You are currently browsing Marco’s articles.

“Sõnade ja tegude vahel on terve meri” üteldakse Itaalias. Sõnades oli Resistenza meie vabariigi nurgakivi ning riigipüha 25. aprillil kõige püham kõigist – see päev, mis tähistab Milano Saksa peakorteri alistumist Comitato di Liberazione Nazionale Alta Italia-le (Ülemise Itaalia vabastamise komitee). Tegudes oli Resistenza lihtsalt piinlik mälestus, mida, väga erinevatel põhjustel nii DC (kristlikud demokraadid) kui PCI (Itaalia kommunistlik partei) püüdsid maha matta. Siiski, nad matsid Resistenzat väga erinevatel viisidel, mis peegeldasid erinevaid eesmärke, mida saavutada üritati.

Ka DC võttis Resistenzast osa: katoliiklikud partisanid võitlesid ja surid Itaalia mägedes; näiteks viiekümnendate kõige kuulsam Itaalia naftamagnaat, härra Enrico Mattei, riikliku naftahiiglase ENI CEO, oli endine partisan. Sellest hoolimata pidi DC end lepitama asjaoluga, et suur enamus nende hääletajatest ei pidanud Resistenzat positiivseks nähtuseks. Lisades sellele vajaduse ülistada antikommunismi, otsustas DC lüüa kiilu endiste partisanide ühingusse Associazione Nazionale Partigiani d’Italia eristamaks “head” Resistenzat, katoliiklikku, ja verejanulist ning “kurja” Resistenzat, kommunistide oma.

Loogilise järgmise sammuna vallandati või sunniti tagasi astuma kõik partisanid, kes olid pärast demobilisatsiooni astunud politseijõududesse, samal ajal kui fašistidest politseinikud värvati taas. Kõik kõrgetasemelised fašistidest riigiametikud säilitasid oma koha nii õigussüsteemis, riigibürokraatias, kui majanduses jne. Veelgi hullem, fašistlikud piinajad ja mõrvarid päästeti ja saadeti Vatikani abiga Ladina-Ameerika “rahusadamatesse”. Veel enam, fašistidest sõdurid taasrelvastati ja nad tapsid ning hirmutasid inimesi, nagu juhtus näiteks 1. mail 1947 Portella della Ginestras, Sitsiilias, kus fašistlik eriüksus X Mas tappis 11 ja haavas 33 tööliste päeva tähistanud inimest. See oli esimene samm jadas, mida kutsutakse “stragi di Stato”, mis ilmestab kogu meie sõjajärgset ajalugu. 12. detsembril 1969, näiteks, kui pomm tappis ühes Milano pangas 17 inimest, olid kõik peale ühe Itaalia politsei kindrali endised fašistid. Tänapäeval, kohe peaministriks saav Silvio Berlusconi ei tähista 25. aprilli. Kogu selle aja, mil ta on olnud avaliku elu tegelane, on ta keeldunud sel päeval avalikkuse ette tulemast, viies lihtsalt vanad DC kombed oma loomulikule lõppastmele. Varem käitus DC lihtsalt silmakirjalikult tähistades formaalselt Resistenzat ning vallandades samal ajal partisane ja palgates fašiste, Berlusconi väljendab end vaid selgemalt: tema jaoks ei oma Resistenza mittemingisugust tähendust.

PCI mattis Resistenza seda ülistades. Reggio Emilia on sellise suhtumise ülihea näide. Partisanid olid, enamjaolt, vabad hinged kellele ei meeldinud parteidistsipliin, eriti kui parteieliit ei tulnud mitte Resistenza võitlusväljadelt vaid stalinlikust bürokraatiast. Palmiro Togliatti, PCI juht, kes elas eelmise sajandi kahekümnendatest kuni 1943. aastani NSVL-is, tegi ilmselge žesti pärast 25. aprilli 1945. Ta tuli Reggiosse, kohtus PCI kohalike juhtidega ja noomis neid väga kibedalt. Togliatti käskis neil lasta partisanidel relvad maha panna ja oma kontrolli alla võtta. Tunnistajad mäletavad siiamaani kuidas Togliatti karjus kohalike PCI tippametnike peale, väga haruldane fakt mehe kohta, kelle suhtumine on alati olnud pigem lähedane preestri omale. Seetõttu, PCI otsustas formaalselt Resistenzat kasutada – kuna DC hülgas selle lipu – kuid tegelikult Resistenza hävitada. Reggio Emilias, linnas, millele on antud sõjalise au kuldmedal Resistenza tõttu, ei ole kunagi olnud Resistenza muuseumi! Veel rohkem: Servi vanglat, kus partisane enne hukkamist vangis hoiti ja piinati, ei muudetud mälestuse pühaks paigaks, vaid lammutati PCI enda poolt maha, et ehitada uus Reggio spordisaal. Villa Cucchit, eraomanduses villat, mille vallutasid fašistid ja muutsid õuduste mustaks auguks, kus naisi vägistati koertega ja partisane moonutati jäledalt ning seejärel tapeti, ei muudetud memoriaaliks vaid anti lihtsalt tagasi endistele omanikele, kes sellest saadik elavad seal ilma õudusunenägudeta – või vähemalt see tundub nii. Lühidalt, PCI soovis Resistenzast lahti saada tegudes, sest see oli täiesti kasutu PCI peamise eesmärgi tarbeks: luua allianss DC-ga ja valitseda riiki koos nendega.

Täna on Resistenza taas rünnaku all. PCI järeltulijad – PDS, DS ja lõpuks PD – otsustasid pärast Berliini müüri langemist täielikult loobuda igasugustest “kommunistliku perioodi” jäänustest, kaasaarvatud Resistenza. Nii jätsid nad Resistenza “välja külma kätte”, andes neile, kes seda kunagi positiivseks nähtuseks ei pidanud, võimaluse lüüa oma jõulisi lööke, mida me näeme neid ka praegu tegevat. Täna müüvad raamatud, mis joonistavad “kommunistlikest” partisanidest pildi kui kurjategijatest, pool miljonit koopiat ning raamatud, mis on Resistenza suhtes positiivselt meelestatud, kõigest mõnisada koopiat.

Misiganes. Kes hoolib sellest, mida PCI pärijad või need, kes Resistenzat alati vihkasid, on otsustanud teha? Liikumiste Itaalia hoiab Resistenzat alles, seda “mahamaetut”, kui nurgakivi oma arusaamast meie ajaloo kohta. Minevikus ütlesid poliitilised parteid, et meie vabariik sündis Resistenzast, kuid see oli ainult fiktsioon ja retoorika. Uus Itaalia, kodanikeliikumiste Itaalia, teeb selle lause viimaks tõeks.

Autor: Marco Rossi, Reggio Emilia

(*) Pealkiri on viide Piero Calamandrei luuletusele
(*) Pildil partisanide mälestuskompleks Reggio Emilia kalmistul, kirjaga “perché la patria fosse libera” – “et isamaa võiks olla vaba”
(*) Veel võid Resistenzast lugeda Kaheksanda Mai blogist: 1. osa ja 2. osa

genova01.jpgPaar päeva tagasi sattusin minema raamatuesitlusele. See kõlas huvitavalt: autoriks katoliiklik ajakirjanik, kes töötab Bologna parempoolse ajalehe “Il Resto del Carlino” juures. See autor, Lorenzo Guadagnucci, võttis osa G8-vastastest päevadest 2001. aastal Genovas täiesti professionaalsetel põhjustel. Ta lõpetas päeva magades keskkooli “Armando Diaz” hoones, just selles kohas, kus nii paljud noored inimesed kogu Euroopast puhkasid pärast kohutavalt pingelisi sündmusi. Päev varem oli carabiniere Mario Placanica tapnud Carlo Giuliani, tulistades talle püstolist pähe. Seetõttu jooksid järgneval päeval inimesed mööda linna kui jänesed ja politsei, carabinieri ja guardia di finanza jahtisid neid.

Nood, kes suutsid vältida läbipeksmist tänavatel – seda, mida Amnesty International nimetas kõige raskemaks inimõiguste rikkumiseks Euroopas pärast Teist maailmasõda – püüdsid jõuda koju enne päikeseloojangut. Mõned teised, kellel ei vedanud, otsustasid jääda Genovasse ja magada tolles koolis. Keset ööd sööstis hoone peale märulipolitsei, samal ajal kui tilluke raadiokanal püüdis anda ülevaadet seestpoolt toimuvast, vähemalt seni kuni politseinik hävitas kõik ning hakkas murdma luid ja hambaid igal pool. Need härrad kustutasid tuled ja, täiesti kaetud nägudega, hakkasid kõiki “üles äratama” – enamik inimesi magasid – kumminuiadega, jalahoopidega, pisargaasiga jne. Paari minuti pärast – kui kooli sissepääsu juurde olid ilmunud parlamendiliikmed koos juristide ja ajakirjanikega, üritades sisse pääseda – hakati inimesi koolist ära viima, verisena, purustatud käte-jalgadega, hoides hambaid oma pihkudes. Nad viidi politseibarakki nimega Bolzaneto, kus piinamine ja peksmine jätkus tunde: inimesed pidid end alasti võtma, ehted rebiti kehadelt, tütarlapsed pidid politseinike ees alasti seisma, inimesi sunniti laulma fašistlikke laule ja tegema fašistlikke tervituse. Päid suruti tualetipotti, murti veel luid ja hambaid. Need, kes sattusid esmaabisse, anti sadistliku parameediku hoole alla, kes tõmbas käe kaheks, tiris kõrvarõngaid ja muid kehale kinnitatud ehteid maha omaenese kätega jne jne. Härra Guadagnucci äratati karmilt ja enne kui ta jõudis politseile ütelda, et ta on ajakirjanik – ja veel enam, “parempoolne” ajakirjanik – tema jalg oli kadunud, murtud.

Kõiki neid detaile on ametlikult kohtu ees kinnitatud, ikka veel jätkub istung 44 politseiniku üle, istung, mis oli raamatupresentatsiooni peamine teema.

Kahjuks, esitlus läks hapuks. Kuulajaskonna moodustasid peamiselt need inimesed, keda võime määratleda kui “puhtad” globaliseerumisvastase liikumise liikmed; täpsemalt liikumise, mis Genovas suutis mitte ainult kokku panna 300 000 inimest, aga 300 000 mitmesugust inimest. Noored ja vanad, veendunud kommunistid ja veendunud katoliiklased, liberaalid ja taimetoitlased, anarhistid ja parteiametnikud, juristid ja töölised, töötud ja tippspetsialistid. Aastatega see paljukihiline rühm kaotas inimesi nagu puu kaotab lehti sügisel ja nüüd on alles vaid mõned. See kaotus ei väljendu ainult langevates numbrites, vaid lisaks, rohkem muretsemapanevalt, ülesehituskeerukuse dramaatilises vähenemises. Raamatupresentatsioon demonstreeris seda: nendelt, kes üritusele tulid ootab see, mida nad ise nimetavad “süsteemiks”, teatud käitumist, vastavalt teatud stereotüüpidele. Ning need inimesed tegid seda. Oli eriti kurb kuulda neid ütlemas “hüva, loomulikult see kohtuprotsess lõppeb mitte millegagi, see on normaalne” või “hüva, loomulikult politsei käitus niimoodi, me ei ootagi neilt midagi muud”.

Nüüd, mina ei suuda seda aktsepteerida. Ei, midagi ei olnud normaalne. Ei, kohtuprotsessid ei peaks lõppema mitte millegagi, sest seaduslik aeg sündmuste eest vastutavatele karistust mõista lõppeb 2009. aastal, nii, et kõik mõistetakse õigeks. Ei, ma ei aktsepteeri, et politseinikud püüdsid mind vangi võtta nagu ma oleksin vaenlase sõdur, ja mind niimoodi kohelda, lihtsalt seepärast, et ma osalesin, rahumeelselt, seaduslikul ja autoriseeritud tänavaüritusel. Ei, ma ei aktsepteeri asjaolu, et politsei ründab koole keset ööd, et võtta vange, murda nende luid ja alandada ja piinata neid tunde.

Kui me leiame, et see kõik on normaalne, siis pole meil ühtegi teed välja sellest militaarset tüüpi vastuseisust “süsteemiga”. See on hullumeelne, kriminaalne, rumal. Kasutu. See kõik on minevikus juhtunud nii palju kordi. Põlvkonnad ja põlvkonnad itaallasi kisti niisugusse loogikasse möödunud sajandi seitsmekümnendaid aastail ja nad lõpetasid omaenda ja teiste elu hävitamisega, ilma astumata ühtainukestki sammu oma eesmärgi poole, vaid hoopis astumas mitmeid samme sellest eemale. Meie piibel on seadus. Me peame nõudma, et meie konstitutsionaalseid ja muid seaduslikke õigusi respekteeritaks, alati. Kui nad nõuavad, et me laulaksime fašistlikke laule, siis me ütleme lihtsalt “ei”. Kui nad hakkavad siis meie luid murdma, siis me lõpetame murtud luudega. Kuid nad ei saa iialgi ühtegi fašistlikku laulu.

Kui me niisuguse kogumuse üle elame, siis me hakkame iga päev võitlema oma õiguste eest kohtutes, kogu oma jõuga. Sest kuskil peab olema vähemalt üks kohtunik. Kui mitte Itaalias, siis Strasbourg’is. Kui mitte praegu, siis sel hetkel, kui see saab olema võimalik. Mussolini võitis – või varastas – Itaalia valimised 1925. aastal. Parlamendi alamkoja esimesel istungil tõusis sotsialistide parlamendiliige, Giacomo Matteotti ja teatas, vaatamata kõikõimalikele fašistide häälitsustele, valimispettusest Mussolini nina all, kes istus peaministri toolil. Järgmisel päeval rööviti Matteotti fašistliku rühmituse poolt ja tapeti. Tema röövijad ja mõrvarid anti kohtu alla ja neile mõisteti naeruväärselt kerge karistus. Kui Itaalia viimaks vabanes fašismist, siis mõisteti nende üle uuesti kohut. Seekord karistati tapjaid väga karmilt.

Me ei tohiks seda kunagi unustada. Õiglus on siin, et jääda. Isegi kui me ei saa rahuldust praegu, me saame selle ühel hetkel.

Genova Keegi kunagi ütles, et need kes janunevad õigluse järele, on õnnistatud, sest nende päralt on taevariik. Ma arvan, et see kehtib isegi siis, kui sa ei usu jumalasse. Mingil viisil, ma ütleksin isegi, see lause kehtib eriti siis, kui sa ei usu jumalasse; seepärast, et õiglus on täielikult inimlik ettevõtmine. Vägivald eitab õiglust, alati. Need, kes käituvad seadusevastaselt, on alati õnnelikud, kohates vägivalda, sest see vabandab nende kuritegusid. Aga, nende ebaõnneks, me ei ole enam nii rumalad. Seismaks eemal vägivallast, seismaks kindlad oma seaduslike õiguste nõudmisel, see nõuab tohutut hulka julgust. Palju enam julgust, kui päästikule vajutamine või magavate inimeste luude ja hammaste murdmine.

Autor: Marco Rossi, Reggio Emilia

 

Generatori mistiHärra Erik Puura viitab Keskkonna-alases blogis Itaalia 2003. aasta elektrikatkestusele ning seob selle tuumaenergia ning energeetilise sõltumatusega.

Tõepoolest, see mis 2003. aastal juhtus on küllalt selge. Itaalia, Prantsusmaa ja Šveitsi elektrivõrgud on ühendatud, kuna Itaalia ja Šveits omavad palju hüdroenergiat ning Prantsusmaa tuumaenergiat. Seega müüb Prantsusmaa oma elektrit just öösiti, kui veehoidlaid pumbatakse, et need saaksid päeval hüdroenergiat pakkuda. Pariis peab oma energiat müüma, sest ta produtseerib seda liigselt, seega Šveits ja Itaalia on sõlminud küllalt hea tehingu. Ilmselgelt moodustab elektrivõrk ülikomplitseeritud ja tundliku süsteemi ning nõuab seetõttu perfektset juhtimist. Mainitud katkestuspäeval tegi Šveitsi elektrikompanii ühe vea, mis ahelreaktsioonina paralüseeris kogu Itaalia võrgustiku – see autoblokeeris end vältimaks ulatuslikke kahjustusi. Niisuguse kompleksi taaskäivitamine võttis loomulikult aega ning selle aja veetis enamik Itaaliast elektrita. Šveitsi kompanii anti hooletu juhtmise eest kohtusse.

Loomulikult alustasid parempoolsed parteid hüsteerilist kisa tuumajaamade kasuks. Ilmselgelt ei ole tuumajaamade olemasolul antud probleemiga mingit seost, kuid, nagu Itaalias üteldakse, “puljongi jaoks on kõik hea”. Me ei kahetsenud oma 1987. aasta otsust tuumaenergia kohta, me oleme ikka veel needsamad inimesed – ja ikka veel enamus – , kes tookord selle valiku tegid. Tuumajaamu armastavad poliitikud väga, eriti parempoolsed ja tsentristlikud poliitikud, kuna 1) need on kasutud 2) need maksavad palju 3) need vajavad maksumaksja raha. Tegelikult ei ehitaks praegu ükski erafirma maailmas tuumaelektrijaama: see on fantastiline kahjumitootmise masin, kuna tuumaenergia on kaugelt kõige kallim energialiik. Veel enam, “sõltumatu energia allikana”, nagu Berlusconi ja teised ignorandid neid püüavad sisse smuugeldada, on tuumajaamad täiesti kasutud.

Tuumajaam ei ole mingisugune maagiline karbike, mis toodab energiat lihtsalt iseenesest. See vajab tuumakütust. Tuumakütus on Uraan-235 ehk nõndanimetatud rikastatud uraan. Nüüd, Itaalial ei ole ühtegi uraanimaardlat, samuti ei ole meil ühtegi rikastamispaika. Samal ajal kui maailmas on vähemalt umbes tosinkond naftapakkujat, siis U235 pakkujaid on käputäis, täpsemalt kolm või neli. Tavaliselt sõlmitakse tuumajaama ehitamisel leping pakkujaga, seega võib ütelda, et tuumaenergia ei ole mitte ainult kõige kallim, vaid ka kõige mitte-iseseisvam, muutes sind kütusepakkuja hüpiknukuks. Lisaks, tuumajaamu ei eksisteeri ilma avaliku rahastuseta.

Me oleme Itaalias alati teadnud, et me vajame sõltumatut energiat (me ei vaja selle mõistmiseks äpardusi). Sõltumatu energia tarve tähendab, et vajame energiat, mille allikad on meie enda riigis olemas: geotermiline energia, tuuleenergia, päikeseenergia (Itaalia on “päikesemaa”). Me võitleme selle nimel: alates 2006. aastast hakkas kehtima ülihea seadusandlus päikeseenergia kohta ning 2007. aastal oli Itaalia maailma esikohal päikeseelementide osas. Loomulikult teevad parempoolsed ja tsentristlikud poliitikud kõik, et propageerida tuumaenergiat, mis neelab kogu energiale kulutatava avaliku rahastuse.

gen eolicaÜks viimane aspekt. Tuumaenergia on “vana”, päikeseenergia ja mikro-tuulegeneraatorid on “uued”. Miks? Kuna uus mõtteviis on vältida hiiglaslike elektrijaamu (mis toovad kaasa väga palju probleeme ning nõuavad ülikomplitseeritud võrgustikke, mis tekitasid ka algusesmainitud katastroofi) ning suunata energiatootmine individuaalsemale tasandile, läbi päikese- ja tuuleenergia. Inimene, kes suudab ise oma energiat toota, on “sõltumatu” inimene. Seega vaba inimene. Me võitleme vabade, tugevate ja ühiselt vastutavate inimeste maailma eest. Seetõttu me tahame rohkem päikesepatareisid, rohkem tuulegeneraatoreid ja monsterelektrijaamade kaotamist, olgu nonde kütus siis U235, süsi, nafta või maagaas.

Autor: Marco Montanari, Reggio Emilia

CarabinieriMa teenisin Carabinierides ühe aasta jooksul eelmise sajandi üheksakümnedate lõpus kohustusliku sõjaväeteenistuse raames. Kokkuvõttes võtsin osa 12 inimese arreteerimisest. Mind paigutati väikesesse stazione‘sse rahulikus provintsilinnas, kuid me pidime vastu astuma maffiale, röövlitele ja narkokaubitsejatele. Mõned aastad hiljem, 2001, jooksin meeleheitlikult carabinieri ja politsei eest ära Genova pisargaasi täis tänavatel…

Itaalia korrakaitsejõud koosnevad viiest struktuurist:

  1. Polizia di Stato, lühend PS, hädaabinumber 113, allub Siseministeeriumile
  2. Carabinieri, lühend CC, hädaabinumber 112, allub nii Siseministeeriumile kui Kaitseministeeriumile
  3. Guardia di Finanza, lühend GdF, hädaabinumber 117, allub Majandusministeeriumile
  4. Corpo Forestale dello Stato, lühend CFS, hädaabinumber 1515, allub Keskkonnaministeeriumile
  5. Polizia Penitenziaria, lühend Polpen, hädaabinumbrit pole, allub Justiitsministeeriumile

Kuni 1. aprillini 1981 oli kõigil korrakaitsejõududel ka militaarne staatus ning nad kandsid oma univormide kaelustel tillukesi tähekesi (stellette, Itaalia sõjaväeüksuste tunnus). Siis jõustus aga uus seadus, mille kohaselt PS ja CFS muutusid tsiviiljõududeks, saades muuhulgas ka õiguse koonduda ametiühingutesse. 1990. muudeti tsiviiljõuks ka “vanglapolitsei” Polpen. Reform, mis tooks tsiviiljõudude sekka ka GdF-i, ootab hetkel parlamendi otsust. GdF-i tegutseb peamiselt maksu- ja piiripolitseina ning CFS keskkonnapolitseina, kes tegeleb süütajate, reostajate, salaküttide ja muude sedalaadi juhtumitega. GdF omab väga olulist võimu, kuna just nemad jälgivad kõiki finantskuritegusid alates korruptsioonist ja altkäemaksudest kuni maksudest kõrvalehiilimiseni.

Ajalooliselt omab Carabinieri väikeste kasarmute (stazioni) võrgustikku üle kogu Itaalia, praegusel hetkel arvuliselt üle 4500. Vastupidiselt on Polizia kasarmuid vähem, kuid nad on suuremad ning asuvad peamiselt keskmistes või suurtes linnades. Sõltumata üksusest omavad kõik politseinikud kavlifikatsioone agente/ufficiale di Polizia Giudiziaria ja agente/ufficiale di Pubblica Sicurezza. Esimene tähendab õigust teatud toimingute teostamisele võitlemaks kuritegevuse vastu ning teine õigust teatavatele tegevustele kaitsmaks avalikku korda.

Vahetult pärast Teist maailmasõda mehitati PS peamiselt endistest partisanidest. Kohe kui kristlikud demokraadid suutsid saavutada kontrolli Itaalia institutsioonide üle (siseminister pärines Democrazia Cristiana ridadest 1947 kuni 1994 aastani), vallandas Siseministeerium kõik partisanid asendas need värskete poliitiliselt lojaalsete inimestega, kes tulid kristlike demokraatide peamisest kantsist lõuna-Itaaliast ning endiste PAI ohvitseridega. Lühend PAI tähistab Polizia dell’Africa Italiana’t, fašismiaegset koloniaalpolitseid.

PS esmaseks vastutusalaks on tavaliselt avalik kord. Viiekümnendatel moodustas siseminister (loomulikult kristlik demokraat) härra Mario Scelba PS-i juurde kiirreageerimisüksuse Reparto Celere, suunatuna spetsiifiliselt avaliku korra hoidmisele (ja kasutas maastureid, seepärast kutsuti seda üksust “kiireks”). Celere ning tema liikmed, kurikuulsad celerini, muutusid sellest saadik halastamatute repressioonide sümboliks, tappes tosinajagu ning pekstes jõhkralt tuhandeid inimesi. 1968. aasta kriisi saabudes tunnetas ka PS saabunud muutusi. Paljud politseinikud hakkasid nõudma reformi, sillutades teed mainitud 1981. aasta seadusele. Seitsmekümnendate teisest poolest kuni üheksakümnendate esimese pooleni elas PS “demokraatlikus kevades”, märgatavalt pehmema lähenemisega sotsiaalsetes valdkondades üldiselt ning ka demonstrantide suhtes. Paraku viimase dekaadi jooksul astub PS taas antidemokraatlikku teed, jõudes selle põhja Napoli ja Genova kokkupõrgetes 2001. Nendest hirmsatest päevadest saadik, kui PS kaotas täielikult sideme reaalsusega, paljastades isegi viiekümndendatega võrreldes kohutava brutaalsusetaseme, on Itaalia ühiskonna ja PS suhted pingelised. Juhtumite hulk, kus PS-i vormikandjad jõhkrutsevad süütute inimeste kallal, neid peksavad, piinavad, ahistavad ja mõnel juhul ka tapavad, suureneb viimasel ajal dramaatiliselt.

Carabinieri on alati olnud üks Itaalia riigi tugisambaid. Nemad on see viimane ressurss kui meie institutsioonid on pinge all. Isegi fašistliku režiimi ajal ei suutnud Mussolini kunagi saavutada kontrolli Carabinieri üle, kes jäid lojaalseks ainult kuningale. Õige hetke saabudes, 25. aprillil 1943, viis kuningas Vittorio Emanuele III ellu oma coup d’état just tänu Carabinieridele, kes arreteerisid Mussolini ja tapsid Ettore Muti, kõige ohtlikuma fašistliku liidri. Pärast Teise maailmasõja lõppu muutusid Carabinieri “pool-lojaalseks” korpuseks. Tegelikult olid nad enam seotud Itaalia militaarjõudude hierarhia kui kristlike demokraatidega. 1964. aastal viis Carabinieri Comandante Generale Giovanni De Lorenzo läbi poolriigipöörde, süüdistades Democrazia Cristianat liiga pehmes lähenemises sotsialistidele ja kommunistidele. Kaudne tõend Democrazia Cristiana ebakindlusest vastanduda Carabinierile on fakt, et kuni eelmise sajandi üheksakümnendate aastateni tuli Carabinieri Comandante Generale [ülemkindral] alati mingist teisest Itaalia sõjaväeüksusest, mitte Carabinierikindralite hulgast. Traditiooniliselt carabinieri mehitavad ka enamuse Itaalia salateenistustest. Õnnetuseks on Carabinieri sügavalt seotud repressioonidega Genovas 2001.

Praeguse Itaalia kõigi poliitiliste jõudude nõrkus on pannud mitte ainult PS ja CC vaid ka GdF-i otsima laiemat poliitilist autonoomiat, mille tulemuseks on ka pööre tugevate jõupoliitikate suunas sotsiaalsete protestide puhul ning märkimisväärne fašisminostalgiaga tõus kõigi Itaalia politseijõudude seas. Siiski, me oleme veel küllalt kaugel seitsmekümnendate situatsioonist, mil kõik korrakaitsejõudude kõrgeimaid ametiastmeid kandvad isikud olid kurikuulsa vabamüürlaste looži P2 liikmed – sellesama, mille Itaalia parlament saatis hiljem laiali, süüdistades seda konspiratsioonis demokraatia vastu. Sellest hoolimata, mõned kõrgeimad CC ja PS liikmed omasid 1993. aastal tumedaid suhteid maffiaga. Bruno Contrada, kõrgel ametikohal PS-s, kes läks sealt üle salateenistusse, olles sealses hierarhias kolmas, on praeguseks mõistetud kümneks aastaks vangi koostöö eest maffiaga.

Ka GdF pole vaba probleemidest poliitikamaailmas. Hiljuti toimus äge kokkupõrge toonase GdF-i Comandante Generale, Roberto Speciale, ja ase-majandusministri Vincenzo Visco (Democratici di Sinistra) vahel. Osutus, et Visco püüdis sundida kindral Specialet eemaldama paari kõrget GdFi ohvitseri oma positsioonilt Lombardias, kus nad uurisid Visco partei seotus suure finantsskandaaliga. See skandaal oli üks osa niinimetatud bancopolist, reast ülevõtmistest, mis haarasid endasse nii Itaalia panku kui Unipoli, kindlustuskompaniid, mis kuulub Cooperativa Lega‘le, väga tugevale kooperatiivide võrgustikule, mis omas traditsiooniliselt sidemeid Itaalia Kommunistliku Parteiga (PCI) ja seejärel Partito Democratico della Sinistra‘ga (PDS), siis Democratici di Sinistra‘ga (DS) ja nüüd nende järeltulija Partito Democratico‘ga.

Nende ülevõtmiste käigus sooritati mitmeid kuritegusid alates altkäemaksudest kuni maksudest kõrvalehoidmise ja omaaktsiatega kauplemiseni [insider trading]. Sellesse skandaali haaratute hulgas figureeris ka endine Itaalia Keskpanga juht, kes sunniti tagasi astuma ning Massimo d’Alema, praegune välisminister ja DS-i oluline liige. D’Alema püüab enese kohtu alla andmist vältida sellega, et tolleaegse parlamendiliikmena peaks tal olema immuunsus. Uurijad oletavad, et härra Visco üritas GdF-i kõrgetest ametitäitjatest vabaneda, et päästa oma ülemust D’Alemat, kuid VicenzaSpeciale keeldus kummardamast ning härra Visco veenis härra Prodit, tollast peaministrit, Specialet vallandama. Speciale läks valitsuse vastu kohtusse ja võitis, kuigi teda ei ennistatud oma positsioonile. Hiljem hakkas paremtsentristlik koalitsioon Specialet ülistama ning on võimalik, et temast saab Berlusconi parteid esindav parlamendiliige.


Enimloetud postitused

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta