You are currently browsing the category archive for the ‘ddl Alfano’ category.

Berlusconi ja Naplitano

Berlusconi ja Napolitano

1931. aastal kaksteist, 2009. aastal üksteist. Neid mehi ja naisi, kes päästavad Itaalia väärikuse ja moraali, on vähe, neid on ikka vähe, ja nad on ikka isoleeritud. Isoleeritud kolleegide poolt ja eliidi poolt, aga mitte rahva teadvuse poolt, parema Itaalia poolt, kes, tegelikult, on ainus Itaalia.

1931. aastal soovitas Giovanni Gentile, liigagi tuntud professor, Mussolinile, et too kohustaks kõik ülikooli õppejõud andma režiimile truudusevande, millest loobumisel ähvardas teadlasi vallandamine. Tuhandeist õppejõududest keeldus vaid kaksteist. Isegi need, kes pooldasid kommunistlikku parteid, kirjutasid truudusevandele alla, PCI juhi Togliatti soovitusel. 2009. aastal, samal ajal kui nende kolleegid vabastasid süüdistustest politseijuhid, kes olid ametis 2001. aasta Genova G8 ja Diazi kooli verevalamiste ajal, tõstsid üksteist põhiseadusliku kohtu kohtunikku oma käed, et ilma mingite pehmendusteta maha matta üks häbiväärne seadus, too akordivajutus 68 aasta tagusele fašistlikule nõudmisele. Ka neil praegustel kohtunikel oli oma Togliatti, paradoksaalsel moel ekstoljatist. President Napolitano, seesama president, kes andis ühe kodaniku arupärimisele, miks president selle seaduse kinnitas, järgmise vastuse: “Kui ma ka allkirja andmisest keelduksin, ei muudaks see midagi.” Palun väga, see üks fraas kätkeb endas kogu toljatismi olemust – tema ja tema poliitiliste ning moraalsete järglaste essentsi.

1931. aastal need kaksteist ei küsinud endalt, kas nende käitumine oli kellelegi või millekski kasulik, nad küsisid, kas see on õige. Itaalia õnneks keeldus üksteist kohtunikku toljattilikust moraalist ja kuulas samamoodi oma südametunnistuse häält. Mida ütelda täna vabariigi presidendi ja peaministri ametikoha kohta? Alustame viimasest institutsioonist. Sellel pole tegelikult iial eriti kõrget prestiiži olnud. Kui heita pilk nende inimeste nimekirjale, kes on aastakümnete jooksul Palazzo Chigi’s istunud, siis leiab virisemiseks põhjust küllaga. Pole ka Quirinale alati hiilanud. Ka teised presidendid enne Napolitanot on allkirjastanud konstitutsioonivastaseid seadusi. Seekord tõi aga just see kohutav fraas, mis tollele kodanikule vastuseks kõlas, endaga kaasa lihtsalt taastamatu kaotuse presididendiprestiižis, süsteemis väga olulist rolli etendava ametikoha prestiižis.

Nagu laialt teada, ei ole vabariigi presidendid pidanud tegelikult peaaegu kunagi oma allkirja andmisest keelduma. Üldiselt on piisanud lihtsalt Quirinale peasekretäri telefonikõnest, et panna valitsusi terveid seaduseosasid ümber kirjutama või neist sootuks loobuma. Mitterituaalne, jah, võib-olla küll, aga efektiivne. Ja täpselt siis, kui täidesaatva võimu esindajad on üritanud presidendi ametlikke soovitusi ignoreerida, on kasutusele võetud allakirjutamisest keeldumine. Keeldumine, mis ei ole “kasutu” toiming, nagu uskumatul kombel väitis Napolitano, vaid toiming, millel on erakordne poliitiline kaal. Juhtumeid, kus seadused, mida Quirinale ei ole esimesel korral heaks kiitnud, sinna tagasitee leiavad, on ülivähe.

Mis juhtub nüüd? Nii lihtne ja nii raske ette näha, mõlemat korraga.

Lihtne. Peaminister, nagu alati, loob kiiruga uusi põhiseadusevastaseid juriidilisi norme, et päästa end vältimatust süüdimõistmisest, suundudes, nagu ikka, aegumise poole. Lihtne. Quirinale allkirjastab need kõik.

Raske. Probleem ei ole protsessuaalses tehnikas. Berlusconi probleemiks ei ole tema protsesside positiivne määratlus. Berlusconi probleemiks aastal 2009, täpselt nii nagu ka Craxi probleemiks aastal 1992, nagu lõpuks ka Mussolini probleemiks aastal 1924, on üks geomeetriline kujund, parabool. See, millel on üks kasvav ja üks kahanev pool. Kõik kolm mainitud “tugevat meest”, sellisena armastatud ja kutsutud Itaalia poolt – kes tegelikult Itaalia ei ole – hakkasid pärast hetke, mil nad olid tõusnud tähtedeni, kohutava kiirusega langema. Kõik kolm, nagu alati, alustasid oma allakäiku majanduslike ja sotsiaalsete probleemide lainel. Kõigil kolmel juhul kutsus languse esile juriidiline uurimine: vastavalt Giacomo Matteotti röövimine ja tapmine, Mani Pulite ja advokaat Millsi juhtum. 1924. aasta lõpuks oli Mussolini poliitiline laip, tänavad olid täis opositsiooni meeleavaldusi, parlamendiliikmed olid naasmas setsessiooni äärmuslike vahendite juurde, fašistid võtsid kuubedelt oma partei tähiseid. 1992. aastal jooksis Craxi pakku tema poole pillutud müntide vihma eest, samal ajal kui tema sõbrad kiirustasid kannatama kohutavate amneesiate all. 2009. aasta häbimärgistas Itaalia kõigi aegade suurimariigimehe – nagu ta ise on öelnud – kogu maailmas korruptandina, kupeldajana, põhiõiguste ja -vabaduste ründajana, see aasta on toonud olukorra, kus Euroopa Parlament on valmis jätma Itaalia valitsust ilma hääleõigusest Euroopa Ülemkogus.

1924. ja 1992. aasta tulemid olid erinevad. Mussolini ei andnud rusutusele alla, otsustas hävitada tolleaegse kuningriigi õigussüsteemi alustala Statuto albertino ja pälvis täieliku toetuse kuningalt, sõjaväelt, karabinjeeridelt ja politselt, avalikelt ametnikelt, töösturitelt, kogu Itaalialt-mitte-Itaalialt. Ja nii pani ta aluse kakskümmend aastat kestvale diktatuurile, mis tõstis ta taas kõrgustesse: algas uus parabooli tõus, mis tundus lõputuna, kuid mis viis hoopis piazzale Loreto’le. Ent mitte enne, kui tuhanded itaallased – ja sajad tuhanded aafriklased, venelased, jugoslaavlased, kreeklased, albaanlased, hispaanlased – olid selle avantüüri eest oma eluga maksnud. 1992. aastal, vastupidiselt, Craxi põgenes, leidmata kedagi, kes oleks järgnenud talle samasuguses riigipöörajalikus avantüüris, kui tal muidugi seesugune võimalus üldse peast läbi lipsas.

Kuidas lõppeb 2009. aasta? Kas Itaalia-mitte-Itaalia on valmis Berlusconile riigikukutamisavantüüris järgnema? Arvan, et on. Ja meie politsei, karabinjeerid, professionaalsed sõjaväelased? Riigibürokraadid? President? Confindustria? Ei. 1924. aasta ei kordu. Mine tea, ehk üritab Berlusconi astuda parlamendi ette ja pidada maha õõnestava kõne, nii nagu tegi Mussolini 3. jaanuaril 1925? Nii võib minna, ehkki tõenäolisemalt loeb ta oma sõnumi ette ühendatud võrgus või peab hoopis monoloogi Porta-a-Porta valgetel sohvadel. Itaallaste reaktsioon, nende tõeliste itaallaste reaktsioon, saab teda üllatama. Ja juba tunduksegi mürisevat õhk helikopteri tiivikulabades – tiivikulabades, mis kuuluvad Ciampinost Tuneesia suunas lendu tõusvale helikopterile.

Autor: PPP, Bologna

Tõlkinud Oudekki Loone

Advertisements
Seadus on samasugune kõigile

Seadus on samasugune kõigile

Itaalia Konstitutsiooniline kohus otsustas täna häältega 11-4, et Berlusconi seadus lodo Alfano, mis tagas immuniteedi neljale kõrgeimale ametikohale, on põhiseadusevastane. Seadus rikub kahte põhiseaduse punkti: artiklit 3, mis sõnastab, et kõik kodanikud on seaduse ees võrdsed ning artiklit 138, mis kinnitab teatud protseduuri konstitutsiooni parandavate või teistel konditsiooniliste seaduste vastuvõtmisel (neid tuleb näiteks parlamendis kahel korral hääletada kolme kuu jooksul).

See tähendab, et on võimalik jätkata vähemalt kolme kohtuprotsessiga Berlusconi vastu, nende hulgas ka temalt altkäemaksu saamises  süüdimõistetud inglise advokaadi David Millsi juhtum ning Berlusconi teised mustad asjaajamised Mediasetiga. Berlusconi kommentaarid – “meil on väga tugev vasakpoolsete kohtunike osakaal, nad on minu vastu” ning “ma tunnen, et mind on alt veetud” – ning lubab siiski valitsemist jätkata, nii nagu “itaallased mulle 2008 aastal võimu andsid, valitsen viis aastat koos või ilma lodo Alfanota”. Di Pietro on juba nõudnud Berlusconi tagasiastumist, ka PD juht Franceschini ütleb: “peaminister on kodanik nagu kõik teised”.

Mõned päevad tagasi otsustas kohus ka, et  Berlusconi firma Mediaset peab maksma 750 miljonit eurot kahjutasu Itaalia energia- ja meediagrupile CIR seoses korruptsiooniga Mondatori kirjastuse ülevõtmise protsessis 1991. aastal.

Kui arvestada peaministri hiljutisi moraaliskandaale, seoses eskorttüdrukute ja alaealiste modellidega, on küllalt alust kahelda Berlusconi lootuses oma sõnade järgi käia ja tõepoolest viis aastat võimul vastu pidada.

Loe veel:

BBC: Berlusconi immunity law overruled

Guardian: Italian court rules Berlusconi’s immunity law unconstitutional

RAI: Lodo Alfano illegittimo

ST838686220 aastat tagasi läks üks teatud 14. juuli ajalukku Bastille vallutuse tõttu. Toimumise hetkel ei peetudki seda eriti märkimisväärseks sündmuseks: tuhatkond relvastatud käsitöölist ja kaupmeest läksid võtma riigivanglat, Ancient Regime’i sümbolit. Tulemus polnud eriti entusiasmiloov, vabastati 7 kahtlaste reputatsiooniga vangi. Teo suur sümboolne tähtsus ilmnes alles hiljem. Kasutades itaallaslikku värvikust – oli “la”-noodi andjaks Prantsuse Revolutsioonile.

14. juulil 2009 sai Itaalia tunnistajaks uutmoodi protestile – esimesele blogistreigile maailmas. “Võimu sümbol”, mida vallutada, polnud mitte üks teatud hoone, vaid hoopis ebademokraatlik seadus – Alfano dekreet – välja antud selleks, et piirata informatsiooni levikut, sõnavabadust ning magistraatide tööd.

Blogistreik sündis vastutamaks seaduseelnõu seda paragrahvi, mis laiendab ajakirjandusseaduse kõikidele informatsioonilehekülgedele: kohustuse parandada 48 tunni jooksul vaidlustatud fakte. Karistuseks üleastumise eest 7 000-12 000 eurot trahvi. Blogid, foorumid, sotsiaalvõrgustikud, YouTube – igas internetivormis liikuv informatsioon võib saada selle vaidlustamise osaliseks. Piisab , et olla arvutist eemal paar päeva, et rahaline karistus (digitaalselt) aktiivse kodaniku rahakoti oluliselt tühjendaks. Itaalia olukorras, kus Internet on olulisim vaba ja iseseisva ehk kodanikutasandil ajakirjanduse (citizen ehk open source journalism) allikaks, on see osalusdemokraatiale ränk hoop. Muuhulgas, 14. juuliks oli ka määratud professionaalsete ajakirjanike streik, mis lükati aga sügisesse tänu president Napolitano otsusele seadusele ajutiselt pidurit tõmmata. Igal juhul on paljud neist teatanud oma valmisolekust allumatusele.

ST838678Alfano dekreet sisaldab aga teisi ning veelgi olulisemaid paragrahve, mis sihivad kodanike õiguse pihta olla informeeritud kohtuprotsessidest , ehk õigus teabele jooksvatest sündmustest (diritto di cronaca). Nimelt keelustab see teabe andmise käimas olevatest kohtuasjadest eeluurimiste lõpuni ning nende käigus kasutatud aktide (kaasa arvatud telefonikõnede ümberkirjutused) avalikkustamise. Karistatavad oleksid nii ajakirjanikud kui kirjastajad. Niisuguste keeldudele innustav põhimõtte on ikka ühesugune – privaatsuse tagamine; tahetakse tõmmata uued piirjooned, kus lõppeb (kodanike) õigus informatsioonile ja algab (seaduserikkujate) privaatsus. Senised piirjooned on olnud piisavad tagamaks tavakodaniku eraelu puutumatust, aga ei garanteerinud poliitikutele muretut sahkerdamisvabadust. Lugematud avaldatud telefonikõned on meil võimaldanud  oma silmadega näha, kuidas rahvaesindajad kasutavad oma valijate usaldust. Nägime Berlusconi ja Saccà vahelistes jutuajamistes, kuidas lahketele neiudele RAIs töökoht leitakse. Nägime D’Alema ja Fassino (PD) sõnades, kui  nad tegelesid pankade samm-sammulise ülevõtmisega. Nägime ka, mis juhtus magistraat Clementina Forleoga, kel oli julgust  viimast uurimist algatada. Ilmne on püüe anda paksem suitsuvari alla võimulolijate kriminaalsetele püüetele.

Olles rääkinud teabevabadusest, jõuame veelgi tähtsaima punktini – magistraatide õigus tõhusatele instrumentidele võitluses seaduslikkuse eest. Alfano dekreet võimaldab alustada telefonikõnede pealtkuulamist ainult tõsiste süütõendite olemasolul. Vist on lastelegi selge, et telefenikõnede pealtkuulamine ongi vajalik just selleks, et põhjendatud kahtluse korral tõsiseid süütõendeid hankida! Juhul, kui uue seaduse järgi õnnestubki saada luba nende alustamiseks, siis eksisteerib limiitaeg, üle mille ei ole võimalik neid jätkata – 40 pluss 20 päeva. Kui 59ndal päeval ütleb camorrist telefonis, et ülehomme määrame päeva ja koha arvete õiendamiseks, siis on magistraat sunnitud võimetult asjal toimuda laskma. Sama argument kehtib muidugi ka kõigi teiste kuritegude kohta:  kõikvõimalikkud seaduserikkujad saavad pärast selle seaduse ellu viimist edukalt oma komunikatsioone organiseerida teades, et pärast teatud ajavahemikku on magistraatidel käed seotud.

See jaburuseni väändunud seadus viiakse ellu riigirahade kokkuhoidmise tähe all. Telefonikõnede pealtkuulamine maksab ja kassad on tühjad. Selle asemel, et jõustada seadus, mis kohustaks pealtkuulamisteenuseid pakkuvaid telefonikompaniisid, kes selle käigus oma kohvreid  suurte kasumitega täidavad,  riigile tasuta teenust pakkuma tegema (ei tohi unustada, et just riik  annab nende käsutusse vahendeid), jäetakse õigusorganid ilma tõhusaimast kuritegevuse vastasest vahendist.

ANM, Magistraatide Ühing, tõstab häält: ”Meilt nõutakse kodanike julgeoleku garanteerimist jättes meid relvituks ja seotud kätega. Paljud kuritegijad jäävad leidmata ning karistamata”.

Telefonikõned on olnud just selleks vahendiks, mis on  peaminister Berlusconile hulgaliselt hädasid kaela toonud. Selle ärahoidmiseks tulevikus on valitsus valmis sillutama takistuseta tee kõikvõimalikele seaduserikkujatele. Mängus ei ole mitte ainult seaduslikkuse tagamine, vaid ka inimeste elud. Loomulikult jääb nii mõnigi peavalu jääb olemata ka Partito Democraticol,  eks sellest tulene ka suurima opositsiooniparteipeaaegu  olematu vastuseis dekreedile.

ST838681Lisaks blogistreigile toimus ka sit-in piazza Navonal, milles osalesid teiste hulgas Antonio Di Pietro ja Toronto Ülikooli dotsent, internetiguru ja massimeediauurija Derrick De Kerckhove. Tema lausus sõnad: ”Itaalial on kaks mudelit, mida järgida – kas Ameerika ja Obama, kus valimised võideti internetis või Hiina, kus tapetakse inimesi, kes kontrollile vastu hakkavad. Kas me tõesti tahame sellist elektroonilist fašismi? Itaalia fašism algas raadiost, see teine Internetist. Olen mures, sest räägime meie tsiviilõiguste tulevikust.”

De Kerckhove, kes oma raamatutes räägib uutmoodi ühenduses olevast teadlikkusest, mida nimetab “webness”iks, usub, et sellest kaootilisest kommunikatsioonijõust võib kerkida teatud “võimendatud intelligentsus” ning “ühendatud tundlikkus”,  millega kaasneb indiviidi vastutustunde ärkamine terviku osana.

Ehk möödus maailma esimene blogistreik ühe ebakonstitutsionaalse seaduse vastu märkamatult. Aga see “la”-noot, vaevuaimatav häälestusheli, seda võib kuulda kas internetavarustes… või piazza Navonal.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Enimloetud postitused

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta

Advertisements