You are currently browsing the category archive for the ‘mezzogiorno’ category.

carcere_donnaOlla naine ühes kriminaalses paigas on keeruline. Komplekssed reeglid, ranged rituaalid, lahutamatud sidemed. Naiste käitumist maffiamaal seadustab jäik, läbi aegade ühesugusena püsiv ühiskonna-struktuur. See on pidev köiel balansseerimine tänapäeva ning traditsioonide, moralismi trellide ja ärimaailma täieliku südame-tunnistusetuse osas.

Need naised võivad anda käske hukkamiseks, aga nad ei saa endale lubada vabadust pidada armukest või meest maha jätta.

Neil on õigus vabalt otsustada invensteeringute üle igas turusektoris, aga neil on keelatud end meikida kui nende mees on vanglas.

Kohtuprotsesside ajal võib näha kokkusurutud naisi publikule määratud saaliosas: saadavad suudlusi või lihtsaid tervitusi trellide taha. Need on kohtualuste abikaasad, aga tihti näivad nonde emadena. Riietuda elegantselt, end meikida samal ajal, kui mees on kinni, on sama hea kui öelda, et teed seda kellegi teise pärast. Värvitud juuksed on pettuse sõnadeta ülestunnistuseks. Naine on defineeritav suhtes mehega. Hingetu olevus. Poolik olevus. Seepärast näed neid abikaasa vangisoleku ajal hooletusse jäetud väljanägemisega. Truuduse märgiks. Kehtib Campania sisemaa klannides, teatud ‘ndrangheta ringkondades, mõnedes Cosa Nostra peredes. Kui aga näed neid hästi riides, värvituna ja hoolitsetuna, siis on nende mees läheduses, siis on ta vaba. Annab käske. Ja käske andes peegeldab oma naise peal enda võimu, annab seda edasi läbi tema välimuse. Ent ometi on vanglas istuvate bosside ilmetusest peaaegu läbipaistavaks muutunud abikaasad tihti nende asetäitjatena suurimateks käsuandjateks.

Kõikide naiste lood kriminaalses paigas sarnanevad üksteisele, olgu siis tegemist mõne traagilise või siis näilises normaalsuses hõljuva saatusega. Tavaliselt tutvutakse teismeeas ja abielu sõlmitakse kahekümne, kahekümne viie aastaselt. Võtta naiseks tütarlaps, keda tuntakse lapsest saadik, on reegel; põhitingimus, et oleks neitsi. Meestel on küll lubatud armukesi pidada, aga viimastel aastatel abikaasade poolt sisse viidud kirjutamata seaduseks kujunenud, et nendeks võetakse välismaalannasid: venelannasid, poolakaid, rumeenlannasid, moldaavlannasid. Kõik naised, keda peetakse madalakategoorialisteks, võimetuteks perekonda looma ja, nende meelest, lapsi kasvatama nii nagu peab. Samal ajal, soetada endale üks itaalia armuke või, mis veelgi hullem, samast külast oleks destabiliseeriv, karistust vääriv teguviis.

Läbi seksuaalsuse toimub suur osa ühe mehe või naise kujundumisest maffiamaal.

“Mitte kunagi naise all,” on üks kirjutamata seadusi, mis sisse kasvatatakse. Kui otsustad armastusakti ajal olla naise all, siis valid sa sellega ka “all-olemise” ka igapäevases elus. Ka siis, kui see sulle lihtsalt meeldib, sunnib see asend nende loogika järgi allaheitlikkusele.

“Mitte kunagi oraalset seksi.” Seda saada on lubatud, aga sama naisele teha on ”koerte värk”. “Ära muutu kunagi kellegi koeraks.” Vanad reeglid, mille järgi käituvad veel praegu paljud uue generatsiooni esindajad. Ja veelgi jäigemad reeglid kehtivad väljaspool Itaaliat. Yardie, võimas paljudes Londoni ja New Yorgi linnaosades valitsev Jamaika maffia, on heaks näiteks. On keelatud praktiseerida oraalset seksi, nii teha kui saada, on keelatud puudutada naiste anust ja olla anaalses vahekorras. Seda peetakse räpaseks, homoseksuaalseks (geid on jamaika maffiakultuuris surmale määratud). Seks peab olema jõuline, mehelik ja eelkõige korralik. Suudlusteta. Keelt läheb vaja joomiseks, tõeline mees ei kasuta seda teisiti. Cosche – maffiagruppide – esindajad on painatud mitte ainult oma mehelikkuse pärast, vaid ka seepärast, kuidas mainitut praktiseerida. Kategooriliste imperatiivide jäik elluviimine muutub rituaaliks, mille abil oma võimu kindlustada. Need selged ja erandideta normid kehtivad peaaegu kõigis ‘ndrangheta, camorra, mafia ja Sacra Corona Unita paikades. Kui hästi vaadata, on need midagi enamat kui lihtne maskuliinse kultuuri peegeldus. Pole midagi, mis ütleks meile selgemalt, kui need seksuaalnormid, kuidas kriminaalsetes kohtades ei leidu valdkonda, kus ei kehtiks kuuluvuse, võimu ning territoriaalse kontrolli raudne loogika. Võim elu ja surma üle, milles surm, olgu siis saadud või antud, on vundamendiks. Igaüks, kes usub, et on sellest vaba, eksib. Kontroll seksuaalsuse üle on põhiline. Ka flirtimine muutub territooriumi märgistamiseks. Läheneda naisterahvale tähendab riskeerida territoriaalse sissetungiga.

1994. aastal üritas Antonio Magliulo Casal di Principest alustada suhet ühe tütrlapsega, casalesi grupi liikme sugulasega, kes oli naiseks lubatud teisele klanni liikmele. Magliulo tegi tüdrukule rohkesti kingitusi ja taibates, et viimane polnud väga õnnelik oma abielulubaduse üle, ei kavatsenud lihtsalt loobuda. Antonio oli sellest palju aastaid nooremast tütarlapsest tõsiselt sisse võetud ja kurameeris temaga nagu ta kodukandis tavaks. Baci Perugina Valentinipäevaks, rebasekrae jõuluks, postegge ehk ootamised töökoha juures tavalistel päevadel. Ühel suvepäeval kutsusid Schiavone klanni liikmeted mehe Castelvolturno La Scogliera rannale, et asjad selgeks rääkida. Nad ei andnud talle aega suudki lahti teha. Maurizio Lavoro, Giuseppe Cecoro ja Guido Emilio lõid Antoniole naelutatud nuiaga pähe, sidusid ta kinni ja hakkasid liiva suhu ja ninna ajama. Mida enam ta neelas, et hingata, seda rohkem liiva nad talle kurku toppisid. Antonio lämbus sülje ning liiva segus, mis ta kõris tsementeerus. Ta määrati surmale, kuna flirtis endast noorema naisega, kelle soontes voolas ühe tähtsa grupiliikme veri, kes oli juba abikaasaks lubatud. Kurameerida, paluda kasvõi üksainus kokkusaamine, veeta koos öö on kohustus, risk, vastutus.

Valentino Galati oli 19-aastane, kui jäi kadunuks 26.detsembril 2006 Filadelfias, mis ei ole ameerika kveekerite poolt rajatud linn, vaid üks küla Vibo Valentia provintsis, asutatud vabamüürlaste poolt. Valentino oli lähedane võimul olevale ndrinale. Ta soontes voolas ‘ngranghetista veri, töötas boss Rocco Anello heaks. Kui boss läheb vanglasse kapillaarse väljapressimissüsteemi organiseerimise eest (ühe lühikese raudteeotsa eest pidi iga osalev ettevõte maksma talle 50 000 eurot kilomeetrist), siis on ta naisel Angelal abi vaja ndrina liikmete poolt. Sisseostud, kodu korrashoid, laste kooli viimine. Valentino juhtub olema üks väljavalitutest. Niimoodi, pikkamööda, peaaegu loomulikul viisil, sünnib suhe Angela Bartuccaga. Karistus on vältimatu ning kui keegi poissi enam küla peal ringi liikumas ei näe, ei pane seda keegi imeks. Surma mõistetud, kuna oli olnud bossi naisega.

Valentino ema Anna ei taha uskuda. Tema poeg ühe bossi armuke? Võimatu: äsja täisealiseks saanud, liiga väike. Tunnistab, et Angela tuli mõnikord kohvi joooma ja sellest ajast, kui Valentino kadunud, pole ta enam külla tulnud. Aga Valentino ema jaoks ei tõesta see midagi. “Mu pojal pole selle looga midagi pistmist”. Usub põikpäiselt, et on mingi muu põhjus, aga maffiavastase magistratuuri arvates ei ole nii. Pikka aega magas Anna diivanil telefoni ligidal hirmust, et magamistuppa ei kuule kui heliseb “aparaat”, nagu seda lõunas nimetatakse. Ja nii sulgub lõpuks Valentino ema oma valu vaikusesse, mis respekteerib omertà vaikust, jätkates ilmse eitamist.

Sama saatus oli juba tabanud Santo Panzarellat Lamezia Termest, tapetud 2002. aasta juulis. Santo oli armunud Angelasse neli aastat varem. Ikka tema, Angela. Santo pihta lasti püstol tühjaks, pidades teda surnuks pandi ta pagasnikusse. Aga Santo Panzarella ei olnud surnud. Andis pagasnikus jalahoope. Nii murti tal jalaluud, et ta nendega oma viimast reisi ei takistaks; lõpuks tulistati talle pähe. Santost leiti ainult õlaluu, mis võimaldas uurimisi algatada. Ka tema mõisteti surma vale naise puudutamise eest. Angela Bartuccat kujutatakse ette nagu mingit saatuslikku naist, üks mantide nagu ajalehtedes on teda tihti nimetatud, võimeline oma võrgutava võluga ületama isegi surmahirmu. Naine, kes armastas ja oma armastusega määras surmale. Kui tegelikkusele silma vaadata, siis ei sarnane see legendile. Fotodelt vaatab vastu ühe kena tüdruku nägu, kelle põhiliseks süüks oli elutahe. Vanglas istuv abikaasa tähendab maffianaisele täielikku abstinentsi. Kiindumustest ja kirest. Vaid eakad bossid, juhul kui nad on abielus noorte naistega ja karistus on pikk, lubavad elukaaslasel asetäitjat pidada. Peaagu alati eelistatakse küla preestrit, kui see on kättesaadav või venda, onupoega, üht sugulast igal juhul. Eales poleks võimalik ühel grupiliikmel, kelles pole bossi verd, omandada võimu läbi suhte naisega ja teda asendada.

Paljud naised riietuvad musta, ka noorimad ja peaaegu alatiseks. Lein tapetud mehe pärast. Lein poja pärast. Lein, sest surma on saanud vend, mõni tädi/onupoeg, naaber. Lein, sest on mõrvatud ühe töökaaslase abikaasa, lein sest on mõrvatud mõne kauge sugulase poeg. Nõnda on alati põhjust musta riietumiseks, Ja musta kleidi all kantakse punast riiet. Vanaprouad punast alussärki, et mäletada verd, mida kätte maksta, noored punast aluspesu. Igavene mälestus verest, mida valu ei lase ära unustada, vastupidi must rõhutab veelgi enam kättemaksu kohutavalt intiimset värvi. Leseks jäämine kriminaalses paigas tähendab kaotada peaaegu täiesti oma naise identiteet ja täita ainult ema rolli. Kui jääd leseks, siis võid uuesti abielluda ainult oma poegade nõusolekul. Ainult siis, kui uus mees on isaga samal (või kõrgemal) astmel maffia hierarhias. Eelkõige pärast seitset aastat seksuaalelust loobumist ning ranget leina järgimist. Sest leseaastad pidid kestma täpselt aja, mis kulus külarahva uskumuste kohaselt selleks, et hing teisele poole jõuaks. Pidi ootama, et hing sinna jõuaks, sest vastsel juhul oleks ta pidanud nägema oma naist “petmas” teise mehega.

Antonio Bardellino, karismaatiline San Cipriano d’Aversa boss, püüdis vabastada leski nendest keskaegsetest reeglitest ning sellest pidevast pealesunnitud kannatusest. Külas meenutavad pajud, et seni kuni don Antonio võimul oli, ütles ta: ”Seitse aastat läheb aega paradiisi jõudmiseks, meie läheme teise kanti. Ja sinna jõutakse kiiresti, “int’a na’ nuttata”, ühe öö jooksul.” Kui aga Bardellinoga arved õiendati, tuli Schiavonede valitsusaeg ja tulid ka tagasi vanad seksuaalsed reeglid.

1993. aasta augustis leiti Paola Stroffolino armukesega. Ta oli ühe väga tähtsa bossi Alberto Beneduce, esimese kokaiini ja heroiini otsesissetooja Caserta rannikul, abikaasa. Pärast Beneduce tapmist, ei pidanud ta kinni seitmest leina aastast ja alustas suhet Luigi Griffoga. Klann otsustas, et selline käitumine oli lugupidamatu vana bossi suhtes. Karistuse elluviimiseks valisidki nad viimase hea sõbra Dario De Simone, kes kutsus paari ühte Villa Literno mõisa suve esimeste mozzarellade maitsemise ettekäändel. Üksainus kuul pähe mehele ja üks ka naisele. Ei midagi rohkemat kahele närukaelale, kes olid solvanud kadunu au ja mälestust. Seejärel viskas mees, kes oma lojaalsust oli üles näidanud Vincenzao Zagaria ja Sebastiano Panaro abiga surnukehad sügavasse kaevu Giuglianos.

Sandokani, ehk Francesco Schiavonet ja tema venda süüdistati käsuandjatena. Bossi lesk on puutumatu, aga kui ta määrib ennast teise mehega, siis kaotab ta oma staatuse. Pentiti, kahetsejad ja õigusorganikega koostöötegijad, kes üritasid hajendada kohtunikke uskumatust, andsid vastuse, mis on suurepäraseks kokkuvõtteks. “Dottò, seksida on siin hullem kui tappa. Parem, kui tapad bossi naise. Võib-olla antakse sulle andeks, aga kui sa temaga seksid, siis oled kindlalt surnud mees.”

Armastada, suhe soetada, suudelda, kinkida midagi, naeratada, puudutada kätt, üritada ühele naisele meeldida, olla temast sisse võetud võib olla saatuslik tegu. Viimne. Kohas kus kõik käib kohutava seaduse järgi, kirjutavad tunded ja kired alla surmaotsusele.

Roberto Saviano “La Repubblicas” ilmunud artikli tõlkis Kristel Kaaber

Advertisements

motta_sibulOn kevad. On üliõpilasprogramm Erasmus Itaalias.  On Erasmus Student Network, mis hoolitseb osalejate vaba aja okupeerimise eest. On projekt „Küla“ eesmärgiga muuta Sitsiilia väikeküla turistiatraktsiooniks. On meetod „viskame Euroopa sisse“ ja vaatame, mis välisüliõpilased kui turistid endasse mõne päeva jooksul absorbeerivad ja laiemale publikule oma foto-artikkel-reportaažidega produtseerivad. Meie ülesanne on aktiivne turism: elada 2 päeva külas seda intensiivselt kogedes. Teiste sõnadega, puhas nauding.

Esimene päev

Saabumine. Tänavad. Tänavate kohal rõdud. Rõdudel lõkendab lilleline rohelus. Meenub Toskaana. Motta D´Affermo- küla Sitsiilia Toskaanas. Ainult, et siin on parem: siin on meri helesinisem, siin on vaated avaramad ja päike magusam. Eiran looduse kolletavat kuivamist ja eestlase jaoks ilgelt soolast merevett, mis põhjamaataimedele tähendab pigem surma kui elustavat turgutust.

Hetk, mida õnnistab jalustrabav kõikumatu rahu, peatab aja.

Lõuna. Sööme ühe korraga kogu kolme päeva toidunormi. Üks käik järgneb teisele, pidurit ei tunta, sest siin süüakse hästi ja ainult parimat.
Vastuvõttev komitee peab külaliste all lookas olevate söögilaudade ees mitmekordse mitmekordselt motiveeriva kõne. Meid tervitama tulnud isikuid on nii palju, et miski soe tunne tungib põue ja istumine muutub nende seisval valvelolekul ebamugavaks: „Laske meil teenindada teid, head inimesed, kes te meid nii hästi kostitate!“

Õhtu. Istun oma õdusa kindluse aknalaual. Öökapil lebab püha Vangelo palveraamat. Veetopsid on mähitud salvrätti. Kiikan haljendavat merd, mis õhtus ühendunud alt hallikarva, ülalt sinikollast kilda taevaga. Mägede vahel siravad tuletäpid. Pisikesed naaberkülad.

Siin näen Itaaliat. Siin kogen Itaaliat. Siin elan Itaaliat.

See on sattumine võlumaale, kus iidne ehituskunst ja keraamika haaravad mind oma lummavasse rüppe.

motta_eeselSee on 82-aastane kõbus Giuseppe, kelle kõnnakust tunneb ära elupõlise ratsaniku. See on 6-aastane nimetu eesel, kes asendab igasuguse mootori. See on elamine puhtas õhus loodusega käsikäes. See on ühtehingamine maaga. See on tallis heljuv lehk, mis meenutab mu oma lapsepõlve karjalaudas. Ja see kõik on päriselt tõeline.

Võlumaa ei ole lukku pandud. Piisab piilumisest nurga taha. Piisab naeratusest ja terest.

Kummastavalt säilib loomuliku elu kulg ja puudub võõrastus võõra kohalolekust. Ometi on iga võõras ainukordne sündmus. Tulijale soovitakse parimat, minejale antakse kaasa kõige targemad õpetussõnad koos soojade käepigistustega. Koduuks jääb kohale jõudnule alati avatuks.

Vanahärra „Buona fortuna!“ saatel jätkan teed ja peatun juba mõne sammu järel noorhärra avasülise tervituse peale. Sündmus loob ennast üha võimsamalt. Lävepakul istub lehte sirviv vanem vend. Eemalt läheneb vanaema 4-aastase ingliga, kes ukse vahelt piiluvale naabrinaisele oma kirevroosa lille kingib. Motorolleril saabub tööst kurnatud pereisa, kes vajub vastasukse lävele hinge tõmbama. Hele hääl kuulutab 2-aastase ingli ärkamist. Rüselevate kallistustega vallutatakse isa kael. Läbi väsinud näo kumab imetlev armastus oma kahe kullatükki vastu. Ema, tütarde ilu läte, tuleb köögirätikuga uksele elevust kaema. Pere on koos. Peaaegu. Veel puudub 33 aastat kirkaga maad raiunud 77-aastane vanaisa, kes ülalt alla lookleval tänaval aegamisi koduteed mõõdab.

Lihtsad inimesed. Suured mured. Kohapealne tööpuudus või tervist tappev töö. Aga töö on alati aus. Töö ei ole häbiasi, vaid asi, mida armastada. Vargust ja valskust siin ei tunta, sest kõik tunnevad kõiki. Suurima avatusega jagatakse oma elulugu ja –olu, sest ausatel inimestel pole vaja varjata. Sellist Mottat ei leia mitte ühestki Veneetsiast, Roomast või Firenzest.

Suured mured, aga veel suuremad rõõmud. Lapsed on selle maa sool. Pered on suured. 3-lapseline pere väärib eestlase jaoks mõistet „suur“. Vanema generatsiooni lastel on normaalselt 6-7 õde-venda. Mamma mia! See on pool Eesti lasteaeda. Liialdan, kuid emotsioonist. Pere suurus peitub selle tugevuses. Ääretu kokkuhoidmine ja teineteisehoidmine. Naise vend on abielus mehe õega. Kaks sugukonda põimuvad veelgi tihedamalt ühte.

Külainimesed ei reisi palju. Töö ja pere tulevad ennekõike. Tähtsaim on kohapeal. Avatus hoiab uksed lahti. Pole vajadust minna maailma ja otsida maailma, mis on juba kodus. Võõras oma lugudega on ühenduslüliks kahe maailma vahel. Seda hinnatakse kõrgelt, see peegeldub nende suuremeelsuses. Tulijas tärkab üüratu tänutunne, mis motiveerib jagama kõike, mis jagatav. Ringahel. Ilus.

Maatunnid mööduvad märkamatult. Elan külaelu ilma seda otsimata. Joon heldelt pakutud mahla, õhtusöögist keeldun- esimese õhtu kohta oleks see ühele linnalisele lihtsalt liiast. Kodu kaen siiski, sest kodud on täis kodukootud kunsti. Isetehtud köök, mis 40-kraadises suvekuumuses jääb jahedaks oaasiks. Noored poisid õpivad juba keskkoolis 5 aastat keraamilist maalimist. Minu kujutlus monopoolsest robustsest maaharimisest asendatakse kõrgelt arenenud kunstimeele ja kuldsete kätega.

motta_puhkusKüla on religioonist läbi imbunud. Kirik annab jõudu, sest toob rahva kokku. Koos saadakse ka kõige kibedamast majanduskriisist üle. Saadakse üle suurest murest oma laste tuleviku ees. Saadakse üle tööpuudusest, sest maal saab vähesega hakkama. Teadmine tugevast õlast enda kõrval vabastab hirmust, toites julgusega. “Kõigepealt tänan ma jumalat ja seejärel oma vägevat naist!“, mees oskab väärtustada ka oma abikaasat. Võib-olla leiab kurikuulus Sitsiilia mehe armukadedus siit oma õigustuse.

Lahkun, kõrvus kõlamas mitmehäälne kinnitus: “Mitte kedagi ei visata välja. Mitte kedagi. Mitte kunagi.“ Nad jäävad mind tagasi ootama. Homsele lõunale, õhtule, vahet pole:“ Kui aega saad, astu läbi!“. Pisikesed inglid saadavad mind onu kätes kindluse ukseni.

Jõudsin 3 tunniga 30 meetri kaugusele. Pole just maratonitulemus, aga linnas ei jõua mõnikord 30 aastagagi nii kaugule või lähedale kõrvalelavale naabrile.

Usk headusesse ja usaldus teistesse. Ühegi toa uksed ei käi kindluses lukku. Küla atmosfäär on sama tugev kui kaljurahnud küla all. Siia on alles jäänud siirus. Südameinimesed. On tahtmine nutta.

Teine päev

Eile oli mul õnne. Täna tahan oma uskmatuses näha küla tõelist palet.

Ümber nurga tuleb tervitama kohaliku ehitustöö pealik. Hetk hiljem tutvustatakse mind arhitekti endaga. Seejärel arhitekti kõrgeealise onuga, kes kassi seltsis ja kepi toel ringi patseerib. Ehitajad muretsevad ja hoiatavad liival libisemise eest. Mind juhatatakse küla kunsti kaema. Küla ise on parim giid ja kaart. Massiivne teos paikneb nii peenelt, et muutub taeva taustal nähtamatuks. Sellel maal ei tunta tõepoolest võõrkehi.

Küla tervikuna on oma detailides suurim kunstiooper. Kivimustrid maas ja seintel. Rohtukasvanud mootorratas. Elumajadega vahelduvad loomatallid. Müüris, läbi lagunenud puituste paljastuvad imelised panoraamid.

motta_lapsSelles külas ei möödu keegi kellestki märkamatult. Isegi autojuht tuleb, peatub, läheb, tuleb, toob kohvi, et minna jälle oma teed. Külalise jaoks jätkub alati tähelepanu.

Pisikesel puupingil istub naine. Naisest kiirgub elurõõm. Ta armastab töötada. Ta armastaks reisida, kui poleks abielus. Tütar reisib tema eest. Ta kutsub mind enda kõrvale istuma, mis sellest, et pink on pisike. Hoiatab, et ma kirikusse lühikeste pükste ja paljaste õlgadega ei tuleks.

Rõdudelt ja uste vahelt piiluvad vanaprouad. Neile meeldib, et istun tänavakivil- olles lähedal maale, olen lähemal neile.

Inimesed hakkavad korduma. Eilsed tutvused korduvad. Hakkan tundma, et olen kodus. „Millal sa külla tuled?“ või „Õhtul näeme!“ Pärast esimest päeva!!!

Jään naisega üheaastast Filippot hoidma, kuni ema vanahärra maja koristab. Aeg-ajalt vilksatab vanahärra isegi, kloppides ukse vahelt jalamatti või tühjendades prügikühvlit. Teenindus on siin koostöö. Laps on elutarga näoga, püüab sipelgaid, küündib kivikesteni, tantsib, kui ümisen. Pooleks tunniks jätkub talle tühipaljast kohvitopsist. Milleks arvutid ja videomängud, kui on ruum külana looduse keskel. Nende lapsepõlv on rikas. Mööduja möödudes hakkab poiss kilkama, käsi plaksutama, lehvitama, jooksma, kuigi jalad veel ei kanna. Selle rahva avatus teistele tundub olevat instinkt või geneetiline õnnistus!

Järgneva tunni jooksul avanevad veel kahe kodu sise- ja välisvaated, saab maitstud kodukohvi teine maitse ja käre kodupruuli Limoncello. 3 auväärses eas õde demonstreerivad saiaahju, pitsikudumistehnikat, peeneimat käsitööd ja kümnete aastate taguseid perealbumeid. Kohtusin nendega esimest korda 5 minutit tagasi tänaval. Milline muuseum või ekskursioon tooks mind nii lähedale reaalsusele?

Nende antiikne lauakell on seisma jäänud. Siin ei eksisteeri aega kui niisugust.

„Rahu ja tööd ja armastust. Muud me ei vaja.“ Õnnelik vanaproua saadab mind parimate soovidega koduteele, pakkudes korduvalt küüti. Ei, see küla väärib jalavaeva. Väärib palju rohkemat, kui suudan pakkuda.

Inimesed on selle maa kuld.

Viimane õhtu, viimane öö. Jätan magamise maha, et hoomata viimaseid hetki võlumaal.

Tulipunased roosid ronimas kiviseintel. Viljadest lookas sidrunipuud. Merre uppuv ohkama panev päike. Kõrgustesse küündiv igavene kirik, koera hauge kajamas selle kellana üle küla. Hiidsuured ööliblikad ründamas tänavalaternat. Öine tirtsuserenaad. Soe õhk. Läbi hommikuudu tõusev päike. Suur suur rahu.

motta_ööKahe päevaga olen õppinud midagi tähtsat iseenda kohta.

See küla ei käi lukku. Lukud on minus endas. Et koguda endasse elamust, tuleb sellele ruumi pakkuda. Tuleb anda. Tuleb jätta uks iseendas lahti.

Motta D’Affermo.

Peaaegu paradiis.

Autor: Nele Reial, Bologna

Võib-olla paljud ei tea, või paljud ignoreerivad, et eksisteerib üks Itaalia, millest uudistes ei räägita. Itaalia, mis ei vääri esikülgi suuremates ajalehtedes ning mis räägib vaikse häälega. Kuid see on ühe Itaala osa hääl. See on Mezzogiorno, Lõuna-Itaalia. Seesama, mida kirjeldatakse kui riigi mädanenud osa. Kogu riigi suurimat probleemi. Paika maffiale, paika narkokaubitsejatele ning kõikvõimalikule vägivallale. See on tõde. Just niisugusene nagu ka eesti keeles hiljuti ilmunud Roberto Saviano “Gomorrast” lugeda võib. Kuid tõde on ka vastupidine. Lõuna-Itaalia ei ole ainult see.

Casalesi on rahva nimi, mitte (camorra) klanni nimi“. See on lause, mida ütles üks tütarlaps koolis Casal di Principes, Caserta provintsis Campanias. Rõhutamaks, et see pole ainult kuritegelik paik, vaid see on linnake, kus elavad ka ausad inimesed, kes ei vääri olemaks sildistatud ja väljaarvatud. Üks teine tüdrukuke, keda ükski ajakirjanik ei ole kuulanud, pärit Napoli perifeeriast. 13-aastane. Käib põhikooli viimases klassis. Oma klassitöös kirjutab: “Ma elan raskes reaalsuses, ei ole kõik roosa ja lilleline, aga on ka häid asju, millest keegi ei räägi. Miks keegi ei räägi meist, kes me töötame? Miks ei räägita meist, kes me tahame midagi muuta?” See tüdruk nõuab tagasi seda, mis on ilus kohas, kus ta elab, seda, mis on oluline, selles mida seal tehakse ja viise, mismoodi seal toimitakse.

Need kaks lihtsat tunnistust ütlevad meile, et inimesed ei ole konteinerid, mida keegi täidab, vaid on ressursid, ideed ja institutsioonid, mis tulevad välja koos jõu ja vihaga, eriti tugevalt allasurutud territooriumeil. Rääkida heast ja ilusast sellel maal ei ole kellelegi oluline, sest traagika ja vägivald teenib ajalehtedele raha. Kuid on üks osa itaallasi, kes on väsinud kuulamast vaid noid uudiseid. Need, kes on otsustanud teleri kinni panna (eriti keskpäevaste ja õhtuste uudistesaadete ajal, nende peamiste). Need, kes kasutavad teisi kanaleid informatsiooniks ning need, kes lähevad esmase uudise pealiskaudsusest sügavamale. See on üks osa rahvast, kes soovib mõista, soovib muuta lähtudes kõigest sellest ilusast, mis meil on rahvana ja riigina. See on Itaalia, kes võtab tagasi omaenda olemisviisi.

Igal aastal, üheks päeval, need inimesed tulevad kokku ka ühte linna – iga kord erinevasse – et manifesteerida mafiate vastu. See on Vaba rahvas, Nimede ja Numbrite Assotsiatsioon (popolo di Libera, Associazioni Nomi e Numeri) mafiate vastu. Rahvas, kes kasvab kiiresti. Sel aastal oli manifestatsioon Napolis, kus organisaatorite info kohaselt oli 150 tuhat inimest üle kogu maa – ja mitte ainult. Sel aastal osalesid ka maffiaohvrite sugulased Poolast, Türgist, Senegalist. Selle ürituse raames tasub meenutada üht lugu noorest poisist, kes oli just liitunud politseiga ja hukkus maffia käe läbi.

Lühikest aega Torino casermas teeninud, saadeti too 23-aastane poiss Palermosse, squadra mobile kinnipidamisrühma koosseisu. Olid aastad 1984-85. Ajalooline hetk: squadra mobile, kes otsustab luua ad hoc üksuse koos erispetsialistidega tabamaks peidusolevaid mafioososid. Jõuab kohale see noormees, saab rühma liikmeks. Perekondlikel põhjustel, isa puudumisel ning ema terviseprobleemide tõttu peab ta küsima üleviimist. Töötab Roomas. Armub imelisse tüdrukusse. Suvepuhkuse ajal otsustab oma tütarlapse viia Sitsiiliasse, Palermosse, näitamaks, kus ta töötas ning tutvustamaks teda tabamisrühma komissarile, Ninì Cassarà. Ta näitab suure uhkuse ja naudinguga seda imelist linna: merd, sadamat, ajaloolist keskust. Siis naaseb tööle Rooma – ent siis tapetakse Sitsiilias komissar Beppe Montana. Komissari matustel, suures valus, koos oma tüdrukuga, mõistab ta, et Cassarà on ohus, tal pole kaitset, ta on jäetud üksi. Sel hetkel ta vaatab oma tütarlast ning ütleb talle, et on otsustanud jääda saarele, et kaitsta oma komissari. Saadab oma tütarlapse Rooma ning naaseb komissar Cassarà vabatahtliku ihukaitsjana. Nad surevad mõlemad kuulipildujavalangu 71 kuuli läbi. On 6. august 1985. Tema, oma suures helduses ja tema komissar, tugeva pühendumusega võidelda Sitsiilia maffia vastu. Ta nimi oli Roberto Antiochia.

25. märtsil 1995 andsid tema ema, Saveria Antiochia ja don Luigi Ciotti elu Libera’le, sellelesamale organisatsioonile, mis mafiate vastu võitlemiseks inimesi koondab. Nad on sellele organisatsioonile pühendanud kogu oma jõu ja koos on nad otsustanud, et vähemalt ühel päeval aastas peavad tulema kokku kõik, kes on mafiate läbi kaotanud lähedasi ja kes võitlevad organiseeritud kuritegevuse vastu, peavad tulema kokku kõik, et koos kõndida ja üksteist kuulata. Valiti esimene kevade päev, 21. märts, andmaks signaali, et on lootust ja kõik võib muutuda.

Tänaseks see päev ei ole enam algus. See on hoopis kohalejõudmisepäev, kus kohtuvad need kõik, kes kogu aasta on teinud ühist tööd, kes töötavad kogu Itaalia koolides, koos mafiaohvrite sugulastega, kes teevad iga päev tillukesi samme, et muuta seda reaalsust, kus me iga päev elame.

Autor: Roberta della Sala, Avellino, Campania

Enimloetud postitused

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta

Advertisements