodustab monopole. See tähendab, et Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeim administratiivkohus) peaks Europa7 ja Mediaset’i vahelises vaidluses telejaama Rete4 üle andma õiguse Europa7-le (praegu omab Mediaset kolmandikku Rete4-st). Niisugune otsus jätab Berlusconi Mediaset’i ilma ühest telekanalist (kokku on neid sellel grupil hetkel kolm: Canale 5, Italia 1, Rete 4) ning võib tähendada Mediasetile märkimisväärseid finantsraskusi.

Loomulikult teeb Berlusconi kõik, et sellise otsuse realiseerimist vältida. Prodi peaministrina (isegi kohusetäitjana) ei pruugi olla nõus andmaks määrust, mis kohtu sellekohase otsuse täideviimise peatab, seega teeb Berlusconi pigem koostööd Mariniga. Ka Itaalias loomulikult ei saa valitsus kohtu otsust tühistada, kuid senine reaalne poliitika on niisugusest põhimõttest suutnud paljusid kordi mööda vaadata. Ühe võimalusena võib Marini praegu püüda pakkuda Berlusconile tehingut, et ta leiab juriidilise viisi kuidas Consiglio di Stato otsus peatada ning saab vastutasuks aasta võimul. Loomulikult viiakse ka selline mitteseaduskohane määrus uuesti kohtu ette ja tunnistatakse õigustühiseks, kuid selle aja jooksul püsib Berlusconi Rete4 ühe omanikuna. Samas ma ei näe Berlusconi jaoks sellisest lepingust mingit suurt kasu. Talle on palju lihtsam võita valimised ja kirjutada ise vastav määrus ning omada toimuva üle peaministrina suuremat kontrolli.

Minu Rooma tuttavad rääkisid kuulujutte, et härra Prodi on PD-s pettunud ja kuri ning plaanib luua Veltronile vastukaaluks omaenese parteid – eriti pärast seda, kui 26. jaanuaril Prodi kodulinnas Bolognas tema toetajad endise peaministri kallistuste ja “mõne pisaraga” vastu võtsid. Mulle uue partei loomine väga usutav ei tundu, selleks ei ole härra Prodil praegu enam ei aega ega jõudu – pigem võib arvata, et ta püüab PD sees Veltronilt liidripositsioon ära näpsata ning mingi uue väiksemat sorti l’Unionega (PD+vasakjõudude ühendus) valimistel õnne katsuda.

BerlusconiEnnustus

Seega, ma arvan, et itaallased astuvad valimiskastide juurde võib-olla juba aprillis, praegu kehtiva seaduse kohaselt – kuid veel arvan ma, et Prodi teise valitsuse läbikukkumine tähendab ka Itaalia vabariigi ajaloo kõige madalamat valimisaktiivsust ning Berlusconi võimuletulekut.

 

Autor: Oudekki Loone, Reggio Emilia

Advertisements

prodi_dalema01gg.jpg“Ma pean vastu, me saame hakkama,” kordab justkui mantrat Itaalia peaminister Romano Prodi, keda ootab täna umbusaldusavaldus parlamendi alamkojas (Camera dei deputati) ning homme senatis (Senato della Repubblica), kuna Clemente Mastella ja tema poolt juhtitud Udeur loobuski valitsust toetamast – ning Mastella nõuab uusi valimisi. Talle sekundeerib opositsiooniliider Silvio Berlusconi: “Prodi peab minema või me tuleme kõik tänavatele”

Täna Itaalia aja järgi kell 15.00 toimuv umbusaldushääletus Cameras toob arvatavasti võidu Prodile, kuna seal on tal ka ilma Udeurita selge ülekaal (pärast eelmise aasta valimisi vasaktsentristlikul koalitsioonil 348 kohta paremtsentristliku 281 koha vastu). Täiesti teine mäng ootab aga ees Palazzo Madamas, senatis. Udeuri kolme senaatori loobumine Prodi toetamisest tähendab seda, et Prodi kaotab oma ühe-hääle-enamuse (158 vasaktsentristid, 156 paremtsentristid, 1 erapooletu). Mastella, jätkuvalt uurimise all, ütles pressile, et “koalitsioon on surnud” ning et Udeur on valitsuse vastu igal juhul.

Sellest sõltumata ei ole neljapäevase hääletuse tulem siiski veel ette teada, seal mängivad rolli nii poliitilised kui isiklikud asjaolud ning eelistused. Erakorralised valimised tähendavad praegustele parlamendiliikmetele nende parlamendiliikmepensionist ilma jäämist (selleks peaksid nad püsima kuni selle aasta oktoobrini) – ning ka see aspekt omab paraku nende otsuses oma kohta. Teine, sisulisem ja olulisem probleem, on asjaolu, et kui praegu kuulutataks välja valimised, siis peaksid PD (Partito Democratico, vasaktsentristlik partei, liider Veltroni) ja Forza Italia (paremtsentristlik partei, liider Berlusconi) loobuma referendumist uue valmisseaduse üle ning võistlema praegu kehtiva seaduse alusel.

Praegune valimisseadus annab ka väikeparteidele võimaluse oma hääl kuuldavaks teha, olles “kaalukeeleks” erinevates koalitsioonides. Isegi Berlusconi, kui ta praegu valimised võidaks – ja ta võidaks, kuna praeguse koalitsiooni valijad on valitsuses ülipettunud – peaks hetkel kehtiva seaduse kohaselt oma võimu jagama Gianfranco Fini (Alleanza Nazionale) ja Umberto Bossi’ga (Lega Nord). Uue valimisseaduse alusel toimuvad valimised annaksid Berlusconile ainuvõimu, kuivõrd kõrgem valimiskünnis muudab väikeparteidele parlamendipääsu üliraskeks ning nende hääle ebaoluliseks või mittekuuldavaks.

Seega hetkel tundub mulle, et senatis võib Prodi arvestada kindlasti 134 häälega (L’Ulivo 88, Rifondazione Comunista 26, Sinistra Democratica 10, Verdi ja Comunisti Italiani 10) ning tema vastu hääletavad vähemalt 141 senaatorit (Forza Italia 72, Alleanza Nazionale 37, UDC 20, Lega Nord 12). Ülejäänud senaatoritegruppide (Per le Autonomie 10, DCA, PRI ja MPA 10, Gruppo Misto 27) 47 hääle jagunemist on keeruline ennustada. Pole näiteks selge mida teevad 7 eluaegset senaatorit nagu Sergio Pininfarina või Francesco Cossiga või kas Lõuna-Ameerikas elavaid itaallasi esindav Luigi Pallaro (AISA), kes ametlikult ei toeta ei L’Ulivot ega paremtsentristlikku koalitsiooni Casa delle Libertà’d, naaseb Argentiinast Rooma hääletama. Võib ka olla, et Forza Italia “päästab” Prodi nagu mõned päevad tagasi, mõnede senaatorite puudumisega – senaatorite “haigestumine” on üks tüüpilisemaid võtteid koalitsioonipoliitika toetamiseks opositsiooni poolt.

Prodi ja PD juht Veltroni vahel võib praegu samuti näha kerget vastasseisu, Prodi süüdistab Veltronit “kriisi süvendamises” läbi tolle halvastiajastatud deklaratsiooni, et sõltumata poliitilisest situatsioonist osaleb PD järgmistel valimistel üksi (ja mitte koalitsioonina teistest parteidest nagu 2006 aastal). Räägitakse kuulujutte, et Prodi on valmis paluma president Napolitanolt ainult senati laialisaatmist (seaduslikult võimalik, ehkki seda pole veel kunagi juhtunud), jäädes seega ise vasaktsentristliku koalitsiooni L’Unione juhiks. Viimane oleks tugev poliitiline löök Veltronile.

Napolitano võib ka kokku kutsuda kokku ajutise tehnokraatliku valitsuse, mis viiks läbi valimisseaduse muutmise. Seda saavad põhjusega poolda nii Forza Italia kui PD, keda muutus soosib. Bertinotti, Rifondazione Comunista sisuline liider, toetab selgelt uut valimisseadust, mis paneks kõik vasakpoolsed jõud koonduma PD ümber (tema nägemus sellest on “punane” PD, mis kindlasti ei ole Veltroni nägemus, kuid Rifondazionet opositsioonina ei soovi ka tema näha). Väikeparteidest toetas seni valimisseaduse referendumit ka Alleanza Nazionale, kuid seda pigem poleemilistel põhjustel: Berlusconi teeskles referendumi-vastasust. AN mõistab väga hästi, et uus seadus tähendab nende läbirääkimisjõu lõppu, samas kohesed valimised võiksid neile kasu tuua.

Poliitiline debatt on mõnes mõttes külmunud, ehkki meedia annab pidevaid ülevaateid poliitikute sõnavõttudest (ja trükimeedia teeb ka ennustusi) – kuid näiteks televisioonis ei ole analüüs ning valijate arvamuse kajastamine ei ole hetkel prioriteet. Tänaval kogeb aga, et paljud inimesed mõtlevad: “mingi suur murrang on lähenemas” – ehkki keegi ei oska veel ütelda, milline see murrang olema saab. Mina arvan, et just selle mõtte pärast võitlevadki Campania inimesed aina tugevamini De Gennaro vastu, kelle saatis Prodi “lahendama” Napoli prügiskandaali läbi prügipõletite ehitamise (muuhulgas: keskkonnaminister Pecoraro Scanio umbusaldust enam eraldi ei hääletata) ning on näha ka teiste kodanikeühenduste märkimisväärset aktiveerumist. Tundub, et aina enam ja enam inimesi ei oota ühiskondliku elu korraldamise sisulisi lahendusi valitsuselt, nad esitavad valitsusele nõudmisi endale sobivate poliitikate kehtestamiseks, ükskõik, kes parasjagu võimul ei oleks.

Autor: Oudekki Loone, Reggio Emilia

Enimloetud postitused

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta

Advertisements