You are currently browsing Kristjan’s articles.

Torinost pärit Alessandro Baricco (s. 1958) astus itaalia kirjanduslavale 1990. aastate algul nende 80ndatel valitsenud kirjanike järelvoolus, keda Gruppo 63[1] kutsus “headeks” või “paipoisteks”, vastandades neid “kurikaeltele”, kes 90ndatel keskendusid pigem pulp-kirjandusele. Näib tõesti, et ilusatest asjadest kirjutamine mõjub ühtmoodi hästi nii lugejatele kui kriitikutele, praegu peetakse Bariccot üsna ühemõtteliselt tänapäeva itaalia kirjanduse üheks tippautoriks.[2]Ta palju tõlgitud ja pärjatud tekstide puhul on muuhulgas kiidetud nende musikaalsust ja rütmitunnet, oskuslikku keeleregistrite vaheldamist, julgust tavalugejaid” keele- ja punktuatsioonimängudega paeluda, lisaks räägitakse, et Baricco stiil olevat nakkav (vähemalt arvustajatele) ja tekst jäävat lugejat jälitama ka pärast tagakaane sulgemist.

“Novecento” (1994) on autori teine romaan ja jätab esmalugemisel tõepoolest mõnusa järelmaitse: pahaaimamatule publikule mängitakse “veidraid noote” ja muusikat, “mille saatel tantsib jumal, kui keegi ei näe”, heasüdamlik ja lihtsameelne trompetipuhuja Tim Tooney jutustab laheda vungiga lugusid 20. sajandi alguses ookeanil seilanud laevast Virginian ja seal klaverit mänginud Danny Boodmannist, kes talle vähe sobinud normid sujuvalt persse saatis ja laevalt ei tahtnudki maabuda, sest päriselu mängitakse rohkem kui 88 klaveriklahvil. Võib-olla mitte kõige originaalsem lugu oma meediumisse sulgunud geeniusest, aga hästi loetav, nii originaalis kui Vahur-Paul Põldma tõlkes. Igal juhul peajagu üle Baricco järgmisest romaani pähe avaldatud novellist “Siid” (1996; eesti keeles 2002 ja 2007), mille jõuetust ja 19. sajandist pärit oriendiihalust on raske raamatu lõpuni taluda.

Lühivorm kindlasti Bariccole sobib, teksti hajuvus ja tegelaste eskapism jätavad ühtekokku poeetilise mulje ning hästi arenenud jutusoonega oskab ta ritta lükkida palu, mille vahele jäävatesse lakuunidesse võib juba lugeja ise rahulikult juurde mõelda. “See lugu” (2005) on kahjuks üksjagu pikem ning tavapärased võtted enam ei kanna. Jutustajate ja nende motiivide rohkus hakkab mõjuma ruumitäitena ning Baricco kalduvus jutu keskele truisme heita ühes ülespuhutud keelekasutusega peksab lugejast välja viimsegi huvi tegelaste ja nende käekäigu vastu.

Romaan algab autorile üsna omase vinjetiga eelmise sajandi alguses aset leidnud Pariis-Madridi rallist, aga lisaks võidusõidule tuleb juttu veel tublidest vabrikuomanikest, maal üleskasvamisest, Esimesest ilmasõjast, emigratsioonist ja mitmest-setmest asjast, mis seotud kinnisevõitu Ultimo Parriga, isehakanud automehaaniku perekonnas sirgunud noormehega. Nagu ikka Baricco peategelaste puhul, on Ultimo ülesandeks ennast ainult talle arusaadavasse keelde sulgeda. Ultimo suunab oma demiurgilise pinge unistusse ehitada autobiograafiline 18 kurviga ringrada, omamoodi asfaldist mälukatedraal.

“Mina keeldun Ajalugu uskumast. Ajalugu on optiline illusioon. Väheste sekeldused, mida esitatakse nii, nagu nad puudutaksid kõikide elu. Aga see ei ole tõsi. Nad on võõras mure. Ajalooga silmitsi seistes tuleks meil keelduda selles osalemast. See on kellegi teise mõte, et meil tuleks osaleda. Teistel on vaja, et me lööks kaasa nende hulluse näitelaval,” ütleb Jelizaveta “Selles loos” (lk 168). Arvustaja Angelo Guglielmo nendib, et “Selle loo” puhul on tegu pretensioonika katsega kirjutada romaan 20. sajandist – lootuses, et süžee puudujäägid katab intellektuaalne bravuur.[3]

Katset ristata siin kaht “Novecentot”[4] – serveerida Bertolucci sellenimelisele filmile (1976) omast eepilisust ja ajaloohaaret omaenda “Novecentost” tuttavas maneristlikus kastmes – võib Baricco puhul tõesti uudseks pidada, arvesse võttes, kui vastumeelt talle ajalugu on. Kuigi “Caporetto memoriaal” – vahest kõige õnnestunum lõik “Selles loos” – on ajalooga tihedalt seotud (kõneldes Esimese ilmasõja ajal Itaaliale osaks saanud suurkaotusest ja sellele järgnenud taganemisest), jääb minevikukontekst Bariccole enamasti lihtsalt varjupaigaks, kuhu oma tegelasi pagendada. Neile on tarvis turvalist pesa, maja merekaldal, kus omaette siidikookonis nukkuda ja suuršedöövriks ette valmistuda, sellal kui tegelik ajalugu ilmub vaid stiihiana: väljaspool tegelaste kitsast püüet perfektsuse poole on neile muu maailma ja selle dünaamikaga suhestumine ainult ohtlik.

Nii Boodmann kui Ultimo kannavad üht kindlat loomise-ideed. Üheplaanilised, isegi ühesuunalised karakterid – nagu piljardikuulid, mis loetud põrgete järel peavad valitud auguni jõudma. Kuid kui Caporetto all sakslased itaallaste rindest läbi murravad, valgub järgneva taganemise käigus ühes Ultimo ja ta kahe parima sõbraga tasandikule sadu tuhandeid piljardikuule, selline segadus saab kaasa tuua vaid surma (kapten) ja korrumpeerumise (Cabirio). Boodmannil on vedanud, sest laeval sündinuna jääb ta Ajaloost eemale, Ameerikasse emigreerujaid teele sundinud põhjused teda ei puuduta, emigrandid moodustavad üürikese kuulajaskonna, kes küll tänulikult tantsib, aga kunagi ei naase. Ultimolegi on võidusõit üksildane sport, mis tuleb sulgeda ringrajale, mida sõidetakse üksipäini ilma ettevaatamatu publikuta. Ringraja ehitamiseks peab kõigepealt lõppema Teine maailmasõda, isikliku ajaloo tarvis peab ruumi tegema ja seiskuma üldine.

Jelizaveta: “Mulle meeldib niiviisi kirjutada, justnagu kirjutaks raamatut. See sarnaneb tantsimisega. Kord. Elegantsuse püüd. Taotleda liikumise sujuvust. Avada ja sulgeda. Teha midagi, mille viid lõpule. Fraase” (“See lugu”, lk 158). Korra loomise ja ringraja sulgemise poole püüdleb ka nii lugeja kui eksinud kaaslaste ja kogu maailma eest pagev Ultimo. Raamatu lõpuni ei tea keegi, mis tegelane ta selline on, “kuldse varjuga” poiss, selgitavad ta kodused, sellega peab leppima ka lugeja. Samamoodi jälitab keelebarjäär Boodmanni, kes oskab kindlasti paremini klaverit mängida kui rääkida. “Siidi” peategelane Hervé Joncour oma jaapani iludusega kõnelda ei oska ja abikaasaga suurt ei taha. Ühesuunalistelt karakteritelt on kindluse mõttes võetud viimasedki võimalused ennast selgeks teha väljaspool etteantud meediumi ning nende erakordse elu edastamise roll on antud jutustajale: Boodmannil on Tim Tooney, siidikaupmees hakkab elu lõpul ise jutuvestjaks ja Ultimol on Jelizaveta, veel üks “kuldse varjuga” tegelane, revolutsiooni eest Ameerikasse pagenud vene krahvitar, kes käib maakodudes klaveritunde andmas.

Jelizaveta elab välja kehvade olude ja madalat päritolu tööandjate tekitatud frustratsiooni, kirjutades fiktiivset päevikut nendesamade maainimeste “korrumpeerimisest”, perekondade seksuaalsest “hukka ajamisest”, läbi selle päeviku teavitab ta ka Ultimot nendevahelise suhte arengust. Hirm ükskõik millise konflikti ees jõuab nii kaugele, et pärast Ultimo ebaõnnestunud lähenemiskatset kirjutab krahvitar tolle jäljetust kadumisest ning Ultimo, lugenud sellist peenetundelist vihjet, pakibki asjad kokku ja kaob taas kord vaateväljalt. Järgneb veel kaks peatükki Jelizaveta päevikust, kirjutatud keskealisena ja seejärel juba vanadusest seniilsena, mis oma tasemelt küll esimese päevikupeatükini ei küüni, aga millest näiks justkui igati piisavat otste kokkutõmbamiseks. Aga ei, sealmaal, kus “See lugu” võiks juba otsa saada, astub ringrajale/lennuväljale hoopis Ultimo imbetsillist poolvend, kes püüab lugejale märku anda, kuidas siis üht fraasi algusest lõpuni kirjutatakse. 18 lehekülge ja 49 fraasi tapvaid kordusi, kus magamajäämise vältimiseks tuleb õppida lõigu keskele vaatamist, sinna, kus fraas on lõpuks valmis saanud, enne kui seda uuesti ümberhakatakse ütlema. Siinkohal muutub arusaadavaks tuntud itaalia satiiriku Daniele Luttazzi esmapilgul jõhkrana tunduv kommentaar Baricco esikromaanile “Vihalossid”: “Loobusin raamatut vastu seina viskamast ainult seetõttu, et viibisin parajasti raamatupoes.”[5]

Baricco kirjutamisoskuses ei kahtle vist keegi, ta ise kõige vähem. Ta on professionaalne jutuvestja, kes oma meediumi ja potentsiaalset lugejaskonda võrdlemisi hästi tunneb. Mõttepauside lakuunid “Selle loo” sissejuhatuses, kaldkriipsude taha koondatud fraasijupid “Novecentos” ja kõik punktuatsiooniuputused, mis ta tekstides esinevad, on partituuriks, mis (ette)lugejale-kuulajale selgeks teevad, millise koha peal õigeid pause teha. Hakkab tunduma, et keele voolavus – mis on kaasa toonud ka kõik need teatrilavastused, helikandjail raamatud ja avalikud  ettelugemised – teenib vaid üht eesmärki: Bariccole meeldib tema enda hääl, kas siis päriselt kuulates või oma lugejate peades tekkivaid kajasid ette kujutades.

Publik jätab demiurg Baricco tegelikult niisama ükskõikseks nagu Virginiani reisijad Boodmanni ja nagu Ultimo võidusõidurada on mõeldud  sõitmiseks üheleainsale juhile, ilma pööblita ringraja ääres, kes seal seisaksid niikuinii ainult avariide ootuses. Samas on jutustaja Bariccol publikut vaja – et tema tekst talle tagasi kõlaks, talle turvalise kookoni tagaks, milles uusi, laineid löövaid ja korda loovaid romaane-novelle kirjutada. Nii ta kirjutabki teemast, mida kõige paremini tunneb: iseendast, hästikirjutamisest, kirjanikust-loojast, ideaalist, kus korralooja end korratu maailma eest peidab: vältimaks selle räpasusega kokkupuutumist, korrumpeerumist. Tarvis oleks lausa leskovilikku sulge, et kirjeldada selle situatsiooni kogu absurdsust, kus Baricco võtab oma tõlkijat Põldmad vastu “väga suures, samas hubases saalis, kus olid raamaturiiulid ja nendel ainult Baricco teosed kõikvõimalikes keeltes”.[6]

Kui parafraseerida Andrea Scanzit,[7] siis kirjanikku, kes poleks nartsissist, ei ole veel nähtud ja müüvus (turutundlikkus) ei ole patt (kuigi kriitikud vahel kalduvad nii arvama), aga probleem on selles, et “Selles loos” ei tööta peaaegu mitte miski. Kahjuks on kirjaniku enesekesksus nii
vägivaldselt teose lehekülgedele trüginud, et lahkesti pakutud lakuunide kiuste teosele endale ega lugejatele ruumi ei jää. Ja kui nüüd “Novecento” juurde tagasi tulla, siis ilmneb, et seal jutuvestja Baricco (Tooney) räägib demiurg Bariccost (Boodmann) ja sellest, kuidas too (klaverit mängides) maailma korrastab, mis omakorda on meieni jõudnud ühe sellise korda seatud raamatuna (“Novecento”). Kujutluspildile Bariccost “Novecentot” ette lugemas eelistaksin uuesti vaadata filmi “Being John Malkovich”.

Autor: Kristjan Pruul, Milano


[1] Gruppo 63 oli 1960. aastate kirjanduslik liikumine, mis ühendas kirjanikke ja kriitikuid (sh Umberto Eco ja Nanni Balestrini), kes defineerisid end neoavangardistidena ja rõhutasid eksperimenteerimist vastukaaluks toona valitsenud neorealistlikule suunale. 90ndatel vallandasid nad keskustelu, toetades “kurikaelte” katsetusi.

[2] Eesti kriitika kalduvust Baricco puhul lauskiitusele anduda märgib oma arvustuses ka Mari Peegel: M. Peegel, Alessandro Baricco jutustab “Seda lugu”. , 27.03.2009. Eesti Päevaleht. Ilmekas on juba “Novecento”-lavastuse arvustuse pealkiri: E. Koff, Kõigi aegade tipp. Teater.  Muusika. Kino, 2004, nr 3.

[3]A. Guglielmo,“Questa storia” non è una bella storia. l’Unità, 03.01.2006. Tänavu 80. sünnipäeva tähistanud kriitik ja endine Itaalia avaliku telekanali RaiTre direktor kuulus samuti Gruppo 63-e.

[4]M. Beccaria, Questa Storia. Il Riformista, 15.11.2005.

[5] Vt G. Mercadante intervjuud Daniele Luttazziga (Orizzonti, 2004, nr 25).

[6] V.-P. Põldma, Järelsõna Novecento raamatule. Rmt-s: A. Baricco, Novecento. Tallinn, 2008, lk 67.

[7] A. Scanzi, Emmaus, il dribbling sbagliato di Alessandro Baricco. La Stampa, 23.12.2009. Scanzi räägib mõistagi, et romaanis “Emmaus” ei tööta tema jaoks peaaegu mitte miski.

Arvustus ilmus ka Vikerkaares

savianoEestiski võrdlemisi märgatava vastukaja osaliseks saanud Roberto Saviano “Go­morra” edul on kindlasti mitmeid põhjuseid. Napoli organiseeritud kuritegevuse analüüsi ja autorile osaks saanud ähvarduste kõrval ei tohiks kindlasti mööda vaadata teose kirjanduslikest külgedest, oskuslikust balansseerimisest uuriva ajakirjanduse ja ilukirjanduse vahel. Kui ingliskeelses maailmas (kardetavasti kehvapoolse tõlke tõttu) paigutati raamat üsna ühemõtteliselt non-fiction’i osakonda ja ühes Rooma raamatupoes võis teda näha hoopis reisikirjanduse riiulis (ikkagi “reis”), siis Itaalias vallandas teos päris elava keskustelu just nimelt belletristilise vaatepunkti ümber.

Nii avaldas Bologna kirjanikekollektiivi Wu Ming1 kuuluv autor 2008. aastal memorandumi “New Italian Epic”, kus otsib ühiseid elemente vabalt valitud teostest, mis ilmunud aastail 1993–2008. Selles kirjandusliku zeitgeist’i analüüsis, kus muide “Gomorral” on suhteliselt keskne roll, jõuatakse põhijoontes järgmiste väideteni.

Kirjanduslikud ja keelelised registrid vahelduvad tekstiloomes pigem vaevu hoomatavalt kui mänglevalt – teksti parema edasiandmise, mitte eksperimenteerimise huvides. Kirjutatus ilmneb autori eetiline (ja poliitiline) pühendumus, vastutuse võtmine, postmodernistlikust kõrvalseisja positsioonist loobumine, teksti keskele viskumine, sellega samastumine ja soov pakkuda seesugust kogemust ka lugejale. Kadunud suurnarratiivide (kirjanduslike ja poliitiliste) asemele otsitakse uusi, eepilisi, võimalikult laia allegoorilise väljaga narratiive.

Memorandum (mille versioon 3.0 on tänaseks ka eraldi raamatuna avaldatud) tekitas teravat poleemikat ja ehkki ta võib näida lihtsalt pisut naiivse naasmisena “mil­lestki tähtsast” kirjutamise juurde või kattevarjuna “neoneorealismile”, pakub ta kindlasti võtit mõistmaks nii mõndagi aspekti ka Roberto Saviano “Gomorras”.

Registrite valik, millele “Gomorra” on rajatud ja mis omakorda püüavad lihtsustada tekstile lähenemist, on tõesti pillavalt lai. Sujuva elegantsiga liigub Saviano autobiograafilise romaani ja uuriva ajakirjanduse, antropoloogiliste välivaatluste ja poliitökonoomilise kriitika, detektiivromaani ja grahamgreene’iliku j’accuse-teose vahel.2

Tegemist ei ole ühtlustatud fiktsiooniloomega, Saviano võib kord mõnest ajaleheartiklist või dokumendist otsesõnu juttu teha ja teisal kasutada mõnd artiklit hoopis “isiklikumat” laadi stseeni tarvis.3 Võib muidugi küsida, millised Saviano allikad üldse ei kannaks teatavat fiktsionaalset või žanriomapära pitserit. Ajaleheartiklitest, politsei pressikonverentsidest ja kohtuprotokollidest pealtnägijate tunnistuste, pealtkuulatud telefonikõnede ja Napoli aguleis levivate anekdootideni – kõigel on erinev tõeväärtus ja oma kindel viis informatsiooni edasiandmiseks, meetod tihti olulisem kui sündmus ise.

Kuidagi ei saa mööda ka fiktsiooni rollist camorra liikmete seas. Raske on näha vahet, kus popkultuur peab aitama kurjategijatel brände kujundada või kus see nende enda elu juhib. Nõnda saadavad naissoost klannipealikke “Kill Billi” eeskujul kollasesse riietatud naiskillerid, kerkivad filmist “Scarface” kopeeritud ehitusloata villad, arreteeritud bossid ilmuvad reporterite ette nagu Hollywoodi filmistaarid, altkulmu kaamerasse põrnitsedes, teadmisega, et just nii neid jäädakse mäletama ja nende ees hirmu tundma.

Saviano ees on kahekordne ülesanne: kuidas sellest tekstide plejaadist välja lugeda “reaalsus” ja reaalsus omakorda teks­tua­liseerida. Kuigi kirjeldatud sündmused ei ole reaalsemad kui teistes Itaalia organiseeritud kuritegevusest kirjutatud raamatutes, on tema kirjutanud realistlikumalt. Kogunud erinevad seigad meeldejäävateks sündmusteks, millel on omakorda taastootvad väärtused, neid võib üha uuesti jutustada nagu antiiktragöödiaid uuesti lavastada – Matteo Garrone film või “Gomorra” arvukad instseneeringud Itaalia teatrilavadel räägivad ikkagi raamatus jutustatust, mitte sellest, kuidas seda jutustati.

Saviano on ise intervjuus tunnistanud, et kuivem ajakirjanduslik stiil või siis lõpuni ilukirjanduslik tekst oleks tema arust võinud tekitada liigsuure lõhe lugeja ja loetu vahele.4 Vastukaaluks laseb ta kõiki sündmusi kokku põimida minajutustajal, kes on tõenäoliselt kõige ilukirjanduslikum element Gomorras üldse, omni­presentne laulik, kes lugejat läbi Napoli põrguringide juhatab, on vaid tühi kest, mis vajadusel uusi vorme omandab.

Ühelt poolt veab ta lugeja eest näppudega üle Kalašnikovi jäetud kuuliaukude, topib ninapidi üha võikamatasse seikadesse, ükskõik kas siis autor ise viibis nende stseenide juures või andis hääle hoopis mõnele tunnistajale, kes tahaks olla kuuldud, aga mitte nimetatud. Teisalt jätab minajutustaja piisavalt ruumi poolautobiograafilisele tegelasele, kes Saviano motiive kipub lapsepõlvetraumadele taandama. Minajutustaja vaat et vuajeristlikku painet camorra tegevuse suhtes selgitab 13-aastase Robbe kogetud seik, mis üsna üheselt seob surma (tahtmatu) erektsiooniga, ja vastuhakk isa konformistlik-alandlikule mõtteviisile sümboliseerib Saviano hilisemat otsust astuda vastu Napolis valitsevale vaikimisele.

Selline lugeja kättpidi vedamine ja seletuste andmine võiks tüütukski osutuda, kui kõikide nende personifikatsioonide tagant ei tõuseks ikka ja jälle Saviano-autori tegelaskuju. Hoolimata välisest tagasihoidlikkusest on tal oma kirjanduslik ja poliitiline agenda, ta tahabki anda oma hääle neile lugudele, kus peategelased seda ise veel ei julge, kirjutada moel, mis Pasolinini vahest ei küüni, aga oleks ühiskonnas vähemalt sama oluline. Lõppude lõpuks on temagi üks napollasi, kes otsib viisi, kuidas oma elu elada täiel rinnal ja camorra’t kartmata ning selgeks teha, et praegu ei ole tegu Meh­­hiko narkokartellide ega Angoola lapssõduritega (kuigi camorra on tõenäoliselt mõlematega ärilistes suhetes), vaid tema kodulinnaga.

Selle soovi täitumiseks peab ta tõestama, et Napolis ja Campanias toimuv ei ole nor­mist kõrvale kaldumine, vaid tavaliste ma­janduslike efektide kuhjumine. Camorra või “Süsteem”, nagu seda kutsuvad kirjeldatud maailma kodanikud, on oma olemuselt sama totaalne kui kapitalistlik maailmakord, mille pragudes ta tegutseb. Saviano kasutab camorra’t meie kõigi ühiskonna allegooriana, selle toimemehhanismidest kirjutamine võrdub autori jaoks neoliberalistliku majandussüsteemi kriitikaga.

Kuritegeliku maailma erinevaid sektoreid ükshaaval analüüsides jõuab ta ikka ja jälle arusaamiseni, et camorra töötab alati käsikäes “legaalse” ärimaailmaga ning et camorra ise lähtub pigem majanduslikust kui sõjalisest või poliitilisest loogikast. Süsteem on edukam kui teised grupeeringud, sest ta ei vastandu poliitilisele korrale nagu Cosa Nostra, camorra lihtsalt kas leiab meetodi koostööks poliitikutega või siis hävitab nende karjääri, ilma et ta seejuures ise poliitikute positsiooni ihaldaks.

Nõnda jõuabki “Gomorra” üsna lootusetu lõppjärelduseni, camorra vastu nagu ei olekski võimalik võidelda, sest klannipealike arreteerimine laseb esile kerkida uutel “ärimeestel”, võimaldab aegunud ärimeetodeid asendada uute ja innovatiivsematega. Legaalse ja illegaalse segunemisel tekkivad lõputud viisid kasumi suurendamiseks on iga suurfirma unistus: võimalus pääseda seadustega ette nähtud piirangutest, mis samal ajal konkurente edasi kammitseksid.

Paljuski tuleneb selline lootusetus ideoloogia kui sellise surmast. Nii nagu poliitmaastikul puuduvad jõud, kes tegeleksid reaalselt alternatiivide otsimisega, ei loe camorra’ga kaasa minevate poliitikute puhul nende parteiline päritolu. Ometi ei lasku Saviano mõne minevikuideoloogia elluäratamiseni. Tema viimane lootus rajaneb tavalisel inimesel, usul, et ükspäev suudavad Napoli enda elanikud lahti öelda vaikimisest ja camorra loogikaga kaasa minemisest.

Seni on lootus “elada täiel rinnal” jäänud vaid lootuseks, romaani ilmumise järel sai Roberto Savianost endast Roberto-kirjanik, tegelane “Gomorra” kaante vahel, metamorfoos, mis sundis lõpuks Saviano “Go­morra” kirjutamist kahetsema. Nii nagu camorra klannipealike hiigeledu hind on varem või hiljem isolatsioon – olgu vanglas või karabinjeeride eest end salakorterites varjates –, nii pidi Saviano loobuma senisest elust ja peituma omakorda kara­bin­jeeride kasarmutesse. Kui lugeda ajalehtedest lugusid, kuidas järjekordsed “Gomorras” mainitud klannipealikud on kinni nabitud, on samas tunda ootuse hõngu: kunas avaneb võimalus kirjutada lugu sellest, kuidas ca­morra lõpuks ometi tabas Saviano. “Go­morra” ei ole ju j’accuse Campanias baseeruva ja oma kombitsaid üle maailma sirutava camorra vastu. Pigem süüdistus kõigile, ühtviisi Lõuna- ja Põhja-Itaaliale, poliitikuile ja rahvusvahelistele korporatsioonidele; näitamine, et globaalne maailmakord on see, mis lubab Süsteemil eksisteerida ja kontrollimatult laieneda. “Gomorra” viimaseks süüdistuseks aga jääb osutus lugejale: mina tegin, mis suutsin, aga sina?

Autor: Kristjan Pruul, Milano

Lugu on kirjutatud Vikerkaare tellimusel

1 Wu Ming (hiina k-s: ei keegi) on viimase kümnendi üks huvitamaid nähtusi itaalia kirjanduses: “anonüümne” rühmitus, mis avaldab peamiselt kollektiivseid romaane, kuigi eri liikmed on ka sooloprojekte kirjutanud. Rahvusvahelist edu saavutati esmakordselt Luther Blissetti pseudonüümi all avaldatud kollektiivse romaaniga “Q”, millele käesoleval sügisel on oodata järge (eesti keeles on Luther Blissettiga võimalik tutvust teha näiteks Margus Tamme artikli vahendusel Artishoki ajaveebis: http://artishok.blogspot.com/2008/08/suurmeeste-elulood-ii-luther-blissett_25.html). Rühmitus on ka üks peamisi copyleft-ideede levitajaid Itaalias ja seetõttu on nende teosed (k.a mõned tõlked) vabalt kätte saadavad nende veebilehel: http://www. wumingfoundation.com/

2 Vrd Greene’i “J’accuse: The Dark Side of Nice” (1982)

3 Segadus “Gomorra” ilukirjanduse või ajakirjandusena lugemise ümber sai ainult hoogu juurde pärast seda, kui Napoli ajakirjanik Simone Di Meo süüdistas Savianot Di Meo Cronache di Napoli ajalehes avaldatud artiklite plagieerimises. Sellisel süüdistusel oleks tõesti kaalu vaid siis, kui tegemist oleks tõsiajakirjandusliku teosega.

18. veebruari hommikul tuli Vahemere väikesaarele Lampedusale paigutatud politseinikel vastamisi seista sadade kinni peetavate immigrantide raevuga. Ligi 900 põgenikku, kes olid topitud laagrisse, kuhu pidi mahtuma mitte rohkem kui 300, olid oodanud kohtuotsust asüüli asjus enam kui kaks kuud. Taaskord üritasid põgenikud täis kuhjatud laagrist põgeneda, loopisid neid pisargaasiga ründavaid politseinikke kõigega, mis kätte juhtus, ning süütasid protesti märgiks madratseid. Järgnenud tulekahjus ja politseinike rünnakuis sai viga rohkem kui 60 inimest.

Vaid kuu varem oli rahumeelse protesti käigus sellest samast laagrist välja murdnud sajad põgenikud. Samal ajal olid tänavatel tuhatkond lampedusalast, protestimas endise vastuvõtukeskuse laagriks muutmise vastu. Toona oli keskuses rohkem kui 2000 põgenikku, kehvemates tingimustes kui tavaliselt vanglas, 20 ruutmeetristesse kambritesse oli surutud 30 inimest, kes ruumidesse ei mahtunud, magasid õues.

Detsembris puhkesid rahutused Bari CIEs (Centro del identificazione ed espulsione), kus 140 põgenikku, relvastatud kätte juhtunud malakate ja torudega, üritasid vabadusse murda. Vastupanu murdmiseks pidid võimud kohale saatma kiirreageerimisüksused. Rahutuste põhjused samad – kuudepikkused vangistused ilma kohtu otsuseta, teadmatus, ebapädevad kohtuistungid.

Lampedusast veebruari sündmuste eel ja järel mandrile transporditud põgenikud aga leidsid nii Roomast, Torinost kui Milaanost eest samad lood. Viimse piirini viidud vangistatud, põlevad madratsid, solidaarsus-demonstratsioonid tänavatel.

Lampedusas on paadipõgenike vastuvõtmiskeskus on olnud olemas juba pikemat aega. Õigupoolest oli tegu omal ajal ühe eeskujulikuma keskusega – seal oli ruumi 300le põgenikule, kellele keskuse ruumides anti esmaabi ja rõivaid, ning kust nad 2 päeva jooksul mandrile transporditi, et seal selgeks teha nende asüülitaotluse põhjused.

Kõik muutus, kui Lampedusa CPAst (vastuvõtukeskusest) tehti CIE (identifitseerimis ja välja saatmislaager) ning maksimaalne kinnipeetavate arv kahekordistati lihtsalt vooditele teise korruse peale ehitamisega. CIEs võidakse inimesi hoida kuid ning Lampedusa puhul näidati välja ka silmapaistvat oskust kiirprotsessidel – 5 minutit kinnipeetava kohta, mõnikord oli keskusel tõlk, mõnikord mitte – inimesi en masse riigist välja saata, hoolimata nende põgenemise põhjustest.

Keda siis õigupoolest hoitakse nendes kurikuulsates laagrites, mida on kerkinud nagu seeni üle kogu Euroopa? Itaalia seaduste eripära tõttu võib sealt leida nii asüüli otsijaid, majanduspõgenikke kui äsja vanglast vabanenud mitte-kodanikke, keda ootab ees tõenäoliselt välja saatmine. Lisaks veel inimesi, kes on lihtsalt töö kaotanud, sest ühes töölepingu katkemisega lõpeb ka õigus viibimisele riigis. Baarman, kes üleeile peenes kõrtsis kokteile segas ja eile tööandjalt rohkem palka küsis, võib end kuue kuu pärast leida ühes kitsukeses ruumis , kus teisel pool trelle seisavad tema endised kliendid – seekord sinisesse riietatuna ja kilpide ning kumminuiadega varustatuna.

Tähestikuleem, mis tähistab vähem või rohkem inimlike tingimustega laagreid on kirju ja täieneb päev päevalt. On vastuvõtukeskused, väljasaatmislaagrid, asüülikeskused, kuid peamiselt siiski mingid vahepealsed variandid. Hoolimata neis lokkavatest probleemidest teeb valitsus näo nagu poleks midagi juhtunud. Kõik olla ajutine ja pealegi Euroopa õigustega kooskõlas. Viimases osas on neil kahjuks õigus, Euroopa Liidu direktiiv 2008:115:EC art 15 punktid 5 ja 6 [1] tõepoolest lubavad “illegaalsete” immigrantide kinni pidamist kuni 18 kuu jooksul. Selle seaduse vastu võtmisel saadikud Brüsselis hoopis õnnitlesid iseend, kuna senine olukord olla olnud hoopis hullem, nimelt võis varem Taanis, Eestis, Soomes, Leedus, Hollandis, Suurbritannias ja Rootsis inimesi dokumentide puudumise eest vangistada määramata ajaks.

Ka kurikuulus Bossi-Fini seadus [2], mis Itaalias jätab immigrandi ilma elamisloata, juhul kui ta töö kaotab, on midagi, mille poole vaatavad igatseva pilguga muud Euroopa riigid. Lõpuks ometi võimalus oma äranägemise järgi piirata immigrantidest töölistele jäetud õigusi ja tingimusi, kartmata, et nood selle juures pead tõstaksid, kes julgeks nõuda 15 minutist pausi, kui kaalul on poolteist aastat vanglat + välja saatmine.

Samuti on Euroopas kokku leppele jõutud vajaduses rajada üle Euroopa üha rohkem taolisi kinnipidamisasutusi, enamasti maha jäetud sõjaväehoonetesse, kuhugi tühermaale, kuhu poleks asja tülikatel ajakirjanikel. Lampedusa elanikel pole sellesse aga suuremat usku. Kuigi plaanis on eraldada veel kümneid miljoneid eurosid 10 laagri ehitamiseks Itaalia pinnale, on samas immigratsiooniga seotud eelarverahasid hoopis vähendatud. Nende hirm on hoopis muu – äkki ehitavad Lampedusale ühe suurema laagri ja hakkavadki kõiki seal kinni hoidma. Rahulikust elust ja turismist elatumisest võivad tulevase vanglasaare elanikud siis ainult unistada.

Nii Itaalia kui teised Euroopa valitsused teavad suurepäraselt, et taoline vabaõhu-vanglate süsteem oleks täies mahus välja ehitatuna üsnagi kulukas. Lisaks peaksid sellises laagrite ketis siiski valitsema enam-vähem talutavad tingimused, et vältida avalikkuse pahameelt. Seepärast on valitsused ka leidnud, et odavam oleks nii Euroopa Liidu piirid kui ka piirivalve allhanke korras Euroopast kaugemal hoida [3]. Juba aastaid on Põhja-Aafrika riikidele avaldatud survet, et nad looksid oma territooriumile sarnased laagrid, valvaksid paremini oma kõrbepiiri ja looksid sinna militariseeritud puhvertsooni, mis immigrandid Euroopast võimalikult kaugel hoiaksid. Kõik loomulikult hea tahte vaimus, mida Euroopa Liidu erinevad liikmesmaad on nõus heldesti rahastama.

Praktikas tähendab see Euroopast lähtuvate abirahade sidumist puhverriikide immigratsioonipoliitikaga ning nende abirahade suundumist omakorda pigem julgeoleku ja sõjaväe sektorisse. Teisisõnu – humanitaarabi saatmist võimuhulludele diktaatoritele ja kuningatele viimaste sõjaväe (ja võimu) tugevdamiseks. 2004 aasta koostöölepe Itaalia ja Liibüa vahel sõlmiti just laiemas – nafta ja relvaembargo lõpetamise – plaanis, täna on Liibüas vähemasti 28 laagrit, Maroko ja Hispaania vahelised kokkulepped nägid ette lihtsustatud korras töölubade jagamise Maroko elanikele. Viimase kokkuleppe käigus oleks Hispaaniale jäänud ligipääs odavale tööjõule põllumajandussektoris, pluss võimalus seesama tööjõud hooaja lõppedes otseteed Marokosse tagasi saata.

Nii Liibüa kui Maroko seisukord inimõiguste vallas on samal ajal rohkem kui puudulik, näiteks Liibüas ei olegi seadusi, mis reguleeriksid asüüli-otsimist. Mida taoliste kokkulepete täiemahuline täide viimine kaasa toob, võime ainult aimata. Inimkaubanduse kasv migratsioonivoogudes – mida raskem on liikuda seda suurem osakaal läheb organiseeritud kuritegevuse kätte. Totalitaarsete reziimide toetamine ja legitimiseerimine. Humanitaarkatastroofid seni nägematus mahus, kui Aafrika sõjakolletest põgenevad inimesed jäetakse lihtsalt Sahara kõrbe surema.

Euroopas on enam kui küll poliitilisi liikumisi, kellele võimule saamise järel ei maksa midagi piirata juhuslike kodanike ja mittekodanike elementaarseid inimõigusi. Kuid nende jõupingutusi saadaks hoopis vähem edu, kui samal ajal Euroopa Liidu peavoolupoliitika neid tagant ei õhutaks. Kurikuulsa Return Directive hääletamistulemuste seast võib leida Toomas Savi ja Tunne Kelami poolt- ning Katrin Saksi ja Marianne Mikko vastuhääle, hääletanute nimekirjas pole ei Siiri Oviiri ega Andres Tarandi nime [4].

Lähenevate europarlamendivalimiste valguses oleks ehk arukas ka oma eelistused üle vaadata. Ehk isegi kirjutada kandidaatidele ja küsida, kas nad tulevikus toetavad üle-Euroopalist laagrite süsteemi, mis ulatub  Põhja-Jäämerest Sahara kõrbeni.


Autor: Kristjan Pruul, Milano

Viited

  1. Direktiivi täistekst Euroopa Komisjoni immigratsioonipoliitika leheküljel.
  2. Pikema selgitus Bossi-Fini seaduse eripäradest: Difference or Discrimination? The Challenges of Multicultura  Europe. Bossi Fini law: Trick or Treat for the Immigrant? Marc Bloch University, Strasbourg, 2007 (PDF)
  3. Oxfam 2005 aasta raport The Externalisation of EU Asylum Policy: The Response of African States, 2005 (PDF)
  4. Direktiivi poolt ja vastu hääletanute nimekirja võib leida Newropeans Magazine artiklist.

no_fortress_banner_en

[.]

Itaalias ei pea enam muret tundma arengute üle, kus parempopulistid võtavad meelsasti üle paremäärmusliku kõnepruugi. Itaalias on paremäärmuslikud jõud juba valitsuses ja nende toetajad annavad seda mõista ka tänavatel.

[I]

(c) Vauro

28. aprillil õhtupoolikul sai ainsa hetkega selgeks Rooma uue linnapea isik. Taksode ja rohkearvuliste motorinode rõõmusignaalid ei jätnud ruumi kahtlustele – seesuguse ohjeldamatu reaktsiooniga said hõisata ainult Alemanno pooldajad, sest vastaskandidaat Rutellil fänne polnud. Rutellit hääletasid (ikka nina kinni hoides) need, kes ei tahtnud fašiste Campidogliol näha. Seda olustikku oli ka juba enne valimisi õhus tunda – Alemanno valimiskampaania kumminuialiku enesekindluse tähe all ning Rutelli närviliselt nõmedusi välja pakkumas.

Oma kampaaniaga paremtiiva kõige äärmuslikema jõudude poolehoidu püüdnud Rooma linnapea Gianni Alemanno pidas oma tänukõne linnavalitsuse ette kogunenud toetajatele, kes teda tervitasid kui uut Mussolinit. Parlamendispiikri kohale valiti aga Alemanno kamraad Gianfranco Fini. Pildid, mis jätsid hämmeldusse isegi tavaliselt parempoolsete võite tervitava rahvusvahelise meedia. Situatsioon, mida mujal peetud valimistel saaks võrrelda vaid siis, kui Ühendkuningriigi parlamendikoalitsiooni moodustaksid Konservatiivid ühes Briti Rahvusparteiga, samal ajal neonatside kandidaati Londoni linnapeaks upitades.

Katteta valimislubaduste kõrval tegelevad koalitsioonijõud Itaalia jagamisega oma mõjusfäärideks. Neil päevil peaks lõpule jõudma ka ministriportfellide jagamine, kus endine Forza Italia soovib saada peapositsioone, olles samas nõus jätma kogu administratiivvõimu liitlastele. Rooma andmine fašistidele oligi viimane samm Itaalia jagamisel feoodideks — Lõuna maffiale, Kesk Itaalia Alleanzale ja Põhi Legale. Samas säilitavad nii Alleanza kui Lega nõnda oma poliitilise baasi ja vajadusel vastandumise korruptiivse keskvõimuga.

[II]

Mingeid lubatud reforme aga ei tule. Majanduslik seis ja riigivõlg ei luba makse alandada; kaos, mille tekitas viimane Berlusconi valitsus, oli liiga suur, et seda kahe aastaga parandada. Küll aga ootavad tänulikud valijad Berlusconilt üht: maksuinspektorite vähendamist.

Üks olulisi motiive viimastel valimistel, millest küll avalikult ei räägita, oli Prodi edukas fiskaalpoliitika. 4 miljardit eurot, mis maksupetturite käest välja nõuti, puudutas paljusid ning täna loodavad korruptiivsed ettevõtjad naasta oma vanade harjumuste juurde.

Nõnda jääbki kuulsast majandus ja julgeolekupaketist alles vaid üks element: immigrandid. Süüdlasteks jäävad need 5 protsenti elanikkonnast, kes toodavad 8 protsenti riiklikust rikkusest, kellele makstakse heal juhul poolikut palka ja millest kinni peetud makse riigikassasse ei tasuta.

Immigrantide vastu suunatav riiklik-administratiivne vägivald on endiselt odava populaarsuse allikas. Ukse tegi lahti juba praegune Partito Democratico esimees Veltroni — parempoolsete eeskujul mustlasi taga ajades, ning endine nn. vasaktsentristlik valitsus — määrusega, mis lubas EL kodanikke riigist välja saata.

[III]

Agarad äärmuslased samal ajal, kelle võõraviha ja “antikommunismi” viimaste kuude jooksul hoolikalt õhutati, ei suuda enam käed taskus oodata. Jutt ei käi enam autoga mööda linna keerutavatest Lega vanakestest või mõnede entusiastide kummalistest tervituskommetest —

17. aprillil üritati Roomas süüdata gay kultuurikeskust Mario Mieli ning rünnati sealviibinuid isikuid.

23. aprilli hommikul röövisid Parmas kolm neonatsi relvaähvardusel põhja aafrika päritolu meest.

Ööl vastu 25. aprilli ründasid Palermos 8 Fiamma Tricolore liiget kohalikku aktivisti, kes paigaldas Itaalia vabastamise aastapäeva plakateid.

Ööl enne 1. maid ründasid Veneto provintsis 3 Forza Nuova liiget üht ametiühingu aktivisti.

1. mail Veronas peksid viis parempoolset ultrat kooma noormehe, kes neile suitsu ei pakkunud. Rünnaku ohver Nicola Tommasoli suri 5. mail.

[IV]

Kuigi viimane (kahjuks surmaga lõppenud) rünnak on saanud ka teatava meediakajastuse ja rünnakus osalejad on arreteeritud, pole ei meedia ega politsei teinud midagi teiste sarnaste juhtumite uurimiseks.

Ometi võiks oodata, et kurikuulsad Lega rohelised patrullid helistavad joonelt politseisse, kui peaksid kohtama omi kalleid mustades särkides liitlasi tänavatel luusimas. Või on 30ndate Saksamaa õhustiku taastootmine juba nii hästi edenenud, et tarvilik on tuua tänavatele punased särgid mustade ja roheliste patrullide tegevust ohjeldama?

Sest parteid oma innukaid jüngreid talitseda ei soovi. Alemanno on kord juba öelnud, et noorte kuulumine ekstreemsetesse rühmitustesse (ta ise oli paremäärmusliku Fronte della Gioventù — Noorterinne liige ja hiljem ka peasekretär) on normaalne. Lõpuks on Alemanno enda eluloos kaks arreteerimist äärmuslike meetodite kasutamise tõttu (1982. molotovi kokteiliga NSVL-i saatkonna viskamine, veetis 8 kuud vanglas ja 1989. raskendatud vastuhakk eest avaliku korra esindajale). Austatud parlamendispiiker Fini arust aga on Verona vahejuhtum vähem tähtis, kui Torino noorte meeleavaldus Iisraeli poliitika vastu.

Autorid: Kristjan Pruul, Milano ja Kristel Kaaber, Rooma

Roma, città aperta (© Vauro) karikatuur pärineb kuulsa Vauro sulest, kelle töid võib tavaliselt näha il manifesto veergudel.

II Maailmasõja lõpu tähistamine ei eruta meeli vaid Eestis. Vastuolulisi ajalookäsitlusi (taas)kerkib üles kõikjal Euroopas, erandiks pole ka Itaalia.

Siiani on Itaalias tähistatud vabastamise aastapäeva XXV aprillil. Siis murdsid liitlasväed läbi Po tasandikule, Salò vabariik elas oma viimaseid päevi ja partisanid kuulutasid välja üldpealetungi fašistidele; 28-ndal aprillil leidis Milaanos oma väärilise lõpu il Duce Mussolini. Siiani.

[I]

Viimati sain jutluse “õigest” lähenemisest kohalikkus kõrtsis. Juba XXV aprilli mainimine pani mu heasüdamliku võõrustaja vihast raevuma. Sest et: vabastamine = okupeerimine; kapitulatsioon = reetmine; kuningas = reetur; partisanid = fašistid, kes viimasel hetkel särki vahetasid (sic!); Salò vabariik = patrioodid, kes võitlesid ausa relvarahu eest. Säh sulle siis.

Ma võiksin ju sellise käsitluse üle ka arutleda, kui tegu oleks kellegi isikliku vaatega. Paraku on mängus vaid revisionistlik ajalookäsitlus, mis siiani kuulunud pigem Mussolini apologeetidele. Aga täna istuvad nood ju valitsuses.

Ajaloo ümber kirjutamine ei ole ainuke käsil olev kampaania Itaalias. Viimase kahe nädala jooksul on juba alanud lugematud kampaaniad ühiskondlike põhimõtete vastu, mida kuidagi vasakpoolsusega seotakse.

[II]

Corriere della Sera ja Itaalia tööandjate liidu eks-president Montezemolo peavad lahingut ametiühingute vastu. Lega Nord püüab oma radikaalsust tõestada rünnakrühmlaste formeerimisega – koduvalve nime all tahetakse saata tänavatele rohesärkidest patrullid, kes praktiliselt ei allu mitte kellelegi.

Sarnaselt on il Giornale alustanud oma kampaaniat XXV aprilli tähistamise vastu. Sealsed kolumnid räägivad mitte ainult itaallaste ignorantsusest ajaloo vastu vaid ka soovitusest tõsta püha ümber 2 juunile (46-nda aasta konstitutsiooni referendum, millega sai alguse I vabariik). Vajadusest ajalugu ümber kirjutada, ümber rõhutada, neutraliseerida fakt, et Itaalia (ja Euroopa), nii nagu meie seda tunneme, põhineb suuresti anti-fašistlikul alliansil.

Michele Brambilla seevastu süüdistab anti-fašiste totalitaarsuses ning väidab et vasakpoolsete häirekella löömine paremäärmusliku valitsuse üle on naeruväärt. Ajal, mil paremtiiva kandidaat Rooma linnapea kohale kannab kaelas kelti risti ning teeb kihutustööd karabinjeeride kasarmuis, kui Lega tahab tänavale tuua ülalmainitud rünnakrühmlased, kui Sardiinia väikelinna meer keelas ära Bella Ciao laulmise paraadil? Kui palju äärmuslikumaks peab veel minema? Eilses Giornale’s aga räägiti juba palju huvitavamat juttu – esiteks tuleks lõpetada partisanide organisatsioonide rahastamine ja teiseks olla XXV aprilli tähistamine vasakpoolsete poolt juba liigne hybris, kuna nad ju kaotasid valimistel.

Kuulates Giornale juttu väidetavatest katsetest ühiskonda lõhestada ja Liberazione püha instrumentaliseerida tuleb meelde vaid Milano linnapea Moratti, kellele kõlbas seda püha tähistada kahel korral elus – siis kui ta kandideeris linnapeaks ja oma partisanist sugulasi valimiskampaania jaoks kasutas ning siis, kui valitsuses oli Prodi. Berlusconi naasmisega on eks-ministril ja linnapeal aga ootamatuid kohustusi nii XXV aprilli kui esimese mai paraadide ajaks.

[III]

Kas sellises õhustikus on mingit kasu vasaktiiva kaotusest valimistel? Tahaks küsida, kas senised parteigenossed kuidagi takistasid alternatiivsema vasakliikumise arengut? Kas parempoolne kampaania nende liikumiste vastu aitab arengule kaasa? Viimasel juhul jääme lootma vastureaktsioonile, aga esimese puhul oli ju kõik ainult meie endi aktiivsuse taga.

Lisaks valijatele on kaotanud esinduse ka suur osa kodanike liikumistest, olgu siis tegu noortekeskuste, kvartalikomiteede, ANPI või ARCI ringidega. III vabariigi saabumisega on kahtluse alla seatud kõige selle jätkumine, mis Itaalias näiteks mind kunagi veetles. Kui parempoolsed ideoloogiad võidavad enda poolele kogu ühiskonna, siis jääb väheseks rõõmustamisest rahvast kaugenenud parteide karistamise üle.

Seepärast ei arvagi, et Prodi valitsuses istunud parteide ära kaotamine poliitiliselt maastikult aitaks kuidagi kaasa selle nn. tõelise vasaktiiva tõusule. Iga suurem ühiskondlik mõttevool vajab teatavat esindust, ka Legal (ja muudel piirkondlikel liikumistel) on koht parlamendis. Ideoloogiate sisemiseks arenguks ja nende vaheliseks võitluseks on vajalik maksimaalne nähtavus, ei piisa vaid aktivistide isiklikust rahulolust, on vaja veenda ka kõiki teisi. Praegu näikse koos pesuveega ka laps välja heidetud. Ei ole põhjust arvata, et parempoolsed poliitilised jõud praeguse hetke jätavad kasutamata. Ka niigi ühepoolne käsitlus parempoolses meedia pildis saab taolistest arengutest ainult hoogu juurde.

Kas kasuliku hääle nimel (nagu Roomas) või mitte, aga XXV aprill on just tänavu see päev, kus näidata, et hoolimata ebapädevate parteide lüüasaamisest valimistel on Itaalia endiselt antifašistlik, endiselt vasakpoolne.

Autor: Kristjan Pruul, Milano

(*)foto ülal: C.A. Torchiera poster XXV aprilli rongkäiguks ja afterpartyks.

(*)foto all: Valimistejärgne tänuposter Lega Nordilt.

Kliki fotodele, et näha täielikumalt.

Lega plakatLohutuid valimistulemusi vaadates ei saagi esmapilgul aru kumb on hullem, kas vasakbloki täielik häving või hoopis Lega Nordi triumf kogu Põhja-Itaalias ning nende laienemine Emilia-Romagna suunas, mis siiani oli vasaktsentri viimane kants. Tegelikult kerkivad mõlemad küsimused üles ühest ja samast fenomenist – Lega lihtsalt on endale korjanud paljud senini vasakpoolsete parteide poolt hääletanud valijad.

Southern strategy

Oleks naiivne arvata, et taoline muutus on tulnud iseenesest. Sellal kui Veltroni püüdis end joonistada Ühendriikide presidendikandidaadi Obama järgi (miinus sarm ja kõnekunst), on Berlusconi blokk juba aastaid kasutanud ühte teist Ühendriikides hästi testitud meetodit, nn. Lõuna strateegiat.

Southern strategy võtsid Nixoni lähikondlased kasutusele 60ndatel selleks et võita hääli toona demokraatidele kuulunud lõunaosariikides. Kui demokraadid hakkasid läbi suruma kodanikuõiguste liikumist jäid paljud nende rassistlike vaadetega valijad pisut morniks. Nende häälte püüdmiseks pakkusid vabariiklased omalt poolt välja osariikide õiguste suurendamise, mille abil oleksid siis lõunaosariigid võinud oma segregatsioonipoliitikat jätkata. Rassile ja föderatiivsusele vihjamine ei ole vabariiklaste retoorikast siiamaani päris kadunud, kuigi nende esindajad on southern strategy kasutamise pärast vabandust palunud.

Roheline katk

Kuigi Berlusconi parteil puudub poliitiline platform, kujundati see tema “väljakule saabumiseks” 94-ndal küllaltki liberaalseks. Konservatiivide häälte püüdmiseks valis ta endale juba toona välja kaks isiklikku lõukoera – Bossi ja Fini. Nii Fini “post-fašistlik” Alleanza kui Bossi separatislik Lega olid toona tavalised paariaparteid paremääre avarustes, millel puudus suurem šanss poliitikas mingit rolli mängida. Berlusconi liit aga mõneti “legitimeeris” nende poliitika.

Niisuguse fenomeni taga on lihtne seaduspärasus, mis selgitab ka vasaktiiva lüüa saamist valimistel: koalitsiooni-lepete puhul (mis Itaalias sõlmitakse enne valimisi) on valijatel lihtsam hääletada koalitsioonist enim meeldinud partei poolt, mis omakorda suurendab väikeste parteide ning erinevate ideede jõustumise šanssi. Kui tegu on suurparteidega, kes leiavad end olevat piisavalt tugevad üksi, siis valijatel puudub võimalus valida erinevate (kuigi lähedaste) vaatenurkade vahel kuna nad kardavad, et nende hääl läheb kaotsi.

Lega Nord on siiamaani osutunud enam kui kasulikuks Berlusconile justnimelt selle Southern (praegu pigem Northern) strategy läbi viimiseks. Vasaktiiva toetus immigrantidele muutis lihtsamaks Lega rassistliku kihutustöö, kui sellele lisada Berlusconi antikommunism, mis on otse McCarthylt laenatud ja Alleanza kiindumus “law and orderi vastu, siis saamegi tüüpilise parem-äärmusliku konservatism cum liberalismi, mida Ühendriikides on vabariiklased harrastanud juba aastakümneid.

Feodaalühiskond 21. sajandil

Iseasi on see, kui kaua Berlusconi suudab Lega marukoeri ohjeldada. Igasuguse radikaalse partei populaarsuse säilimise peab tagama pidev konflikt võimuga. Kuigi Lega ei kõhkle oma eesmärkide saavutamiseks valitsusse minemast, jääb Bossi jüngritele Rooma alati vaid suureks vargaks ning mingigi mõistliku poliitika läbi viimine Berlusconi poolt nõuab järjest suuremaid järeleandmisi.

Juba praegu on Bossi teatanud et neil on vaja vähemalt 4 ministrikohta ning et temal pole ülejäänud poliitikutega mingit asja – tema rääkivat ainult suure juhi Berlusconiga isiklikult. Ministrikandidaatide viimastele ametipostidele on tal aga plaanis paigutada teised Lega ninamehed selleks et kindlustada oma võimu Lombardias.

Bossi feodaalitsemise peale teatas Fini, et tema tahab Roomat enda kätte saada ning alustas läbirääkimisi veel parempoolsemate jõududega nagu Destra toetamaks Alleanza kandidaati Alemannot. Viimane on Fini vana parteikaaslane veel neofašistliku Movimento Sociale Italiano aegadest. Kui siia veel lisada Bossi-Fini seadus, mis immigrandid vaat et pärisorjastasid, siis võib leida, et nende eeskujud on pärit veel hämaramast ajaloost.

Kuivõrd aga Berlusconil endal puudub poliitiline programm ja ta seisab ainult isiklike huvide eest võib siiski arvata et taolisi järele andmisi tehakse veel ja veel. Berlusconi viimane valitsus püsis ju rekordilised 5 aastat. Mida paremäärmuslik poliitika võib kaasa tuua Itaalia 60+ miljonile elanikule võime vaid aimata.

P.S. Momente, mis Lega toetusele kaasa aitasid on mõistagi teisigi. Napoli prügikriis, Malpensa ja Alitalia kriis. Hirm globaliseerumise ees. Majanduskasvu pidurdumine üleilmse kriisi taustal etc. Antud hetkel on kahjuks selge, et parempoolne blokk on saavutanud teatava hegemoonia ühiskondlike valupunktide selgitamisel, olgu selle taga siis radikaalsem sõnastus või lihtlabane meediamonopol.

Autor: Kristjan Pruul, Milano

(*) Antonio Gramsci Põhja-Itaaliast lähtuva propaganda kohta. Alcuni temi della quistione Meridionale, 1926. Arutluse Lega Nordi seotusest eelmise sajandi alguse “borghese settentrionale‘ga” leiab ka sellest ajaveebist (ITA).

Pildil Lega Nordi valimisplakatid, indiaanlase pildiga plakatil kiri “Nemad ei suutnud reguleerida immigratsiooni. Nüüd elavad nad reservaatides. Mõelgem”

Enneaegsed valimised Itaalias on osutunud ootamatult sisutühjadeks. teeservadele paigutatud barrikaadid on tühjad, välja arvatud üksikud rusikaga vehkivad fotod Lega Nordi führerist Bossist. Tõlgendusi sellele plakatile on mitmeid, minu lemmikuks senini bengodi.org versioon (“kivi, käärid või paber? kaotasid terrone…”)

Esinemised

Lisaks karmidele naljadele Berlusconi suust, millest rääkis eelmine postitaja, on Vabaduse rahvas olnud siiani suhteliselt magedalt esindatud. Mõned puruks rebitud programmid (viide Prodi valitsusele), lubadus Berlusconi perekonna abil Alitaliat paremini juhtida (üleüldse näikse Berlusconi pojad tema koalitsiooni partneritest suuremat rolli mängivat), ja muidugi alalõpmata korratud meem: Itaalia on põlvili, tõuskem. Siiamaani ei ole ei Berlusconi ise ega tema fašistist parem käsi Fini veel kordagi selgitanud, kuidas ja miks täpselt Itaalia põlvili on, aga see ei olegi ju ühe meemi juures oluline. Interneti irvhambad seevastu arvavad, et Berlusconile põlvili Itaalia sobib – saab ometi inimestele silma vaadata (Silvio väheldane kasv jääb jalgu ka Grillo kambale, kes teda reeglina psycho-päkapikuks kutsuvad); või siis soovitavat Vabaduse rahvas nüüd kõigil käpukile asuda (khm).

Nn. “vasak”-tsentri Partito Democratico on siiamaani välja tulnud kahe särava välja astumisega. Hispaania päevalehes el Pais tunnistas Veltroni siiski oma distantsi vasakpoolsest valijaskonnast: oleme reformistid mitte vasak-tsenter. Teiseks olla tänapäeva maailmast otsa saanud klassivõitlus. Nagu Vauro manifesto esilehele joonistas: “klassivõitlus on läbi!” – “a proovi seda bossidele seletada”.

Vasakplatform (PRC, PCDI, Verdi, SD) on siiani suutnud oma meediaesitluses välja tulla peamiselt reaktsiooni jõul. Nii Berlusconi kui Veltroni väljaastumised kuuluvad pigem provokatsioonide valda, mille Sinistra l’Arcobaleno ka ilusti alla neelas, kulutades väärtuslikke sekundeid uudistes nende avalduste hukka mõistmiseks ja mitte oma ideede välja käimiseks. See koos üleüldise meediakampaaniaga vasaktiiva “konservatiivsusest” ei too neilegi nähtavasti lisahääli.

Meedia

Uudistes võib näha üksikuid solvanguid vastamisi ja kaeblusi meediaosaluse üle. Vastavalt Berlusconi arvamusele on senini tehtud uuringud kõik sohimäng ja mingit tasavägist võitlust PdL ja PD vahel ei ole olemas. Tema sõnul on nende endi väga objektiivsete uuringute järgi tegu vähemalt 10% vahega. Samuti olla ebaõiglane, et väiksema nn. turuosaga parteid saavad proportsionaalselt rohkem aega. Samal ajal Sinistra l’Arcobaleno kaebusi meedia erapoolikuse üle ei jõua enam kokku arvutada. Teleuudised uudisteks, aga vastavalt Repubblica (alates PD loomisest nende pool-ametlik häälekandja) lehekülgedele pole l’Arcobaleno kampaania siiamaani alanud – avamiskongress Milaanos lihtsalt jäeti kajastamata. Ja mis puutub igasugustesse kahtlastesse uuringutesse, siis täna näib isegi manifesto peetav poll (rangelt lehekülje külastajate hääletusel põhinev) tõesem – suured parteid seal küll esindatud ei ole, aga see-eest on tõenäoliselt täpne eemale jääjate protsent – need, kes ei näe, et vasakblokk neid esindaks, aga kellegi teise poolt ka hääletama ei kipu.

Põhjuseid meedia kallutatuse taga on mõistagi mitmeid. Ühelt poolt töötab loomulikult seesama turuprintsiip, mille puudumist Berlusconi taga nuttis. Mis on täiesti mõttetu arvestades, et tegu on siiski valimiste mitte piimapulbri reklaamiga. Teiseks on Itaalia ajalehed enamasti poliitilise taustaga. Ei ole mõtet oodata, et il Giornale või Libero eales avaldaksid kasvõi ühe positiivse loo (kui nad üldse midagi avaldavad) poliitika osas, mis jääb Berlusconi liivakastist välja poole. Ajalehtede poliitilisus toob endaga kaasa huvitava fenomeni: lõppeb uudisväärtus või esseistlik jõud kui selline, mis asendatakse nn kordusväärtusega. Iga päev kinnitatakse oma lugejatele/valijatele, et nende valikud on siiamaani olnud ainuõiged ja kõik ülejäänud eksivad. Siia alla käib ka näiteks il Giornale tava kogu Prodi valitsuse ajal avaldada oma esilehel karikatuur, kus ühes Prodiga esines sirp ja vasar, isegi kui Prodi on vasaktiivast (kommunistidest rääkimata) ütlemata kaugel. Lõppude lõpuks aitavad vasaktiiva häälekandjad sellele ise kaasa: Liberazione näiteks viimasel ajal avaldab peamiselt kriitikat PD aadressil, isegi kui neil on enamasti õigus (vähemasti nende endi seisukohalt vaadates), siis ei erine taoline taktika kuigivõrd tavalisest ajalehesõimust.

Programmid

Siiamaani on vähe tegeldud valimislubaduste endiga. Tõsi, programmid on kõik avaldanud, ainult et keegi ei pööra neile tähelepanu. OK, PD ja PdL süüdistavad üksteist programmi plagieerimises. Parem-paremtiival ja tsentriparteikestel puudub igasugune programm väljaspool väidet, et nad kõik olla itaallased. Vasakkaare programm on küll kena ja kaunis (sotsiaalsed ja kodaniku õigused), aga suunatud kitsalt ainult nende endi valijatele. Peamine võitlus käib nn kasulike häälte üle, vastavalt kahe suurema võimugrupi avaldustele peaksid inimesed hääletama ühtede või teist poolt aga mitte mingil juhul kolmandate. Kindlasti on siin inspiratsiooniallikaks Hispaania, kus kaheparteisüsteem on vägisi õuele roninud ja ka viimaste valimiste ajal käis kasuliku hääle taga ajamine (kas meie või nemad) suure hooga.

Partei-platformid aga on kõik vabalt ujuvad. Nii on kanged vabaduse ja liberaalsuse toetajad PdL-s nõudmas kontrolli säilitamist Alitalia üle. PD kangelane Veltroni viis valimiste temaatika vägisi kindlustunde juurde – ja seda rangelt parempoolses mõttes, mis seisneb peamiselt võrduses: vähem immigrante, rohkem kindlust – hoolimata sellest, et PD potentsiaalsed valijad mitmel korral märku andsid totaalsest huvipuudusest sel teemal. Eespool põhimõtetest seisavad siiski kitsad grupihuvid (suurtootjad ja Confindustria PD puhul; väikeettevõtted ja Lega PdL puhul) ja see mida ajakirjandus peab sobivaks tähtsaks kuulutada.

Parempoolsed hääletajad on muidugi totaalse käki sisse sattunud. Ühelt poolt on konservatiivid ja-või paremäärmuslased oma korra-armastuse juures saanud ühte voodisse riigivarga Berlusconiga. Teisalt jälle ei meeldi liberaalide vaadata fashistide sissemarssi nende valimisnimekirjadesse. Ka Europarlamendi saadikud tundsid Berlusconi poliitika üle muret ning teatasid talle otse, et mingeid fašiste nad küll endaga samasse fraktsiooni ei soovi.

Kelle poolt siis vaesed itaallased hääletama peaksid?

Sherif El Sebaie, Torinos elav araabia aktivist ja kaasloogija, pakub omalt poolt välja huvitava variandi – anna oma hääl immigrandile. Kampaania on suunatud nendele samadele pettunud vasakpoolsetele, kellele tuletakse meelde, et hoolimata nende küünilisusest on teataval osal Itaalia elanikkonnast taaskord oht sattuda Bossi-Fini masti meeste valitsuse alla tingimustel, mille üle nemad otsustada ei saa. Tõesõna, eelpoolmainitud härrasmeeste inimvaenulikke seadust pole siiamaani lahti saadud. Ja mingite Lega Nordi taoliste rassistide sattumine valitsusse ei muuda ühegi immigrandi elu lihtsamaks.

Autor: Kristjan Pruul, Milano

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta