You are currently browsing Kristel’s articles.

ST838686220 aastat tagasi läks üks teatud 14. juuli ajalukku Bastille vallutuse tõttu. Toimumise hetkel ei peetudki seda eriti märkimisväärseks sündmuseks: tuhatkond relvastatud käsitöölist ja kaupmeest läksid võtma riigivanglat, Ancient Regime’i sümbolit. Tulemus polnud eriti entusiasmiloov, vabastati 7 kahtlaste reputatsiooniga vangi. Teo suur sümboolne tähtsus ilmnes alles hiljem. Kasutades itaallaslikku värvikust – oli “la”-noodi andjaks Prantsuse Revolutsioonile.

14. juulil 2009 sai Itaalia tunnistajaks uutmoodi protestile – esimesele blogistreigile maailmas. “Võimu sümbol”, mida vallutada, polnud mitte üks teatud hoone, vaid hoopis ebademokraatlik seadus – Alfano dekreet – välja antud selleks, et piirata informatsiooni levikut, sõnavabadust ning magistraatide tööd.

Blogistreik sündis vastutamaks seaduseelnõu seda paragrahvi, mis laiendab ajakirjandusseaduse kõikidele informatsioonilehekülgedele: kohustuse parandada 48 tunni jooksul vaidlustatud fakte. Karistuseks üleastumise eest 7 000-12 000 eurot trahvi. Blogid, foorumid, sotsiaalvõrgustikud, YouTube – igas internetivormis liikuv informatsioon võib saada selle vaidlustamise osaliseks. Piisab , et olla arvutist eemal paar päeva, et rahaline karistus (digitaalselt) aktiivse kodaniku rahakoti oluliselt tühjendaks. Itaalia olukorras, kus Internet on olulisim vaba ja iseseisva ehk kodanikutasandil ajakirjanduse (citizen ehk open source journalism) allikaks, on see osalusdemokraatiale ränk hoop. Muuhulgas, 14. juuliks oli ka määratud professionaalsete ajakirjanike streik, mis lükati aga sügisesse tänu president Napolitano otsusele seadusele ajutiselt pidurit tõmmata. Igal juhul on paljud neist teatanud oma valmisolekust allumatusele.

ST838678Alfano dekreet sisaldab aga teisi ning veelgi olulisemaid paragrahve, mis sihivad kodanike õiguse pihta olla informeeritud kohtuprotsessidest , ehk õigus teabele jooksvatest sündmustest (diritto di cronaca). Nimelt keelustab see teabe andmise käimas olevatest kohtuasjadest eeluurimiste lõpuni ning nende käigus kasutatud aktide (kaasa arvatud telefonikõnede ümberkirjutused) avalikkustamise. Karistatavad oleksid nii ajakirjanikud kui kirjastajad. Niisuguste keeldudele innustav põhimõtte on ikka ühesugune – privaatsuse tagamine; tahetakse tõmmata uued piirjooned, kus lõppeb (kodanike) õigus informatsioonile ja algab (seaduserikkujate) privaatsus. Senised piirjooned on olnud piisavad tagamaks tavakodaniku eraelu puutumatust, aga ei garanteerinud poliitikutele muretut sahkerdamisvabadust. Lugematud avaldatud telefonikõned on meil võimaldanud  oma silmadega näha, kuidas rahvaesindajad kasutavad oma valijate usaldust. Nägime Berlusconi ja Saccà vahelistes jutuajamistes, kuidas lahketele neiudele RAIs töökoht leitakse. Nägime D’Alema ja Fassino (PD) sõnades, kui  nad tegelesid pankade samm-sammulise ülevõtmisega. Nägime ka, mis juhtus magistraat Clementina Forleoga, kel oli julgust  viimast uurimist algatada. Ilmne on püüe anda paksem suitsuvari alla võimulolijate kriminaalsetele püüetele.

Olles rääkinud teabevabadusest, jõuame veelgi tähtsaima punktini – magistraatide õigus tõhusatele instrumentidele võitluses seaduslikkuse eest. Alfano dekreet võimaldab alustada telefonikõnede pealtkuulamist ainult tõsiste süütõendite olemasolul. Vist on lastelegi selge, et telefenikõnede pealtkuulamine ongi vajalik just selleks, et põhjendatud kahtluse korral tõsiseid süütõendeid hankida! Juhul, kui uue seaduse järgi õnnestubki saada luba nende alustamiseks, siis eksisteerib limiitaeg, üle mille ei ole võimalik neid jätkata – 40 pluss 20 päeva. Kui 59ndal päeval ütleb camorrist telefonis, et ülehomme määrame päeva ja koha arvete õiendamiseks, siis on magistraat sunnitud võimetult asjal toimuda laskma. Sama argument kehtib muidugi ka kõigi teiste kuritegude kohta:  kõikvõimalikkud seaduserikkujad saavad pärast selle seaduse ellu viimist edukalt oma komunikatsioone organiseerida teades, et pärast teatud ajavahemikku on magistraatidel käed seotud.

See jaburuseni väändunud seadus viiakse ellu riigirahade kokkuhoidmise tähe all. Telefonikõnede pealtkuulamine maksab ja kassad on tühjad. Selle asemel, et jõustada seadus, mis kohustaks pealtkuulamisteenuseid pakkuvaid telefonikompaniisid, kes selle käigus oma kohvreid  suurte kasumitega täidavad,  riigile tasuta teenust pakkuma tegema (ei tohi unustada, et just riik  annab nende käsutusse vahendeid), jäetakse õigusorganid ilma tõhusaimast kuritegevuse vastasest vahendist.

ANM, Magistraatide Ühing, tõstab häält: ”Meilt nõutakse kodanike julgeoleku garanteerimist jättes meid relvituks ja seotud kätega. Paljud kuritegijad jäävad leidmata ning karistamata”.

Telefonikõned on olnud just selleks vahendiks, mis on  peaminister Berlusconile hulgaliselt hädasid kaela toonud. Selle ärahoidmiseks tulevikus on valitsus valmis sillutama takistuseta tee kõikvõimalikele seaduserikkujatele. Mängus ei ole mitte ainult seaduslikkuse tagamine, vaid ka inimeste elud. Loomulikult jääb nii mõnigi peavalu jääb olemata ka Partito Democraticol,  eks sellest tulene ka suurima opositsiooniparteipeaaegu  olematu vastuseis dekreedile.

ST838681Lisaks blogistreigile toimus ka sit-in piazza Navonal, milles osalesid teiste hulgas Antonio Di Pietro ja Toronto Ülikooli dotsent, internetiguru ja massimeediauurija Derrick De Kerckhove. Tema lausus sõnad: ”Itaalial on kaks mudelit, mida järgida – kas Ameerika ja Obama, kus valimised võideti internetis või Hiina, kus tapetakse inimesi, kes kontrollile vastu hakkavad. Kas me tõesti tahame sellist elektroonilist fašismi? Itaalia fašism algas raadiost, see teine Internetist. Olen mures, sest räägime meie tsiviilõiguste tulevikust.”

De Kerckhove, kes oma raamatutes räägib uutmoodi ühenduses olevast teadlikkusest, mida nimetab “webness”iks, usub, et sellest kaootilisest kommunikatsioonijõust võib kerkida teatud “võimendatud intelligentsus” ning “ühendatud tundlikkus”,  millega kaasneb indiviidi vastutustunde ärkamine terviku osana.

Ehk möödus maailma esimene blogistreik ühe ebakonstitutsionaalse seaduse vastu märkamatult. Aga see “la”-noot, vaevuaimatav häälestusheli, seda võib kuulda kas internetavarustes… või piazza Navonal.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Advertisements

Kui ei tule, Bruno Vespa oled!

14. juulil toimub Itaalias üks omapärane streik, mis ei tekita ehk suurt ühikondlikku ebamugavust, kuid annab tunnistust uut moodi sotsiaalsest mobilitatsioonist: sel päeval avaldavad streigiga liitunud blogid ühe protestiposti kaitsmaks oma väljendusvabadust.

10. juunil võttis Itaalia parlamendi alamkoda vastu justiitsminister Angelino Alfano nime kandva seaduseelnõu, mis sätestab uued reeglid telefonikõnede pealtkuulmiseks magistratuuri poolt (muutes need praktiliselt kasutuks), keelustab nende avaldamise meedias, samuti nagu igasuguse teabe andmise pooleliolevaist kohtuprotsessidest ja nende käigus kasutatavatest “avalikest” dokumentidest ning muu hulgas laiendab 1948. aasta ajakirjandusseaduse kõikidele informatsioonipaikadele: kohustuse parandada 48 tunni jooksul vaidlustatud fakte. Trahviks 7000 – 12000 eurot. On ilmne et ebamäärase väljendi “informatsioonilehekülg” alla on võimalik lahterdada igausuguseid inetrnetivorme – blogis, sotsiaalvõrgustikud, foorumid, You Tube’i videod ja praktikas paralüseeriks niisugune seadus informatsiooni liikuvuse Internetis.

Igale vaatlejale torkab silma suur veelahe teabes ning otsustustes nende vahel, kes jälgivad ainult uudistesaateid või loevad ajalehti ja need, kes hoiavad end kursis arvuti vahendusel (kahjuks ei saa Itaalia oma internetikasutajate arvu üle just uhkustada: 58.8% internetikasutajaid pole Euroopa Liidu ühe asutajariigi kohta just märkimisväärne tulemus).Itaalia anomaalses teabe- ja meediasüsteemis, mis on suure osas otseselt või kaudselt peaminister Silvio Berlusconi mõju all, on Internet muutunud asendamatuks iseseisva informatsiooni kanaliks. Internet on tänaseni garanteerinud ka nende siiski oluliste uudiste leviku, millele ülejäänud meedia millegipärast eriti tähelepanu ei anna Näiteks võib tuua kohtuprotsessi inglise advokaadi David Millsi üle, kelle süüdimõistmine korruptsioonis tõi kaasa sügavaid implikatsioone ka peaministrile ning oleks pidanud panema tõsise kahtluse alla Lodo Alfano, ühe seaduseelnõu, mis garanteerib immuunsuse riigi neljale kõrgemale ametikohale. Ajakirjanduselt, võimu kontrollija rolli täitjalt, oleks võinud oodata tugevat vastukaja – millegipärast hoidis see aga eemale igasugustest analüüsidest, andes juhtunust teada kõigest mõne sõnaga. Selle eest läks aga lainetama blogimaailm eesotsas suurimate ja tunnustatuimatega. Seesama on toimus ka vee privatiseerimise, L’Aquila maavärina käsitlemise ning paljude teiste sündmustega, mille puhul ametlike infokanalite töö märkimisväärselt soovida jättis.

Itaalia loetavaim blog oma 100 000 klikise päevakülastatavusega kuulub Beppe Grillole, kes väidab: “Ainuüksi retifikatsiooninõuete läbivaatamiseks peaksin tööle võtma 10 inimest ja võib-olla ei piisaks nendestki. Aasta jooksul peaksin ehk maksma miljoneid eurosid trahve. Sellist sõnavabadust lämmatavat seadust ei eksisteeri ei Birmas ega Hiinas. Kui seadus läbi läheb, siis on see itaalia blogimaailma surm.”

Streik toimub vaatamata president Napolitano ajutisele stopile, tänu millele lükati septembrikuusse elukutseliste ajakrjanike protest, mis oli samuti 14. juuliks määratud. Ka FNSI, itaalia ajakirjanike ametühing, astub vastu Alfano seaduseelnõule, mis esialgses variandis nägi ette isegi vanglakaristuse sedusest üle astuvatele ajakirjanikele ning teeb võimatuks igasuguse kohtukroonika, mis on oluline osa kodanike õigusest informatsioonile.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Berlusconi näeb end nii?

Giovanni Sartori, politoloog ja üks hinnatuimaid demokraatia-uurijaid maailmas määratles Itaalia praegust reaalset riigikorda sõnaga “sultanaat”. Berlusconi “jõupingutustele” vaatamata ikka veel eksisteerivad iseseisvad ajakirjanikud räägivad režiimist. Radikaalsemad ja keevaverelisemad blogijad küsivad, kui palju on veel puudus, et sõna “diktatuur” kasutusele võtta. Selle taga on ühe rahva püüe defineerida omapärast olukorda, kus peaminister ei allu enam ühistele eetikareeglitele pidades end kõrgemaks igast kirja pandud ja kirjutama seadusest.

Itaalia, kes pärast fašismi kukutamist oli võimeline looma Euroopa ühe ilusaima põhiseaduse, seesama Parri, De Gasperi, Togliatti kunagine Itaalia, on praegusel hetkel käega puudutamas põhja, kuhu Maelströmi keerisena on teda tõmbamas mitmed peaminister Silvio Berlusconit puudutavat seigad.

Ühe puhul neist on tegemist advokaat Millsi kohtuprotsessiga, mille käigus viimane mõisteti süüdi altkäemaksu vastu võtmises Berlusoni firmalt selleks, et tunnistada valet Berlusconi kasuks kahes kohtuasjas, päästes ta naha. Teise puhul on tegemist tema kahtlaste “sõprussidemetga” ühe noore Casoria neiu Noemi Letiziaga.

Advokaat ja peaminister

Mills võtab nende suhte kokku lihtsalt “Hoidsin härra Berlusconi hädade merest eemal”.

Tema juhtumi uurimine aga antakse Suurbritannia Maksuametile. 17. veebruaril kuulutataksegi välja esimese astme kohtuotsus: advokaat Mills on süüdi, karistuseks 4 aastat ja 6 kuud, 5 aasta töökeeldu avalikest ametitest ja 250 000 eurot kahjutasu. Itaalia ajalehed ja uudistesaated toovadki mõne reaga ära juhtunu analüüsimata kohtuotsuse poliitlisi ja moraalseid tagajärgi, mis peaksid puudutama ka peaministrit. Inglise ajalehed jooksevad informatsioonist üle ääre.

Mine sa võta nüüd kinni, kas Silvio Berlusconi peaks selle eest tänama rohkem ustavust kui ajakirjanikueetikat hindavat meediasüsteemi või hoopis suurima opositsioonipartei Partito Democratico juhti Walter Veltronit, kelle omapärane strateegiline vaist sunnib teda samal päeval parteijuhi kohalt tagasi astuma ning sellega kirjutajate tähelepanu enda peale tõmbama. Avalik arvamus tõstab häält küll, aga ikka ühed ja samad – Antonio di Pietro poolt loodud väikepartei Italia dei Valori, needsamad beppegrillod ja marcotravagliod, needsamad vähem või rohkem tuntud blogijad, kes arvutiklahvistiku klõbinaga Meediaperemehe häälest üle proovivad rääkida.

Tähelepanu Millsi süüdimõistmise üle vaibubki kuni 19. maini, mil tehakse avalikuks 376 lehekülge kohtuotsuse motivatsioone: ”Ta (Mills) tunnistas selgelt valet, ühelt poolt selleks, et võimaldada Silvio Berlusconile ja Fininvestile karistamatus või vähemalt selle ajani toime pandud ebaseadulikest finantsoperatsioonidest tulenenud suurte kasumite säilitamine. Teiselt poolt püüdis ta kindlasti saavutada endale hiiglaslikke majanduslikke eeliseid.”

Millsile määrati korrupteerituna karistus. Aga korrupteerija, altkäemaksu andja, puhul, kes samas protsessis kaassüüaluseks, on asjad teistmoodi. Korrupteerija antud juhul Silvio Berlusconi, tegi enda tarbeks seaduse – lodo Alfano, mis annab puutumatuse Riigi neljale kõrgemale ametikohale. Ootuses, et Konstitutsiooniline kohus selle põhiseaduslikkuse tuvastab (sest “seadus on kõigile ühesugune”), ei ole tema üle võimalik juriidiliselt kohut mõista.

Noemi, Gino ja papi

Iseensestmõistetavalt oleks jätkunud kirjeldatustki, et ükskõik millist moraaliprintsiipe tunnustavat poliitikut tagasiastumisele sundida. Noemi juhtumi puhul oleks jätkunud võib-olla ka kohestest ning otse-kohestest selgitustest suhetes Noemi ja tema perekonnaga. Selle asemel söödeti aga avalikkusele ette hulk vastukäivaid versioone.

Lihtsaimale küsimusele – kuidas sai alguse Berlusconi ja Noemi vaheline tutvus – on liikvel õige mitu varianti.

  • 29.aprill “Corriere del Mezzogiorno” räägib Noemi: ”Tunnen papit lapsest saadik, ta on mind praktiliselt üles kasvatanud. Ma jumaldan teda, mõnikord lähen tema juurde Milaanosse või Rooma,sest ega talati ei saa siia tulla”. Loetleb kolm sünnipäevakingitust eri aastatel (st.ilmselt 16., 17. ja 18.) Mitte kordagi ümberlükatud.
  • 29.aprill ANSA Silvio Berlusconi “Ma tunnen Elio Letiziat aastaid, ta on vana sotsialist ja oli Craxi autojuhiks”. Samal päeval väidab Craxi poeg Bobo: ”Mu isa autojuhi nimi oli Nicola, ta oli Venetost ja on juba aastaid surnud.”
  • 4.mai “La Stampa” Berlusconi väidab: ”Olen sõber Noemi isaga. Punkt ja lõpp asjal! Olen kohtunud temaga ainult vanemate juuresolekul”

Villa Certosa pidu (kliki pildil, et näha rohkem)

Ilmnevad aga kohtumised vanemateta. Ametlik gala villa Madamas made in Italy moekunstnikega 19.novembril 2008. Noemi, üksinda, peaministri kõrvallauas nr.1, teda tutvustatakse kui Napoli sõprade tütart, aga õhtu näevad kohalviibijad teda tumesinises autos Berlusconi Audile järgnemas. Vanaaastaõhtu 2008 Sardiinial Berlusconi privaatses Villa Certosas, millest räägib Noemi ex-poiss Gino Flaminio “La Repubblicas” 24.mail. Ei mingit sõprust vanematega, vaid otsene telefonikõne Noemi ja Berlusconi vahel: ”Nende suhe algas 2008 aasta oktoobris.Noemi rääkis mulle, et ta oli teinud mõningaid fotosid modellibook’i tarbeks, mille esitas ühele moeagentuurile Roomas.” Sealt satuvad fotod Emilio Fede kätte, kes unustab nees Silvio lauale. “Ühel pärastlõunal, nii umber kella 5-6 paiku helistab Berlusconi. Tema ise, otse Noemile, ei mingit sekretäri, ei mingit centralinot. Noemi õppis. Berlusconi ütles, et nägi tema fotosid ja et teda lummas neiu “puhtus” ja “ingellik nägu”. . See oli esimene telefonikõne. Mind ei olnud, räägin seda, mida rääkis mulle Noemi. Mõnel teisel korral pani Noemi telefoni mu kõrva ligidale, et ka mina kuuleksin.Rääkis veel “puhtusest” ja “inglinäost”. Pärast lisas veel midagi sellist nagu :”Sa oled jumalik tüdruk”. Esialgu ei ütelnud Berlusconi Noemile, kes ta on. Küsis , kui vana sa oled, mida sulle teha meeldiks, kes su vanemad on , kus koolis sa käid jms. /…/ Kui Noemi siis päris, et kas ta on , vastas ta:” Kui ma sulle ütlen, siis sa ei usu. Kas pole siis kuulda, kes ma olen?” Kui Noemi mulle seda jutustas, siis esialgu ma ei uskunud, ag akui kuulsin ka ise tema häält, oli võimatu mitte uskuda. Noemi nimetas teda papiks rahumeeles. Ka minu kuuldes. Pidasin seda suhet nagu isa ja tütre vaheliseks suhteks.” Seejärel tuleb aga kutse Villa Certosasse aastavahetuseks koos sõbranna Robertaga. Tagasi tulles “ Noemi ei olnud enam minu Noemi, lihtne tüdruk, keda ma armastasin. Jaanuaris sai me suhe otsa.”

Intervjuule järgneb torm. Elio Letizia ähvardab protsessiga laimamise pärast. Leitakse, et Gino olnud seadusega kokkupõrkeid ning seega ei ole ta usutav. Saatuse iroonia – ka Berlusconil on olnud seadusega tegemist, kas tema on usutavam?

Ginot kaitseb (ikka ajaleheveergudel) Noemi tädi Francesca D.F (Noemi ema Anna vennanaine), kes leiab, et liiga palju valesid on kogu loos ja toetab Noemi ekdpoissi. Seejärel tunneb vajadust uuesti selgitada Noemi isa Elio, kes väidab, et tädi ei tea kõiki asjaolusid. Kuulajad muigavad ning võtavad teadmiseks, et peaminister tellib tüdrukuid endale kataloogist.

Lõpliku punkti üritab panna kogu loole Gino ise, kelle avalik vabanduskiri jõuab 31.mail “Il Corriere della Sera”sse. “Minu äranägemise järgi on mind ära kasutatud kellegi poolt, kes mitte suutes rünnata teisti Rahvameest (nii nimetan ma PRESIDENTI), kasutavad Gossipit, Kuulujuttu, minu armastuslugu Noemiga.” (otsetõlge lonkava grammatikaga tekstist). Väljend Rahvamees tekitab muidugi kergelt ebameeldivat kõhedust… Mõte läheb ”Time”i korrispondendi Jeff Israely poolt kirjutatud artiklile, milles nimetab Itaaliat Berlusconistaniks.

Paremini ei lähe ka fotograaf Antonello Zappadul, kelle fotod tehtud Villa Certosa aastavahetuse peo ajal kiires korras konfiskeeritakse ning kelle vastu Berlusconi ihuadvokaadi Ghedini algatusel Rooma Prokuratuuris kohtuasi avatakse.

  • Gino jutu põhjal on tutvus vana 7 kuud
  • 25.mai “Il Mattino” isa Elio Letizia jutustab sõprusest, mi sai alguse aastal 2001
  • 25.mai “Il Corriere della Sera” Berlusconi: ”Eliot tunnen ma kümmenkond aastat (st.1999)”

Kogu selle parima seebika tasemel valede, salgamiste, selgitamiste ja eitamiste peale ei leia Silvio Berlusconi paremat argumenti kui: “Süüdistused minu vastu on absoluutne vale”. Süüdi on Veronica, konkurendist satelliit-TV omanik Murdoch ja muidugi kadedusest haiged “vasakpoolsed”.

Silvio kaitsjate armeel on tegemist, sest lisaks siserindele, mis iseenesestmõistetavatel põhjustel üsna nõrguke, mis sest, et visa, lisandub võimas ja prestiižikas rinne – välismaise pressi surve, millel, tundub, pole kavatsust “vaest tagakiustatut” rahule jätta. Iga päev toob järjest uusi ning halastamatumaid analüüse, mida võib kokku võtta k a üheainsa sõnaga:“Unfit”

Uurimised

“Ainult saast ja muda minu vastu,” väidab härra peaminister ka praegu, mil on käivitatud järjekordne kohtulik uurimine, “ma ei lase ennast nendest rünnakutest mõjutada, vaid töötan, nagu siiamaani seda teinud olen, Itaalia heaks”. Bari prokuratuuri uurimuste käigus altkäemaksude üle tervishoiusüsteemis ilmnesid mõned telefonikõned, milles Puglia ärimehed räägivad naisterhvastele üle kantud rahast tasuks osalemise eest Berlusconi privaatsetel “kokkusaamistel” Roomas ja Sardiinial.

Patrizia D'Addario

Kinnitus tuleb “Corriere della Sera” veergudel Patrizia D’Addariolt, üks osavõtjatest, tormilise minevikuga “escort” (seltsidaam, “kõrgklassi prostituut” nagu kirjutab Times) ning paremtsentristlik kandidaat Bari Linnanõukogusse. D’Addario räägib vahendaja Giampaolo Tarantiniga kokku lepitud 2000 eurosest tasust ning Berlusconi lubadusest aidata lahendada Patrizia isiklik probleem – muuta ehituskõlblikuks üks talle kuuluv maalapp.

Peod oli organiseeritud viimse detailini, alates naiskülaliste riietusest kuni käsuni autusõidu ajal tumendatud aknad kinni hoida. Patrizia D’Addario maniakaalne harjumus absoluutselt kõik dokumendid säilitada ning üles tähendada kõik sündmused, on suureks abiks uurimuste käigus. Samuti ka lindistused kohutmistest, mida ettevaatlik D’Addario on teinud. Üle on kuulatud veel mõned naiskülalised, kellest üks on otsustanud Itaaliast lahkuda prokuröri nõusolekul oma julgeoleku huvides.

Lisaks tütarlaste seltskonnale, on prokurörid sattunud ka kokaiini jälgedele. Iga Tarantino telefonikõne on detailiderikas ning annab potensiaalse võimalusi mitmeks uurimusliiniks. Altkäemaksud alates tervishoiust, kuni tsiviilkaitseni. Suhete ja huvide põimik, mis lahti harutamist ootab, hulk põnevaid nimesid, kust ei puudu ka kaks Partito Democratico esindajat ning üks “Suure Venna” realityshow kaudu kuulsaks saanud näitsik…

Nende seikade kaudu saab ka selgemaks, miks enamusparteidel oli vaja vastu võtta Alfano dekreet, mis takistab oluliselt, et mitte ütelda määravalt, prokuröride võimalusi telefonikõnede pealtkuulamiseks ning nullib täiesti ajakirjanduse võimalused avaldada uudiseid käimasolevatest uuringutest ning kohtuprotsessidest. Saab ka selgemaks, miks ka 17 opositsiooni parlamentääri andsid oma “jah”-hääle Alfano ebademokraatlikule seaduseelnõule.

Ehk tõesti on juriidiliselt õigus Berlusconi advokaadil ja parlamendi liikmel Nicolò Ghedinil, kes väidab, et peaministrit, kui “lõpp-kasutajat” ei saa süüdistada prostitutsioonile õhutamist käsitlevas uurimuses “vahendajate” üle. Kindlasti tabas ta aga märki selle terminiga moraalselt. “Lõpp-kasutaja”, kes tarbib kriteeriumivabalt tütarlapsi, seltsidaame, riiki, seadusi ja konstitutsiooni.

Häda on selles, et “lõpp-kasutaja” on peaminister.

53 aastat tagasi ütles kirjanik Ennio Flaiano geniaalselt, et “Itaalia poliitiline situatsioon on raske, aga mitte tõsine”. Täna aga tunneb vajadust seda parafraseerida Giuliano Ferrara, üks Berlusconi ustavamaid vesiire, kes sultanit noomides distantse võtma hakkab: “olukord on raskenud, ja võib-olla isegi tsipa tõsiseks muutunud”.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Ei saa kunagi liialt korrata neid asendamatuid pisikesi argitõdesid, mida me tihti üleliigseks peame, aga mille kasulikkus tuleneb kogemusest ja mis omaksvõetuna väärtustavad teatud hetki või annavad kindlustunde elu kõikkuvuse või muutlikkuse ees. Üks sellistest pealtnäha suurt mitte midagi ütlevatest tõeteradest on, et pasta ei ole taldrikutäis makarone!

Tahaksin veelkord lahti mõtestada selle antiikse toidu valmistamise taga peituvaid põhimõtteid ning traditsioonilist kultuuri. Pasta on lõuend, valge paberileht, mille peale vallandada oma loomingulisus kastme abil. Nii nagu eri liiki värvivahendid vajavad eri liiki alusmaterjali, nii on ka pasta puhul välja kujunenud kirjutamata “seadusi”, mis arvestavad kontsistentsi, kuju ning absorbeerimisvõimet.

Akvarellid nõuavad krobelist paberit, õlivärvi lõuendit joonise enda optimaalseks esiletõstmiseks. Samal viisil eelistab pikk ja sile pasta õlisemaid kastmeid (pesto, olio) ning lühike ja triipudega pasta on sobilikum kastmeteks, mis “kopsakam” nagu näiteks ragù. Väikese formaadiga pasta (pastina) on aga sobilikum suppide sisse. Meie “kunstiteose” kvaliteet sõltub oskusest ühendada elegantselt materjale sellisel viisil, et annaksid kõige nauditavama tulemuse.

Itaalia köögi suurim saladus on lihtsuses – kolm-neli ainet, mis tuleb harmooniliselt toiduks ühendada nii et ükski koostisosa ei domineeri, vaid akordina kokku teistega kokku kõlab, ilma selletõttu oma identiteeti kaotamata. Pigem vähem, taandades hädavajalikuni, kui rohkem, üle pakkudes. Miski ei häiri välja arenenud maitsemeelt rohkem originaalsuse nimel toime pandud kakofoonia.

Võrdleksin Itaalia köögi laialtlevinud ja ärateenitud mainet Albert Einsteini tuntuima, maailmanägemist raputanud füüsikavalemiga E=mc2, mis seletab , et keha, mis massi omab, on väga suure energia hoidla ja et seda saab arvutada korrutades massi valguse kiiruse ruuduga. Viie tähemärgi sees terve Universum – lihtne ja geniaalne, paljudele arusaamatu, aga hetkega mällusööbiv. Kaks tegurit kirjeldamaks maailma täiuslikkust ja imepära. Just nagu paljud suurepärased, aga imelihtsad pastaretseptid. Kummalise kokkusattumuse tahtel tuleneb “mass”/massa kreekakeelesest sõnast “maza”, mis tähendab “pastat”…

Täiuslikkus sünnib pisiasjadest ja tähelepanelikust hoolest, milleni juhib armastus. Täiuslikkus nõuab aega ja kontsentreerumist, nii seda tehes, kui seda nautides. Itaallaste jaoks aeg ei ole raha ja söömine ei ole kõhu täitmine, vaid koosolemise viis ja pasta on selle tähtsa kunsti sümbol Mida rohkem aega läheb, seda õnnestunum ta on.

Üheks heaks näiteks on spaghetti aglio e olio (küüslaugu ja õliga). Kaks lihtsat toiduainet, kaks värvi, mille varjunditega pasta peal oma emotsioone jagada. Küüslauku hoitakse kuumas õlis täpselt nii kaua, et õli jõuaks aromatiseeruda, e vähem ega rohkem. Küüslauku ei pea tükkideks tegema, vaid kahe sõrme vahel suruma, et teda “järeleandlikumaks” sundida, et ta oma “hinge” õlile loovutaks ning enne pruunikaks närbumist tuleb ta pannilt ära võtta.Muidu tuleb maitse liiga agressivne. Õige aja ja mõõdu tunnetus on siinjuures oluline. Õlikaste tuleb spaghettidele lisada värskelt ja kuumalt (st. ei saa kastet enne valmis teha ja siis pasta valmimist oodata). Peab andama aega ka spaghettile pannisoojas küüslaugu ning oliivihõnguline õli omaks võtta samal ajal kui võime seda lõhnastada näputäie peterselliga. Need, kes eelistavad “kangemat” varianti, võivad koos küüslauguga pannile panna ka käsitsi tükkideks tehtud peperoncino. Ja seejärel peab olema rütmitaju, et valmis saanud imet nautida enne kui selle soojus haihtub ning pöördumatult oma võlu jahedusse külmutab.

Teine suurepärane näide on ravioolid (või mõni teine täidetud pasta) burro e salvia (või ja salveiga). Kõigest paar tegurit täiustamaks ning rõhutamaks ravioolide maitsebuketti. Piisab sellest, et sulatada või pannil lõhnastades selle mõne lehe salviaga, valada kurnatud ravioolid otse pannile ja lasta neil kastmega ühineda. Parmesan kõige lõpuks taldrikule – võrdusmärgi kohale valemi sees…

Seda rida võiks pikalt jätkata lisades pasta all´arrabiata, amatriciana, cacio e pepe, carbonara, tomati ja basiilikuga, naeripealsetega (cime di rapa): mille lihtsaid originaalretsepte kokaraamatutest või internetist üles leida (ikka kriitiliselt jälgides kas koostisainetega pole liialdatud). Aga rohkem, kui retsepti täht-täheline järgimine, on olulisem mõtlemisviisi omastamine, piiride tajumine. Kui reeglite koordinaatteljed on selgelt silme, ees siis on võimalik ka oma isikupära mängu tõmmata.

Just niisugusest, toidu kultuurisündumusena võtmise filosoofiast on aluse saanud ka liikumine “Slow Food”, mis väärtustab vahemereäärset söögikultuuri kui baasi toidu nautimise kultuuri levitamisele. Maitse “taasharimise” läbi saame uuesti elustada uinuma jäänud aistinguid ja rikastavaid elamusi. Ka inimsuhetes. Liikumine sündis Itaalias aastal 1986, aga praeguseks on sel 86 000 järgijat 130 riigis. „Slow Food“ organiseerib väljaandeid, igaastaseid üritusi (Terra Madre/Emake Maa), messe (Salone del Gusto, Cheese, Slow Fish) ning kursuseid rõhutades oskust hinnata maitsete eripära, kohalike köökide mitmekesisust. Heaks „teejuhiks“ on ühingu poolt välja antud bestseller „Osterie d´Italia”, mis aitab orienteeruda Itaalia külluslikes regionaalsetes söögitraditsioonides ning -paikades.

Üks tuntumiaid itaalia kokki Aimo Moroni ütleb, et kokakunst ei ole valem, sest alati on vaja otsida südant, kust kõik alguse saab. Mina aga armastan tõmmata paralleele selle geniaalse Albert Einsteini valemiga, mis kinnitab, et lihtsus on suur saavutus, üks kõrge sihtpunkt, mille poole pürgida.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Artikkel ilmus ka ajakirjas “Toit ja Tervis”

Rita Levi Montalcini

Rita Levi Montalcini

Millises eas algab vanadus? Ärge küsige seda Rita Levi -Montalcinilt. Tema, oma saja-aastase elukogemusega vastaks, et “conosco bene le rughe del mio viso, ma non ha rughe il mio cervello“/ „tean igat oma näokortsu, aga mu ajul ei ole neid ühtegi”.

Jah, täna, 22. aprillil 2009 tähistab üks Itaalia mainekaimaid teadlasi – Nobeli preemia laureaat, neurobioloog ja aktiivne parlamendisaadik Rita Levi-Montalcini oma sajandat sünnipäeva. See pole sugugi üks tavaline „saja aasta juubel”, nagu neid viimasel ajal järjest tihedamini ette tuleb, et natuke kannatada saanud mõtteselgusega ning veidi väsinud ja uskumatu pilguga vanur ajaleheveergudel  järeltulijate näitamisel oma nime näeb. See sajand täitub ühel teravapilgulisel ning oma igapäevast teadlasetööd ja saadikukohustusi täitval daamil.

Torinos sündinud ja inseneri peres üles kasvanud Rita avastab varakult oma kire teadustöö vastu. Tollaegses viktoriaanlikus Itaalias ei ole lihtne õpihimulisel neiul lahtisi uksi leida, kõigepealt tuleb veenda isa oma plaanidele nõusoleku saamiseks. Pärast Torino Ülikooli lõpetamist aastal 1936 märkab istoloog Giuseppe Levi Rita annet ning annab talle võimaluse teha uurimusi närvisüsteemi kohta, aga 1938 aastal Mussolini poolt välja antud rassiseadused sunnivad teda pagema Belgiasse. Torinosse naaseb neiu 1940. aastal, kus hakkab koos professor Leviga uurima närvisüsteemi arengut kana embrüodel – improviseeritud laboratooriumis, mis sõja tõttu rajatud tema enda koju. Rita vennal oli ikka tavaks meenutada, kuidas neiu vale-ettekäänetel talumeeste käest mune käis otsimas. Kollased kasutas ta eksperimentideks, aga munavalge läks venna suureks õuduseks praetult toidulauale.

Aastal 1947 kutsutakse Rita Levi Montalcini Washingtoni Ülikooli oma katseid jätkama… 1951-52 avastab ta närvi kasvufaktori (Nerve Growth Factor – NGF), mille toimemehhanismide kallal jätkab ta oma tööd veel 30 aastat ja 1986 saabub iga teadlase unistus – Nobeli preemia – määratud talle  koos ameeriklasest biokeemiku Stanley Coheniga.

Lisaks teaduslikule tööle on ta ka olnud prestiižikate instituutide direktoriks – 1961-69 Neurobioloogia Uurimiskeskuses (Centro di Ricerche di Neurobiologia del Consiglio Nazionale delle Ricerche (Roma)) ja 1969-79 Rakubioloogia Laboratoorium (Laboratorio di Biologia cellulare). 1993-98 juhtis ta Itaalia Entsüklopeedia Instituuti. Praegu on Rita Levi Montalcini tema enda ideest sündinud 2001 a. asutatud European Brain Research Institute presidendiks.

Raske on lugemata-kuulamata jätta igat intervjuud proua Levi -Montalciniga, sest hämmastava mõtevärskusega tabab ta elu põnevaid aspekte ning komunikeerib neid haruldase oskusega.

„Inimene ei ole oma loomult halb, ta on sõnakuulelik, üks remissiivne karjaloomusega olevus (gregario), kes aktsepteerib passiivselt. Puude otsas oli see väärtuseks, aga tänapäeval on see piir, sest inimkonna päästerõngas on ratsionaalsuses, mitte „kõhuga” mõtlemises ja järgi jooksmises igaühele, kes me instinkte kõditada oskab.” Sellega võib nõustuda või mitte, aga igal juhul on see kutse oma aju ja süda aktiivselt tööle panna.

„Ei ole tõsi, et aju vananeb koos kehaga. Tuleb võidelda eelarvamusega, et intellektuaalsed võimed kahanevad vältimatult aastatega. Seniilsel ajul on äraarvamatud võimalused. Võtkem see teadmiseks ja valmistame end selleks juba noorest peale.” Ta räägib neuroplastilisusest (plasticità neuronale), neokortikaalsest komponendist (componente neo-corticale) ja kvantilisest internetist – kontseptsioonidest, mida on paljudel noortelgi ajudel keeruline jälgida.

„Ma õpin iga päev, rohkem kui noorest peast,” väidab ta naeratades, mõistes isegi oma sõnade paradoksaalsust, “ja igal hommikul lähen ma laboratooriumisse, et noorte teadlaste grupiga ideid läbi arutada.” Selle kõrvalt ei jäta ta aga hooletusse oma tegevust Senati liikmena (aastast 2001) ja kus oma kohalolekute graafikus kohusetundes nii mõnelegi teisele poliitikule silmad ette annab…Eluaegseid senaatoreid, nagu tema, on praegusel hetkel 7 (kellest kolm on sellele kohale konstitutsioonijärgset õigust omavad Vabariigi ekspresidendid) ja ei juhtu tihti, et kellelgi nii kõrged sotsiaalsed teened, et selle au osaliseks saada (igal presidendil on õigus määrata neid 5). Nii mõnigi kord on olnud nende hääled otsustajaks kaalukausil. „Ma olen poliitikas võhik, aga mu kuuluvus sellesse maailma on puhtalt  tsiviilne ja moraalne kohus”

Kohust ühiskonna ees on  Rita Levi-Montalcini alati rõhutanud. “Huvituda sellest, mis meid ümbritseb” – selles on tema jaoks elu mõte. Koos oma kaksikõe Paolaga on ta alguse pannud sihtasutusele, mis annab aastas välja 5700 stipendiumit Aafrika noortele naistele, kelle kaudu kontinent võiks tulevikku vaadata. Eesmärk on aga jõuda 10 000 stipendiumini. Tugev on olnud ka tema aktivism jätkusuutliku arengu vallas. 1998 asutas ta ka Mihhail Gorbatšovi poolt juhitud Green Cross Internatonali Itaalia sektsiooni. On osalenud jalaväemiinidevastastes kampaaniates ning juhtinud tähelepanu konfliktide ühiskondlikele tagajärgedele.

Igal õhtul voodisse kell 23 ja äratuskell heliseb kell 5. Üksainus söögikord päevas – lõunajal, õhtuti üks puuvili. „Mind ei huvita ei toit ega uni,” räägib ta ühes intervjuus „Surematuse illusioon sünnib ainult siis, kui unustad elamise ja pühendud ümbritsevale”.

Selline lähenemine elule on teinud temast mitte-perekonnainimese .

„Uskuge või mitte,” seletab proua Montalcini „aga ma otsutasin juba kolme aastaselt, et ei tahtnud ei peret ega lapsi. Olen sündinud ajal, kus naiseks olemine oli nagu alaväärsuse pitser. Olen näinud liiga palju ebaõnnestunud abielusid, kurbi ja tühje eksistentse. Ühele ameerika prouale, kes küsis minult, kas ka mu mees on National Academy liige, vastasin „I am my own husband”. Tema segaduses pilgust sain aru, et ilmselt pidas ta inglise keelt vigaseks…”

„Ma ei mõtle kunagi surma peale, surm on vajalik, aga see ei pane mind muretsema. Ainus oluline asi on, et meie sõnum, mida ma oma eluga näitame, üles korjataks ja ära kuulataks, eriti noorte poolt.” Professor Levi-Montalcini elu sõnum on lootustandev ja imetlusväärselt elujõuline, oma tegude ja olemisviisiga on naine ise kinnitanud selle paikapidavust. Ja ega tea, millega ta veel seda rikastada suudab, mõtlen ma omaette, kui teda relvituks tegeva lihtsameelsusega näen lausumas „Penso solo al futuro”/“Mõtlen ainult tulevikule”…

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Hollandi ajalehes “de Volkskrant” ilmus 28. märtsil Eric Arendsi artikkel omapärasest olukorrast Itaalias, mis tabavalt tõmbas paralleele filmiga “Matrix“ või „Truman Show“, mis käsitlevad elu keskkonnas, kus tõepärase režiiga illusioon võtab võimust reaalsuse üle. Suures hämmelduses juhib ta tähelepanu asjaolule, kuidas avalik arvamus on täiesti lummatud ettesöödetud pildist, mis katab reaalsuse ning kuidas selle taga peituvad demokraatiale eluohtlikud protsessid.

Nõustun selle nägemusega ja üritan omalt poolt lahti seletada ühiskondlikku seisundit aasta pärast Prodi valitsuse kukkumist ning Berlusconi uut võimuletulekut, perioodi, mida iseloomustab hulk konstitutsioonivastaseid seadusi. Võrreldes oma esimesega valitsusajaga 2001-2006 on härra Berlusconi kindlasti palju aktiivsem olnud, kuid enne hinnangu andmist tasub vaadata, millises suunas see aktiivsus on väljendunud. Märtsi lõpust on Itaalias “uus” partei – Vabaduse Rahvas. See koosneb Berlusconi isiklikust võimul olevast kultusparteist, millesse sulas parempoolme fašistliku taustaga Alleanza Nazionale. Tõsi, kongressil kuivatasid nad tasakesi taskurätikuga silmanurki loobudes oma sümbolist ning identiteedist, mis oli niigi juba ebamugavaks pitseriks kujunenud. Väideti aga, et väärtused (?) jäävad ning kolivad uude parteisse üle. Pole kahtlustki, nähes kuidas peaminister laia naeratusega tervitades sirgeks aetud käe üles tõstab (rooma tervitus liigutab siinkandis paljusid südameid). Nüüd on nad uued ja vabamad kui kunagi varem talitamaks oma (anti)väärtuste järgi, mis aga siiski suure hulga itaallaste omadega kokku ei käi. Kas vabadus, perekond, õiglus, seaduslikkus, tolerantsus, mida nad oma Väärtuste Kaardis (Carta dei Valori) nimetavad polegi siis ühised kõigile?

Siit algabki Matrix, millest kirjutab Volkskrantis Eric Arends. Vabadus kellele? Vabadus millest? Samal ajal, kui sõna “vabadus” kasutatakse reklaamiklipina, mille abil võimalikult paljudele maha müüa oma kõikvõimsuse- ja kontrolliunistus, jäetakse lihtkodanik ilma ka oma kõige elementaarsemast õigusest otsustada oma keha ja oma surma üle. 26. märtsil kinnitas Senat seaduseelnõu bioloogilise testamendi kohta, mille järgi ei ole võimalik mingil tingimusel katkestada kunstlikku toitmist pöördumatu kooma puhul. Oma soovi võib patsient kirja panna, aga arstil pole kohust seda järgida (kui selline häda peaks juhtuma, siis annaks jumal vähemalt ilmaliku arsti!).  Konstitutsioonivastane seadus rikub selle 32. artiklit, mis ütleb, et “kedagi ei või kohustatada järgima mingit konkreetset meditsiinilist protseduuri” (Nessuno puo’ essere obbligato a un determinato trattamento sanitario”). Kuna aga väärtuseks on ka kristlikud juured, siis on uus seadus väike valuraha Vatikanile, hoolimata riigi ilmalikust olemusest ja kõigist nendest, kes kiriku hingekirja ei kuulu. Tagades sellega endale Kiriku võimsa poliitilise toetuse kodanike vabaduse arvel.

Aga perekond? Ühele tähelepanelikule kodanikule on raske võtta tõsiselt, kui seda peavad väärtuseks mitu korda abiellunud ja mitme naisega lapsi omavad härrasmehed ning tänu ebaselgetele suhetele ministrikohale pääsenud näitsikud. Tõsiasi on aga see, et puudub igasugune perekonnapoliitika – ei abi töötavatele emadele ega toetusi prekariaadis või töötuses elavatele peredele. Ja tolerantsus? Siinkohal peab mainima seadust, mis teeb meedikutele võimalikuks üle astuda Hippokratese vandest ning anda üles elamisloata immigrandid, kes tulevad arstiabi paluma. Viskame välja hädas olevad inimesed, mis siis, et selle seaduse ainsaks tulemuseks on lugematu arv ärahirmunuid, aga tõsiselt haigeid (mõnikord ka nakkuslikult), kes ei tule enam ravile, suur hulk emasid, kes sünnitavad kodus ilma arstiabita ning lapsed, kes jäävad registreerimata. Sedaus, mis suurendab probleemi selle asemel, et inimlik lahendus leida. Ainus valdkond, kus tolerantsust reaalselt üles näidatakse, on mõjuvõimsate isikute “eksimused” seaduste vastu, mis elanikkonnale tihti väga kalliks maksma lähevad.

Mida siis seaduslikkusest? See “väärtus” võiks lausa huumorinurga alla minna, kui aga oma tõsidusega pisaraid silmi ei tooks. Berlusconi “sünnitas” oma partei 1994. selleks, et päästa oma nahk ja varandus kohtuprotsesside eest, mis talle olid selga vajumas. “Kaitseingel” Bettino Craxi oli juba korruptsioniskandaali Mani Pulite eest Tuneesiasse põgenenud, aga liitlasi leidus – vabamüürlaste riigipööret planeeriv salaühing P2, mis 1981. aastal riigilt oli küll tugeva hoobi saanud, aga seadusvastaselt elus ning oma kombitsate ajamiseks uute nägude otsingul; samuti kui magistraatide Giovanni Falcone ja Paolo Borsellino poolt kõikuma pandud jalgealusega mafia. Võimu juurde pääsenult vorpis Berlusconi seadusi enda tarbeks (siin nimetatakse neid ad personam seadusteks) nii oma pikemal valitsusajal 2001-2006 kui praegusel, mis ühe aastaga on jõudnud hirmuäratava arvuni.

Tähtsaim nendest lodo Alfano, mis garanteerib puutumatuse seaduse ees neljale kõrgemale ametikohale, aga mainimata ei saa jätta ka seadust telefonikõnede pealtkuulamise kohta, mis takistab oluliselt magistraatide tööd. Aga see ongi ilmselt eesmärgiks, vaadates pealt haledat, aga julma näitemängu, mis toimus poliitikute tegevust ning nende sidemeid organiseeritud kuritegevusega uurivate magistraatide Clementina Forleo ning Luigi De Magistrise vastu. See on valdkond, milles PDL ja suurim opositsioonopartei PD on alati ühisel keelel ning ühiste jõududega skandaale summutamas. Proua Forleo hakkas päevavalgele tooma kahtlasi suhteid pankadega ning De Magistris ajas jälgi, kuhu kaovad sajad miljonid eurod Euroopa abirahadest. Praeguseks on mõlemad oma kohalt eemaldatud, samuti nagu nende ustavad kaastöötajad. Tore on elada demokraatilises õigusriigis! 17. veebruaril 2009 ilmus meedia kõrvalveergudesse uudis, et inglasest advokaat David Mills on mõistetud süüdi korrutpsioonis, kuna võttis vastu Silvio Berlusconilt 600 000 dollarit, et tunnistada valet kahes 90ndatel peetud kohtuprotsessis peaministri vastu. Neil, kel on veel võimet loogika juurde jääda, polnud kuigi raske järeldada, et kui on süüdi Mills, kes raha vastu võttis, siis on süüdi ka Berlusconi, kes raha andis. Aga see ei ole niisama lihtne… Kui kogu meedia paneb selle uudise tähtusjärjekorralt noh nii umbes kümnendale kohale sealjuures kordagi mainimata seost peaministriga, siis hakatakse tasapisi kahtlema faktides ja aktsepteerima üldist manipuleeritud arvamust. Keegi ei tõstnud häält, et oodake…, äkki on me peaministril seaduslikkusega probleeme!Saksamaal astuvad ministrid tagasi trahvi pärast…

Ja mis viga manipuleerida, kui seitsmest kanalist kolm on Berlusconi eraomandus ja teine kolm on valitsuse mõju all, mille peaministriks ta on. Kusjuures üks kanal, Rete 4, hõivab illegaalselt lainepikkusi, mille eest Euroopa Itaaliale juba trahvi on määranud. Peaministri ustavaim propagandakanal maksab ühiskonnale 300 000 eurot päevas… Lisame nimekirja arvukad ajalehed ning ajakirjad ja saabki täiuslik pilt masinast, mis matrixlikke illusioone elus hoiab. Kellel see ikka aega ja energiat on, et kriisi ajal “ussi ajada” ning Internetis tuhnida uudiste otsingul, sest Internetist, jah, leiab veel rohkesti vaba informatsiooni. Kuid juba ongi valmis uus seadus parlamendi liikme D’Alia poolt, mis annab võimaluse sulgeda blogisid ja panna teatud kontrolli alla You Tube. Üks vähestest isesisvatest ajakirjanikest Marco Travaglio tavatseb meelde tuletada Victor Hugo lauset, et on inimesi, kes maksaksid selle eest, et end müüa ning lisab,e t mõned peidavad fakte, et pärast oleks lihtsam lippu vahetada, aga paljud peidavad fakte ka iseenda eest, et mitte oma arvamust muuta. On teisigi ajakirjanikke “koorist väljas” nagu Milena Gabanelli, Carlo Vulpio või Gianni Barbacetto, kes jäävad aga hüüdja hääleks kõrbeks. On siis imestada, et Saksa Ajakirjanike Liit austas üht itaalia ajakirjanikku, Marco Travagliot, oma igaastase preemiaga pressivabaduse eest, mis tavaliselt läheb režiimide all töötavatele ajakirjanikele nagu Miroslav Filipovic ja Olga Kitowa.

Demokraatiates eksisteerib tavaliselt võimu piirmiseks opositsioonipartei. Millega tegeleb siis Itaalia suurim opositsioonipartei? Partito Democratico, olles kaotanud suure osa oma jõust siseprobleemidele ja korrupteerunud elementide mahasalgamisele, on nõrgalt ning oskamatult vastustanud selle matrixi sissejuurutamist. Tihti on nende sammud, vastupidi, seda pigem tugevdanud. Ja paljudel tekib küsimus, kas kogemata või teadlikult… sest matrix on kulub marjaks ära igasugusele võimule. Siiski on viimase aasta jooksul otsustavamalt häält tõstnud Italia dei Valori, väikepartei, mis eelmistel valimistel sai 4,4% häältest. Selle eesotsas on Antonio Di Pietro, ex-magistraat ja Mani Pulite üks algatajatest. Tihtipeale naeruvääristatud oma vähese diplomaatia ning talumeheliku tausta pärast, on tal õnnestunud kõigele vaatamata poolehoidjaid kahekordistada. Kas piisab vähestest ajakirjanikest, kultuuritegelastest ning mõnest väikeparteist, et hajutada ükskõiksust ja mediaatilist lummust kriisi käes vaevlaval Itaalial? Igal juhul on teretulnud abi teravapilgulistelt välismaalastelt, kes Morpheuse kombel peakangelase kodanikuteadvusele koputavad.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Eric Arendsi artiklit võib itaalia keeles lugeda siit.

Eluana Englaro, 17 aastat koomas olnud noor naine, kelle tahet väärikale surmale on isa Beppe püüdnud seadust järgides teostada, ei tohi oma kannatusterikast maist teekonda lõpetada.

Nii otsustas Itaalia sotsiaalabiminister Maurizio Sacconi, andes välja regioonidele suunatud akti, mis  defineerib illegaalseks kunstliku toitmise ja niisutamise katkestamine igas riigi- või erahaiglas. Haiglat “Città di Udine”, mis oli nõus Eluana tilguteid välja võtma, ähvardasid administratiivsed sanktsioonid ja rahastamispiirangud. Seepärast teatatigi Englarode perele, et struktuur on sunnitud oma abiandmisest taganema. Praegusel kriisiperioodil haigla juhatus ei pidanud õigeks riskeerimist, ohustades 300 töökohta.

Asjade selline käik tekitas avalikkuses nördimust ja ärritust, kuna Kassatsioonikohtu lõplik otsus luges õigustatuks Eluana isa Beppe palve naise soovi täideviimiseks ehk tema eksistentsi lõpetamiseks. Engalrode advokaadi sõnul ei ole Sacconi suunisel juriidilist alust, sest seadusi ei tee poliitikud.

Fakt, et Vabriigi minister ei respekteeri kolmanda ja viimase astme kohtuotsust on äratanud suurt vaidlust ning Itaalia avalik arvamus arutleb, kas on tegemist kohtute tegevusvälja sekkumisega ning seaduslikust võimust üle astumisega. Radikaalise Partei algatusel võeti Rooma Prokurtuuris ette kohtuasi minister Sacconi vastu, süüdistades viimast privaatses vägivallas, kuna ta takistas Kassatsioonikohtu otsuse täitmist.

“Ma ei lase ennast hirmutada,” vastab Sacconi “ja leian olevat absurdse, et mu kohusetundlik akt on kohtutasandile viidud.”

Teoreetiliselt oleks võimalik, juhul kui ühtegi haiglat ei leita, kasutada ka avalikku jõudu, et kohtuotsust ellu viia, aga loomulikult ei taha selleni keegi minna, kõige vähem Eluana vastupidav isa. “Oleme seal, kust alustasime, aga varem või hiljem jõuame lõpp-punkti. Lähen edasi, et täita oma lubadus mu tütrele, keda ma ei saa reeta,” ütles ta vastuseks taas üles võetud poleemikatele. Ta välistab abi saamiseks välismaale minemise, kuna näeb seda suure löögina Itaalia avalikkuse ja tsiviilühiskonna vastu.” Itaalias on see alanud ja Itaalias läheb see lõpuni. Aitab inimlike, juriidiliste ja poliitiliste deliiriumitega tegelemisest”.

19.jaanuaril avaldas oma valmidust haigla leidmiseks Piemonte regiooni president proua Mercedes Bresso ning Torinos asuva Sant’Anna haigla arst Silvio Viale, aga Englarode advokaadi sõnul on tegemist rohkem üksikisikute toetamise, kui institutsioonide seisukohavõtuga. Ilmselt see nii ongi, kuna tervishoiu alamsekretärilt Eugenia Roccellalt laekus juba teade, et “Piemontel saab olema tõsiseid raskusi kui nad otsustavad ellu viia Apellatsioonikohtu dekreediga määratud protseduure ellu viia.”

Piemontele lisandus mõni päev hiljem ka Udine haigla “La Quiete” abipakkumine.

Oma arvamuse avaldab Torino kardinal Severino Poletto, kes kutsub üles meedikuid nö. südametunnistuse pärast keeldumisele: “Jumala seadus ei ole kunagi inimese vastu. Jumala seadus on inimese poolt. Minna jumala seaduse vastu taähendab minna inimese vastu. Seega, kui need kaks seadust on omavahel kontrastis, siis on see sellepärast, et inimese seadus ei ole hea ning see ilmneb tema viljadest.” Selle seisukoha järgi on jumala seadus kohtuotsusest ülem.

President Bresso:” Me ei ela ayatollahde riigis, kus religioosne õigus käsutab tsiviilõiguste üle.”

26. jaanuaril otsustab TAR (regionaalne administratiivne tribunal), et  Lombardia regioon ei saa keelduda kohtuotsuse täideviimisest ning on kohustatud leidma ka sobiliku struktuuri .

Taaskord tetab minister Sacconi et ta on “kibestunud, aga ei anna järele” oodates edasikaebust Riiginõukogusse.

Ususn, et nii mõnelgi lugejatest on kogu selle poleemika ja dokumentide hunniku peale järg käest ära läinud…Aga asja olemus on aga selles, et Leccos on endiselt see noor naine, kes vaatamata oma selgelt avaldatud vabale tahtele ikka veel ootama peab.

Roberto Saviano, kuulus “Gomorra ” autor, avaldas artikli pealkirjaga “Eluana Englaro, ühe isa revolutsioon”.  Jah, sest Beppino Englaro võitluses oma tütre soovi elluviimise ja seaduse poolt tagatud õiguste  eest on revolutsiooni seeme , mis võib ja peab kasvama. Kui paljud oleksid tema olukorras halastavale meditsiiniõele maksnud, et asja suure kella külge panemata ära lahendada või lihtsalt Hollandisse läinud.

“Ma küsin endalt, millise vaimuga aktsepteerib ta kogu seda kära. Kibeda teadmisega, et Itaaliast minnakse ära mitte ainult tööotsingul, vaid ka sündimiseks (kunstliku viljastamise seaduse pärast)  ja suremiseks. Englaro võitlus toob uuesti päevakorda vanad ja tolmused filosoofilised põhimõtted, mida ülikoolis õpitud sai.

Kantlikust printsiibist “Tegutse vaid selliste maksiimide alusel, mis võiksid sinu tahte kohaselt olla universaalsed seadused” on saanud liha ja higi. Ja võib-olla on ainult sellistes tingimustes võimalik mõista Sokratest,et  miks ta mürki jõi ja ei põgenenud.

Beppino Englaro võitleb õigusriigi eest. Ta on näitamas, et Itaaliasse saab ja peab jääma kasutades demokraatia instrumente.

See on kord, mil südametunnistus ja õiglus ei emigreeru./…/Ükski Itaalia kodanik ei saa mitte pidada Beppino Englarot meheks, kes on sellele maale tagasi andmas väärikust, mille me tihti ise käest ära oleme lasknud võtta.

Ta võimaldas meil taasavastada ühe demokraatia printsiibi unustatud imedest – empaatia. Kui ühe inimese valu on kõikide oma. Ja niimoodi saab ühe inimese õigusest kõikide inimeste õigus. “

autor: Kristel Kaaber, Rooma

Artikkel ilmus ka Päevalehes: 
Eluana saatus lõhestab Itaalia riiki ja rahvast

19. jaanuar. Kell on umbes üheksa õhtul. Meedia teatab, et Magistratuuri Ülemnõukogu peatas Salerno prokuröri Luigi Apicella ametikohustuste täitmise, pidades ebaõigeks tema toimimist “caso De Magistrise” puhul – mis viis ühe teise, Catanzaro prokuratuuri eeluurimise alla võtmiseni.

Niisugune demokraatia põhialuseid raputav otsus oli õhus juba sellest ajast, kui justiitsminister Angelino Alfano avaldas avalikult oma ootust, et taoline asi sünniks. Aga kõik me uskusime, et ehk läheb teisiti, kuna juriidiliselt ainus pädev organ Tribunale di riesame, apellatsioonikohus, mis tegeleb isikuvabaduse piiramise juhtumitega, pidas korrektseks prokurör Apicella tegevust. Lootus jäi aga tühjaks. Iseseisev õigussüsteem oli ennast minstri, ühe poliitiku, meele järele kallutanud.

Internet – foorumid, blogid ja facebook hakkasid kihisema juba mõni tund hiljem. Kahe päevaga oli virtuaalselkeskkonnas organiseeritud meeleavaldus 28.jaanuariks. Oma osavõtust andsid teada ka ajakirjanikud Carlo Vulpio ja Marco Travaglio, Italia dei Valori liider Antonio Di Pietro, ainus järelejäänud, aga selle eest visa opositsiooniliider, ning Beppe Grillo, satiirik ja blogija. Siin on tõlge tema postitusest, mis tekitab sügavaid emotsioone, sest tuletab meelde itaalia demokraatia musti lehekülgi ning vaatab suure kodanikujulgusega näkku selle tumedale olevikule kasutades geniaalse Pierpaolo Pasolini poolt kuulsaks saanud maagilist sõnapaari: “ma tean”.

Ma tean.

Ma tean, et organiseeritud kuritegevus ning vabamüürlus käsutavad Calabrias ja ka Roomas.

Ma tean, et Luigi De Magistris eemaldati oma ametist Catanzaros ning et võõrandati tema uurimistöö takistamaks uue Tangentopoli sündi.

Ma tean, et 9 miljardit eurot Euroopa fondidest, mille üle pole kodanikel mingit kontrolli, rahastavad igal aastal maffiaid, parteisid ning on vahetushääle allikaks Lõuna-Itaalias

Ma tean, et selle Vabariigi isad, teise Vabariigi isad, on Paolo Borsellino mõrva moraalsed käsuandjad.

Ma tean, et Parlamendis istuvad mafioosod, mafioosode sõbrad, mafioosode teenrid, mafioosode kaitsjad ning seda teavad paljud Itaalia prokuratuurid, paljud ajakirjanikud ja ka paljud itaallased, aga neid ei ole veel piisavalt.

Ma tean, et Salerno Prokuratuurile pevad jääma vabad käed eeluurimiseks Catanzaro Prokratuuri üle.

Ma tean, et tribunale di riesame pidas õigeks Salerno Prokartuuri ja tema prokuröri Apicella käitumist.

Ma tean, et eksisteeri mingit prokuratuuride vahelist sõda, vaid et on üks eeluurimise all olev prokuratuur, see Catanzaro oma ja üks seadust jälgides ja selle piirides püsides uurimist teostav prokuratuur, see Salerno oma.

Ma tean kõike seda, aga mul ei ole tõendeid. Ainult mägi, suur kolossaalne mägi vihjeid.

Ma tean, et Alfano ülesandeks on kaitsta Berlusconit Õiguse eest ja mitte Õigust Berlusconi eest.

Ma tean, et neli kõrgemat riigi ametikohta on seadusest kõrgemal, nagu polnud seda isegi mitte keskaja printsid, et seadusest kõrvale hiilida, et mitte kohtu alla minna, et mitte vanglasse sattuda.

Ma tean, et riigi kõrgete ametnike nimed, kes on seadusest kõrgemal ja seega seaduse alt väljas, on tähestiku järjekorras: Berlusconi, Fini, Napolitano, Schifani.

Ma tean, et üks “Corriere della Sera” ajakirjanik, Carlo Vulpio, eemaldati töökohalt direktor Paolo Mieli poolt, kuna ta tõi ära tuntud nimed, kes olid seotud Catanzaro uurimistega Salerno Prokuratuuri poolt, ja nende hulgas oli Nicola Mancino, Magistratuuri Ülemnõukogu (CSM) asepresident.

Ma tean, et Paolo Borsellino kohtus Roomas Mancinoga natuke enne oma surma ja et ta tuli sealt ära endast väljas.

Ma tean, et Apicella ei pea kohalt eemaldatud saama Alfano, Berlusconi advokaadi Ghedini majordoomuse poolt. Ghedini, kes kaitseb Berlusconit riigilt Vabariigi parlamentäärina raha saades.

Ma tean, ja seda teavad paljud, et teine Vabariik sündis selleks, et päästa vanglast ja võib-olla ka surmast, paljud organiseeritud kuritegevusega seotud poliitikud.

Ma tean, et teine Vabariik sündis 93 aasta pommiplahvatustest ja okulteeritud kokkulepetest.

Mina tean, et Luigi De Magistrist peab kaitsma, et Clementina Forleod peab kaitsma, et Luigi Apicellat peab kaitsma.

Ma tean, et Napolitano teab, oma Magistratuuri Ülemnõukogu (CSM) presidendi rollis, aga eelistab iga kord oma nägu teisele poole keerata. Parteide ja süsteemi alleshoidmise poole.

Ma tean, et Parlamendis on 18 lõplikult süüdimõistetut ja veel sadakond eeluurimise all olijat ja esimeses või teises astmes süüdimõistetut.

Ma tean, et viimased valimised olid illegaalsed ja parlamendiliikmed otsustati parteijuhtide poolt laua taga ja et nad ei vastuta mitte valijate, vaid parteide ning nende kontrollijate huvide ees.

Ma tean, et Luigi Apicellat ei tohi üksi jätta ja ükski poliitik ei tohi teda teda takistada.

Ma tean, et Luigi De Magistris peab jätkama oma uurimusi “Why Not”, “Poseidone” ja “Toghe Lucane”.

Ma tean, et Clementina Forleo peab ennistatama uurimise juurde Unipoli üle ning peab olema vaba üle kuulama igaühte, ka Massimo D’Alemat.

Ma tean, et kui magistratuur läheb poliitikute võimu alla, siis kaotab ta oma iseseisvuse, selle, mis talle veel jäänud on ja et Itaalial ei saa mingit tulevikku olema. Võib-olla ei saa olema ka Itaaliat.

Ma tean, et kõige selle pärast olen ma 28. jaanuaril 2009 Roomas, piazza Farnesel koos Maffiaohvrite Perede Ühinguga.

Ma tean, et kõige selle pärast peab iga kodanik omakohalolekuga tunnistust andma.

Tõlkinud ja sissejuhatuse kirjutanud Kristel Kaaber

Kui ma üldse veel televiisori sisse lülitan, siis on sellel kaks põhjust. Vahetevahel heidan pilgu peale uudistesaadetele, et näha, kui kaugele on omadega jõudnud see omapärane näilisest demokraatiast ja faktilisest autoritaarsusest koosnev riigikorraldus, mis Itaalias järjest enam tuult tiibadesse saab, demokratuur, nagu üteldakse.

Demokraatia vajab elusolemiseks teatud pidepunkte, mis teevad võimalikuks rahva kontrolli oma esindajate üle. Üks nendest on vaba, ilma kaelarihma ja suukorvita informatsioon, mis formeerib avalikku arvamust pannes aluse demokraatia praktiseeritavusele ning teine on iseseisev mõjutustevaba kohtusüsteem, mis garanteerib, et see, kes reegleid ei järgi, saab karistatud. Reeglite aluseks on põhiseadus ja mitte poliitikute arvamused.

Demokratuur aga on selline võimu vorm, mis hoiab meediat ohjades, ning “orienteerib” avalikku arvamust endale vajalikus suunas vaikides maha egamugavaid fakte. Kontrolli all olev meedia on demokratuuri esimene käsilane ja lõukoer. Poliitikute kohtuasju lahatakse poliitikute endi poolt määratud mõõdupuuga, loopides poriga veel kangekaelselt seadust järgivaid magistraate. Ülistatakse avalikult nendesamade magistraatide poolt süüdi mõistetud poliitilise elu tegelasi (Craxi, Andreotti). Rahval on aga võimalus avaldada “oma tahet” saates valitsusse kord ühe, kord teise oligarhide grupi. Ühiskonna demokraatlikku kesta ei puudutata, aga selle sisu on “nuppude toas” olijatel voolida lastud.

Itaalia olukord ongi selline – seadusi võetakse vastu dekreetidega: seega ilma läbiarutuseta parlamendis, justiitsminister määrab oma isikliku arvamuse järgi, mis on õige ja mis on vale, Konstitutsiooniga käitutakse nagu majatarbepaberiga, mõistetakse üksmeelselt hukka või tsensuuritakse need vähesed ajakirjanikud, kes fakte analüüsivad.

Teine põhjus telepult kätte võtta on iganeljapäevane “Annozero”. Saade, milles on näha veel sündmuste üle juurdlemise tahet ja tõeotsingut, mis tuleb välja väideldes. Lisaks sellele on avasõnad usaldatud teravakeelsele Marco Travagliole, kes paneb alati rõhu sellele, millest demokratuur kõrvale hiilib.

“Annozerot” juhib Michele Santoro, pikaajalise kogemusega ajakirjanik, kelle puhul imetlen oskust samastada end oma  sätungis minusuguse reakodanikuga. Tavaliselt on Santoro stuudios 5-6 erineva seisukohaga inimest, noori, kellel teema kohta oma kogemusi jagada ning lisaks otselülitus mõnesse muusse Itaalia paika, kus reporter saateteemaga otse “rahva sekka” läheb. Härra Santoro teab aga hästi, milline on vabaduse hind: tal on seljataga eelmise Berlusconi režiimi Editto bulgaro, mis keelustas peale tema veel ühe ajakirjaniku Enzo Biagi ning satiiriku Daniele Luttazzi programmid.

“Annozero” on nüüdki juba pikka aega poliitikute sihi all olnud. Keegi ei lähe sellesse saatesse osalema kerge südamega, sest tihtipeale on ebamugavad küsimused või vasturepliigid piinlikkusttekitavaid olukordi loonud – suurepärane võimalus arvamuste loomiseks, aga kahjuks (demokratuurile) kontrollimatu.

15.jaanuari saade oli Gazast, sellest, mis seal toimub, kuidas peaks maailm sellele reageerima ja kas toimuv on ikka Iisraeli eesmärkidele kohane.

Teema plahvatusohtlik, nagu “Annozeros” heaks tavaks. Aga asjaolu, et üks telesaade tekitab sellise keeristormi, näitab, et demokratuur on üha enam kanda kinnitamas. elefonikõned Camera presidendi Fini ja RAI presidendi Petruccioli vahel, Iisraeli suursaadiku Gideon Meieri nõudmine võtta tarvitusele meetmeid Santoro vastu, kuna “tegemist oli häbiväärse näitemänguga, mis, loodame, ei pea enam korduma” ning poliitikute poolne solvangute paduvihm saatejuhile.

Mauruzio Gasparri (PDL senaatorite esimees):”Santoro tegi saate, mis oli ühekülgne rünnak Iisreali vastu.”
Ignazio La Russa (PDL): „Kui Lucia Annunziata ära läheb, siis ilmselt oli erapooletusega probleeme.”
Berlusconi:“Ma saadet ei näinud, aga arvan, et Annunziata tegi hästi järgides minu eeskuju stuudiost lahkudes.” (mõni aeg tagasi oli Berlusconi see, kes Annunziata intervjuu ajal minema kõndis)
Ritanna Armeni (üks Rifondazione loojaid): „Annunziata tegi absoluutselt õigesti, kui ta lahkus”
Piero Sansonetti (Liberazione ekstoimetaja): „Santoro sõnad olid väga valesti valitud” (sbagliatissime)
Roberto Scarfuri („Giornale”): „Santoro on Hamasi häälekandja”
Fiamma Nirenstein (PDL): “Tõe vastu üles ehitatud saade” 

Siinkohal ei saa mainimata jätta, et Iisraeli häält oli stuudiosse kutsutud esindama Tobia Zevi, Lucia Annunziata, Manuela Dviri, Marco Travaglio ja noor tütarlaps Nora.

Tõsi, neid, kel närvid üles ütlesid, oli õige palju. Ei ole lihtne vaadata reportaaži Gaza haiglast või kuulata palestiinlaste tunnistusi. Küsimused, mille esitas oma külalistele Santoro, olid lihtsad – kas rünnak on proportsionaalne Iisraeli julgeoleku tagamisega? Kui ohvreid on ühelt poolt üle tuhande, kellest kolmandik on lapsed, ja teiselt poolt üks sõjaväelane, kas räägime siis enesekaitsest või millestki muust? Kas kasutatakse mittelubatud relvi või mitte? Ütelge mulle!

Vaidluste käigus võttis sõna Lucia Annunziata, RAI ekspresident ja vaskapoolne ajakirjanik, kes ütles, et ta ei saa lubada, et saates on 99,9% sümpaatiat suunatud palestiinlastele ja et näidatakse südantlõhestavaid reportaaže haiglast. Et peame asju võtma kainelt, jättes kõrvale südame ja et ta ei ole absoluutselt nõus sellise lähenemisega probleemile.

Ütlen ausalt, minu esimene mõte selle jutu peale oli, et iga ajakirjanik otsustab oma saates ise, kuidas teemale läheneda. Santoro valib alati, kui võimalik kohapealsed faktid ja nii neid ta ka näitab. Asjaolu, et selle sõja puhul on alasti faktid südantlõhestavad, ei ole muidugi soodus ega toestav mõningaile interpretatsiooneile. Egas ilmaasjata lipsanud Annunziata suust “me peame itaallaste arvamust orienteerima” (?!?).

Asi lõppes Annunziata teatraalse lahkumisega stuudiost protesti märgiks.

Gianfranco Fini sõnad “Annozero” kohta olid: “È stato superato il livello di decenza” (“Ületati sündsuse piir”).

Meil on vist väga erinevad arvamused sellest, mis on ebasünnis. Usun, et enamus itaalia poliitikuid peaks selle sõna pärast iseenda häbiväärset vaatemängu oma sõnavarast eemaldama, sest neil puudub igasugune sündsuse kontseptsioon. Ebasündsad on siin riigis hoopis muud asjad, kui “Annozero”. Ebasünnis on ka tsiviilelanike tapmine ning haiglate, kiirabide ja koolide pommitamine.

Aga sellegipoolest ütlevad Santoro kaitseks sõnu vähesed, sest demokratuur on kasulik nii spektri vasakule kui paremale poolele, need üksikud erandid poliitikutest on ehk Di Pietro fraktsioonikaaslased, ka koomik Sabina Guzzanti postitas oma ajaveebi Uri Averny artikli Gaza veresaunast, pealkirjastatuna “Luciale….”

Saate veebileheküljel ilmus ka Michele Santoro vastus Camera presidendile Finile: VAF (Valutazioni a Freddo / tagantjärgi hinnangud): “Normaalses riigis peetaks sündsuse piiri ületamiseks seda, et Camera president astub üle oma istitutsioonilistest kohustustest ja küsib tsensuuri ühe ajakirjaniku kohta, kes oma kohust täites informeerib.”

Saate lõpus, kui Tobia Zevi (Itaalia Noorte Juutide Liidu eksesimees) võttis uuesti üles Annunziata poolt alustatud mõttekäigu, katkes ka Santoro kannatus:“Me peame harjuma rääkima asjadest, mis toimuvad sellistena nagu nad toimuvad. Me ei saa anda pilti nagu räägiksime sõjast, kus kannatuste koorem on võrdselt mõlema poole kanda. Me ei unusta kunagi, et on surnud ka Iisraeli lapsed, aga me peame leidma selle julguse, et rääkida sündmustest hetkel, kui need on toimumas. Ma ei saa iga kord läbi lahata 27 000 aastat ajalugu. Me oleme siin selleks, et mõista, kas Iisraeli eesmärgid on seda väärt, et toetada sellist ebainimlikku vägivalda. Lapsed surevad! Mitte, et mina panen neid siin surema, selle saatega! Miks Euroopa Sotsialistlik Partei ei tee midagi, ei liiguta sõrmegi, ei tee midagi rahu heaks. Me peame liikuma reaalsel territooriumil muidu jääb kõik ainult lobisemiseks. Milline ratsionaalsus?!? Mida on teinud Itaalia, Euroopa poliitikud reaalselt?!? On kedagi, kes läheb ja lööb rusikaga lauale, kui su vend on suremas ?!? Keegi ei tee midagi! Kas osakme näha, et poliitka on impotente?! Ärge tulge mulle jutlustama poliitkast! Poliitikud lahendagu! Ma hääletan neid, ma põlvitan, ma tänan neid, ma lähen Lourdesi, aga tehke midagi! See on tõde – keegi ei tee midagi!!! Non fate un tubo!!”

Usun, et neid, kes temaga sel hetkel samu mõtteid jagasid, oli palju…

Asi aga, millest mul veidi kahju, on see, et kogu selles segaduses läks märkamatult mööda Marco Travaglio esimene sõnavõtt – Annozero juhatab sisse alati Travaglio kommentaar – kes tuletas meelede me omi tõsiseid hädasid, eelkõige “il caso De Magistris” ja sellega seonduv desinformatsioon.

Mul on raske leida sõnu oma tunnetele praegusel hetkel. Sellepärast panengi siia video Michele Santoro purskest, mis tekitas minus vabanemistude ja tõi suhu roomakeelse “Quanno ce vo’, ce vo’!!”

Kristel Kaaber, Rooma

Di canzone in canzone
Laulust lauluni

di casello in stazione
maanteelt rongijaamani

abbiam fatto giornata
me lõime oma päeva

che era tutta da fare
mis oli kõik meie teha

la luna ci ha presi
kuu haaras meid embusse

e ci ha messi a dormire
ning pani meid magama

o a cerchiare la bocca
või torutama suud

per stupirci o fumare
hämmeldumaks või suitsetamaks

come se gli angeli fossero lì
nagu oleksid seal inglid

a dire che si
ütlemaks jah

è tutto possibile
kõik on võimalik

Buonanotte all’Italia deve un po’ riposare
Head ööd Itaaliale, ta peab veidike puhkama

tanto a fare la guardia c’è un bel pezzo di mare
igal juhul jääb valvama hüva hulk merd

c’è il muschio ingiallito dentro questo presepio
on kuivunud sammal selles jõulusõimes

che non viene cambiato, che non viene smontato
mida eal ei vahetata, eal ei võeta ära

e zanzare vampiri che la succhiano lì
ja vampiiridest sääsed, kes teda imevad

se lo pompano in pancia un bel sangue così
temast pumpavad oma kõhtu head verd nii

Buonanotte all’Italia che si fa o si muore
Head ööd Itaaliale, mis tuleb teha või surra

o si passa la notte a volerla comprare
või veeta öö soovides teda osta

come se gli angeli fossero lì
nagu oleksid seal inglid

a dire che si
ütlemaks jah

è tutto possibile
kõik on võimalik

come se i diavoli stessero un po’
nagu püsiksid kuradid

a dire di no, che son tutte favole
ütlemaks ei, need kõik on vaid muinaslood

Buonanotte all’Italia che ci ha il suo bel da fare
Head ööd Itaaliale, kel on palju tegemist

tutti i libri di storia non la fanno dormire
kõik ajalooraamatud, mis ei lase tal magada

sdraiata sul mondo con un cielo privato
maailma peal pikutades oma privaattaevaga

fra San Pietri e Madonne
Pühade Peetrusete ja Madonnade vahel

fra progresso e peccato
progressi ja patu vahel

fra un domani che arriva ma che sembra in apnea
tuleva homse vahel, mis  näib aga hinge kinni hoidvat

ed i segni di ieri che non vanno più via
ja eilste armide, mis iial enam ei kao

di carezza in carezza
hellitustega hellituses

di certezza in stupore
kindlusega imetluses

tutta questa bellezza senza navigatore
kogu see ilu ilma kompassita

come se gli angeli fossero lì
nagu oleksid seal inglid

a dire che si
ütlemaks jah

è tutto possibile
kõik on võimalik

come se i diavoli stessero un po’
nagu oleksid seal kuradid

a dire di no, che son tutte favole
ütlemaks ei, need kõik on vaid muinaslood

Buonanotte all’Italia con gli sfregi nel cuore
Head ööd Itaaliale haavadega südames

e le flebo attaccate da chi ha tutto il potere
kuhu kinnitatud tilgutid, mis toidavad vaid neid, kel  võim

e la guarda distratto come fosse una moglie
ja vaatab teda hajameelselt nagu abikaasat

come un gioco in soffitta che gli ha tolto le voglie
nagu pööningule jäetud mängu, mis on kaotanud põnevuse

e una stella fa luce senza troppi perché
ja üks täht, mis valgustab ilma liigsete küsimusteta

ti costringe a vedere tutto quello che c’è
sunnib sind nägema kõike, mis on

Buonanotte all’Italia che si fa o si muore
Head ööd Itaaliale, mis tuleb teha või surra

o si passa la notte a volersela fare…
või veeta öö soovides teda luua…

(“Buona notte all’Italia”, Ligabue)

Enimloetud postitused

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta

Advertisements