You are currently browsing the category archive for the ‘Eluana Englaro’ category.

Eluana suri Udines, La Quiete kliinikus

Eluana suri Udines, La Quiete kliinikus

9.veebruaril kell 20.10 lahkus Eluana Englaro, naine, kes oli 17 aastat koomas lebanud, meie hulgast.

Oli möödunud neli päeva sanitaarprotseduuri algusest, mis eemaldas toitesondid ning vabastas ta 17 aastat kestnud koomast. Eluana poolt eluajal avaldatud tahe täitus pärast isa Beppino pikka võitlust ning kohtuskäimist tütre kodanikuõiguse eest otsustada oma elu üle kooskõlas Milano Kassatsioonikohtu otsusega. 17 aastat kannatusi ning valu, aga ka graniitlikku meelekindlust täita Eluana soov seaduslike, demokraatia poolt tagatud vahenditega, mitte emigreerudes, mitte kaastundliku südamega meditsiiniõde otsides. Itaalias puudub aga seaduslik regulatsioon elulõpu situatsioonide korraldamiseks, samuti ei tunnistada „bioloogilisi testamente” – ehkki vastav seadusandlus on juba väljatöötamisel.

Selle nelja päeva jooksul, alates Eluana Udine haigla „La Quiete” palatisse üleviimisest kuni protseduuri lõpuni, olid Itaalias tulised momendid ja leek ei vaibu kindlasti niisama lihtsalt. Sest 5. veebruaril juhtus ootamatu – peaminister Berlusconi ja tema kuulekas Ministrite Nõukogu otsustas kiirkorras välja anda dekreedi kunstliku toitmise  katkestamise keelustamise kohta, et takistada Udine haiglal protseduuri alustamist. Praktikas tähendas see viimase astme kohtuotsuse ümberlükkamist. Puudu oli president Napolitano allkiri, mis oleks dekreedile seaduliku jõu andnud.

Napolitano andis kohe teada oma kahtlustest dekreedi kooskõla kohta põhiseadusega ja kui järgmise päeva hommikul see tema lauale jõuadis, keeldus ta sellele allkirja andmast kuna puudus tungiv erakorraline vajadus. Siinkohal oleks pidanud asi seiskuma, kuna presidendi allkirjata ei saa dekreet jõustuda. Berlusconi aga otsustab edasi minna presidendist hoolimata algatades sellega enneolematu institutsionaalse konflikti.

Ma ei taha olla vastutav Eluana surmas,” teatab peaminister ning lisab õudusttekitava lause „Ta vöib veel lapsi saada. Teeme uue seaduseelnõu kolme päeva jooksul”. Otsustavalt annab Berlusconi teada, et kui president on takistuseks oluliste dekreetide vastu võtmisel, siis tuleb muuta ka Põhiseadust, „mis on sovjetimeelne ning tehtud ühe diktatuuri mõju all“.(Itaalia Konsitutsioon, mis sündis 1948. aastal vastupanuliikumise La Resistenza seemnest ja võidust Mussolini fašismi üle, on oma olemuselt siiamaani üks ilusamaid Euroopas ning uhkusega itaallaste südamesse juurdunud).

7.veebruaril toimuvad meeleavaldused üle terve Itaalia oma konsitutsiooni kaitseks, sest oli saanud ilmselgeks Berlusconi kavatsus instrumentaliseerida paljukannatanud Eluana juhtumit, et alustada presidendi diskrediteerimist nii nagu on juba see käimas magistratuuri ja kohtuorganite kohta.

Kohe pannakse käima konsultatsioonid, et ajaga võidu joostes vastu võtta seadus, mis on mittekonstitutsioonilise, Napolitano allkirjast ilma jäänud dekreedi koopia. Kogu nende sündmuste vahel käivad telefonikõned Vatikani esindajatega, kes on „pettunud presidendi otsuses” ja kiidavad valitsuse “julget toimimist Eluana mõrva ära hoidmiseks”. Arvamusuuringute kohaselt 47% itaallastest pooldab Eluana isa taotlust, 47% nõustub valitsuse ja Vatikaniga ning 6% on kahevahel. Olukord haarab ka Euroopa tähelepanu – „Itaaliat ähvardab konsitutsiooniline kriis” kirjutavad juba ka BBC ja The Guardian, Hispaania El País on veelgi krõbedam: „Berlusconi plaanib riigipööret”.

Eluanal on ees protseduuri kolmas päev ja keegi ei tea, kui kaua võib aega minna selle lõpuni viimiseni. Samal ajal, kui minister Sacconi poolt saadetud inspektorid otsivad haigla dokumentides oletatavaid ebareeglipärasusi, millest kinni hakata, on politsei valvel, et sellisel juhul palat üle võtta.

Valitsus loodab, et seadus saab vastu võetud, et Eluanale uuesti toitesondid panna, seekord uue seaduse sunnil.

9.jaanuaril avaldatakse sedauseelnõu tekst bioloogilise testamendi kohta. Itaalia kodanikud saavad teada, et nende elust on saamas „ühiskondlik väärtus”. Kunstlikku toitmist ja niisutamist ei ole selle seaduse järgi võimalik lõpetada ka mitte surija tahtel. Elu on vääramatu õigus, aga kas saab ta olla sund?

Sama päeva õhtul algab arutelu Senatis, mille käigus opositsiooniparteid püüavad lisada täiendusi, aga kell 20.10 jõuab uudis Eluana surmast parlamendi liikmetele, meeleavaldajatele Senati ees ja miljonite itaallaste kodudesse. Pärast minutilist vaikust on selliseid Popolo della Libertà (Berlusconi) esindajaid, kelle suust tuleb: “Eluana ei ole surnud. Ta on tapetud.” Vatikan ütleb kooskõlas oma doktriiniga:“Andku Jumal neile andeks”.

Ühe vabadust armastava tütarlapse ja tema isa võitlus jõudis täna lõpule. Beppino ainsad sõnad olid „Tahan olla üksinda”

Üksinda ei ole ta nagunii, sest me kõigi mõtted on temaga liigutuses ja valus. Ilmselt poleks nad kunagi arvanud, et nende tragöödia omastatakse ja vahendistatakse sellisel häbitul viisil poliitikute ja Vatikani poolt, igal ühel oma plaanid ja võimujoonised… Aga Eluana jättis meile teadlikkuse ja võitlusvaimu. Tema võitlus on otsas ja meie oma on alles algamas, sest jätkab oma käiku seadus, mida meedikud ei pea kokkukäivaks oma kutse-eetika ja võimalustega ja suur osa kodanikest ei taha loobuda enda vabadusest otsustada, milliseid ravimeetodeid aktsepteerida ja milliseid mitte. Nädalavahetusel võis YouTube’st leida mitmete inimeste „testamente”, kus kinnitati oma soovi lootusetus koomas mitte kunstlikult elus hoitud saada.

Eluana surm on andnud Berlusconi valitsusele veel ühe hoobi, demonstreerides, et koalitsioonil ei ole huvi – või oskust – valitseda ning et demokraatia ja põhiseadus muutuvad aina enam valikulisemaks. Viimaste kaitseks on tekib aga iga hetk uusi rahvaliikumisi, üle kogu riigi.

Autorid: Kristel Kaaber, Rooma ja Oudekki Loone, Bologna

Artikkel ilmus ka Päevalehes: Eluana lahkumine ei lõpetanud Itaalias põhiseadusliku kriisi ohtu

Advertisements

Eluana Englaro, 17 aastat koomas olnud noor naine, kelle tahet väärikale surmale on isa Beppe püüdnud seadust järgides teostada, ei tohi oma kannatusterikast maist teekonda lõpetada.

Nii otsustas Itaalia sotsiaalabiminister Maurizio Sacconi, andes välja regioonidele suunatud akti, mis  defineerib illegaalseks kunstliku toitmise ja niisutamise katkestamine igas riigi- või erahaiglas. Haiglat “Città di Udine”, mis oli nõus Eluana tilguteid välja võtma, ähvardasid administratiivsed sanktsioonid ja rahastamispiirangud. Seepärast teatatigi Englarode perele, et struktuur on sunnitud oma abiandmisest taganema. Praegusel kriisiperioodil haigla juhatus ei pidanud õigeks riskeerimist, ohustades 300 töökohta.

Asjade selline käik tekitas avalikkuses nördimust ja ärritust, kuna Kassatsioonikohtu lõplik otsus luges õigustatuks Eluana isa Beppe palve naise soovi täideviimiseks ehk tema eksistentsi lõpetamiseks. Engalrode advokaadi sõnul ei ole Sacconi suunisel juriidilist alust, sest seadusi ei tee poliitikud.

Fakt, et Vabriigi minister ei respekteeri kolmanda ja viimase astme kohtuotsust on äratanud suurt vaidlust ning Itaalia avalik arvamus arutleb, kas on tegemist kohtute tegevusvälja sekkumisega ning seaduslikust võimust üle astumisega. Radikaalise Partei algatusel võeti Rooma Prokurtuuris ette kohtuasi minister Sacconi vastu, süüdistades viimast privaatses vägivallas, kuna ta takistas Kassatsioonikohtu otsuse täitmist.

“Ma ei lase ennast hirmutada,” vastab Sacconi “ja leian olevat absurdse, et mu kohusetundlik akt on kohtutasandile viidud.”

Teoreetiliselt oleks võimalik, juhul kui ühtegi haiglat ei leita, kasutada ka avalikku jõudu, et kohtuotsust ellu viia, aga loomulikult ei taha selleni keegi minna, kõige vähem Eluana vastupidav isa. “Oleme seal, kust alustasime, aga varem või hiljem jõuame lõpp-punkti. Lähen edasi, et täita oma lubadus mu tütrele, keda ma ei saa reeta,” ütles ta vastuseks taas üles võetud poleemikatele. Ta välistab abi saamiseks välismaale minemise, kuna näeb seda suure löögina Itaalia avalikkuse ja tsiviilühiskonna vastu.” Itaalias on see alanud ja Itaalias läheb see lõpuni. Aitab inimlike, juriidiliste ja poliitiliste deliiriumitega tegelemisest”.

19.jaanuaril avaldas oma valmidust haigla leidmiseks Piemonte regiooni president proua Mercedes Bresso ning Torinos asuva Sant’Anna haigla arst Silvio Viale, aga Englarode advokaadi sõnul on tegemist rohkem üksikisikute toetamise, kui institutsioonide seisukohavõtuga. Ilmselt see nii ongi, kuna tervishoiu alamsekretärilt Eugenia Roccellalt laekus juba teade, et “Piemontel saab olema tõsiseid raskusi kui nad otsustavad ellu viia Apellatsioonikohtu dekreediga määratud protseduure ellu viia.”

Piemontele lisandus mõni päev hiljem ka Udine haigla “La Quiete” abipakkumine.

Oma arvamuse avaldab Torino kardinal Severino Poletto, kes kutsub üles meedikuid nö. südametunnistuse pärast keeldumisele: “Jumala seadus ei ole kunagi inimese vastu. Jumala seadus on inimese poolt. Minna jumala seaduse vastu taähendab minna inimese vastu. Seega, kui need kaks seadust on omavahel kontrastis, siis on see sellepärast, et inimese seadus ei ole hea ning see ilmneb tema viljadest.” Selle seisukoha järgi on jumala seadus kohtuotsusest ülem.

President Bresso:” Me ei ela ayatollahde riigis, kus religioosne õigus käsutab tsiviilõiguste üle.”

26. jaanuaril otsustab TAR (regionaalne administratiivne tribunal), et  Lombardia regioon ei saa keelduda kohtuotsuse täideviimisest ning on kohustatud leidma ka sobiliku struktuuri .

Taaskord tetab minister Sacconi et ta on “kibestunud, aga ei anna järele” oodates edasikaebust Riiginõukogusse.

Ususn, et nii mõnelgi lugejatest on kogu selle poleemika ja dokumentide hunniku peale järg käest ära läinud…Aga asja olemus on aga selles, et Leccos on endiselt see noor naine, kes vaatamata oma selgelt avaldatud vabale tahtele ikka veel ootama peab.

Roberto Saviano, kuulus “Gomorra ” autor, avaldas artikli pealkirjaga “Eluana Englaro, ühe isa revolutsioon”.  Jah, sest Beppino Englaro võitluses oma tütre soovi elluviimise ja seaduse poolt tagatud õiguste  eest on revolutsiooni seeme , mis võib ja peab kasvama. Kui paljud oleksid tema olukorras halastavale meditsiiniõele maksnud, et asja suure kella külge panemata ära lahendada või lihtsalt Hollandisse läinud.

“Ma küsin endalt, millise vaimuga aktsepteerib ta kogu seda kära. Kibeda teadmisega, et Itaaliast minnakse ära mitte ainult tööotsingul, vaid ka sündimiseks (kunstliku viljastamise seaduse pärast)  ja suremiseks. Englaro võitlus toob uuesti päevakorda vanad ja tolmused filosoofilised põhimõtted, mida ülikoolis õpitud sai.

Kantlikust printsiibist “Tegutse vaid selliste maksiimide alusel, mis võiksid sinu tahte kohaselt olla universaalsed seadused” on saanud liha ja higi. Ja võib-olla on ainult sellistes tingimustes võimalik mõista Sokratest,et  miks ta mürki jõi ja ei põgenenud.

Beppino Englaro võitleb õigusriigi eest. Ta on näitamas, et Itaaliasse saab ja peab jääma kasutades demokraatia instrumente.

See on kord, mil südametunnistus ja õiglus ei emigreeru./…/Ükski Itaalia kodanik ei saa mitte pidada Beppino Englarot meheks, kes on sellele maale tagasi andmas väärikust, mille me tihti ise käest ära oleme lasknud võtta.

Ta võimaldas meil taasavastada ühe demokraatia printsiibi unustatud imedest – empaatia. Kui ühe inimese valu on kõikide oma. Ja niimoodi saab ühe inimese õigusest kõikide inimeste õigus. “

autor: Kristel Kaaber, Rooma

Artikkel ilmus ka Päevalehes: 
Eluana saatus lõhestab Itaalia riiki ja rahvast

Ühes Lecco haiglas lebab noor naisterahvas, kõlava ja elujõulise nimega Eluana Englaro.Vitaalset pole aga tema palatis midagi. On sondid, klisteerid ja aparaadid. Eluana ise ei ela enam siin, eksisteerib vaid tema keha, mida defineeritakse “mitte-surnuks”. Praegu on ta 36 aastane ning vegetatiivses koomas alates 18.jaanuarist 1992 ühe autoõnnetuse tagajärjel. Diagnoosiks – ajutrauma ja teise selgroolüli murd.

Viis aastat hiljem algab Eluana vanemate tribunalides käimine, et autoriseerida kunstliku toitmise ja niisutamise lõpetamine, kuna koomast väljumise lootus on null , sest nekrotiseerunud on ajukoor, mis reguleerib intellekti, tundeid ning kõike seda, mida me teadvuseks peame. British Medical Association ja American Academy of Neurology standardite järgi peetakse 12 kuud piirajaks, millejärgselt võib õiguspäraselt sondide abil elushoidmise lõpetada. Itaalias, kui tugeva religioonitaustaga riigis, ei ole sellel seisukohal lihtne pooldajaid leida, isegi meedikute seas mitte.

Esimese negatiivse vastuse saab Eluana isa Lecco Tribunalilt 1999. aastal. Veel seitse ei-sõna kuuleb ta Milano appellatsioonikohtu poolt, kuid 2007. aastal tühistatakse neist viimane ning 9.juulil 2008 saabub lõpuks appellatsioonikohtu teade, et luba on antud. Vatikan ärritub, ärrituvad poliitikud. Ütlevad, et kohtunikel pole õigust elu üle otsustada ja avastavad, et vajame seadust bioloogilise testamendi kohta. Tegelikult täitsid kohtunikud ainult oma kohust tuvastades, kas Eluana isa palve tütre tahet järgida on seadusega kooskõlas või mitte. Nii juhtubki, et Procura di Milano saadab Eluana toimiku nr.37 läheb edasikaebamisele kassatsioonikohtusse. Kogu maa jääb selle tulevikku mõjutava otsuse ootele. Selle mitte-surnud, mitte-elus naise saatus puudutab itaallasi sama sügavalt, kui rahulolematusest tingitud streigid, meeleavaldused või majanduskriis.

Eluana isa võitlus jõudis lõpule 13. novembril, kui Milaano Kassatsioonikohus autoriseeris kunstliku toidustamise lõpetamise pidades Procura edasikaebamist mitte–õigustatuks. Isa Beppino on Englarode pere tugisammas. Pole teda näinud veel teda kannatust kaotamas ega ärritunult. Üliinimliku tasakaalukusega on ta vastanud lugematutele ajakirjanikele, istunud lõpututel kohtuistungitel mõeldes ikka oma tütre peale. Seda on ta teinud ka oma abikaasa eest, kes Eluana haigusest kurnatud ja halva tervisega võideldes eelistab meediast eemale hoida. Ainult korra, paar kuud tagasi, lubas Beppino endale tugevamaid sõnu, tuletades meelde, et Karol Wojtylale anti võimalus loobuda trahheotoomiast ja kunstlikust ventilatsioonist ning valida seega väärikas surm. Sedasama on ta nõudnud pikki aastaid oma tütrele, kelle jaoks elu tähendas eelkõige vabadust sellele. Eluana oli oma tahet mitu korda lähedastele inimestele avaldanud.<

Beppino Englaro ei ole kunagi pidanud lahenduseks otsida lahendust mõnda teise riiki minekust, kus seadused tolerantsemad ja Vatikani mõju väiksem. Paljud tema asemel oleksid Eluana lihtsalt koju viinud, et seejärel asjdel oma lõpliku lahenduseni minna lasta. Ei, tema usukus ikka, et “ainus vabadus on võimalik ühiskondlike reeglite järgi” ja tahtis oma tütre tahtele just Itaalias õigust leida pidades tähtsaimaks inimese vaba otsust selle üle, mida eluks nimetada.

Pärast seda kohtuotsust, köeb uuesti üles vaidlus elu definitsiooni üle . Kirik tõstab häält ja süüdistab “eutanaasias“ (mis on praeguse seadusandlusega keelatud), isegi „surmanuhtluses“. Mõned Genova nunnad annavad Itaalia ühe suurima ajalehe „Corriere della Sera“ kaudu teada oma poolehoiust kohtuotsusele ja bioloogilisele testamendile, samal ajal, kui meedikud avaldavad umbusuku, et poliitikutelt võiks üks hea ja ilmalik seadus tulla, mis kodaniku tahte esikohale paneks. „Sellisel juhul oleks parem seaduseta jääda“, väidavad. Raskusi on ka haigla leidmisega, kes nö. kohtuotsust täide viiks ja sondid väja võtaks, sest riiklik tervishoiusüsteem ei saa kedagi selle tegemiseks sundida.„Äärmisel juhul viime ta lihtsalt koju,“vastab ajakirjanikele Carlo Alberto Defanti, Eluanat aastaid järginud meedik. Selle vaidluses, mille ebateadlik ohver oli seekord Eluana, peidetakse aga eetika taha nii mõnesidki huvisid ja kartust mõjuvõimu kaotada.

Mina, ateist sünnilt, aga usklik teadlikust valikust ning südame häälelt, mina, Elu aukartlik imetleja, kes õppisin halastust Vargamäe Indrekult, meenuvad ühe Õpetaja sõnad: “Tehke teistele seda, mida tahate et teile tehtakse” Millised oleksid mu mõtted, mu soovid Eluana olukorras? Ütleksin: ”Lubage mul lõpuks Kõiksusega ühineda, lubage mul surematuks saada… minu tahtmine sündigu…”

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Artikkel ilmus ka Päevalehes

Enimloetud postitused

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta

Advertisements