You are currently browsing the category archive for the ‘Kirjad Eestist’ category.

"Minu Itaalia", Petrone Print, 2009

“Eksisteerivad tõsised ajaloolised põhjused, miks Itaalia on nii erinev kogu ülejäänud Euroopast ja tema ühiskondliku elu loogika tundub mõistetamatu või isegi mitteolemasolev”, ütles Wu Ming 1, Itaalia uue kirjanduse – selle postmodernismijärgse – üks säravaid tähti. Kõik itaallased teavad ning tunnetavad neid põhjuseid ning erinevust, kuid seda jagatud kultuuri on üliraske edasi anda, veel vähem võõramaalasele selgitada. Viimane on nii keeruline ning ajamahukas tegevus, millega isegi mitte kõik itaallased hakkama ei saa – sest mõningad mainitud põhjustest ollakse lihtsalt õhuga sisse hinganud, omamata kunagi vajadust neid sõnastada.

Seepärast on küllalt tavaline, et välismaalaste esmapilt Itaaliast jääb paratamatult pealiskaudseks, et neid kummalisi vastuolusid kultuuris kiputakse täitma omaenese minevikuga – kui just tegemist ei ole treenitud vaatlejaga, nagu üks väljapaistvamaid Itaalia lähiajaloo spetsialiste Paul Ginsborg või inglasest ajakirjanik Tobias Jones.

Meeldiv lennukilugemine

Petrone Prindi uusväljaanne “Minu Itaalia” ei küünitagi eelmistega ühte ritta, sest eesmärgiks polegi Itaalia ühiskonna analüüs, kirjeldus ega ühiskondliku loogika selgitamine vaid – nagu “Minu” seerial tavaks – info andmine sellest, kuidas üks tavaline eestlane end tunneb, olles seatud vastamisi kultuuriga, mis on talle võõras. Nagu ikka, on nende kohta keeruline arvamust avaldada, sest kuidas anda hinnangut teise inimese isiklikele läbielamistele, eriti kui see maailm on sulle nii siiralt ja ausalt avatud nagu Kristiina Praakli Liguria-kirjelduste oma.

See raamat, täis värvikaid ning kirjuid seiku ühe tüdruku elust, on lihtsalt loetav ning turtsumapanev ning õhku jääb küsimus, kas mõni tegelane on ikka aristokraatselt kõrk või hoopis lihtlabaselt hullumeelne. Ma arvan, et ükski inimene, kes “Minu Itaalia” läbi loeb, ei osta endale eal läbimõtlematult ülikonda, kontrollimata, ega seda ei ole valmistanud mingi kummaline tootja sünteetikatsisaldavast materjalist – kiirtee ning udust esilekerkiv Carrefour ei saa nii kergelt ununeda.

Kõige võõra suhtes täpsuseni ettevaatlik ja kartlikult lähenev nagu vett katsuv kassipoeg, ei halasta autor ka mitte iseendale: ta nutab, teeb “eepilisi fopaasid”, kirub, asjatab, rõõmustab, eksib ning on üdini eestlane.

Missugune on elevant?

“Mismõttes ei ole soovitav itaallastega sisepoliitikast rääkida” hüüatas üks mu sõber, ka mitte sünnilt itaallane, aga kaua aega siinelanud kirglik poliitikahuviline, kui ma talle mõningaid Kristiina Praakli väiteid refereerisin, “see on kõige lihtsam viis sõpru leida, sa pead ainult teadma, millest sa räägid”. Lõuna-Itaalia sõbratar läheb põlema, kui ma kontrollin oma kogemust toidu teiseks päevaks jätmisele: “lasagne on ju järgmisel päeval PAREM” – ja kui google’sse toksida “ricette del giorno dopo”, siis leiab hulganisti põnevaid retsepte, kuidas eelmisest päevast ülejäänud toidust midagi ülimaitsvat teha. Itaalia ei ole rassistlik riik, seda kinnitavad mulle ka kaks mustanahalist koolikaaslast Bologna Ülikoolist, vaatamata mõningate poliitiliste jõudude õhutustele on rassism võõras nähtus. Siin on igasuguseid probleeme, võõrapelgust paljude poolt, aga rassistlik Itaalia ei ole.

Võõra kultuuriga kohtudes ongi kõige kergem vabandada kõiki vigu – nii enda kui teiste omi – kultuurierinevustega, kanda üle isiklikke eripärasid kultuurile ja pidada kultuurieripärasid isiklikeks veidrusteks. Seepärast tulebki Kristiinale tänulik olla, et ta omad vead lahkelt meile õppimiseks jagab. Tema kirjeldatud võõralt taldrikult mittesöömine pole näiteks üksiku lapse kapriis, palju itaallased on mulle hämmastunult kirjeldanud seda “ameeriklaste veidrust” restoranis üksteise toite maitsta; ekstsentrilisi oma lastesse kiindunud emasid on arvatavasti Eestis sama palju kui Itaalias, kuid nad lihtsalt vastavad Itaalia stereotüübile. Teised ei pruugi silma torgata, sest nad ei ole “õiged itaallased” – nagu sada aastat tagasi lahkus Friedebert Tuglas pettunult Torinost, sest seal olid sirged ja korrapärased teed ning vaiksed hillitsetud inimesed, üldse mitte Itaalia: mulle tundub, et seesama sügav, kultuurne, üliviisakas ja sirgjooneliselt aus Itaalia on Kristiina Praaklil on külastamata jäänud.

See eelnev ei tähenda, et tema märgatud Itaalia oleks kuidagi vähem Itaalia või mitte-eksisteeriv Itaalia, see ei tähenda, et Questuras immigrante kuidagi hästi koheldaks või suvaline administratiivsüsteem oleks kuidagi inimsõbralik: “Minu Itaalia” illustreerib detailselt fakti, et riigis, mille bürokraatia on kolmepäine lohe, ei ole vaja oodata, et ülikool või võõraste vastuvõtusüsteem kuidagi viisakas või mõistetav oleks. Meil, endisest NSVL-ist tulijatel on natukenegi lihtsam, sest too bürokraatia oli seitsmepäine lohe, kui sa sellega hakkama said, siis Itaalia tekitab ainult selle imestuse, et kuidas G8 hulka kuuluv kapitalistlik maa vahepeal nii organiseerimatu saab olla.

Muide, need Eesti ajakirjanduseski varem valgustamist leidnud maffia, lõuna-põhja erinevused ja Berlusconi oleks võinud rahulikult välja jätta. See raamat on väärtuslik eestlase päevikuna ning sinna vahelepikitud pealiskaudsed käibetõed tõsiste poliitiliste probleemide kohta tekitavad lihtsalt piinlikku ebamugavustunde. Täpselt samuti ka peatükk itaallaste aust ja uhkusest: nimed nagu Dante, Raffael, Da Vinci, Machiavelli ja teised kuuluvad keskoolihariduses nimetatute hulka – ja tahavad seetõttu isegi populaarse käsitlusena eraldi põhjalikumat raamatut. Võib-olla oleks võinud lugejat säästa tuntud detailide ülekordamise valusast igavusest ning jutustada pikemalt tollest Genovas sündinud cantautorest, kes iga itaallase südames elab, Fabrizio De Andrést…

Koolipreili fenomen

Kristiina Praakli otsib selles raamatus igal sammul mingit endale vastuvõetavat maailma, annab hinnanguid igale tillukesele või suurele faktile, et teada saada kas see sobib – ning ma tunnen ära selle rahvavalgustaja geeni, mis on vist olemas igas natukenegi haritud eestlases, justkui kaitsekilp kõige võõra suhtes: sest ehk saab neile õpetada kuidas asjad tegelikult käivad ning kuidas õigesti tehakse. Kahju, et reaalsuse kirjeldused ning faktidele toetuvad analüüsid pidid eneseotsingute arvelt raamatust eemale kolima – kasvõi sellestsamast justkui Vene klassikalisest kirjandusest välja astunud onust, kes Pärsia vaipades arveldab, oleks tahtnud rohkem teada.

Kuid ei ole vaja arvata, et raamatust midagi teada ei saa, sugugi mitte – autor kõneleb sellest, kuidas teatud ringkonnis suhelda, kuidas pestot teha, et vahepeal mässatakse tänavatel ja okupeeritakse ülikoole, et Itaalia vasakpoolsed võivad olla pimedad ameeriklastevastased natsionalistid, et akadeemilise ringkonna sisemine ringkaitse omab Itaalias eriti rafineeritud vorme, et mõned ei taha kodust ära kolida ja mõned ei saa ning et inimesed võivad salaami peale hulluda. See on perfektne käsiraamat haritud koduperenaisele – casalingale –, kes peab hoolitsema, et kogu kirju suguvõsa omavahelistel koosolemistel tülli ei läheks ning oskama igaühele midagi meeldivat ütleda, konflikte vältides.

Kelle pilgu läbi?

Kummalisel kombel usub Kristiina Praakli raamatut kirjutades juba ette, et ta jääb nagunii välismaalaseks ning seepärast tundubki kogu teos kui ühe Genova künkal istuva enesekeskse kajaka silme läbi edastatud. Ent loo kulgedes ning iga fakti enese jaoks sisimas selgeks vaieldes ei pane autor tähelegi, kuidas ümbritsev kultuur temasse nahapooride kaudu imbub – alles lõppsõnas vaatab ta üllatunult enesesse ning näeb kuidas kramplik kinnitumine “põhjamaise” identiteedi külge on kuhugi kadunud ning itaalialikkus selle asemel pesa teinud. Nii lükkab ta ise ümber oma teesi, et Itaalias jäädakse alati välismaalaseks ja saab kinnitust kakskümmend aastat Roomas elanud Kristel Kaaberi tõdemus Itaaliablogis: “On maid, mille täieõiguslikuks elanikuks saad ainult paberite kaudu, on maid, kus ei piisa dokumentidestki. Aga on ka rahvuseid, kus kuulud nende hulka ainult selle pärast, et nende saatusest hoolid ja et neid armastad. Itaalia käibki sinna viimaste alla”.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

Arvustus ilmus ka Postimehes

Advertisements

Kolmapäeval, 13. mail külastab Tallinna Ülikooli tuntud Itaalia kirjanik Alessandro Baricco, kes vestleb tänapäeva kirjandusest ning selle uuest keelest Tallinna Ülikooli rektor Rein Rauaga. Kohtumine Bariccoga algab kell 14.00 Riho Pätsi auditooriumis (Uus-Sadama 5, II korrus, auditoorium U-213).

Alessandro Baricco (sündinud 1958) on tänapäeval üks tõlgitumaid ja loetumaid Itaalia kirjanikke maailmas. Lisaks kaheksale romaanile pärineb Baricco sulest näidendeid ning ka üks filmistsenaarium, mille kirjanik ka režissöörina ekraanile tõi. Oma sünnilinnas Torinos asutas ta ka loovkirjutamise kooli Scuola Holden.

Eesti keeles on Baricco romaanidest ilmunud „Siid“ (2002), „Ookean meri“ (2005), „Veretult“ (2005), „See lugu“ (2009) ja monoloog „Novecento“ (2008), viimase on lavastaja ja näitleja Vahur-Paul Põldma ka Eesti lavalaudadele toonud.

Kõik huvilised on oodatud, vestlusringi lõpuosas on võimalik Bariccole esitada küsimusi. Vestlusring toimub inglise ja itaalia keeles (tõlge inglise keelde).

Ürituse korraldajateks on Tallinna Ülikool ja Tallinna kirjandusfestival.

Lisainformatsioon:

Daniele Monticelli
Tallinna Ülikooli itaalia keele ja kultuuri lektor
telefon: 5037536
e-post: daniele.monticelli@tlu.ee

Teised ütleksid minu kohta lihtsalt italofiil, aga tegelikult oleme meie kõik, kes armastame ja hindame itaalia riiki, kultuuri, muusikat ja rahvust lihtsalt väga tolerantsed. Ei pea olema tingimata oma kodumaa patrioot ning selle pärast teisi rahvusi maha tegema või mitte aktsepteerima. Maakera on meile kõigile ühine kodu. Mina oma itaalia armastusega olen paljudest probleemidest üle saanud, leian vastuseid küsimustele, mis mind piinavad, kui ka maandan pingeid kuulates või lauldes itaalia laule. (esikohal Laura Pausini laulud 🙂 ). Meeldib see, et itaalia riik toimib jõuliselt, karistades valusalt kui astud seadusest üle ning toetab läbi mitme sotsiaalabiprogrammi, kui sa oled hätta jäänud. Meeldib see et nad hindavad haridust, lapsi, vanureid, kultuuri, mitte ei lase ühiskonnal känguda nagu meil siin Eestis.

Minu Lauretta

Alguse saigi lugu juba 9 aastat tagasi, kui nägin juhtumisi TV1 pealt Laura Pausini videoklippi “Tra te e il mare”. Lugu lummas mind ja armusin sellesse ära. Tol ajal ei teadnud ma Itaaliast endast midagi, välja arvatud mõned nimed nagu Ramazzotti, Dolce& Gabbana, Ferrari, Sophia Loren, keelt teadsin vist ainult ühe sõna ulatuses, milleks on “ciao”. Peale videoklipi nägemist seadsin sammud muusikapoodi. “Tra te e il Mare” album oli müügil ja ostsin selle viimase (või üheainsa) ära.

Koju tulles kuulasin ja kuulasin ja lõpuks tahtsin aru saada millest ta laulab. Et armastusest, see sai juba pikkamisi selgeks, aga täpsemalt… selleks otsustasin keele ära õppida. Esimene eesmärk oli ainult laulusõnad endale selgeks teha, aga sellest kujunes välja huvi ja hobi Itaalia keele ja rahvuse vastu. Esimesed aastad ise õppides ei tahtnud kuidagi edeneda. Olin isegi vahel loobumas. Õnneks mu armastus Laura muusika vastu oli tugevam. Isegi kui sõnadest aru ei saanud, kuulasin ikka ja jälle.

Laura Pausini tuleb Emilia-Romagnast, esmakordselt mainiti ta ära Castrocaro noorte talentide festivalil. Tema suurem karjäär ja tähelend sai alguse San Remo muusikafestivalilt 1993 kui võitis noorte kategoorias lauluga “La solitudine”. Aastal 1994 saavutas ta aga kategoorias Big San Remo muusikafestivalil kolmanda koha lauluga “Strani Amori” . Ta on kõige rohkem rahvusvahelisi auhindu võitnud Itaalia naisartist, kelle edu pole suutnd mitte keegi korrata. Tema “Teiseks kodumaaks” on Lõuna-Ameerika ja eriti Brasiilia, kus ta on väga hinnatud – Laura esineb peale itaalia keele ka hispaania ja isegi portugali keeles. Eestis on ta vähe tuntud, aga tänu duetile koos James Bluntiga on Pausini uue albumi nimilugu “Primavera In Anticipo” mängitud ka Star FM-is. Aastal 2003 pidi Euroopa turnee ”From the Inside” raames toimuma tal kontsert ka Tallinnas, Linnahallis. Kuid see jäi vähese publikuhuvi tõttu ära. Laura ainus inglisekeelne album ongi sellesama nimega “From the Inside”, osad laulud on uued, teised jälle itaaliakeelsete laulude ingliskeelsed versioonid.

Pettusin tookord kõvasti, kui sain teada et ta kontsert Tallinnas ära jääb ja lubasin et edaspidi lähen teda kuulama Soome või mujale, kus ta esineb (poleks osanud lootagi et lähen ühel päeval Itaaliasse…) See korvas kõik mu kannatused ja pettumused. Omalt poolt ütlen et tal on anne laulda eriliselt, tal on hääl, mis paneb vokaalid sõnade lõpus vibreerima ning need kõlavad edasi su kõrvus. Laura Pausini paneb lauludesse emotsioonid mis tulevad esile, isegi siis kui sa sellest emotsioonist tingimata aru ei saa. Kõige rohkem hindan ma seda, et ta aitas mul üksindusest üle saada. Fännid hindavad teda eelkõige sellepärast et ta on suutnud panna inimesi uskuma armastuse olemasolusse isegi siis, kui sa oled armastuse kaotanud. Teiseks hindame teda tema erilise hääle pärast. Fännid hüüavad teda hellitavalt “Divina”-ks. Mina kutsun teda hellitavalt Laurettaks (foorumis on mul allkirjaks “Sempre con Lauretta” – alati Laurettaga).

Muuhulgas: sel aastal on tuuril eriline tähendus sest Laura teeb pärast tuuri umbes 2 aastase pausi muusikategemises (ta tahab luua perekonda sõna otseses mõttes, tahab saada last oma elukaaslase ja kitarristist bändiliikmega Paolo Cartaga). Kõige rohkem kardan seda et ühel päeval otsustab Laura lauljatarina karjääri lõpetada. See oleks mulle valus löök. Aga olen mõelnud et kui see juhtub, siis austan Laura otsust ja lepin sellega.

Minu Itaalia

Tänaseks austan peale Laura (kes on ja jääb minu jaoks number üheks) ka paljusid teisi Itaalia artiste. Kuulan niisuguseid esinejaid nagu Biagio Antonacci, Toto Cutugno, Eros Ramazzotti, Tiziano Ferro, Laura Bono, Simona Bencini, Giorgia, Elisa L’Aura, nimekirja kuulub ka Anna Tatangelo, põhimõtteliselt aktsepteerin peaaegu kõiki, kes ei “karju” nagu Piero Pelù või Negramaro. Hindan isegi sellist bändi nagu “Nomadi”, selle eest, et nad esinesid vägagi mõttesügava lauluga nagu “Dove si va” , mis räägib tänavavägivallast. Siis muidugi ka Fabrizio Moro, kes ilmus San Remo lavale lauluga “Pensa”, mis on maffiavastane lugu.

Just see, et hakkasin kuulama ka teisi artiste oli tugevaks mõjufaktoriks mu Itaalia muusikaarmastuse tekkes – ning keeleõpe paraneski pärast seda, kui ostsin SAT TV vastuvõtukomplekti. Itaalia muusika praktiliselt 24h kättesaadav, samuti itaalia TV programm, RAI1 subtiitrid aitasid kõvasti õppida. Itaalia filmides ja seriaalides edasiantud sõnumid läksid mulle väga hinge ja on siiamaani mu südames. Mul tulevad itaallaslikult pisarad silma kui näen telekast midagi südantlõhestavat. Peale itaalia muusika tekkis loomulikult ka soov itaallastest endist aru saada. Ja seetõttu vaatangi Itaalia rahvustelevisiooni.

Esimene mõte oli ennast ette valmistada esimeseks reisiks Itaaliasse ja teine eesmärk oli soov tõesti mõista itaallasi. Saan aru, miks nad nii palju räägivad, laulavad: itaallased hindavad suhtlemist, ka siis kui see teeb haiget. Nad ütlevad otse välja, mida nad arvavad. Rääkimine on osa probleemide lahendamisest ehk, emotsionaalsed itaallased ei jäta kunagi midagi endasse. Kõrvalt vaadates tundub kätega vehkimine ehk natuke liiast, aga see tuleneb nende natuurist, iseloomust. Itaallane ei oska teistmoodi. Umbes samamoodi, nagu eestlane ei oska oma tundeid avaldada, ei oska itaallane oma tundeid vaos hoida. Ma olen võimeline itaalia keeles mõtlema. Teen seda juba harjumusest, sest nii on mulle kergem. See annab mulle võimaluse leida nö filosoofilisi vastuseid: elu põhitõed läbi itaalia keele on need mis on aidanud mul sihte seada.

Hindan väga kõike itaallaslikku: kohvi (cappuccino), kujundasin kodust täielikult Itaalia keskkonna: mängib vaid Itaalia muusika ja vaatan ainult itaalia TV-d. Kui telekast midagi vaadata pole, siis vaatan muusikavideoklippe. Lisaks kõigele on mul kodus itaalia käsilipuke, mille panen uhkuse ja heameelega lauale kui näen itaalia rahvuskoondist mängimas. See on minu moraalne tugi, kuigi jalgpallist ma suurt ei hooli, Itaaliat toetan igatahes, kas nad kaotavad või võidavad, olen ikka ja ainult nende “poolt”. Ostan itaalia pastatooteid, nüüd isegi itaalias toodetud oliiviõli on praadimisel oma koha leidnud. Rääkimata Zanetti Segafredo espressokohvist ja DeLonghi espressomasinast. Saatuse tahtel satuvad mulle poest ostetud tooted, majapidamistarbed , jalanõud ja isegi teksad sildiga “made in Italy”. Mis teeb mulle ainult rõõmu, et toetan Itaalia majandust. Moretti ja Peroni õlut olen kah proovinud.

Kahju ainult et Eesti Itaaliale lähemal ei asu. Siis käiks seal nii tihti kui võimalik.

Mul on kahju sellest et Eesti ühiskonnal puudub siiamaani identiteet ja põhiväärtused. Vaadates tänast Eesti ühiskonna arengut on mul isegi natuke häbi. Ei julgeks itaallastele isegi mitte soovitada, et “tulge Eestisse, siin on nii tore”.

Minu emotsioonid

Tunnistada oma Itaalia kirge ei ole häbi vaid uhkus, sest tänu oma itaaliahuvile olen paljudest asjadest aru saanud. On asju, mida ilma selle kultuuri ja rahvuseta poleks ma kunagi endale tunnistanud. Eestis ju arvatakse et meeste emotsionaalsus on tabu, mehele ei sobi pisaraid valada. Aga mina olen juba oma loomult selline emotsionaalne….

Itaalias aga ei häbene isegi mehed oma tundeid väljendada, eriti kui neid on tabanud mõni õnnetus. Samuti ei karda Itaalia mehed valada “õnnepisaraid” või kui nad on eriti liigutatud “sono molto emozionato”). Ja seetõttu leian ka mina et tunnete avaldamine ei ole häbiasi. Tõsi, eetikanormid ei luba näiteks ametivõimude esindajail tundeid avaldada, vähemalt mitte töö ajal (politsei, tuletõrje jne). See emotsionaalsus mida kohtame ametivõimude esindajail itaalia filmides või teleseriaalides on natuke ülepaisutatud. Olen itaallastelt küsinud, kas elu Itaalias on päriselt ka nii või on see ainult film. Mulle vastati et see on ainult film.

Ma ei saa aru inimestest kes kusagil postimees.ee kommentaariumides teevad itaallasi maha (makaroniõgijad). Tegelikult on Itaalia rahvus väga suur rahvus juba ennekõike oma kultuuripärandi ja traditsioonide rikkuse poolest. Eestlane on suutnud oma kultuuri hävitada 20 aastaga. Mõtlen nii keelt, mis on rikutud kui ka vanade traditsioonide hääbumist. Isegi nõukogude ajal hoidis eestlane oma kultuuri rohkem kui praegu. Praegu see mulle enam haiget ei tee, sest mina üksi ei saa eesti ühiskonda muuta. Kui peab nii minema, siis läheb. Omaenda elu ma küll ei lase Eesti ühiskonnal ära rikkuda – ning just sellepärast vaatan Itaalia televisiooni, kuulan itaalia muusikat. Jah, saab ka eesti keeles itaallaslikult mõelda, aga see pole võimalik et Eesti ühiskond niimoodi mõtlema hakkaks. Sinna läheb kardetavasti veel kaua aega enne kui Eesti ühiskond ja rahvas hakkab hindama samasuguseid väärtusi, mida hindavad teised Euroopa rahvad, sh Itaalia rahvas ja ühiskond.

Ise olen mõelnud, et tulevikus hakkan oma lapsi kasvatama sõna otseses mõttes lastena, nii nagu Itaalias, kus lastel on lapsepõlv mitte ei õpetata neid maast madalast tarbijateks.

Autor: Anti, Eesti

Laura Pausiniga tutvumiseks soovitab autor kahte lugu: “La Solitudine” – niimoodi ta alustas ja koos James Bluntiga lauldud “Primavera in Anticipo (It Is My Song)” – sinna on ta jõudnud praeguseks hetkeks.



Enimloetud postitused

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta

Advertisements