You are currently browsing Oudekki’s articles.

Unustage Sopranod. Unustage “Ristiisa”. Unustage väited nagu “kui maffiat ei oleks, siis sitsiillased ei tantsiks vabadel hetketel nii kaunilt tangot”. Kuulake neid paljusid itaallasi, kelle huultel sõnad “camorra” või “‘ndragheta” või “maffia” kõlavad mürgise vihkamisega ning vaadake nende silmi, mis maffiavastaste magistraatide Falcone ja Borsellino nimedegi mainimisel veega täituvad. Ja siis lugege Roberto Saviano imelise kerguse ja emotsionaalse haaravusega kirja pandud romaani ja vaadake Matteo Garrone filmi, mis selle teksti essentsi on imeusutavalt ekraanile toonud. Filmi, mis esitab ilustamiseta, peaaegu dokumentalistlikul moel maad, mis on täielikult maffia kätes, lastes tegevuspaikadel juhtida pildirežiid.

Uskumatu usutavus

Me oleme seal, ekraanil, me elame ja kannatame, filmiruum ja reaalne ruum saavad üheks, saadetuna napoli ja caserta dialektist (enamik näitlejaid on tavalised noored neist piirkonnist), päriselulise detailirikkusega, inimese vaatepunktist. Dünaamiline ja täpne operaatoritöö viib meid kaasa kolmeteistkümneaastane Totòga, kes aitab ema, viies toitu koju lähedalelavatele perekondadele ja tahab saada suureks ning sõita autoga motorino asemel. Suured selles maailmas on aga märgitud püstolikuulidega ning ainus, mis seal loeb, on raha ning surnud kehade arvestus. Seda taipavad selgelt hilisteismelised Marco ja Ciro, kuigi muu maailmas võib neile segaseks jääda, kuid fakt, et suuremad relvad annavad territooriumi, kus käskida, on neile hästi tuntud.

Selles tumedas ja raskes maailmas elab geniaalne rätsep Pasquale, kes armastab oma tööd üle kõige, kuid soov saada tunnustust ja palka, mida kasvõi liialdades võiks õiglaseks nimetada, viib ta vaid ohtlikesse olukordadesse. Maestro, ütleb Pasquale oma naisele pärast salajast loengut, mis antud Hiina tööliste – arvatavasti vähemakstud illegaalsete immigrantide – vabrikus, nad kummardasid mulle ja ütlesid maestro. Kuid paraku elab ta Süsteemis, kus väärikusel ja armastusel ei ole kohta, sest raha neid otseselt ei vaja.

Raha vajab vaid kellegi omandiks olemist, suurtes kogustes – ning kui tehase ohtlikke prügijäätmeid saab ümber töödelda 25 senti kilolt odavamalt – poole hinnaga – siis ei ole ju oluline, mis nendega tegelikult juhtub. Ohtlike jäätmete tootjale ei ole reaalselt oluline, kui vanad on inimesed, kes veavad prügi laiali mööda ladustamispaika, et sellest seal ebaseaduslikult komposti teha (ja kas neil on vaja patja istmele, et esiklaasist välja näha) ning ülimürgiseid jäätmeid, mida ka Itaalias matta ei riskita, võib ju lõpuks ka humanitaarabi nime all Aafrikasse saata: jäätmed, mille ligi saatjad ainult maskides ning spetsülikondades minna riskivad – darthvaderliku hingamise saatel.

Filmi soundtrack haarabki oma lihtsa geniaalsusega koosnedes peamiselt neistsamust helidest ja häältest, mida demonstreeritavais paikades iga päev kuuleb ning annab reaalsusetunde, ja hetkiti kõlav neomelodico, muusikastiil, mille loojaks peetakse camorristat Luigi Giulianot, paneb i-le täpi. Need on just need laulud, mida võib kuulda enamikes Napoli baaridest ja autoaknaist – ja mis on ka üheks kuritegelikest äridest. See on muusika, mida põhja-Itaalias peaaegu ei kuule, erandina mõned üksikud esitajad – näiteks ka “Gomorras” kõlav tugevasõnumiline Nino d’Angelo. Kaasaegne Napoli etno, see on neomelodico, loodud kuulamaks just neil tänavail ja millesse riietatuna omandab Garrone film selle viimase tõelisusepuudutuse, südamessetungiva ehtsuse.

Hädaohtlik usutavus

Filmi aluseks olnud romaani “Gomorra”, 2006. aastal Itaalias edetabeleid rünnanud ja 2007. aastal NYTimesi poolt saja maailma parima raamatu hulka valitud teose fenomen seisneb just sellessamas ehtsuses ja usutavuses. Kuid – tähelepanu! – seda ei ole kerge lugeda, see pole lektüür lennukisse või elektrirongi, et paari lehe kaupa vabadel hetkedel meelt lahutada (kui teil ei ole just plaani oma peatusest alati mööda sõita). “Gomorra” on raamat, mis ei näita Il Bel Paeset, Ilusat Maad, nagu itaallased oma kodumaad kutsuvad, mitte kultuuri- ja ajaloohõngulise imena, vaid demonstreerib tema musta poolt, camorra majanduslikku impeeriumi ning selle maailmavalitsemisigatsust. Kuigi Saviano sile keelekasutus on imeline ja naudingutvalmistav, paneb see raamat lugedes ikka ja jälle peatuma ning mõtlema, vaatama neidsamu riideid, firmamärgiga või mitte, mida tehakse camorra tumedates tehastes, kingi, toitu, kõike, mida me tarbime USAst Eestini, Itaaliast Hiinani ning mis kõik on osa sellest elust, mis on röövinud paljudelt inimeseksolemise mõiste.

Saviano ise kirjutas oma esikraamatuga alla ka oma surmaotsusele, sest nii ehtne pilt ei saa mõjumata jääda isegi camorristidele endile, hirmutavalt. Nii liigub noor kirjanik ja ajakirjanik vaid politsei või karabinjeeride valve all – ka tema on maksnud valiku eest rääkida karmi hinda. Nagu ta ütles ise ühes intervjuus mõni aasta tagasi:

Perse see edu. Ma tahan elu, vaat nii. Ma tahan kodu. Ma tahan armuda, juua õlut avalikus kohas, minna raamatukokku ja valida raamatuid lugemiseks, tutvudes neljandikuga kaanetekstist. Ma tahan jalutada, võtta päikest, hulkuda vihmas, kohata inimesi ilma hirmuta ja ilma oma ema ehmatamata. /../ Kurat, ma olen ainult kahekümnekaheksa aastane! Ma tahan kirjutada, kirjutada, kirjutada, sest see on minu kirg ja minu vastupanu ja mina, kirjutamaks, pean olema küünarnukkideni reaalsuses, tundma selle lõhna ja mitte elama steriilselt nagu mingis dekompressioonikambris, karabinjeeride kasarmus – täna siin, homme kahesaja kilomeetri kaugusel – ümberpaigutatuna nagu mingi pakk, ilma teadmata, mis juhtub või võiks juhtuda.”

Just selle kohutava ja katastroofilise elu täpne kujutamine on nii Saviano raamatu kui Garrone filmi menu aluseks. See absoluutne reostamine, absoluutne ebamoraalsus, absoluutne vägivald, absoluutne võimu kuritarvitamine, absoluutne noorukite elu hävitamine – nende noorukite, kelle silmis ei ole enam armastust ja mistõttu neomelodici tekstid kõlavad üdini võltsilt – ongi maffia, organiseeritud kuritegevus, oma kõige puhtamal kujul. Seepärast tuligi teil unustada rämps, mille nimi on Sopranod, glamuur, millega Hollywood armastab reaalsust ilustada: Gomorra, filmi ja raamatuna, eitab sirgjooneliselt niisugust lähenemist ning näitab maffiat tema reaalsel kujul: räpane asjandus – igas mõttes räpane – obstsöönne ja tulevikuta.

Vastutad just sina

Kuid Gomorras kujutatu ei ole siiski maa, kus poleks valikut. Igaühel meist, ka kõige raskemates oludes, on valik jääda inimeseks, kõlab teose ehk kõige olulisema sõnumina. Selle valiku teevad filmis kõik juhtivad karakterid, otsustades ühte või teist viisi, valides Süsteemi või Inimkonna, hüljates sõbrad ja arnastuse või asudes nende poole teele.

Kuid autost lõplikult välja astunud Roberto vabanenud olek, raamatu autor Saviano valmidus oma elu katkestada, rääkimaks tõtt, mõrvatud Falcone ja Borsellino otsusekindlus ning tuhandete teiste, nimedeta, purustatud eludega, vaprus Süsteemist loobuda ja sellele vastu astuda, teeb reaalsuse lõpuks helgeks ning lootusrikkaks, keerates filmile, romaanile ning elule ootamatu vindi ning meenub, milline oli Gomorra saatus piiblis.

Ka meil on valik.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

«Gomorrat», nii raamatut kui filmi, esitletakse täna kell 18.30 Sõpruse kinos

Arvustus ilmus ka Postimehes

Loe ka mida arvas endine politseinik Andres Anvelt

Loe ka, mida kirjutas Kristel siinsamas blogis

Advertisements

Väljudes kinost, kus olin ära vaadanud noore režissööri Paolo Sorrentino suurepärase filmi «Il Divo», tundsin kerget üllatust, et just see film sai Cannes’i festivalil preemiaga pärjatud. Loomulikult mitte sellepärast, et «Il Divo» olnuks midagi keskpärast või tavalist.

Lugu Itaalia nn esimese vabariigi ühest kõige mõjuvõimsamast ja probleemsemast poliitikust Giulio Andreottist on lihtsalt suunatud eelkõige itaallastest vaatajatele, st inimestele, kes juba teavad ja tunnevad kõiki Andreotti-epohhi sündmusi.

Respekteerib nõudlikku vaatajat

«Il Divo» näitab oma minimalistlikul moel seda, mis toimub poliitilise eesriide taga, intriigide tulemeid – näiteks maffiavastase magistraadi Falcone mõrvamist – esitatakse aga üksnes sümbolistlike kujundite abil (millest enamik on itaallastele ilmsed ja paljukorratud). Just seesama sümbolism, kuigi raskestimõistetav neile, kes ei ole sinasõber Itaalia poliitilise ajalooga, on üks filmi paljudest rikkustest.

«Il Divo» ei korda seda, mida me juba hästi teame: see teos respekteerib vaatajat, usub, et me ei ole ignorandid (ka selles mõttes, et suudame pärast filmi minna ja raamatukogu või interneti abil tundmatud elemendid enda jaoks lahti seletada). Niisugust lähenemist näeb tänapäeva filmikunstis aina vähem ja vähem, ent mis veel tähtsam, need kuulsad juhtumid ei olegi tegelikult filmi peamiseks argumendiks.

Sümbolism Quirinale kassist, kes vaatab Andreottile otsa; rulast, mis tähistab viisi, kuidas tapeti Falcone, «viimsest õhtusöömajast», kõik asetatud madalasse low-key valgusskeemi, kus peamiselt kontuuridega tähistatakse olulist…

See kõik ühendatuna peategelase Toni Servillo geniaalse näitlejatööga (Servillo teeb ülihuvitava rolli ka «Gomorras», mis samuti PÖFFil linastub) avabki meile tee selle meistriteose peamise idee juurde – on selge, et Andreotti ja tema fraktsioonikaaslaste poliitiline mõte ja praktika ei saa toimida, ilma et see oleks seotud organiseeritud kuritegevusega.

Seda asjaolu, mida kinnitavad faktid on leidnud mitu korda kinnitust ka kohtus, ei ole kunagi varem nii selgelt ja ühtselt demonstreeritud kui «Il Divos» – samas jätab film Andreottile alles ka teatud inimlikkuse.

Auhind film noir’i eest?

Kardan siiski, et auhinna andsid Cannes’i kaheldamatult kompetentsed kohtunikud «Il Divole» pigem tehniliselt perfektse uusloome eest film noir’i žanris (mis kõneleb «ka» millestki olulisest) kui ühe poliitilise fenomeni sügava analüüsi eest.

Viimase eest, kokkuvõttes, väärib «Il Divo» aga oma ajastu suurimate filmide hulka lugemist.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

Arvustus ilmus ka Postimehes

Eestis olijatele: “Il Divo” linastub täna kell 21.30 Tallinna kinos Kosmos

Kuidas sai sündida 11. september 2001? Kes seisab maailma ühes võimsamas riigis korraldatud terrorirünnaku taga? Miks Maailma Kaubanduskeskuse hoone plahvatuse ametlikku versiooni usub vaid kolmandik ameeriklasi? Kas saame kunagi teada 9/11 tragöödia tegelikest põhjustest?

Niimoodi küsib kogumik «Zero», mis ilmus tuntud Itaalia politoloogi ja publitsisti Giulietto Chiesa eestvedamisel. Raamat sisaldab 11. septembri 2001. a sündmuste sensatsioonilise rahvusvahelise uurimise tulemusi. Raamatut ning tema ainetel valminud filmi “9.11. Uurimine nullist” esitleb Tallinnas, rahvusvahelises meediaklubis “Impressum” autor ise – Europarlamendi saadik Giulietto Chiesa.

Chiesa on l’Unità kunagine Moskva korrespondent ning PCI Genova osakonna üks juhtidest. 1989-1990 oli partner (fellow) Washingtoni uurimisinstituudis Wilson Center, Kennan Institute for Advanced Russian Studies. Varem keskendunud Nõukogude Liidule, siis muidugi paelus üheksakümnendatel Chiesa tähelepanu demokraatiatransitsioonid ning Venemaa. Uuel sajandil on ta süüvinud peamiselt globalisatsiooni ja sõjateemalistesse tegevusse (muuhulgas ka CIA roll Euroopas). Viimasel ajal ilmuvad tema sulest muuhulgas ka kaastööd ajalehtedes ja ajakirjades nagu La Stampa, Galatea, Megachip, MicroMega, Il manifesto, Latinoamerica). Chiesa on ennast alates 90.-st nimetanud poliitilistelt vaadetelt sotsialistiks, alates 2007. aastast Sinistra Democratica liige.

Soovitan minna kuulama ka kõigil Itaaliahuvilistel, sest Chiesa tutvustab kindlasti üht tüüpi Itaalia poliitilise mõtte toimimist – isegi siis kui konkreetne teema ei ole otseselt Itaaliaga seotud. Hiljem olete oodatud siia blogisse kommenteerima, kuidas oli ja mida arvata.

Üritus toimub 26. novembril algusega kell 17 “Rahva Raamatu” esitlusruumis Viru Keskuse 4. korrusel. Sissepääs tasuta. Lisainformatsioon: tel. (+372) 58 233977. Ürituse korraldab meediaklubi Impressum

Oudekki Loone, Bologna

Eile oli meid Bolognas tänaval 40 000 – seda linnas, kus on umbes 300 000 elanikku, manifestatsioonil, mis algas neljapäeva hommikul kell 9. 30 (mis tähendas, et peamiselt olid kohal ülikoolitöötajad ja üliõpilased, sest ülikool streikis – isegi tehniline personal), kuid oli ka kooliõpilasi, õpetajaid ning lihtsalt linnakodanikke. Spontaanselt seitsmetunniseks kasvanud manifestatsioon sisaldas ka improviseeritud korras tekkinud marssi linna esimesel suurel magistraalil ning lõppes sit-in’iga ühel kesksetest ristmikutest (kui päris aus olla, siis 250-500 inimest jätkasid avatud mikrofoni ja väikse rongikäiguga veel umbes tunnikese). “Kui teie blokeerite meie tuleviku, blokeerime meie linna!” Peab ütlema, et nii elumajade kui kontorite akendelt elati meile kaasa ning lehvitati lippe (ja meie lehvitasime, kuid skandeerisime, et tule alla, tule alla, manifesteeri sina ka!). Ka enamus auto-, bussi ning rekkajuhte võtsid olukorda kannatlikult (või hoogsalt, meid signaalidega toetades): kolmapäeval senatis kinnitatud legge 133 ehk decreto Gelmini puudutab valusalt kõiki (mis muuhulgas Rooma tõi välja protestima umbes miljon inimest ning manifestatsioonid toimusid peaaegu kõigis Itaalia keskmise suurusega linnades, manifestatsioonide käigust püüan teha uue postituse).

Milles on asi?

Gelmini dekreet koos kcesoleva aasta eelarvega ongi Itaalia viimase aja poliitilise kliima nii tuliseks ajanud, et paljud kraamivad välja oma mälestused sellest, mis toimus 40 aastat tagasi, aastal 1968. kui Itaalia massiülikool läbi üliõpilasrahutuste sündis. See dekreet (algataja haridusminister Mariastella Gelmini nime järgi) ehk legge 133/2008 nimelt võimaldab – ja koos eelarve ning legge 133 finantsplaaniga (legge 133 näeb ette jooksvat avalike ülikoolide rahastuse vähendamist 2009-2013 aastani 63.5 mil eurot aastal 2009 kuni 455 mil eurot aastal 2013) – teeb sisuliselt vältimatuks ülikoolide kujundamise erasihtasutusteks. See kokkuhoiuplaan, mis muuhulgas ka läbi selle aasta eelarve tõmbab kokku üle 500 miljoni euro ülikoolide rahastust (FFO, finanziamento ordinario dell’università) ning tähendab muuhulgas, et iga viie pensionile läinud personaliliikme (nii õppejõud, uurijad kui tehniline personal) asemele võetakse tööle ainult üks. Umbes 87 000 kooliõpetajat ning 43 000 muud koolisüsteemi töötajat kaotavad töö. Põhimõtteliselt: probleem on ülikoolide privatiseerimiskatses ja koolisüsteemi rahastuse olulises vähendamises.

Kuid arvatavasti ainult ülikoolireform ei oleks suutnud nii suurt osa elanikest tagajalgadele tõsta ning üliõpilaste ja õppejõudude protestile märkimisväärset ühiskondlikku toetust kaasa tuua (lähtuvalt ideest, et ülikoolid, need on ju definitsiooni põhjal vasakpoolsed ja protestivad kõige vastu). Pealekauba – tegelikult on Itaalia haridusministeerium igal aastal otsustanud, et “koolisüsteemi tuleb moderniseerida” ning selle varjus on alati leidunud nii mõnedki rahastuse vähendamised (Prodi valitsuse viimane lõige oli teatud osale süsteemist ehk valusamgi kui praegune).

Ent tänavu otsustas Berlusconi juhitav valitsus, et nad on nii kõikvõimsad – olles võitnud valmised ja olles opositsiooni parlamendist välja mänginud – et nad võivad eirata ka poliitikategemise aabitsatõdesid. Ehk siis asjaolusid, et pensionite langetamine ja algkoolikulude kokkuhoidmine toovad alati kaasa laiaulatuslikud protestid, sest need puudutavad valusalt kogu elanikkonda (isegi Eesti kõige liberistlikumad valitsused ei ole julgenud pensione langetada).

Gelmini reform vähendab aga mitte ainult ülikoolide vaid kogu avaliku koolisüsteemi rahastust, nõudes koolidelt seeläbi ka didaktilise süsteemi muutmist, vähendades õpetajate arvu nii, et koolisüsteemi algjärgud peavad täies ulatuses läbi ajama üheainsa õpetajaga. Sellel süsteemil võib olla ka teatud voorusi – nagu proua Gelmini rõhutab, on lastel lihtsam, kui neil on ainult üks referentspunkt – aga haridussüsteemi niisugune ümberkorraldamine nõuaks parimagi tahtmise juures aega ning uute meetodite juurutamist. Teine oluline aspekt on see, et kulude kokkutõmbamisega suurendatakse õpilaste hulka klassis: kui praegu on Itaalia alg- ja keskastmes keskmiselt 22-24 õpilast õpetaja kohta, siis uue reformi tulemusena hakkab neid olema umbes 30. Tjah, ja tunnustatud haridusteooriad ütlevad – mille järgi näiteks Soome haridussüsteem töötab – , et parim suhe peaks olema 15 õpilast õpetaja kohta, edasi tuleb võtta abiõpetaja, kaebas mulle üks algklasside inglise keele õpetaja Annozero salvestusel.

Samuti kaotab see süsteem ära ka algkoolide pärastlõunase õppe ning vähendab üldiselt tundide arvu ning eelkõige võimalike seminaride ja laboratoorsete tööde arvu. Õpetajad on kinnitanud, et niisugustel tingimustel ei ole neil võimalik anda sama kvaliteediga haridust nagu seni. siin üks paralleel Eestiga: liiga vähe tunde võib viia ka sellele, et õpetajad on sunnitud kas ülikiiresti materjalist “läbi ratsutama” või õpetama oluliselt vähem. Viimane tähendab aga seda, et iga järgnev aste – s.h ka ülikool peab oma programmi ümber tegema ning kokkuvõttes jääb suur osa teadmisi edastamata. “Teadmine ei ole kaup, teadmine on avalik hüve ja teda me kaitseme võitlusega!” skandeeriti eile Bologna tänavatel.

Kas kõik on siis vastu?

Ma kuulnud ka arvamusi, et rahastamise vähendamine on hea, sest see sunnib koole ning ülikoole efektiivsemalt töötama ning et angloameerika ülikoolid ju töötavad erasihtasutustena väga hästi. Muide, neid arvamusi kuuleb aeg-ajalt ka täiesti ülikooli ja koolisüsteemi sees, isegi mitte-berlusconiaanidelt. Liberistlikke majanduspoliitikaid toetavavad Itaalias ka mõned teised poliitilised jõud.

Kuid mind paneb tõeliselt imestama, kuidas on võimalik neid inimesi, kes Itaalias uurimistööd teevad panna veel efektiivsemalt töötama, nimelt enamik statistikaid – nii palju kui teadustöö üldse on kvanifitseeritav – väidab, et Itaalia uurija teeb kõige hinnaefektiivsemat tööd, olles lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika kontekstis kõige vähem makstud ning produtseerides nii artiklite arvult (ja sisukuselt, näiteks rahvusvaheliste preemiate arvestuses) võrdväärset või esirinnas tööd. Majandusteooria algkursuseski räägitakse, et loogiline käitumine inimese poolt on vähem töötada kui talle vähem raha makstakse. Loogika “kui raha on vähem, siis oleme efektiivsemad” võib võib-olla mõnes kontekstis paika pidada, aga sotsiaalvaldkonnas meenutab see mulle rohkem koonduslaagriloogikat “anname vähem süüa, siis äkki teevad rohkem tööd”.

Kui vaadata angloameerika ülikoole, siis jah, nende seas on maailma juhtivad ülikoolid, mis asuvad maailma juhtivates tööstuspiirkondades. Muide, laiaulatuslikes suurtööstuspiirkondades. Itaalia on küll hetkel maailma seitsmes majandus, aga ta püsib peamiselt müriaadil väike-ettevõtetel (sellistel alla viiekümne töötajaga ettevõtetel) ja vähem loetud arvul suurtel. See tähendab aga seda, et Itaalial ei ole angloameerika riikidega võrreldavat majanduslikku baasi, et tagada erainvesteeringutel efektiivse süsteemi toimimine. Suure hulga väikeste ettevõtete puhul on juba lihtsalt ökonoomsem haridust rahastada üldistest maksudest, seda enam, et need saavad uurimistööst palju enam kaudset, kui otsest kasu. Lisaks: suurtööstus on siin koondunud omaette tugevaks liiduks, mille nimeks on Confindustria ning mida võib lugeda omaette võimu toimijaks: organisatsioon, millele poliitiliselt tugevuselt ei ole analoogiat üheski angloameerika riigis.

Ja nagu praktika näitab angloameerika süsteem tagab teatud hulga väga kõrge tasemega (üli)koolide olemasolu, aga ei taga hea tasemega ülikoolihariduse kättesaadavust kõikidele ning kõrge tasemega ülikoolide olemasolu võimalikult suures hulgas piirkondadest (head ülikoolid on seal, kus on tööstus, nagu mainitud). See läheb aga vastuollu Itaalia senise väärtussüsteemiga, kus haridus ja kultuur on avalik hüve, mitte luksus, mis peab olema tagatud kõigile sõltumata sotsiaalsest klassist või territoriaalsest paiknevusest. Itaalias võib aga hetkel veel ütelda “iga kool on hea” – ning proua haridusminister Mariastella Gelmini on asunud just seda väärtustesüsteemi lammutama (tahetakse ignorante, sest kultuur viib kriitilisele mõtlemisele ja kriitiline mõtlemine teeb vabaks, seisab pildil oleval plakatil).

Muuhulgas, see ei tähenda, et Itaalia (kõrg)haridussüsteem oleks ideaalne, ei sugugi mitte, ta vajab mitmeid muutusi, näiteks kindlustamaks noortele teadlastele võimalust töökoha leidmiseks või vähendamaks Vatikani mõju koolis või kindlustamaks eluaegse koha saanud õpetajate/uurijate kvaliteeti, kuid vähendatud rahalistes tingimustes on selge, et sisulisteks uuendusteks võimalusi ei ole, tuleb vaadata, kuidas põhisüsteem püsti püsib. Rääkimata sellest, et õppemaksud on juba praegu perekondade võimete piiril (olenevalt koolist, erialast ja perekonna sissetulekust, €1500 – €2500 aastas, väheste stipendiumitega) ning riigipoolse rahastuse vähendamine tähendab kindlasti ka õppemaksude tõusu – seega ülikoolihariduse kättesaadavuse vähendamist.

Ja vastupanu ainult suureneb…

See, mis neid protestivaid itaallasi veel vihastab – või ehk kõige enam vihastab – on aga asjaolu, et koolide, ka algkoolide – rahastuse vähendamisega loodetakse pehmendada finantskriisi lööki. Finantskriis tekkis pankade spekulatsioonide süül ja need nüüd kannatagu – see on turuloogika, ütlevad siin seekord ka vasakpoolsed, tegite valesti, siis kukute. Meie ei kavatse kukkuda, meie ei kavatse ohverdada oma avalikku haridust, mille eesmärk ei ole genereerida tööturule sobivat nukukest vaid rahulolevamat ja täiuslikumat inimest ning informeeritumat kodanikku. Lisaks: keegi ei ole suutnud tegelikult näidata, et see kahju, mis haridussüsteemile tekitatakse kuidagi tegelikult suudaks korvata finantssüsteemi probleemidest tingitud raskusi üldisel skaalal, mitte üksikutele pangandustegelastele.

Suurele osale itaallastest tundub – ning minu arvates õigusega – et praegune valitsus vaatab avalikele kuludele kui mingisugusele mõttetule raiskamisele, mis takistab neil endil – ning nende Confindustra sõpradel – miljoneid teenimast (kusjuures väike-ettevõtluseni ei jõua see kasu eriti kuidagi). Kuid siin on siiski palju inimesi, kelle soov on näha riiki kui võimalust igaühe elustandardi parandamiseks ning oponeeritakse mõttele, et majandus peab töötama ainult üksikute suurettevõtjate ning poliitikute tarbeks (ehkki – või just sellepärast -, nagu juba Mazzini kirjutas, on üks Itaalia võimutegelaste iseloomustavaid omadusi olla “tugev nõrkadega ja nõrk tugevatega”). Eile hüüti Bologna tänavatel ka: Kuidas nii, kuidas nii, miks meie ei otsusta kunagi? Aga varem või hiljem, varem või hiljem, otsustame ainult meie!

Kuid nagu üks mu kaasdoktorant ütles teaduskonna koosolekul enne manifestatsiooni: “tegelikult on mul hea meel, et see valitsus teeb seda, mida ma ootasin. Praegune olukord kohustab inimesi taas poliitilisi positsioone võtma, osalema ning mõtlema. See hetk nõuab inimestelt oma soovide verbaliseerimist ning tegutsemist, sest igaühe varbale on astutud”. Seepärast ma ei võrdlegi praegust aastat ühegi minevikusolnuga, sest see viitaks juba valmisantud lahendustele. Kuid praegu on hetk, kus keegi ei tea, mis edasi saab, sest tulevik sõltub praegu – mõneks hetkeks vähemalt – ainult sellest, millistele seisukohtadele itaallased – kõik itaallased – jõuavad.

Noi la crisi non la paghiamo! E tu?

Autor: Oudekki Loone, Bologna

Mõningaid pilte ja intervjuusid manifestatsioonilt ning väikest ülevaadet selle kulust võid vaadata siit.

Täiendus pühapäeval: Berlusconi leidis, et need manifestatsioonid viivad tema populaarsuse liiga alla ja tõmbas decreto Gelminile pidurit (eelarvemuudatused praeguse seisuga on siiski samad). Vaatame, mis edasi saama hakkab, aga mida ei suutnud opositsioon, suutis manifesteeriv rahvas!
Täiendus aasta pärast: Mõnevõrra iluravitud kujul ripub Gelmini kärbe ikka veel kõigi haridusasutuste kohal ja sel aastal on eriti tugevalt tänavatel kooliõpilased.

Õhinal esitasid lapsed oma etendust, säravate silmadega ja täis lootus – ükskord me võidame niikuinii! Linnatänavatel hulkus tol päeval mõni üksik turist, keda kohalikud seirasid natukene tõrjuvate pilkudega – kui teil sel õhtul oma kohta ei ole, siis olge parem viisakalt kuskil baaris, pole siin midagi vaadata, see on meie pidu. Õhtusöögi kallale asuti koos, suurte laudade taga, mis olid seks puhuks kiriku ette välja tõstetud, sealsamas vesteldi, naerdi, aplodeeriti mööduvale linnamaratoni jooksjatele: loomulikult neile, kes esindasid just sinu contradat.

Mina elasin kaasa loomulikult nobil contrada del Nicchiole (nicchio tähendab tõlkes merekarpi), sellelesamale, kus ma praegu natukene aega elan ja mille lapsed selle lootust täis etenduse esitasid, tähistades jumalaema püha semptembris 2008. Contrada tähistab Sienas ühte linna osa, kuid toimib nagu omaette väikene vabariik: igal contradal on oma lipp, oma valitsus, oma muuseum, oma kirik, oma purskkaev. See viimane on eriti oluline laste sünnil, sest nagu vabariigile kohane, tuleb lapsed kodanikeks võtta ja niimoodi ristitakse uus liige contradasse purskkaevu veega – hüva vähemalt mõnel puhul – ja seotakse talle kaela contrada värvides rätik. Ka abiellumistseremoonia teevad Siena elanikud läbi kaks korda, üks on Itaalia riigi ees (ükskõik kas kiriklik või mitte), aga teine on omaenda contradas, mis tähistab sinu sidemeid just selle ees. Eri contradade vahelised abielud tekitavad suuri pingeid – kes kuhu peab kolima ning vahepeal tähistavad abielupaarid pühasid isegi eraldi, kumbki seal, kus ta sündinud on. Muide, contrada kodanikuks võib ka lihtsalt saada: kui sa kolid Sienasse, kui sa võtad omaks selle palio ümber keerleva jalgadega keskajas elu ja hakkad seda armastama, siis armastatakse sind vastu, või vähemalt nii nad ütlevad. Hingelt oma contradasse võid sa natukene kuuluda ka võõrsil elades.

Veel ühe märkuse korras: panka igal contradal ei ole – panku, päris Siena panku, on ainult üks: Banca Monte dei Paschi di Siena, see-eest on tegemist maailma vanima tegutseva pangaga: asutatud aastal 1472! Nagu Siena elanikud armastavad toonitada: kakskümmend aastat enne seda, kui Cristoforo Colombo avastas Ameerika. See pank mängib Siena elus olulist rolli, kuid see väärib omaette postitust, seega järgmine kord…

Contradad ise said alguse kuskil 14. sajandil, kus kolmele künkale – terzo di Città, terzo di Camollia ning terzo di San Martino – ehitatud Siena jagas need kolmandikud omakorda nii umbes 42 jupiks, 1555. aastal aga kaotab Siena oma iseseisvuse ja jääb Firenze valitsuse alla ning 1729. aastal Violante di Baviera vähendas contradade arvu 17-le ja fikseeris selle praegused piirid. Samuti fikseeritakse palio reeglid, niisugustena nagu need kehtivad tänapäevani.

Palio on Siena hing, see, millest igaüks osa saab, lapsed ja vanad, mehed ja naised, see, mille ümber siinne elu koondub. Lihtsalt kokku võttes on tegemist hobustevõiduajamisega, mis toimub piazza del campol, hobused sadulaid ei kanna, küll aga kannavad džokid keskaegset rõivastust. Kirjutades sõna “keskaegne” mu näpud klaviatuuril korra peatuvad – kas on õige seda üldse Sienast rääkides kasutada, sest see kõik on toimunud katkematult keskajast siiamaani, need kostüümid ei ole “turistile vaatamiseks”, iga Siena elanik võtab toimuvat sajaprotsendiliselt tõsiselt. Seega – lihtsalt kostüümid? Lihtsalt pidulik rõivastus?

Võistlus ise toimub kahel korral aastas: 2. juulil võisteldakse Palio della Madonna di Provenzanol ning 16. augustil Palio dell’Assuntal. Ühel aastal võistlevad 10 contradat: need 7, kes eelmisel aastal ei võistelnud ja veel 3, kes loositakse kuu aega enne võistlust. Nädalal enne võistlust kaetakse Piazza del Campo kivine jooksutrass liivaga, kolm päeva enne võistlust vaatab veterinaar üle hobused ning need jäävad contradasse elama. Contrada “president” priore, valitud oma kohale kõigi vähemalt 14-aastaste contradaiolide poolt, annab neljaks palio päevaks oma võimu üle capitano’le.

Kolm päeva enne võistlust algavad ka proovisõidud – kaks päevas, suur üldproov õhtul enne võistlust. Samal õhtul õnnistatakse kirikus palio sisse (chiesa di Provenzanos juulipaliol ja Duomos augusti omal) ning toimub pidulik õhtusöök. Kõrvalepõikena peab mainima, et nagu muudelgi hobusevõiduajamistel, on ka palios omajagu korruptsiooni, kus püütakse ära osta teiste contradade džokisid, et need ei võidaks. Džokid ei ole tavaliselt Sienast, need on professionaalid ning eelistatud on väikesed ja kõhnad sõitjad, tihti on nad pärit Sardiiniast, aga ka teistest linnadest, isegi teistest riikidest.

Palio päev algab kell seitse hommikul džokide missaga (messa del fantino) ning päris viimase prooviga (provaccia). Pärastlõunal viib iga contrada ka oma hobuse kirikusse õnnistamisele: “Va’ e torna vincitore” (mine ja naase võitjana), toimub ka pidul rongkäik, kostüümides ja lippudega. Helisevad Torre del Mangia kellad – pealtvaatajate ligipääs piazza del Campole on avatud ning kiiresti täitub platsi keskosa inimestega, sissepääs on kõigile tasuta, see on ilmne, sest palio, see on nagu õhk, mille hingamise eest ei saa raha võtta (jah, kui sa tahad mõne maja rõdult vaadata, siis selle eest peab küll maksma). Mõned inimesed on veetnud loomulikult öögi piazza del Campol, ikka selleks, et paremat kohta saada, tullakse tunde varem, et hõivata siis koht kuskil rahvasumma sees.

Ja kuigi palio on eelkõige Siena enda elanikele mõeldud, siis kannab RAI seda ikka ühel oma kanalil otse üle, kommenteerides niisama tuliselt nagu jalgpallivõistlust või vormel 1-te. Muide start antakse alles siis, kui kõik hobused on kenasti reas, aga see kohtade otsimine ja üksteise puksimine võtab mõnikord tunde, seega stardikellaaega lihtsalt ei ole. Võistlus ise kestab kolm ringi Campol, see on umbes üks minut ja 15 sekundit, aga contradade kodanikud jõuavad emotsioonidest hulluda, ka siis kui nad vaatavad seda nurga tagant või kodus televiisorist – mäletan RAI tegi kunagi intervjuu mehega, kes oli televiisori ees kaasa elades oma achilleuse kõõluse rebestanud…

Võitja saab auhinnaks palio (maalitud siidist väike lipp) ja suundub kirikusse madonnat tänama, võitja päralt on loomulikult Duomo.

Kõige olulisem, nagu teistegi spordialade puhul, on siin loomulikult võit, seneeslased (senesi, nagu Siena elanikke itaalia keeles tähistatakse) ütlevad “kui sa ei võida paliot, siis sa kaotad”, teisi ja kolmandaid kohti ei ole. Kuid tähtsuselt järgmine asi on see, et sinu vaenlane ei võidaks: kõigil contradadel on oma sõber-contradad ja vaenlas-contradad, ja hoidku selle eest, kui vaenlane võidab. Üks minu professior kirjeldas lugu kolleegist, kelle abikaasa päritolucontrada vaenlascontrada võitis eelmisel aastal palio ja see – intelligentne ja haritud ülikooliprofessor – pani mitu päeva järjest mehe supi sisse kõhulahtistit, et teda narritada ja alandada. Sõbercontrada võitu tähistatakse loomulikult koos nendega ja suurejooneliselt. Muide, kui ühel contradal õnnestub võita mõlead paliod samal suvel, siis nimetatakse seda “fare il cappotto” – mantlit tegema. Sel puhul võib Siena kivistel suvekuumusest õhkavail tänavail näha inimesi, kes liiguvad ringi suurtes mantlites, ikka oma contrada võidu auks. Tähistamine jätkub peaaegu kogu septembri jooksul ja siis hakatakse valmistuma järgmiseks aastaks – peaaegu igal õhtul kogunevad mõned contrada kodanikud ühisruumidesse, et mingit sorti ettevalmistusi teha.

See kõik on Siena liitnud äärmiselt kogukondlikuks paigaks, mille tulemusena on tegemist ühe Itaalia kõige väiksema kuritegevusega kohaga, kus on isegi Itaalia kohta väga tugev “naabrivalve”, kõik teavad kõigist kõike (koos ka oma negatiivsete omadustega). Siena katustel ei ole ühtegi televiisoriantenni, sest see rikuks linna keskaegse välimuse (kõigil on kaabel, sest Siena ei taha mitte “tagasi puu otsa”, aga traditsioone progressiga siduda) ning teoreetiliselt oli see esimene linn Itaalias, mis keelas mootorsõidukite sisenemise ajaloolisse kesklinna. Praktiliselt tähendab see seda, et Piazza del Campol ja paaril sellega paralleelsel tänaval tõesti autosid ei liigu, muud tänavad on aga kõikvõimalikke erilubadega sõiduvahendeid täis.

Kuid siiski on see linn ilma kraanade ja tsemendita, see on linn, kus kaks sammu pärast müüre ongi hiiglaslik puu- ja juurviljaaed (mis tõsi küll, tänapäeval enam tervet linna ära ei toida, iseteeninduskassadega conad on meil ka, ehkki väike ja ajaloohõnguga maja keldrikorrusel). Palio ei ole ka ainus võistlus, seesama alguses mainitud lasteetendus läks hindamisele kõikide contradade esindajatest kokku pandud žürii poolt – ja hurraa, selle võitis Nicchio, “minu” contrada! Nicchio eelmine paliovõit oli aastal 1998. ja kuigi ma – olles siinsest elust vaimustuses – jään siiski Emilia-Romagna elanikuks, tean ma, mida ma 2. juulil 2009. teen ja kellele pöialt hoian. Loodan, et see siiras vaimustus leevendab sienalaste silmis ka minu hulljulgust see artikkel kirjutada, sest tegelikult neile väga ei meeldi, kui võõramaalased paliost räägivad.

Autor: Oudekki Loone, Nicchio, Siena

RifiutiEile oli härra Berlusconi taas Napolis ja andis koos prügikatastroofi komisjoni esimehe Guido Bertolasoga pressikonverentsi. Hakatuseks küsisid ajakirjanikud Bertolasolt, mis on saanud Chiaiano planeeritavast prügiladestuspaigast, mille ümber on viimasel nädalal palju teravaid kokkupõrkeid olnud. “Meie tehniline hindamiskomisjon töötab seal, me ei tea veel mingeid otsuseid, ei ole mõtet selle ümber nii palju keerutada, infot pole, me ei oska ütelda”, ütles Bertolaso. Viie minuti pärast esitati sama küsimus härra peaminister Berlusconile, kes vastas: “aga muidugi tuleb Chaianiosse prügihoidla ning see saab olema sõjaväe kaitse all, nii et keegi sinna ligi ei pääse”.

Ametlikel andmetel vedeleb Campania regioonis laiali umbes 50 000 tonni koristamata prügi, sellest 5000 tonni linnatänavatel, prügi mädaneb, seal elavad rotid ja putukad, roiskumisel lenduvad ka inimesele ohtlikud ained. Campania elanikud muigavad selle peale ja leiavad, et reaalselt on prügi kordi rohkem. Tervisekaitsespetsialistid kinnitavad, et prügi tõttu on Campania on juba praegu kõrgenenud vähiriskiga ala. See prügiladu on pannud ka Euroopa Liidu viima Itaalia kohtusse, sest probleemi ei lahendata piisavalt kiiresti ning efektiivselt: kui Euroopa Kohus otsustab, et Itaalia on rikkunud EL-i prügiseadusi, siis ootab teda kopsakas trahv, mille, nagu ikka, tasuvad maksumaksjad.

Miks see prügi seal on?

Prügiäri toob uskumatult suuri kasumeid, eriti aga prügipõletite ehitajatele. Prügipõletid nimelt põletavad tuhaks mille iganes: alates ohtlikest jäätmetest kuni inimkehadeni. Seega, kui keegi tahab vabaneda millest iganes, siis on ta põletite ehitajale valmis maksma igasuguseid summasid. Samuti toodab prügipõletamine elektrit ja soojust – ning valitsus finantseeribki prügipõleteid rahast, mis on ette nähtud taastuvenergiatele. EL on leidnud, et norm, mis seda võimaldab, on EL seaduste vastane ning Itaalia – makumaksjad – juba maksavad seetõttu trahve. Prügi põletamisel tekivad vältimatult aga ohtlikud dioksiinid ning kõrgenenud vähirisk, seetõttu ei taha muidugi keegi, et prügipõleti oleks nende õues. Mitmed kodanikeühendused, eesotsas Beppe Grilloga, on saavutanud üla maa prügipõletite sulgemist ja üleminekut prügi kogumisele ukselt-uksele, sorteerimise ja taaskasutamise süsteemile, mis on odavam ning ohutum. Prügipõletiomanike ring on küllalt väike ja nad on tihedalt seotud poliitilise võimuga, näiteks Napoli prügimajandusega seotud institutsioonid on PD käes – seega, mis oleks parem, kui luua üks katastroof, mille vastus oleks “prügipõleti”? Kuna ka prügipõleti jäätmed, mürgine tuhk, tuleb kuhugi matta ja prügi kuni põletite ehitamiseni kusagil hoida, siis eelmine valitsus otsis lisaks põletiehitamisplaanidele ka mõned ladestamispaigad: näiteks rahvusparkides või viljapõldude lähistel. Rahva protestid viisid lõpuks erakorraliste valimisteni ja nüüd on meil lihtsalt võimul teine partei, kes üritab sedasama poliitikat ellu viia, ainult jõhkramalt.

Mida Berlusconi teeb?

Guido Bertolaso, tollane Protezione Civile juht, nimetati prügikatastroofiga tegelevaks Commissario straordinario’ks juba endise valitsuse ajal härra Prodi poolt ning just tema sulest pärinevad ideed avada prügihoidlad neis looduslikelt olulistes kohtades. Tolleagne keskkonnaminister Alfonso Pecorario Scanio (Federazione dei Verdi, rohelised, keda nüüd enam parlamendis pole) ründas seda plaani teravalt ning sundis Bertolaso tagasi astuma. Uus valitsus kinnitas ta aga uuesti ametisse ja Bertolaso tuli taas välja 10 planeeritava prügiladestuspaigaga (2 iga Campania provintsi kohta), mis on täpselt neissamades kohtades.

Berlusconi võttis mai keskel vastu dekreedi, mille kohaselt on prügihoidlad militaartsoonid ega kuulu magistraatide jurisdiktsiooni alla, kohalikud tervisekaitsespetsialistidel on ligipääs keelatud, neid valvab sõjavägi, kedagi juurde ei lasta. Kõik prügiteemalised uurimised on antud eksklusiivselt Procura Nazionale Antimafia kätte, mis tähendab seda, et kõiki hindamisi ja sobivuseuuringuid tuleb alustada jälle algusest.

Loomulikult hakkasid kohalikud taas protestima, ning toimusid väga teravad kokkupõrked rahva ja politsei vahel – kõige jõhkramad Chiaianos, kus inimesed blokeerisid teed, nõudes muuhulgas ka kohalike ekpertide kaasamist hindamisprotsessi. Kõik parlamendiparteid kirjeldasid inimesi barbaarlastena, kellele camorra maksab protestimise eest ja kes lükkasid endi ette vanu inimesi inimkilpidena. See kõik ei vasta tõele, kuigi politsei tõepoolest peksis ka vanemaid inimesi (ja ka vähemalt kaheksa politseinikku sai viga). Meedia astus peaaegu eranditult poliitikute poolele, valades avalikkuse üle ka suure prügipõletite kampaaniaga – ärgem unustagem, et “kriisi” algpõhjus on eelkõige prügipõleti-äri – sellele lisandusid kiidulaulud tuumaenergiale ning Messina sillale. Kuid vaatamata meediale suutsid kohalikud kodanikeühendused panna Bertolaso sammu tagasi astuma ning too kaasas ka kohalikke eksperte komisjoni, mis hindab paikade sobivust 700 000 tonni prügi hoidmiseks. Teeblokaadid eemaldati ja komisjon hakkas tööle.

27. mail arreteeriti Napolis 25 Commissariato straordinario per l’emergenza rifiuti in Campania (Campania prügikatastroofi erikomisjoni) ametnikku – praktiliselt kõik juhtivad liikmed -, nende hulgas ka Marta Di Gennaro, Bertolaso parema käe, kes tabati väga kompromiteerivatelt telefonikõnedelt. Arreteeritute telefonikõned kinnitavad näiteks seda, et prügi ei töödelda seaduste kohaselt, kõikvõimalikud mürgised jäätmed segatakse tavaprügi sisse, et Saksamaale (kus juba aastaid põletatakse ja sorteeritakse osa Napoli prügist) viiakse ka illegaalset prügi, ja Euroopa Liidu ja Itaalia raha, mis on ette nähtud prügi puhastamiseks ning ümbertöötlemiseks tõstetakse ümber mujale, rõhutatakse, et komisjoniliikmed peavad avalikkusele valetama ja ninapidi vedama tädimaalidest (cafone) kohalikke administraatoreid ning komisjoniliikmeid jne jne. Berlusconil on juba valmimas uus dekreet, keelamaks ajalehtedel avaldada igasugust infot uurimise kohta ja telefonikõnede transkripte.

Erafirma, mis omab Chiaiano prügitöötlemispaika – Gruppo Impregilo – on suur rahvusvaheline kompanii, mida omavad muuhulgas Fiat, Benetton, Mediobanca (üks suurimaid Itaalia investeerimispanku), kes juba 1999. aastast hakkas ostma paiku töötlemata prügi hoidmiseks “provisoorselt”, astudes tehingutesse camorraga. Mida rohkem ladestab firma töödeldud prügi, seda suurem on tema kasum. Nüüd kui kogu sissetulev prügi esitada “töödelduna”, siis on kasum ilmselt kõige suurem, sest midagi ei ole taaskasutusse läinud. Kuni sissetulev prügi pole sorteeritud, seni on üliraske või võimatu kontrollida, kas reaalselt on firma sellega midagi teinud – seepärast ollaksegi nii teravalt prügi tekkekohas sorteerimise ja porta-a-porta prügikogumissüsteemi vastu.

Ja edasi?

Lahenduseks peaks hakatuseks arreteerima Impregilo omanikud, kes seda äri toetavad, neid toetavad poliitikud, ametnikud jne jne., andma kohtu alla ja andma prügihoiustamise mingi täiesti uue struktuuri kätte, kehtestades mujal Itaalias end efektiivsena tõestanud prügi eraldikogumissüsteemi. Reaalselt tähendab niisugune stsenaarium poliitilise eliidi massilist kohtu alla andmist ning ma arvan, et keegi meist ei usu selle võimalikusse hetkel (pikas perspektiivis on igasugused asjad võimalikud). Mainitud isikud mõistavad kõik seda asjaolu muidugi väga hästi ja seepärast ongi “uurivale komisjonile” ilmselgelt antud range soovitus Bertolaso esitatud paigad kinnitada ning nagu näha, ei vaevu härra Berlusconi seda isegi varjama. Kohe on ju kohale jõudmas võimas probleemide lahendaja: kindral Suvi, mis on Itaalias sama ülimuslik kui Venemaal kindral Talv.

Niipea kui ilm läheb tõeliselt kuumaks, siis hakkab prügi võimatult haisema, rotte saab olema miljoneid ja kärbseid lugematu arv. See muudab elu võimatuks ning inimesed annavad alla võitluses oma loodusparkide ja toidupõldude eest ning nõustuvad uute prügilate avamisega. Kuid seda kavalat plaani võib rikkuda üks nähtus, nimelt Berlusconi ette-ennustamatu ja suur ego, sest ta tahab tulemusi kohe ja kiiresti ning võib hakata rabistama ning kohtunikke ründama. BoscoJuba praegu on kohtunikud palunud Itaalia magistratuuri enese üle valitsevat organit Consiglio superiore della magistratura nimetada Berlusconi dekreet prügikatastroofist (emergenza rifiuti) põhiseadusvastaseks. Kuigi meedia loobib kohtunikke poriga (“kohtunikud takistavad valitsust läbi viimast geniaalset kava prügiolukorra lahendamiseks” jne) võib karmimate sammude puhul võitlus õigussüsteemiga võib aga lükata prügiprobleemi käsitlemise sootuks uutele radadele.

Autor: Oudekki Loone, Reggio Emilia

Reggio Emilia lasteaiasSee on üks tee, mis viib sinna ja tänna”, selgitab Filippo laual oleva käbide, oksakeste ja muude asjade hunniku kohta. Kuna tegemist on Reggio Emilia lasteaiaga, siis kirjutab kasvataja selle lause üles ja seab käbikonstruktsiooni kõrvale, et teised ka teaksid – nii lapsed, kasvatajad kui vanemad.

Kogukondlik looming

Reggio Emiliast pärinebki üks praegu kõige kuulsamaid ja enamhinnatumaid eelkooliealiste laste haridussüsteeme maailmas, loodud pärast Teise maailmasõja ja fašismi õõvastavat kogemust. Ent laskem kõnelda ühel selle loojatest, Loris Malaguzzil: “Sõda oma traagilises absurdis on sedalaadi kogemus, mis surub inimese tegelema haridusega, mis on teeks uuele ja elavale, mis võimaldab töötada tuleviku nimel. See igatsus süübib inimesse kui sõda viimaks lõppeb ja elu sümbolid ilmuvad taas niisama tugevalt nagu see vägivald, mida nägime hävitamisajajärgul”. Nõnda müüdigi maha mõned Saksa armeest maha jäänud veoautod ning hobused, nende eest saadud tillukese kapitaliga alustati uut kooli. Naised kogusid ja puhastasid tellised hoonetest, mis olid sõja ajal purustatud, mehed ehitasid öödel ja nädalalõppudel ja ka lapsed aitasid kaasa nagu suutsid.

Uudised sellest levisid peagi ning sõjakahjustuses linna tekkisid aina uured ja uued koolid – Loris Malaguzzi, noor õpetaja, kes alguses oli osa-ajaga vabatahtlik, jäi sinna alatiseks, kuni oma surmani 1994. aastal, ehitades üles haridussüsteemi inspireerituna Võgotskist, Deweyst, Piaget‘st ja Brunerist. Malaguzzi kasutas oma algpõhimõtete loomisel teooriaid lapse loomulikku probleemilahendusoskuse kohta ning kultuuri rollist vaimu arendamisel ning seda, et haridus peaks andma lapsele enesetunnetuse selle rühma heaolust lähtuvalt, kuhu ta kuulub (ilmselt ainus meetod, kes suutis kõigi nende meeste ideed kokku sulandada!).

Kogukondlikkus ongi üks Reggio lähenemise üks olulisemaid aspekte. Lucio, kes on sündinud möödunud sajandi seitsmekümnendate alguses, kirjeldab lasteaedade valmimisest “lapsevanemad kogunesid, et anda lasteaiale viimane lihv: värvisid seinu, tõid mööblit, tegid elektritöid jne jne kuni viimaks otsustasid ühiselt ka lasteaia nime üle. Igaüks tundis, et ta peab midagi tegema, sest see lasteaed oli ju ette nähtud kõigile selle ümbruskonna lastele, järelikult tuli sellesse ka panustada.”

Vanemate roll peegeldabki kogukonnarolli, nii kogu lasteaias kui ühe rühma tasemel. Vanematelt oodatakse osavõttu aruteludest kooli poliitikate, lapse arengu, õppekava planeerimise ja hindamise teemal. Kuivõrd enamik vanemaid töötab – jah, ka naised – siis peetakse neid arutelusid tavaliselt õhtuti, et kõik, kes soovivad, saaksid osaleda.

Ei kiirustamist, ei pingeridu

Nurgake lasteaiasKõige olulisem asi, mis Reggio Emilia lasteaiad eriliseks teeb, ongi suhtumine. Suhtumine lapsesse, kui arenevasse isksusse, mitte kui mingisse tüütusesse olendisse, keda suunata rahulikke mänge mängima. Reggio Emilia lähenemine põhineb järgmistel ideedel: lastel peab olema mingi kontroll selle üle, mida nad õpivad; lapsed peavad saama õppida läbi kogemuste, puudutades, liigutades, kuulates, vaadates ja kuuldes; lapsed peavad saama kogemuse suhetest teiste laste ja asjadega, nad peavad saama seda kogemust ise avastada ning lastele tuleb anda piiramatud viisid ja võimalused ennast väljendada.

Kasvatajad ei moodusta ühes lasteaias mingit hierarhilist süsteemi (pole ka direktorit või juhatajat), igas neist on kaks õpetajat klassi kohta, üks artelierista (kunstiharidusega õpetaja, kes samuti osaleb õppekava planeerimisel) ning suur hulk abipersonali. Süsteem on loodud nii, et sama grupp lapsi ja õpetajaid veedaksid koos kolm aastat, luues kogukonna, mis koosneb ühiskonnamudelina nii lastest kui täiskasvanutest. Koostöö parandamiseks on umbes 5-6 lasteaia kohta on üks pedagogista, kes ühendab õppekavade koostamise põhimõtteid, ning kõikide pedagogista’de grupil on peaadministraator, kes suhtleb otse linnavalitsusega.

Pole olemas karmi programmi ning pole olemas mingit kuhugi jõudmist, see on vaba paik. Küsimuse peale, et kuidas last õpetatakse potil käima vastas enamik Reggio lasteaedadest, et kui laps on selleks valmis siis nemad panevad potile (vaid üks lasteaed leidis, et kõiki võiks koos õpetada, siis saab korraga selgeks). Kõik kasvatajad räägivad oma tööst väga õhinal ning entusiastlikult ning tundub tõepoolest, et teevad oma tööd armastusega. Igal kasvatajal on korraga juhendada 6-8 last ja kui kasvataja parajasti ei tegele juhendamisega siis ta tegeleb dokumenteerimisega. See viimane on süstemaatiliselt kasvatajate vahel ära jagatud ning vaadeldakse nii üksteise tööd kui kirjutatakse üles laste omavahelisi vestlusi. Hiljem arutletakse selle üle koos ning kujundatakse neist aruteludest lähtuvalt uut õppekava ja hinnatakse meetodite tulemuslikkust. Erinevate lasteaedade õpetajad töötavad tihti koos, et õppida üksteiselt ning laiendada teadmisi laste spontaansete tegevuste kohta. Suhtumine, mille kohaselt kasvataja ei ole mitte ainult õpetaja ja juhendaja vaid ka ise õppija, on samuti üks Reggio Emilia meetodi põhimõtteid.

Me tegime näiteks veini, kõneleb Lucio, käisime viinamarju korjamas, pressisime neid ja nii edasi ja nii edasi. See ei pidanud väga kaua vananema ja valimimiseni hoidis veini üks talumees. Me vist võisime seda veini isegi pärast proovida, aga muidu pidid selle ikkagi vanemad ära jooma.

Pikaajalised projektid sünnivadki mitte täiskasvanute abstrakstetest ideedest “mida laps peab teadma” vaid lähtuvalt nendestsamadest vaatlustest selle kohta, millised küsimused lastel tekivad, suunates siis loomulikku uudishimu mingi küsimusega sügavamalt tegelema. Nendes tegevustes on lapsed ikka koos ning kuna rühmad on tillukesed, siis ei ole mingit vahetõmbamist “erivajadustega” ja “tavaliste” laste vahel, lähtutakse printsiibist, et “ühiskonnas me oleme kõik koos”.

See kõik ei tähenda muidugi, et lasteaias ei oleks mingit päevakava, vastupidi. Üks tüüpilisi päevakavasid on järgmine:

7.30-9.00 kogunemine (vaid pikapäeva rühmaga sõimed avatakse kell 7.30 , tavaliselt 8.00)

9.00-11.00 pisikestel jälgitakse nende rütmi, suuremad mängivad.

11.00-12.00 lapsed söövad, olenevalt east. (vanematel on ka privaatne kokkusaamine kokaga, kellega lepitakse menüü kokku); pärast on puhkamine (uinak)

15.30-16.00 õues

16.00-18.20 mõnedes kohtades pikapäevarühm, kõikidel sõimedel seda pole (jah, on ka võimalus 3-kuuseid sinna jätta)

Oma uinakust räägib Chiara, kes samuti käis lasteaias seitsmekümnendatel: “Me pidime minema ülakorrusele, suurde magamistuppa. Ma lamasin seal, silmad pärani lahti ja ma kuulsin kõigi teiste hingamisest tulenevat häält. Ma mõtlesin alati, et kas mõni neist on ka üleval, aga ma ei julgenud kunagi küsida.”

Keskkond kui õpetaja

Alt valgustatud laudReggio Emilia lasteaedades ollakse väga tähelepanelikud selle kohta, mida laps õpib koolikeskkonnast: nii pööratakse suurt tähelepanu klasside väljanägemisele. Keskkonda loetakse kogukonna ja kasvatajate juures “kolmandaks õpetajaks”, mis annab lapsele võimaluse tajuda ilu. Ruumid kujundatakse mitmekesiselt, et julgustada last võtmaks ette avastamisretki ja mõjutada teda kasutama oma probleemilahendusvõimeid – seda kõike tihti ka väiksetes rühmades, mis loob vajaduse õppida tegema koostööd. Abstrakstete akadeemiliste probleemide asemel kasutatakse elemente sellest, mida laps iga päev tajub: ilm, vikerkaared, päikesevalgus, linnaelu. Muuhulgas: näiteks lugema õpetamine on Itaalias puhtalt algkooli pärusmaa, keegi ei eelda, et laps võiks enne kooli minekut lugeda osata (või ka tähti tunda).

Kõik lasteaiad on sama arhitektuuriga: keskel on suur ala erinevate mängudega, nt. suur puidust auto, sirm koos riietega ümberriietumiseks, trepp liumäega turnimiseks, erinevaid peegeleid, kindlasti mingi nurgatagune patjadega ning kardinaga peitusemänguks jne. Nii nagu Itaalia linnade väljakud on peamiseks elukeskmeks ja kättesaadavad kõigile, nii on ka see ala kasutamiseks kõigile lasteaialastele. Üheski lasteaias ei puudunud ka tulega laud. Laua peal oli alati värvilised kivid, klaasid või lihtsalt värvilised plastmassikettad mis kumavad värvilist valgust ning tihti moodustavad nad mingi kindla kompositsiooni. Reggio lasteaiakasvatajad seletavad, et lapsed on alati huvitatud valgusest: juba emakõhus keeravad nad end valguse poole, ka pärast tõmbab see alati nende tähelepanu, eriti kui valgus on erivärviline või sillerdav. Seetõttu ripuvad paljudes kohtades ka laest klaasprismad, cd-plaadid ja peeglipallid, need kõik on tehtud vanemate poolt või valminud vanemate ja laste koostöös.

KööginurkPuust auto ja mõned kaltsunukud (ka üldiselt vanemate valmistatud) on Reggio lasteaedades ühed vähesed tavapärastest “mänguasjadest”, plastmassmänguasju ja valmiskujukesi ei ole (ka mitte vabrikus tehtud klotse, plastmassist või mitte) vaid taas näeb vanemate toodud-tehtud puidust nurgakesi ning muid materjalijuppe (tavaliselt pärit vanemate töökohast, ka Reggio kohalik vabrik on viinud kõigile lasteaedadele toruotsi), mida lapsed saavad kasutada oma äranägemise ja fantaasia kohaselt. Kööginurgas on pärispannikesed, sõel, taldrikud, ei mingit plastmassi, ei mingit teesklust; keegi on toonud ka käigukangi vetruva ümbrise. Tänapäeva lastel on kodus nagunii majatäis mänguasju, miks lasteaed peaks seda veel kordama?!

Igaühel on oma tuba ning lisaks kõigile kasutamiseks 2-3 ateljeed (või laboratooriumi, kuidas keegi kutsub). Artelierista juhendab neis lapsi aidates nondel end väljendada end oma “sajas keeles” – nagu Malaguzzi kirjeldas laste võimet ennast mitmekülgselt avaldada – läbi kunsti, muusika, varjumängude jne jne. Lisaks on kõigis lasteaedades magamistoad, tualett ja köök ning keskel (ehk siis ühise mängusaali keskel) ka nelinurkne sisehoov, igalt poolt klaasakendega ümbristatud väikese teerajaga, kividega ning piskeste taimedega paik.

Ühes lasteaia WC-sse on vanemad ehitanud veemängu: põhimõtteliselt kogu WC oli täis voolikuid, mis jooksid mööda seinu ja lage ja suubuvad läbipaistvasse vanni, mis on omakorda täis kõikvõimalikke läbipistvaid anumaid. Üleval riiulil vaatavad vastu erivärvilised vedelikud pudelites.

Kuidas lasteaeda saab?

Nurgake lasteaias 2Seoses Itaalia elanikkonna peaagu kontrollimatu kasvuga ei ole lasteaiakoha saamine enam nii lihtne kui seitsmekümnendatel, kuid siiski võimalik ilma, et peaksid tormama järjekorda kohe lapse sünni puhul. Järjekord ei ole samuti ehitatud printsiibil “kes ees, see mees” vaid avaldust andes pead vastama teatud küsimustele, millel kõigil on punktiväärtus, ning järjekord moodustub punktisumma alusel. Niisugune süsteem on olnud kasutuses praktiliselt teisest maailmasõjast saadik, ehkki punktiandmispõhimõtted on muutunud. Algselt arvestati, et lastega tegelemine on naiste pärusmaa, seega uuriti, kui palju naisi on perekonnas, mis tööd teeb ema jne; praegune süsteem vaatleb mõlemat vanemat lapsegategelejana.

Kõige rohkem punkte saab juhul, kui kodus on erivajadustega laps või kui puudub üks vanematest (ka siis, kui ta on näiteks vanglas); kui kodus on erilist hoolt nõudev inimene (ka 1 vanematest): neil juhtudel antakse kohe maksimumpunktid. Teiseks saab palju punkte selle eest, kui mõlemad vanemad töötavad; üks on rase ning laste üldine arv perekonnas. Teise astme lisapunkte saab selle eest, kui vanavanemad ei ela comune di Reggios, või kui nad on liiga vanad või muul põhjusel ei saa perekonnaelus täielikult osaleda (töö, tervis). Mari perekond saab näiteks lisapunkte selle eest, et ta on välismaalane, ta vanemad ei ela siin, mehe vanemad on üle 65 aastased ning neist kaugel, neil mõlemal on töökoht (kui kasvõi üks on töötute nimekirjas, kus saab olla kuni 6 kuud, siis saab vähem punkte, kui ta on töötu kauem, siis loetakse koduseks).

See punktisüsteem on tekitanud ka mõningast rahulolematust elanike hulgas – “kuidas nii”, küsivad mõned – “minu vanemad ehitasid selle lasteaia ja minul ei ole lootustki sinna oma last panna, sest ta ei saa nii palju punkte kui albaanlaste lapsed?!” Uute lasteaedade ehitamiseks ei ole Reggios enam füüsiliselt ruumi ning samuti igasuguse ehitamise puhul on kindel, et tuleb rinda pista ‘ndranhetaga. Üks võimalus selle tekkiva viha leevendamiseks oleks kaotada punktiandmine vanavanemate elukohta arvestades, juba seepärast, et ka Itaalia kodanike seas ei ole vanavanemad enam nii integraalne perekonna osa, kui viiekümnendatel. Samas päris lasteaiakohast ükski laps ikka ilma jää, kuna riik peab hariduse kõigile tagama, küll aga ei pruugi su laps saada kohta just sinu enda naabruskonnas.

Sõim, enne kolmandat eluaastat, on ka tasuline – kuigi osa kuludest katab siiski ka avalik võim -, nii comune lasteaiad kui comune’ga koostööd tegevad lasteaiad kui kristliku suunitlusega koostööd tegevad lasteaiad kui ka kaks eralasteaeda. Sõimekohta ei pruugi ka kõigile jätkuda ning seetõttu kui ema on kodune, siis last sõime ei võeta. Täishind kuus (kella neljani) on 480 eurot, on võimalik saada soodustust, kui pere sissetulek on väike või lapsi enam kui üks. Osaajane rühm (kella 12-ni) on 345 eurot. Kristlikud lasteaiad maksavad tsipa vähem (natuke alla 300 euro). Pärast kolmandat eluaastat, tavalasteaed, on juba tasuta, seal peab maksma ainult söögiraha, umbes 100 eurot kuus (ja loomulikult saab ka siin taotleda allahindlust, kui pere on vaene ja/või lapsi palju). Samas, kõik lasteaiahinnad sõltuvad sellest, mis on pere kogusissetulek (neli erinevat astet).

Ka laps õpetab

AteljeeReggio lastehariduse viimane, kuid mitte vähemtähtis printsiip on, et “neljandaks” (või hoopis esimeseks?) õpetajaks nimetatakse last. Lapselt tuleb õppida, teda tuleb kuulata ja respekteerida. Lapsed on sündinud terviklikena ning suudavad ise avastada maailma, kust nad end leiavad. Kasvataja roll ei seisne mitte üleolekus või domineerimises vaid kuulamises ja juhedamises ning laste ning kasvatajate vahel tekivad kolme koosveedetud aastaga tugevad sidemed. Reggio lasteaedu karakteriseeribki usaldus: kasvatajad usaldavad iseennast ja üksteist vastamaks adekvaatselt laste huvidele, nad usaldavad lapsi olemaks huvitatud asjadest, mis on väärt teada ja nad usaldavad vanemaid kasvatusmeeskonna täieõigusliku liikmena. See kõik loob ühiskondliku struktuuri, kus täiskasvanud ja lapsed ühtemoodi õpivad ja harjutavad ühist tegutsemist ning keegi ei pea nagu Gianni Rodari muinasjutus alles vanast peast kahetsema, et ta väikese poisina ei õppinud “minu” asemel “meie” ütlema. Kuid kahjuks ei ole kogu Itaalia koolisüsteem organiseeritud neistsamadest Reggio printsiipidest lähtuvalt (koolisüsteem on juba üleriiklik, traditsiooniliselt Kristlike Demokraatide ja nende järglaste pärusmaa).

Lucio ütleb: “Lasteaias ma tundsin ennast vabana. Kuid kokkupõrge algkooliga, mis ikka veel oli organiseeritud 19. sajandi loogika kohaselt, oli väga tugev. Kogu aeg oli mind koheldud inimesena ja järsku sai minust subjekt. Õudne.”

Autorid: Oudekki Loone ja Mari-Ly Rehk, Reggio Emilia

Artikkel ilmus ka ajakirjas “Haridus”

(*) Pealkiri pärineb Loris Malaguzzi järgnevast luuletusest:

Vastupidi, sada on olemas

Laps
on tehtud sajast.
Lapsel on
sada keelt
sada kätt
sada viisi mõelda
mängida ja rääkida.
Sada, alati sada
viisi kuulata
imestada ja armastada
sada rõõmu
laulmiseks ja mõistmiseks
sadat maailma
loomaks
sadat maailma
unistamiseks.
Lapsel on
sada keelt
(ja sada, sada, sada veel)
aga nad röövivad talt üheksakümmend üheksa.
Kool ja kultuur
eraldavad pea kehast.
Õpetavad teda
mõtlema ilma käteta
tegema ilma peata
kuulama ja mitte rääkima
mõistma ilma rõõmuta
armastama ja imestama
ainult lihavõtete ja jõulude ajal.
Talle ütlevad:
avastada maailma, mis on juba olemas
ja sajast
nad varastavad üheksakümmend üheksa
Talle ütlevad:
mäng ja töö
teadus ja ettekujutus
taevas ja maa
mõistus ja unistus
on asjad
mis ei kuulu kokku.
Nad ütlevad,
et sadat ei ole olemas.
Laps ütleb:
Vastupidi, sada on olemas.

Contro RifiutiPärast 1994. aasta valimisi, kui Berlusconi esimest korda võimule tuli, istusid paljud inimesed šokist nädal aega kodus, ei läinud kuhugi, ei teinud midagi. Kuidas siis nii: viimaste aastate jooksul selgus, et see kõik, millest nad olid rohkem kui kümme aastat rääkinud – korruptsioon, CIA osa seitsmekümnendate pingestrateegias, maffia osalus riigis jne – oli tõsi kuid ikka jääb võimule keegi sellestsamast seltskonnast? Seekord niisugust imestust ei olnud – sest 94. aasta õppetund polnud ununenud ja need valimised näitasid ikka veel ainult seda, et ikka veel on Itaalias liiga palju inimesi, kelle arvates on olemas midagi hullemat, kui olla mafiooso – ja see on, olla kommunist.

Pärast valimisi 2008 on see probleem lahendatud – mitte, et kommuniste ei oleks, aga kommunistlik bürokraatia, ehk parteid on saadetud puhkusele. Sinistra arcobaleno (kaks kommunistlikku parteid ja rohelised) said 2.397.909 häält vähem kui möödunud korral. D’Alema, kes püüdis aastaid Rifondazione’t poliitiliselt maastikult välja tõrjuda, ei saanud sellega hakkama, Veltroni suutis seekord hävitada lisaks Rifondazionele ka Pdci ja Verdi, saata Prodi pensionile ja luua kaasanoogutajate partei, kellel paraku ei tundu olevat mingit arusaama või programmi sellest, kuidas käituda opositsioonis. Järgnevail kuudel näeme me ka, kuidas “radikaalse vasakpoolsuse” – kes polnud nii radikaalsed kui nende valijad – bürokraatia püüab ennast iga hinna eest päästa ja kas neil kuidagi õnnestub ellu jääda (milles ma isiklikult kahtlen).

Kuid samas, ka koalitsioonil ei saa olema lihtne. Kuivõrd nendegi programmis ja senises tegutsemises ei ole midagi, mis võimaldaks lahendada Itaalia tegelikke probleeme. Võtame näiteks Napoli prügi. Berlusconi saaks vaid avada mõne uue prügila. Kuivõrd tema ei suuda seda avada ühelgi kohal, kus see võiks olla mõistlik, mis ei ohustaks tugevalt loodust, karjakasvatuspiirkondi või elupiirkondi – sest maffia ei luba ja Berlusconi käib nendega käsikäes – siis peab ta püüdma prügi ladustada sinna, kuhu kohalikud elanikud ei taha (looduspargid, kultuuriväärtusega paigad jms). Samas – nende kohtade kaitseks on juba aastaid toiminud efektiivsed liikumised, kes astuvad kohe niisuguste plaanide vastu. Ja siis peab valitsus kas plaanist loobuma või oma kodanike vastu jõudu kasutama. Samasugune protsess käivitud ka näiteks kiirrongitee (TAV) ehitamise või suvalise teise küsimuse osas – olgu see siis finantskriis, energia, vaesus, immigratsioon, maffia, betoneerumine, sõltuvus Washingtonist, sotsiaalne stratifikatsioon vms.

Kõigele sellele esitas l’Unione mõistuspärased lähenemisviisid oma 2006. aasta valimisteks koostatud 281-leheküljelises detailses programmis, mida ta küll kahjuks ellu ei viinud. See oli signaal vasakpoolsetele valijatele, et parteid, eliit, bürokraadid, “juhtiv klass”, on oma aja ära elanud ning ei tegele enam ühiste asjade vaid ainult iseenda võimuga – ja seega need vasakpoolsed ei vaja esindust parlamendis, sest parlament ja valitsus ei ole enam struktuur, mis suudab reaalselt selle riigi vajadustele vastata. Ei tohi ka unustada, et ka Berlusconi Il popolo della libertà sai 778.287 häält vähem kui möödunud korral ja Partito Democratico umbkaudu 600 000 häält vähem, valimaskäinute protsent langes võrreldes 2006. aastaga tugevalt, seega mitte ainult vasakpoolsed ei ole parlamendis pettunud. Võitsid ainult maffiapartei Movimento per l’autonomia 410.487 häält enam, La destra – Fiamma tricolore, +654.723 häält; Italia dei valori +716.623 häält ja Lega nord 1.276.792 häält enam. Seega – parlamendiesindust igatsevad mafioosod, Genova kurjategijad ja need, kelle jaoks Mussolini oli Itaalia suurim riigimees ning kes siiamaani kasutavad Rooma tervitust.

See võiks viidata revolutsioonieelsele situatsioonile – tegemist oli umbusaldusavaldusega kõigile poliitilistele jõududele, valitsevale klassile kui niisugusele. Samas revolutsiooni võib defineerida ka “järsu muutusena ühiskonnakorralduses” ja hetkel veel ei oska ma ütelda, kas muutus Itaalia poliitilises elus tuleb järsk – palju tõenäolisem tundub, et neil, kes on jäetud võimu juurde, lastakse sumbata soos, kust välja ei saa, Itaalia astub sedasama teed, mida Argentiina on juba käinud ning kukub kriisis kokku. See saab olema hetk, kus me saame teada, kui tugevad on tegelikult need tuhanded movimenti, kes püüavad efektiivsena tunduvaid lahendusi ellu viia ning saame teada, kas Itaalia suudab anda 21. sajandile uue demokraatiavormi, kus (partei)bürokraadid, kommunistid või mitte, ei ole enam valitsevaks klassiks.

Autor: Oudekki Loone, Reggio Emilia

Kiirteade neile, kes valimistulemusi ootavad.

PD – Italia dei Valori (Veltroni) Camera: 37,5% / Senato: 38,0%
Pdl – Mpa – Lega Nord (Berlusconi) Camera: 46,8% / Senato: 47,3%
la Sinistra l’Arcobaleno (Bertinotti) Camera: 3,1% / Senato: 3,2%
Unione di Centro (Casini) Camera: 5,6% / Senato: 5,7%
La Destra (Santanche’ ja Storace) Camera: 2,4% / Senato: 2,1%
Partito Socialista (Boselli) Camera: 1,0% / Senato: 0,9%

Eraldi tasub välja tuua see, et Berlusconi Popolo della Libertà sai Senatis 33,0% ja Lega Nord 8,2%, Partito Democratico 33,0%. Cameras sai PdL 36,6 %, Lega Nord 8,9% ning Partito Democratico 33,4%. Teiste parteide jaotust võid vaadata siit. Kohtadesse tõlkides – alamkojas saab võitja automaatselt enamuse, jaotus tuleb umbes Pdl-le 340 kohta ning PD-le 239; senatis võib vastav jaotus olla 168 kohta 130 vastu. Seega – antud valimisseadus on taas näidanud, et see suudab tagada ühe koalitsiooni enamuse mõlemas kojas.

Kuivõrd koalitsioonidele on valimiskünnis 4% Cameras ja 8% Senatis (vastavalt 2% ja 3% üksikparteidele), siis on UDC ainus väikepartei, kes parlamenti pääseb. Bertinotti ja Boselli on juba teatanud oma tagasiastumisest. Niisugune olukord teeb Itaaliast esimese lääne-Euroopa riigi, kus vasakpoolseid jõude parlamendis ei ole (PD on tsentristlik partei).

Mõned analüütikud kõnelevad kaheparteisüsteemi tekkest, kuid siinkohal tasub meelde tuletada, et Berlusconi ilma Lega Nordita ei oleks suutnud Partito Democratico-t võita, seega on Veltroni, saades mõlemas kojas üle 30% häältest, seega märkimisväärse toetuse, samuti nende valimiste suur võitja. Lega Nord ületas seekord napilt ka oma 1992. aasta valimistel saadud tulemuse (tookord 8,6% Cameras ja 8.2% senatis). Veel näitab aga see valimistulemus asjaolu, et Itaalia demokraatia siiski veel töötab (kuigi inimesed ei usalda poliitilist eliiti): vasakpoolsed parteid ei täitnud kahe aasta jooksul peaaegu ühtegi oma lubadustest ja valijad jätsid nad parlamendist välja – esimest korda alates 1924. aastast pole enam-vähem demokraatliku korra ajal Itaalia parlamendis mingit sorti kommunistlikku parteid.

Täpsemaid analüüse ja ülevaateid alates kolmapäevast.

Autor: Oudekki Loone, Reggio Emilia

Strage di CapaciKa mina püüan vastata Kristjani poolt eelmises postituses tõstatatud probleemile – kelle poolt itaallane peaks hääletama. Mul on tunne, et ka neid valimisi markeerib Itaalia vabariigile – ning eriti selle vabariigi vasakjõudude pooldajatele – juba algusest peale nii omane hulluksajav ebaselgus: “hea” valik on halb ja “halb” valik oleks justkui natukene vähem halb.

Seitsekümmend aastat tagasi, 18. aprillil 1948 toimusid valimised, mis määrasid Itaalia tuleviku kuni 20. sajandi lõpukümnendini. “Hea” valik oleks siis justkui olnud Fronte del Popolo (tõlkes Rahvarinne, PCI ja PSI, kommunistid ja sotsialistid). Kuid kui Itaalias oleks 1948. aastal tulnud võimule kommunistlik partei, siis oleks see eeldatavasti tähendanud USA invasiooni, pommitamist, rususid ja Itaalia oleks eeldatavasti lõppenud kahekslööduna nagu Korea, põhja-Itaaliast oleks saanud Itaalia Rahvavabariik ning Lõuna-Itaalia oleks balkaniseerunud ning langenud kindralite raudse kanna võimu alla. Ma ei usu, et kumbki neist oleks praegu G8 liige, rääkimata kogu kunstist ja ühiskondlikkust mõttest, millega Itaalia maailmaajalukku selle poole sajandi jooksul panustanud on. “Midagi ei ole nii nagu esmapilgul paistab” on saanud minu juhtmõtteks Itaaliast kõneldes.

Pommid ja pinged üheksakümnedate alguses

Praegune “halb” valik on ilmselgelt Berlusconi, keda võib õigusega nimetada kurjategijaks, kelle nimega koos kohtab ikka ja jälle sõnu mafioso (mafioso) või massimõrvarde korraldaja (stragista). Ta võitis esmakordselt valimised 1994. aastal, valimised, mis järgnesid korruptsiooniskandaalidele ja vägivallalainele, mis olid Itaalia viinud peaaegu kodusõja lävele. Aastaid 1992-93 märkisid Itaalias terroristlikud tapmised ja pommiplahvatused, mille taga oli maffia, ning, nagu tolleaegse Itaalia salateenistuse juht ja hilisem ÜRO saadik Francesco Paolo Fulci on osutanud, ka 16-liikmeline organisatsioon Falange Armata, mille kõik liikmed olid sõjaväelise salateenistuse SISMI (nüüdne AISE) liikmed. Ühes mõttes võib seda pidada lihtsalt maffiapommitamiseks, sest Totò Riina, maffiaboss, oli vangistatud, milles lõid kaasa kriminaalsele teele astunud politseinikud; kuid samas loodi sellega olukorda (võib-olla teadlikult) lõpetamaks nii korruptsioonijuhtumite kui seitsmekümnendate pingestrateegia lavastamise juhtumite uurimine – seepärast mõned nimetavad 1992.-1993. toimunut ka riigipöördeks, mille käigus lasti maffia kätega tappa korruptsioone ja maffiajuhtumeid uurinud kohtunikke.

Ma nimetan siin – et mitte liiga kaugele minna tänastest valimistest – vaid üht väljapaistvat paari, kelle nimed tähendavad vist igale itaallasele kindlust: võitleme veel, me ei lase ennast hävitada. Need on Falcone ja Borsellino, Palermost pärit Itaalia magistraadid spetsialiseerunud maffiakuritegude uurimisele ja paljastamisele, mõlemad tapeti maffia poolt 1992. aastal. Giovanni Falcone hukkus 23. mail 350-kiloses dünamiidiplahvatuses kiirteel A23 Palermo lennuväljalt Palermosse Capaci linna lähistel (pilt selle postituse alguses), koos naise ja ihukaitsjatega, Paolo Borsellino 19. juulil autopommi läbi. Sellest saadik on ikka ja jälle kasutatud bännerit nende kahe mehe pildiga ning kirjaga “Te ei ole neid tapnud: nende ideed kõnnivad meie jalgadel”.

Privatiseerimisideed

1993. aastaks nimetati Itaalia Privatiseerimiskomitee esimeheks Mario Draghi, varasem Maailmapanga tegevdirektor. Härra Draghi oli 1991. aastast saadik kaitsnud seisukohta, et Itaalia probleemid ja ülisuured korruptsiooniskandaalid ei ole tingitud mitte konkreetsetest poliitikutest, nagu enamik valijaid leidsid ning nagu kohtulikud uurimised näitasid, vaid süsteemist, kus riigil on äris liiga suur osa (seega on korruptsioon vältimatu) – lahendusena pakkus ta privatiseerimist. Selle poliitika toetajate – ja elluviijate – hulka kuulus ka hiljem peaministriks valitud, tollane IRI CEO Romano Prodi ning paljud teised suurte finantsinstitutsioonide juhid. Draghi ideede järgi viidi 1993 – 1999 ellu privatiseerimine, mis aitas vähendada valitsusvõlga ja nii suudeti vastata Maastrichti kriteeriumitele euro suhtes.

Nüüd, vaatamata korruptsioonile omas 1990. aastate alguse Itaalia tolleaegse maailma mitmeid juhtivaid kompaniisid: Olivetti oli maailma kolmas elektroonikakompanii, Ferruzzi oli Euroopa esimene suhkrutootja, sellele lisandusid efektiivsed holding-kompaniid IRI, ENI, EFIM ja sajad kõrgtehnoloogilist toodangut pakkuvad firmad ja maailmanimega brandid. Niisuguses raamistikus ei tundu usutav, et korruptsiooni ja finantsprobleemide põhjuseks oli mitte ärikeskkond ning selle ülesehitusviis ise, majandussüsteem kui soovite; pigem võib põhjuseks pidada avalikule teenistusele, parteidele ja Vatikanile suunatud raha absoluutselt ebamõistlikku kasutust (kujutelgem, milline koht oleks Itaalia majandusel võinud olla ilma korruptsiooniprobleemideta ühiskonnas).

Itaalia, kui maailma üks juhtivaid majandusi, oleks olnud tugev positsioon nõuda endale Maastrichti leppes eritingimusi (“kallid kaaslased, kui te meile järele ei anna, siis ma lahkume sellest ühendusest”); teiseks oleks ka Maastrichti tingimusi saanud täita korruptiivsete ametnike vallandamise, haldussüsteemi ümberkorraldamise, korruptsiooni ja maksupettuste vähendamisega. Selle asemel otsustasid Prodi, Draghi ja teised kiirest hädast välja tulla privatiseerimisega, Itaalia kompaniid läksid peamiselt Briti ja USA omandusse – tänaseks on korruptsioon ja maksupettused pigem suurenenud ja keerukamaks läinud. Seega ühtegi üheksakümnedate probleemi pole privatiseetimie lahendanud ja kuigi Itaalia on endiselt üks edukamaid majandusi (Itaalia majanduskeskkond siiski veel müriaadile väiksetele ja keskmise suurusega kõrge efektiivsusega ettevõtetele, mida hävitada on raskem), on tema positsioon maailmas märgatavalt nõrgenenud. Muide, nagu prantslaste huvi Alitalia suhtes on ka see, et Alitalia ei pakuks prantsuse firmadele konkurentsi, polnud ka brittidel ka ameeriklastel huvi, et Itaalia firmad jätkuvalt konkurentsis püsiks.

Ma arvan, et 1994. aastal Berlusconil lihtsalt vedas – tema ei kuulunud Draghi “ringi”, kuid Berlusconi äritegevused olid üheksakümendateks jõudnud seisu, kus tema ainus võimalus oli poliitikasse suunduda. Ebastabiilsus, privatiseerimisvastasus, kommunismivastasus, kõik see mängis Berlusconile kätte šansi, mida too oma televisooni ja korruptiivsusega edukalt kasutas. Kuigi ka Berlusconi võimulolekuperioode karakteriseerivad täiesti kohutavad – ja ebademokraatlikud – sammud, siis võis tema poliitiline tegevus tegelikult nii mõningaidki Prodi ja Draghi planeeritud kavasid segamini ajada (mida kinnitab ka poliitiline tormlemine üheksakümnendatel). Berlusconi tegutses – ja tegutseb ka praegu – tavalise Itaalia kurjategija skeemi järgi, kes püüab saada rikkaks, püsida vanglast väljas ning mitte tekitada enda ümber probleeme (seetõttu saabki ta korraga sõber olla nii Putini kui Bushiga).

Misasi on see Partito Democratico?

Kui vaadata tänapäeva, siis viimasest aastast torkab silma Itaalia lennukompanii Alitalia müük. Taas oleme olukorras, kus Prodi püüab maha müüa kõik Itaalia suured ettevõtted – ja Berlusconi püüab seda takistada. Ka Veltroni on praeguseks näidanud selgelt oma suundumust: tulla võimule ähvardades “muidu tuleb kriminaal Berlusconi” ja siis kõik maha müüa (kuni kullareservideni) ning reaalsetest probleemidest mitte välja teha Berlusconi maine – ja ka tema soovid mitte probleeme tekitada – ei lubaks Berlusconil sedasama mahamüümisstrateegiat kasutada kuigi ka temal ei ole mingit huvi probleeme lahendada. Berlusconit aga ei kaitse – nagu Veltronit ja PD’d – PCI-aegsete sidemete ja lojaalsuse võrk nende poolt, kes tahaksid muutusi.

Veltroni partei tegevusstrateegiate mõistmiseks võib vaadata neid omavalitsusi, kus nad on tugevalt võimul. Üks näide on mul käepärane, seesama minu Reggio Emilia. Kui PCI pidi “punastes regioonides” ainuvõimul olles pidevalt tõestama, et “meie pakume olemasolevale ühiskonnakorraldusele alternatiivi ja meie oma on parem”, siis partei lagunemisega kadus niisugune “moraalne kontroll”, jäi ainult täielik võim ühiskonna, majanduse, poliitika, avalike ametikohtade üle.Võtame Reggio Emilia, kus alates Teise maailmasõja lõpust kuni 2004. aastani on linnapead olnud PCI-st, PDS-st, DS-st, nii nagu praegune Partito Democratico on ennast kujundanud. Probleemid algasid, loomulikult, kaheksakümnendate lõpult Giulio Fantuzzi’ga, keda karakteriseerib skandaal Mosambiiki saadetud rahadega – ja kes on nüüd PD sekretär provintsitasemel. 1991-2004 aastani oli aga võimul Antonella Spaggiari (PCI-PDS-DS-..), aeg, mil kogu ehitussektor anti ‘ndragheta kätte, kes valab seda linna tsementi ja hävitab ümbruskonda, meelitab kohale illegaalseid immigrante, kellele makstakse olematuid summasid, elanikkond kasvab seetõttu peaaegu eksponentsiaalselt ning avalike teenuste rahastamine muutub aina võimatumaks, kuid tekivad – on tekkinud – Reggio ajaloos esimesed kodutud. Ja kuna härra D’Alema leidis, et DS-il on vaja linnapead Baris, siis 2004. aastal sai Reggio Emilia endale esimese katoliikliku linnapea Graziano Del Rio (La Margherita) – kes loomulikult jätkab endist skeemi (Margherita ja DS ühinesidki koos mõnede teistega PD nime alla).

Kodanikud kannatavad selle all, mis nende linnas toimub ja kuidas väärtused, mida nad jaganud on kaovad – neid muresid, kuidas linn hävib, võib kuulda suvalises arutluses tänaval – kuid siiski ei julge nad (või pole vähemalt siiani julgenud) isegi valimistel “kodanikenimekirjana” kandideerides korralikku alternatiivi pakkuda, kuna teavad, et see toob kaasa töö kaotamise ja valimiskaotuse puhul kaotatakse igasugune võimalus teenida raha ning inimväärselt elada. Ka teistest linnadest, kus PD on ainuvõimul, kuulen ma sarnaseid muresid “ühtegi ehitusluba ei ole võimalik saada ilma, et sul oleks õige partei liikmepilet” jne.

Ma kardan – vaadates härra Veltroni viimase aja sõnavõtte – et võimule tulles püüab PD kogu Itaaliat viia olukorda, kus suur osa võimu on ‘ndraghetal ja teatud hulgal rahvusvahelistel korporatsioonidel ja finantsinstitutsioonidel. Olukorda, kus Itaalia elanikkond kasvab nii, nagu Reggio elanikkond praegu – geomeetriliselt immigrantide arvel, kes töötavad peaaegu mitte millegi eest mustale majandusele muutudes koormaks avalikele teenustele: – see aga toob kaasa aga ainult vihkamise, rassismi ja fašismi taastõusu. Muide, ma arvan, et Bossil ning Lega Nordil lähevad need valimised väga edukalt.

Niisugune Itaalia müümise ja inimestevaheliste sidemete lammutamise plaan (nii kaotatakse kodaniketasandi opositsioon) võis Prodil olla juba 2006. aasta valimisteks, kuivõrd võimul olles ei täitnud ta peaaegu ühtegi lubadust programmist, mille pärast valijad talle koha andsid, Vicenza baaside sulgemise asemel ta leidis, et neid peab sootuks suurendama. Kuid teda takistas, pehmelt küll, Rifondazione, kes koalitsioonis käitus siiski mõnevõrra pidurina – ja kogu 2007. aasta sügise oli näha suundumust Verdist ja Rifondazionest lahtisaamiseks.

Kuid neid tegevusi ei ole Bertinotti kahjuks suutnud enda kasuks välja mängida, veel enam, praeguseks on ta kaotanud arvatavasti igasuguse usaldatavuse, oma soovimatusega Veltronile ja Partito Democraticole vastanduda. Kui vasakjõud oleksid tulnud välja programmiga “meie pakume alternatiivi kriminaal Berlusconile ja hävitaja Veltronile” kuulutades ennast “La Sinistra“-ks (“Vasak pool”) pateetilise La sinistra l’arcobaleno (Vasak vikerkaar) asemel (viidates, et me ikka päris vasak ei ole, me siin niisama…), siis oleks nad need “pettunud ja küünilised” vasakvalijad arvatavasti veel ühe korra enda taha saanud. Kuid praegu, kulutades oma jõudu maksimaalselt lahmivale või vähemlahmivale kriitikale, aga mitte millegi välja pakkumisele, kaotab Bertinotti hääli arvatavasti iga kord kui ta avalikkuse ette ilmub – ning võib juhtuda, et Rifondazione saab oma kõigi aegade kõige halvema tulemuse (eriti siis, kui Veltroni tuleb välja oma viimase tugeva kampaaniaga “kui te ei vali mind, siis…”

Need ideed peavad edasi kõndima…

Falcone e BorsellinoKõike eelnevalt arvestades, pean tunnistama, et Itaaliale on hetkel kasulikum, kui Palazzo Chigisse jõuab Berlusconi, mitte Veltroni. Berlusconi on tavaline kriminaal, temaga hakkamasaamiseks on Itaalial strateegia – nagu näiteks kodanikeliikumised, suhteliselt iseseisev prokuratuur jne – Berlusconi kolm eesmärki, nagu eelpooltoodud, on kristallselged. Veltroni, kes tahab võimu, ei ole samuti huvitatud ühegi probleemi lahendamisest, küll aga probleemide tagajärgede kinnimätsimisest kõige müümisega, mis näppu juhtub (eriti, kui sellega kaasneb tema võimu toetamine mõne välismaise või kodumaise toimija poolt). Kuna Prodi valitsuses teised vasakpoolsed parteid seda mõnevõrra takistasid, siis loomulikult saab Veltroni esimeseks sammuks ka just nende parteide hävitamine. Niimoodi võimu säilitamisele keskenduses hävitab ta aga, seda mis Itaalia ühiskonda ning ka majandust koos hoiab, mis aitab võidelda berlusconide vastu – solidaarsuse, neidsamu kodanikeliikumisi ja ühistegutsemist (kuigi televisioon püüab sedasama teha juba seitsmekümnendatest saadik). Ma ei tahaks näha Itaaliat riigina, kus Falcone ja Borsellino ideedel ei ole enam tähtsust ja kus Pasolini geniaalsust keegi tähelegi ei paneks. Ma arvan, et kõige parem oleks itaallastel hääletada mõne väikepartei poolt, mis Veltroni või Berlusconi võimu natukenegi piiraks, mis vasakpoolsetel on lihtsam kui parempoolsetel. Pettunud ja küünilised vasakpoolsed – vist tuleks siiski hääl anda “vasakvikerkaare” poolt, vaatamata kõigele? Pettunud ja küünilised parempoolsed – peaasi, et välja tullakse ja midagi valitakse, mis ei ole Veltroni (mõistlikku väikeparteid on raske leida). Casini ja tsentristid? Või tõesti Berlusconi….

Autor: Oudekki Loone, Reggio Emilia

Enimloetud postitused

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta

Advertisements