You are currently browsing Üliõpilane’s articles.

motta_sibulOn kevad. On üliõpilasprogramm Erasmus Itaalias.  On Erasmus Student Network, mis hoolitseb osalejate vaba aja okupeerimise eest. On projekt „Küla“ eesmärgiga muuta Sitsiilia väikeküla turistiatraktsiooniks. On meetod „viskame Euroopa sisse“ ja vaatame, mis välisüliõpilased kui turistid endasse mõne päeva jooksul absorbeerivad ja laiemale publikule oma foto-artikkel-reportaažidega produtseerivad. Meie ülesanne on aktiivne turism: elada 2 päeva külas seda intensiivselt kogedes. Teiste sõnadega, puhas nauding.

Esimene päev

Saabumine. Tänavad. Tänavate kohal rõdud. Rõdudel lõkendab lilleline rohelus. Meenub Toskaana. Motta D´Affermo- küla Sitsiilia Toskaanas. Ainult, et siin on parem: siin on meri helesinisem, siin on vaated avaramad ja päike magusam. Eiran looduse kolletavat kuivamist ja eestlase jaoks ilgelt soolast merevett, mis põhjamaataimedele tähendab pigem surma kui elustavat turgutust.

Hetk, mida õnnistab jalustrabav kõikumatu rahu, peatab aja.

Lõuna. Sööme ühe korraga kogu kolme päeva toidunormi. Üks käik järgneb teisele, pidurit ei tunta, sest siin süüakse hästi ja ainult parimat.
Vastuvõttev komitee peab külaliste all lookas olevate söögilaudade ees mitmekordse mitmekordselt motiveeriva kõne. Meid tervitama tulnud isikuid on nii palju, et miski soe tunne tungib põue ja istumine muutub nende seisval valvelolekul ebamugavaks: „Laske meil teenindada teid, head inimesed, kes te meid nii hästi kostitate!“

Õhtu. Istun oma õdusa kindluse aknalaual. Öökapil lebab püha Vangelo palveraamat. Veetopsid on mähitud salvrätti. Kiikan haljendavat merd, mis õhtus ühendunud alt hallikarva, ülalt sinikollast kilda taevaga. Mägede vahel siravad tuletäpid. Pisikesed naaberkülad.

Siin näen Itaaliat. Siin kogen Itaaliat. Siin elan Itaaliat.

See on sattumine võlumaale, kus iidne ehituskunst ja keraamika haaravad mind oma lummavasse rüppe.

motta_eeselSee on 82-aastane kõbus Giuseppe, kelle kõnnakust tunneb ära elupõlise ratsaniku. See on 6-aastane nimetu eesel, kes asendab igasuguse mootori. See on elamine puhtas õhus loodusega käsikäes. See on ühtehingamine maaga. See on tallis heljuv lehk, mis meenutab mu oma lapsepõlve karjalaudas. Ja see kõik on päriselt tõeline.

Võlumaa ei ole lukku pandud. Piisab piilumisest nurga taha. Piisab naeratusest ja terest.

Kummastavalt säilib loomuliku elu kulg ja puudub võõrastus võõra kohalolekust. Ometi on iga võõras ainukordne sündmus. Tulijale soovitakse parimat, minejale antakse kaasa kõige targemad õpetussõnad koos soojade käepigistustega. Koduuks jääb kohale jõudnule alati avatuks.

Vanahärra „Buona fortuna!“ saatel jätkan teed ja peatun juba mõne sammu järel noorhärra avasülise tervituse peale. Sündmus loob ennast üha võimsamalt. Lävepakul istub lehte sirviv vanem vend. Eemalt läheneb vanaema 4-aastase ingliga, kes ukse vahelt piiluvale naabrinaisele oma kirevroosa lille kingib. Motorolleril saabub tööst kurnatud pereisa, kes vajub vastasukse lävele hinge tõmbama. Hele hääl kuulutab 2-aastase ingli ärkamist. Rüselevate kallistustega vallutatakse isa kael. Läbi väsinud näo kumab imetlev armastus oma kahe kullatükki vastu. Ema, tütarde ilu läte, tuleb köögirätikuga uksele elevust kaema. Pere on koos. Peaaegu. Veel puudub 33 aastat kirkaga maad raiunud 77-aastane vanaisa, kes ülalt alla lookleval tänaval aegamisi koduteed mõõdab.

Lihtsad inimesed. Suured mured. Kohapealne tööpuudus või tervist tappev töö. Aga töö on alati aus. Töö ei ole häbiasi, vaid asi, mida armastada. Vargust ja valskust siin ei tunta, sest kõik tunnevad kõiki. Suurima avatusega jagatakse oma elulugu ja –olu, sest ausatel inimestel pole vaja varjata. Sellist Mottat ei leia mitte ühestki Veneetsiast, Roomast või Firenzest.

Suured mured, aga veel suuremad rõõmud. Lapsed on selle maa sool. Pered on suured. 3-lapseline pere väärib eestlase jaoks mõistet „suur“. Vanema generatsiooni lastel on normaalselt 6-7 õde-venda. Mamma mia! See on pool Eesti lasteaeda. Liialdan, kuid emotsioonist. Pere suurus peitub selle tugevuses. Ääretu kokkuhoidmine ja teineteisehoidmine. Naise vend on abielus mehe õega. Kaks sugukonda põimuvad veelgi tihedamalt ühte.

Külainimesed ei reisi palju. Töö ja pere tulevad ennekõike. Tähtsaim on kohapeal. Avatus hoiab uksed lahti. Pole vajadust minna maailma ja otsida maailma, mis on juba kodus. Võõras oma lugudega on ühenduslüliks kahe maailma vahel. Seda hinnatakse kõrgelt, see peegeldub nende suuremeelsuses. Tulijas tärkab üüratu tänutunne, mis motiveerib jagama kõike, mis jagatav. Ringahel. Ilus.

Maatunnid mööduvad märkamatult. Elan külaelu ilma seda otsimata. Joon heldelt pakutud mahla, õhtusöögist keeldun- esimese õhtu kohta oleks see ühele linnalisele lihtsalt liiast. Kodu kaen siiski, sest kodud on täis kodukootud kunsti. Isetehtud köök, mis 40-kraadises suvekuumuses jääb jahedaks oaasiks. Noored poisid õpivad juba keskkoolis 5 aastat keraamilist maalimist. Minu kujutlus monopoolsest robustsest maaharimisest asendatakse kõrgelt arenenud kunstimeele ja kuldsete kätega.

motta_puhkusKüla on religioonist läbi imbunud. Kirik annab jõudu, sest toob rahva kokku. Koos saadakse ka kõige kibedamast majanduskriisist üle. Saadakse üle suurest murest oma laste tuleviku ees. Saadakse üle tööpuudusest, sest maal saab vähesega hakkama. Teadmine tugevast õlast enda kõrval vabastab hirmust, toites julgusega. “Kõigepealt tänan ma jumalat ja seejärel oma vägevat naist!“, mees oskab väärtustada ka oma abikaasat. Võib-olla leiab kurikuulus Sitsiilia mehe armukadedus siit oma õigustuse.

Lahkun, kõrvus kõlamas mitmehäälne kinnitus: “Mitte kedagi ei visata välja. Mitte kedagi. Mitte kunagi.“ Nad jäävad mind tagasi ootama. Homsele lõunale, õhtule, vahet pole:“ Kui aega saad, astu läbi!“. Pisikesed inglid saadavad mind onu kätes kindluse ukseni.

Jõudsin 3 tunniga 30 meetri kaugusele. Pole just maratonitulemus, aga linnas ei jõua mõnikord 30 aastagagi nii kaugule või lähedale kõrvalelavale naabrile.

Usk headusesse ja usaldus teistesse. Ühegi toa uksed ei käi kindluses lukku. Küla atmosfäär on sama tugev kui kaljurahnud küla all. Siia on alles jäänud siirus. Südameinimesed. On tahtmine nutta.

Teine päev

Eile oli mul õnne. Täna tahan oma uskmatuses näha küla tõelist palet.

Ümber nurga tuleb tervitama kohaliku ehitustöö pealik. Hetk hiljem tutvustatakse mind arhitekti endaga. Seejärel arhitekti kõrgeealise onuga, kes kassi seltsis ja kepi toel ringi patseerib. Ehitajad muretsevad ja hoiatavad liival libisemise eest. Mind juhatatakse küla kunsti kaema. Küla ise on parim giid ja kaart. Massiivne teos paikneb nii peenelt, et muutub taeva taustal nähtamatuks. Sellel maal ei tunta tõepoolest võõrkehi.

Küla tervikuna on oma detailides suurim kunstiooper. Kivimustrid maas ja seintel. Rohtukasvanud mootorratas. Elumajadega vahelduvad loomatallid. Müüris, läbi lagunenud puituste paljastuvad imelised panoraamid.

motta_lapsSelles külas ei möödu keegi kellestki märkamatult. Isegi autojuht tuleb, peatub, läheb, tuleb, toob kohvi, et minna jälle oma teed. Külalise jaoks jätkub alati tähelepanu.

Pisikesel puupingil istub naine. Naisest kiirgub elurõõm. Ta armastab töötada. Ta armastaks reisida, kui poleks abielus. Tütar reisib tema eest. Ta kutsub mind enda kõrvale istuma, mis sellest, et pink on pisike. Hoiatab, et ma kirikusse lühikeste pükste ja paljaste õlgadega ei tuleks.

Rõdudelt ja uste vahelt piiluvad vanaprouad. Neile meeldib, et istun tänavakivil- olles lähedal maale, olen lähemal neile.

Inimesed hakkavad korduma. Eilsed tutvused korduvad. Hakkan tundma, et olen kodus. „Millal sa külla tuled?“ või „Õhtul näeme!“ Pärast esimest päeva!!!

Jään naisega üheaastast Filippot hoidma, kuni ema vanahärra maja koristab. Aeg-ajalt vilksatab vanahärra isegi, kloppides ukse vahelt jalamatti või tühjendades prügikühvlit. Teenindus on siin koostöö. Laps on elutarga näoga, püüab sipelgaid, küündib kivikesteni, tantsib, kui ümisen. Pooleks tunniks jätkub talle tühipaljast kohvitopsist. Milleks arvutid ja videomängud, kui on ruum külana looduse keskel. Nende lapsepõlv on rikas. Mööduja möödudes hakkab poiss kilkama, käsi plaksutama, lehvitama, jooksma, kuigi jalad veel ei kanna. Selle rahva avatus teistele tundub olevat instinkt või geneetiline õnnistus!

Järgneva tunni jooksul avanevad veel kahe kodu sise- ja välisvaated, saab maitstud kodukohvi teine maitse ja käre kodupruuli Limoncello. 3 auväärses eas õde demonstreerivad saiaahju, pitsikudumistehnikat, peeneimat käsitööd ja kümnete aastate taguseid perealbumeid. Kohtusin nendega esimest korda 5 minutit tagasi tänaval. Milline muuseum või ekskursioon tooks mind nii lähedale reaalsusele?

Nende antiikne lauakell on seisma jäänud. Siin ei eksisteeri aega kui niisugust.

„Rahu ja tööd ja armastust. Muud me ei vaja.“ Õnnelik vanaproua saadab mind parimate soovidega koduteele, pakkudes korduvalt küüti. Ei, see küla väärib jalavaeva. Väärib palju rohkemat, kui suudan pakkuda.

Inimesed on selle maa kuld.

Viimane õhtu, viimane öö. Jätan magamise maha, et hoomata viimaseid hetki võlumaal.

Tulipunased roosid ronimas kiviseintel. Viljadest lookas sidrunipuud. Merre uppuv ohkama panev päike. Kõrgustesse küündiv igavene kirik, koera hauge kajamas selle kellana üle küla. Hiidsuured ööliblikad ründamas tänavalaternat. Öine tirtsuserenaad. Soe õhk. Läbi hommikuudu tõusev päike. Suur suur rahu.

motta_ööKahe päevaga olen õppinud midagi tähtsat iseenda kohta.

See küla ei käi lukku. Lukud on minus endas. Et koguda endasse elamust, tuleb sellele ruumi pakkuda. Tuleb anda. Tuleb jätta uks iseendas lahti.

Motta D’Affermo.

Peaaegu paradiis.

Autor: Nele Reial, Bologna


Sienasse jõuan 31. augusti hilisõhtul. Raudteejaam. Pime. Mitte ühtegi tuttavat inimest, telefoninumbrit ega aadressi. Kõnniteel naine suure kohvriga. Küsin, kus asub park, sest magamiskott ning tähistaevas sobivad mulle hästi. Naine on brasiillanna ja ei räägi sõnagi inglise keelt. Mina räägin kümme sõna itaalia keelt. Naine on sõbralik ja peale mõningast proovimist teineteisest aru saada, peatab ta ühe mööduva noormehe. Läheb õnneks ja noormees-tõlgi abil saavutame üksmeele. Tol ööl jagame 14 euro eest Siena kõige odavamat motellituba.

Odav motell kubiseb minusugustest kodututest välistudengitest. Seega pole paha variant ööbida mitmekohalises toas, tutvuda kaastulnukatega ning edasi siirduda juba üheskoos ühiselt leitud püsipaika. Ühendatud jõud on ikkagi ühendatud jõud.

Siiski, edukaks soorituseks ei ole ühtainsat parimat viisi, on terake õnne. Turvaliseim, samas ka kõige rohkem kannatlikkust nõudev meetod on alustada turu-uuringuid juba Eestis, internetis, kus ripuvad vastavad leheküljed sadade pakkumistega. Üks kuulutus paistab sobinduvat sinu nõudmistele, kirjutad ja edasi ongi juba fortuuna asi, kas ootad vastust ühe päeva või jäädki ootama.

Mina otsustasin aktiivseks hakata alles kohapeal, Sienas. Selline viimasele minutile olulise asja jätmine toob endaga kaasa mõningaseid pingeid. Pingete vastu aitab karastamine. Minu karastus, mis seisnebki piirideta suhtlemises, oli 4-päevane hääletamine Eestist „saapasse”. Niipea kui ületasin Sloveenia-Itaalia piiri, hakkasin praktiseerima makaronikeelt. Mis sellest, et minu sõnavara põhines raamatul „15-minutit itaalia keelt” (päevas), mida avasin motiveeritult tervelt viiel korral kolme suvekuu jooksul. Heiskasin valge lipu, kui jõudsin leheküljele, mis oli illustreeritud sõnadega „kaitseraud”, „suunatuli” ja „kapott”.

Natuke teistmoodi lugu

Motelliööbimisele järgneval päeval, 1. septembril, algab keelekursus. Piisab, kui istun vabale toolile, tutvustan end naabrile ja juba kuulen emakeelset vastust naabri naabrilt, ühtlasi nimekaimult. Rida tagapool istub teine paar eestlasi. Nemad on juba õnnelikud linnaelanikud. Meie, kaks Nelet, veel ilma hooleks jäetud. Pärast lühikest koolipäeva suundume kontorisse, mille vahendusel kõik soovijad endale kodu leiavad. Meie ei leia, sest oleme Ida- Euroopast ja tahame pärast üüri maksmist midagi ka hamba alla jätta. Kui vastandame 400-eurose eelarve, mis umbkaudu vastab stipendiumi suurusele, 375-le eurole odavaima koha eest 2- või 3-kohalises toas, siis 25 eurot ja kuuajane toiduvaru on Itaalia kontekstis müstika.

Edasi surfame internetipunkti ja täheldame paberile kümmekond telefoninumbriga varustatud kuulutust, sest imekiiresse ja produktiivsesse meilidialoogi meil usku ei jätku. Samal ajal toimetan veebileheküljel „Couchsurfing”, et leida põrandapinda saabuvaks ööks. „Couchsurfing”, mille liikmete juured on ülemaailmsed, ja „Hospitality club”, mis piirdub eurooplastega, on kaks kõige fantastilisemat alternatiivi ükskõik missugusele majutusteenusele. Mõlemad mittetulunduslikud organisatsioonid võimaldavad leida lühiajalist katusealust „Aitäh!” eest, mainimata boonuseid, mis omavad suuremat kaalu, kui katus ise, nagu seda on päris ehtsa kohaliku kodu, kultuuri ja köögi kogemine ning sõpruse loomine kõige abivalmimate inimhingedega. Fenomenaalne.

Mulle vastab „couchsurfer”, kes ühtlasi on ka välisüliõpilasorganisatsiooni asjapulk. Taban hoobilt kaks kärbest: põrand saabuvaks ööks ning abikäsi, mis haldab sooduspakkumisi. Ja juba ta helistab, juba on kokkulepitud kohtumised korteriomanikega, juba käime üheskoos revideerimas. Enamasti ei räägi teisel pool toru keegi ei inglise ega ka muukeelt. Üks itaallasest sõber on algajale keeleõppijale suureks õnnistuseks.

Üüritavate kodude külastamine ei tähenda meie „jah” korral veel omanikku „jah”-i. Head kohad –  need on defitsiitsed soojad saiad, mille ampsamine kuuluks justkui Maslowi püramiidi vundamenti. Võib julgelt arvestada ühe või mitmepäevase ooteajaga, mille jooksul teeb otsuse nii omanik kui meie. Kes teavad, need soovitavad: külasta vähemalt kümmet kohta enne kui langetad kirve. Siena ja meie puhul on juba kolm kodu sõelal tundmus õnne lähedusest.

Kuid tegelik õnn on kaugel. Järgmisel päeval kõlavad kolm hinge torkivat „ei”-d: ühele ei sobi meie välismaapäritolu, teisele liiglühike üüriaeg, kolmas austab järjekorraseadust „kes ees, see mees”. Oleme tagasi alguses. Parandus! Peaaegu alguses, sest kogemused ei vii meid kunagi nullpunkti.

Uus internetitund, uued kontaktid, uued telefonikõned. Püüdes samalajal koolikohust täita, oleme tänase otsinguga hiljapeale jäänud. Selle tulemusena jäävad kõik kohtumised, st see üksainuke, mille oleme suutnud tekitada, järgmisesse päeva. On selge, et sel ööl me veel kodus ei maga. Küll aga veedame aega koos teiste erasmuslastega ja ohoo –  ühel neiul on kodus vaba tuba, lubab majaemandalt küsida; teine on juba teinud pikemat aega uuringut ning varustab meid võimalustega, mis talle ei sobinud; kolmas ning neljas lubavad samuti maad kuulata! Realiseeri kuldreeglit: Suhtle. Pole oluline, kuidas ja mis meetoditel, aga suhtle! ja uksed avanevad!

Öö on soe ning veedame selle õues juhusliku okstekuhila otsas, et omandada võimalikult laia kogemustepagasit. Magame õndsalt; meie nullitud lootus kogub taas tuure! Kolmandal päeval teeme teoks eelmise õhtu töö ja saavutame olukorra, kus pakkumine ületab nõudmise. Meie valime endale kodu! Ja veel sellise, mis aitab kolmandatki vagabundi päästa lageda käest varju.

Iga üürilepingu pealt peab korteriomanik riigile maksma ligi 100-150 eurot, mis tegelikus elus tähendab, et mitmed neist seda ei praktiseeri. Meie täidame paberilehe oma andmetega ja korteriomanik kirjutab alla.

Teine katse

Pärast kuupikkust keelekursust annan otsad Sienas ning suundun uuele jahimaale. Bologna. 100 000 üliõpilast. 1000 välisüliõpilast. Ajutise öömajana kasutan jällegi couchsurfarite-erasmuslaste kodusid ja kompsuhoiuna teaduskonna kabinetti. Olen valmis. Nemad on valmis: üliõpilaslinnaku tänavad on üürikuulutusi täis.

Võtan taskust oma väikse musta märkmiku ja leheküljed küllastuvad informatsioonist. Aeg-ajalt lähenevad mulle korteriomanikud, kes ka kohe eemalduvad, kui teatan, et mul ei ole kahte sõbrannat, kellega 3-kohalist korterit üürida. Edasi. Sisenen turismibüroosse, väljun linnaplaaniga. Istun väljakule maha ja hakkan helistama. Ja loodan, et telefonikaardil on piisavalt raha järel, sest helistada tuleb palju.

Kuna ülikool alustab juba järgmisel päeval, tunnen kerget vajadust kiire leiu järele. Esimene kõne, saan vaevu jutust aru ning ilmselt ka tema minust, sest lõppkokkuvõttes arvab kõneleja, et välismaalasega koos elades tekib liiga palju kommunikatsiooniprobleeme ning üleüldse ei soovi tema toanaaber oma koju Erasmuse tudengeid. Innustav, või kuidas? Edasi läheb paremini, sest unustan küsida igasuguse olulise info maksude, interneti ja pesumasina kohta, kuna olen lihtsalt liiga õnnelik saavutatud kohtumise kokkuleppe üle. Hiljem taipan oma rumalust ja kirun, kuid rumalusest areneb välja edasine tegevusstrateegia: kohtumine- see on püha eesmärk. Nii on võimalik minul kasutada käsi-jalgu ja aega enese väljendamiseks ning nägemisaistingut paremaks arusaamiseks. Teine pool võib omakorda paremini tajuda, kui tore ja toakaaslaseks kõlbulik ma olen :).

Viie minuti pärast on mul kokkulepitud üks kohtumine järgmiseks päevaks ning üks kohtumine samaks õhtuks. Esimene kodu tekitab vaimustust ja seda kohta ma ei saa, sest peale minu on vaimustunuid nii 20 teist üliõpilast.

Kui aktiivselt suhelda, siis info levib ning õhtul viibingi juba teiste erasmuslaste seltsis. Sõlmin uusi tutvusi ja leian majutaja järgmiseks ööks koos varuvariantidega. Teisel päeval kõrv ja suu huugavad ning jalad jooksevad mööda linna ringi. Mõni kodu on mulle kohe avatud, mõnda vastust pean ootama päevi, mis tunduvad igavikena. Kolmandal päeval tunnen, et võiksin magada juba omas kodus. Nii juhtubki.

Väljavalitu on kesklinna 3-toaline korter koos 3 itaallase ja ühe hispaanlasega, kes esindavad oma kodumaid rohkem kui vääriliselt. Interjöör on päevinäinud ning itaallased on lõuna-itaallased: see kõik viitab kuu-üürile, mis üürike: 226 eurot. Käsiraha tuleb selle eest maksta aga priskelt ning lepingut kui sellist mina ei näe. Ei näe ka midagi muud, mis kinnitaks minu sissemakseid. Garantiiks on usk inimese headusesse ning lootus, et mul ei tule jagada kogemust „10 viisi, kuidas Itaalias tünga saada”.

Ruumid on avarad ja lae alla mahuks teine korrus. Koridoris on kaks diivanit, ühelt avaneb vaade seinasuurusele käsitööle Gandhist, teiselt televiisorile – need on vahelduva eduga okupeeritud meie külaliste ning kosmopoliitsete rändurite poolt. Käivad kõlakad, et siia mahuks ära ka hispaania keele klassiruum ning kitarrikool. Pesumasin on olemas enamikes üürikorterites, nii ka meil; samuti püüab laptop kinni ümberkaudsed wifi-lained.

Minu jagada on ruum eraldi vannitoaga. Tuba on möbleeritud, kuid minu kurvastuseks ei mahuta mõiste „mööbel” endasse voodiriideid – magan siiamaani oma magamiskotis, oodates odavaid laadapäevi. Laualambina kasutan punaseks võõbatud romantilist põrandalampi. Ovatsioone tekitavad paksud kivimüürid, mis summutavad endasse kogu kärarikka tänavapildi. Teisalt on ühes kivikastis elamine ühele eestlasele ütlemata kõle ja külm ja niiske, sest tubane päikesepaiste ei mahu kesklinna kõrgete seinte vahele (õnneks pidi siin nagunii palju sadama).

See kodu minetab suure edumaaga kõik teised minu võimalikud variandid. Kõrvale jääb voodi 3-kohalises toas kesklinna vales otsas, ülikoolilinnakust kaugel eemal. Loobuda aitab ka asjaolu, et leping oleks sõlmitud järgmise sügiseni ja varasema lahkumise korral jääks järglase otsimine minu õlule. Miinuse said sappa veel korter, mis asub kahtlases rajoonis linnamüürist väljaspool ning korterikaaslased, kes suitsetavad siseruumides.

Ja sina?

Minul tiksus kriitiline minut ja seepärast pidin otsustama kiirelt. Samas on ühe- või kahenädalane otsinguperiood normaalne. Ohtrad äraütlemised on normaalsed! Valik on kergem, kui tead täpselt, mida vajad. Välisüliõpilasele on oluline asupaik, sest kõik sündmused, eriti loengud, toimuvad enamasti kesklinnas ning perifeeria odav üür võib koos bussipiletiga lõpuks rohkem maksta kui pisut kallima üüriga tuba kesklinnas. Olulisim on ilmselt aga seltskond, kellega elad koos kõik järgnevad kuud. Kui nimetad ühe resideerumiseesmärgina uue võõrkeele valdamist, siis itaallastest korterikaaslased on kindla peale minek.

Ideaalse kodu leidmine võtab aega ja iga kodutuna veedetud päev kasvatab nii pinget kui väsimust. Teiselt poolt on see korterite külastamine omamoodi ekskursioon kohalikku ellu ning hea treening uues kodulinnas orienteerumiseks. Koduta ei jää keegi. Nii palju kui sina vajad kodu, vajab tühi kodu sind! Mida rohkem panustad oma otsingusse, seda rikastavam saab olema protsess ning rahulolu pakkuvam tulemus – ning ära unusta kuldreeglit! Dialoog on kõige algus.

In bocca al lupo! Õnn kaasa!

Autor: Nele Reial, Bologna

Pildid tegi Nele Bologna lugematutest korterikuulutustest peamiselt via Zamboni kandis, Bolognas. Suuremalt nägemiseks kliki pildil!

BresciaÜtle eestlasele “Itaalia” ja tema silme ette kerkib suure tõenäosusega hulk stereotüüpe – küllastunud antiiksetest linnadest päikeseline maa, mis on täis kunstiväärtusi; muretud inimesed, kes räägivad temperamentselt kaunilt kõlavas keeles; moekalt riietatud sensuaalsed mehepojad, kes kihutavad hulljulgelt oma Alfa Romeo rooli keerates vastu päikeseloojangule, olles valmis vallutama iga ettejuhtuva kaunitari südame….Kuid stopp! Müüt vahemere machomehest on kerge tekkima, arvestades, et nõndanimetatud reaalsus, mida põhjamaa inimene kogeb mõnes itaalia kuurortlinnas on midagi muud, kui itaallaste igapäevane elu.

Itaalia on vaieldamatult vapustavalt ilus maa, kuid paraku ka äärmiselt kallis elamiseks, eriti peale eurole üleminekut. See luksus, mida võib lubada endale turist, kes tuleb puhkama paariks nädalaks, jääb tihtipeale kättesaamatuks inimestele, kes peavad igapäevaelus ots otsaga kokku tulema.

Käesolevas essees püüan avada tagamaid, miks nii paljud itaallased elavad endiselt oma vanematega. Kas see on nende vaba valik või tingitud majanduslikest faktoritest? Kas nähtus on sotsiaalselt aktsepteeritud? Miks noored ei iseseisvu?

2006 aastal IARD instituudi statistiline uuring, mis viidi läbi 2500 itaalia noore seas vanuses 25-29 eluaastat tõi välja fakti, et rohkem kui pooled neist (57,3%) elavad endiselt koos oma vanematega. Kusjuures suurem osakaal oli meestel ehk siis vastavalt 67,4% versus 45,9% naised. Sama trend jätkub ka üle 30 aastaste hulgas (IARD 2006). Siinkohal meenub mulle Itaalia väljend „zitella”, mis tähendab kibestunud tujukat vanatüdrukut, samas kui vallalised mehed on defineeritavad kui „vitelloned”, otsetõlkes vasikad. Algselt kutsuti nii passiivseid pealiskaudseid provintsinoormehi, Fellini viis oma filmiga „I Vitelloni” 1953 a massidesse tegelaskuju, kellel puudub võime elus hakkama saada. Kibestunud vanatüdruk versus elujõuline vasikas võrdub kiire järeldus, et teine väljend on oluliselt positiivsema varjundiga.

Itaalia väljend „mammone” on tõlgitud eesti keelde kui täiskasvanu, kes on liigselt seotud oma emaga. Eestipäraselt niisiis memmepoeg. Siiski arvan, et õigem oleks seda sõna defineerida kui sotsiaalset nähtust Itaalia ühiskonnas. Memmepoeg eesti mõistes tähistab 6-aastast last, kes oma emasse liigselt kiindunud on ja kardab teiste laste seltsi. Itaalia mõistes tähendab memmepoeg 40.-ndates aastates laitmatu välimusega härrat, kes tõuseb 30 minutit enne tööpäeva algust ja jõuab kenasti kontorisse, kuna ta vanemad ärkavad varem, ema on riided valmis sättinud ja hommikukohvi lauale toonud, samal ajal kui isa poja auto garaazist välja on ajanud. Loomulikult ei tea poeg majapidamistöödest suurt midagi ja ei ole huvitatud kodust välja kolimisest, kuna tal on kõik mugavused ja vanemate andunud hool ja armastus. Mõnikord ka taskuraha,arved ja üür on ju niikuinii makstud.

Kui nüüd esitada küsimus, miks nii paljud itaallased on memmekad on vastus ilmselge: miks ka mitte? Kui vanemad on õnnelikud, et nende lapsed nendega sama katuse all elavad ja seltsi pakuvad ning needsamad täiskasvanud lapsed omalt poolt tunnevad end vanematekodus turvaliselt, siis tõepoolest, tundub see ainuõige kooslusena. Niisiis, võib öelda, et itaalias on grupp elanikke, kes on tõepoolest autentsed mammonid, seda oma valikul ning pealekauba oma elukorraldusega ülimalt rahul. Ühiskond aktsepteerib seda, kuna perekond on katoliikluse alustala ja valdav enamus itaallastest defineerib ennast katoliiklastena.

Umbes 70% mitteabielus itaalia meestest elab koos vanematega. Tüüpiliselt pöördutakse ka peale ebaõnnestunud abielu või kooselu tagasi vanematekoju. Meestel on kindlasti kergem valitud elustiili järgida, kuna 40 aastane mees on endiselt viljakas, samas kui iga naise elus saabub hetk, mil bioloogiline kell välistab laste saamise. Itaalias sünnib märkimisväärselt vähe lapsi. Arvestades seda, et esmasünnitajad on järjest vanemad, saavad paljud emaks hilistes kolmekümnendates või neljakümnendates, see omakorda soosib laste kodust lahkumise edasilükkumist, kuna tihtipeale ajaks, mil lapsed on täiskasvanud, vajavad nende vanemad hoolt, et hakkama saada.

Ehk aitaks itaalia meeste mehistumisele kaasa kohustuslik sõjaväeteenistus, näiteks 6 kuud kodust eemal mõjuks kindlasti positiivselt memmepoegade armee kahanemisele, kuna kohustuse lõppedes oskab iga noor mees oma voodit teha, enda pesu pesta, hädapärast sööki valmistada ning endaga hakkama saada. Kuid alates 2004 aasta 29.juulist on armee vabatahtlik ning vaevalt, et selles vallas midagi muutub.

Eesti postsovjetlilik ühiskond hindab edukat individualisti, edu alus on otsustusvõime ja julgus tegutseda, oma teadmisi maksimaalselt rakendada ja oma eesmärke teostada. Mulle tundub, et itaallased vajavad rohkem oma perekonna julgustust ja eelkõige toetust kõiges, mis ette võetakse.

Legendaarne näide on Silvio Berlusconi, kes jumaldab oma ema Rosat ning hindab tema rolli oma elus väga kõrgelt. Vanemate arvamusega üldjuhul arvestatakse ja on äärmiselt tähtis, mis mulje endast teistele jäetakse. Perekond kui kokkuhoidev üksus kui klann, kes oma liikmete eest hoolitseb ja tegutseb oma liikmetele hea elu tagamise nimel. Itaalias laialt levinud onupojapoliitika on selle erksamaid tõestusi.

Hierarhiline ühiskonnamudel, mis eeldab autoriteedile vastuvaidlematut allumist tuleneb katoliku kiriku mõjust ning rakendub peale perekonnasuhete ka muudes ühiskonnastruktuurides nagu äriorganisatsioonides, mittetulundussfääris ja poliitilistes organisatsioonides. Seega prevaleerivad majanduselus peamiselt perekonnaettevõtte tüüpi ärid, mis ei tarvitse olla altid uuendustele. Sellest tulenebki, et horisontaalseid teadmispõhiseid ettevõtteid, mis pakuksid noortele suuremat sotsiaalset mobiilsust esineb kasinalt. Noortel on vähem võimalusi end teostada, paljud uksed jäävad suletuks neile, kellel pole soovitajat või onu kõrges ametis.

Samas puudub Eesti ühiskonnas itaallastele nii omane hedonism, mis väljendub klaasi veini nautimisega koos sõpradega, ilma et see muutuks joominguks nagu meil tihti kombeks või siis heas seltskonnas head toitu nautides aega veetes, ilma et kusagile kogu aeg kiire oleks. Ehk on hedonism põhjuseks, miks noored kodus elamist naudivad? See on justkui lapsepõlve pikendus, võimalus elada iseendale, ilma olmeprobleemide ja muredeta.

Otseselt kliimast tingitud kultuuride erinevust ei maksa alahinnata. Kui põhjamaiselt karges kliimas on läbi aegade eesmärk olnud ellujäämine, talvevarude kogumine, homse pärast muretsemine, siis vahemeremaades on inimesed rohkem avatud ümbritsevale, rohkem tegelenud kaunite kunstide ja meeleliste tegevustega, mida kindlasti soosib veinikultuur. Eestis see puudub, küll aga tuntakse viina kui külmarohtu, teadupärast veinist hoopis erineva toimega jooki. Seega tundub loogiline, et erinevused peretraditsioonides ja üldistes tõekspidamistes on meisse aja jooksul sisse kodeeritud ja osaks saanud meie ühiskondlikest normidest niivõrd, et see, mis on mõistmatu meile, on mujal normiks ja vastupidi.

Sama aasta juunis avaldas saksa ajaleht Der Spiegel artikli, milles kirjeldati itaallasi kui memmepoegi, kes naudivad iga päev ema poolt valmistatud pastat ja kolmekümnendates vahetavad kokka, see tähendab abielluvad ning jätkavad vana elustiili nüüd juba uue „ema” hoole all. Lisatud oli ka, et mehed piirduvad autodest ja jalgpallist rääkimisega niikaua kuni soe söök laual ootab. Provokatiivne artikkel oli eriti solvav seetõttu, et esialgses versioonis räägiti lausa parasiitlikust elustiilist pidades silmas eelmainitud tegevusi.

Tekitades palju poleemikat, ilmusid kommentaarid saksa ühe suurima ajalehe avalduse kohta nii Corriere della Sera kui La Reppubblica väljaandes ning Itaalia kõige kuulsama blogija Beppe Grillo sulest. Viimane avaldas oma netilehel vastulöögi nentides, et itaallased on teadlikud oma puudustest, kuid nende kritiseerimine on itaallaste eralõbu. Kiiresti sai sakslaste ajaleht ka uue nime Der Stronzen (Der Lollpead).

Siinkohal peab lisama, et antud artikkel oli pigem sakslaste irooniline ettevalmistus jalgpalli maailmameistrivõistluste poolfinaaliks, kuivõrd otsene solvang kogu itaalia rahva vastu. Ei tohi unustada, et autentsete memmepoegade kõrval on Itaalias palju noori, kes sooviksid iseseisvuda, kodust välja kolida ja perekonda luua, kuid ei tee seda, sest neil puuduvad majanduslikud võimalused. Tihtipeale juhtub, et ülikoolis õpitakse üle nominaalaja, vanemad maksavad õpingute eest ja hiljem kui on aeg töökoht otsida, tuleb noorel 25-27 aastasel inimesel stažeerida vähese raha eest mõnes firmas, et oma CV-sse töökogemus kirjutada ning hiljem midagi tulusamat leida. Põhja- ja Kesk – Euroopas on stažöörina töötamine kindlasti paremini tasustatud kui Itaalias ning heade tulemuste puhul pakutakse noortele võimalust jätkata valitud firmas. Itaalias paraku võrdub staaži omandamine orjatööga orjakopikate eest, ning tihtipeale ekspluateerivad tööandjad noori nende oskusi ära kasutades olematu raha eest.

Kinnisvarahinnad Itaalias on müstiliselt kõrged, tõusnud on ka üürikorterite hinnad ning paljud noored ei julge iseseisvat elu alustada, kuna olukord tööturul on äärmiselt ebakindel. Kuigi Itaalia on Euroopa suurriik, on kinnisvaraarendus siiski väga keeruline, sest bürokraatiast läbipuretud riigis liiguvad asjad teokiirusel ja kaugel pole ajad, kui iga projektiga kaasnes ka altkäemaksu kohustus. Arenduse teevad komplitseerituks ja korruptsioonialtiks muinsuskaitse ja keskkonnanõuded. Üks võimalikke seletusi korruptsiooniprobleemile peitub Teise maailmasõja järgselt tekkinud poliitilises situatsioonis, kus Lääne Euroopa suurima kommunistliku partei võimulepääsemise vältimiseks puudus teisel tiival normaalne poliitiline konkurents ja sellest tulenevalt ka vastastikune kontroll oma tegevuse eetilisuse üle.

Seoses sellega, et Itaalia on atraktiivne turismipiirkond, ei ole maaomanikud huvitatud müümisest vaid eelistavad hirmkalli hinna eest suveperioodiks villasid rentida näiteks vene uusrikastele, kellele astronoomilised üürisummad pole probleem. Kuumimad piirkonnad Itaalias nagu Toscana ja Como järve ümbrus on muutunud oligarhide ja Hollywoodi staaride meelispaikadeks. Tavaline itaallane võib unistada päris oma kodust, kuid sageli jääb päris oma koduks justnimelt vanemate maja ning kuni pere loomiseni elatakse üürikorterites.

Itaalia ühiskond on üks kiiremalt vananevaid Euroopas ning lapse sünd on erakordne sündmus, mille eelduseks on abielus vanemad, oma elamispind ja kindel töökoht. Üksikemad on endiselt taunitav nähtus ning enne lapse saamist peaks elus justkui kõik tehtud nähtud olema. Oma unistusi, olgu selleks siis high street shopping või reis ümber maailma, on kindlasti lihtsam teostada elades vanematega ning mitte muret tundes olmeprobleemide üle.

2003. aastal muutis oluliselt Itaalia tööturgu kurikuulus Biagi seadus, mis võeti vastu lootuses elavdada majandust ning vähendada tööpuudust. Seaduseelnõu koostanud tööministeeriumi nõunik Marco Biagi mõrvati Bolognas 19.märtsil 2002 ning seega on Biagi seaduse muutmine justkui tabuteema. Idee seisnes reformides, mis võimaldas paljudel kiiremini tööd leida, kuna töölepingud sõlmiti uue seaduse alusel projektipõhised ja seega tähtajalised . Tööandjale pakkus seadus võimalust rakendade tööle uusi inimesi ilma suuremate kohustusteta. Töötajale tähendas see aga vähem sotsiaalseid hüvesid ning palgata puhkust ning haiguspäevi. Kahjuks on just tööandjad hakanud seadust kuritarvitama, palgates inimesi projektipõhise lepinguga tegema tööd, mida enne tegid tähtajatu lepinguga töötajad. Niisiis, paljudel itaallastel on küll töökoht, kuid leping, mida uuendatakse iga kuu või paari tagant, ning seega on pangast laenu saamine ebareaalne, kuna pank tahab näha tähtajatut töölepingut.

CENSIS aastaaruande järgi oli peaaegu 1 900 000 töötaja hulgas, kes leidsid aastal 2007 tööd, tähtajatu leping 36,1%, tähtajaline leping 38,2% ja 8,7% on juhusliku töö või projektipühine leping. Alla 35 aastaste hulgas on eelmainitud lepingud üha levinumad. Kõige suurem hulk 58,2% on justnimelt noored, kelle tööleping vomristatakse kas tähtajatu vüi projektipõhisena. Kuid aastal 2006 töö kaotanud või töötu olnud 902 000 inimese hulgas oli rohkem kui 346 000 isikut vanuses vähem kui 34 eluaastat (38,4%) ja 22,2%vanuses 35-44 (CENSIS 2007).

Võib öelda, eelpool väljatoodud statistika tõendab Itaalia noorte majanduslikku ebakindlat seisundit. Riik on teinud küll seadusi, nagu seda on Biagi oma, justnimelt olukorra parandamiseks, kuid kahjuks pole tulemused ennast õigustanud. Itaalia kui Vana Euroopa riike ei ole alt muudatustele ning seetõttu on raske uuendusi edukalt läbi viia.

Niisiis, põhjuseid, miks noored ei kiirusta iseseisvuma on kahte laadi.

Esiteks kultuurilised põhjused, mis soosivad perekonnast sõltumist ja vanemate sekkumist oma laste elukäiku. Ülevoolav emaarmastus kui vahemeremaade norm ning side lastega, mis püsib äärmiselt intensiivne ka peale teismeiga soosivad noorte ebaküpsust.

Nõndanimetatud „memmepoegade” teema lõpetuseks tuleb nentida, et kindlasti on Itaalias grupp inimesi, kelle jaoks vanematega koos elamine on vaba valik ning kes sellise elukorraldusega ka igati rahul on. Kas ja kuidas on sobiv ja õige, jääb igaühe enda otsustada. Teiseks majanduslikud põhjused. Ebakindlel olukord tööturul, kallid kinnisvarahinnad, madalad palgad ja suurenenud nõudmised elukvaliteedi suhtes loovad eelduse, et noor pigem elab oma vanematega, kui kolib välja ning alustab iseseisvat elu .

Kuivõrd eelmainitud põhjused on omavahel sümbioosis või üksteisest tingitud sõltub juba konkreetsest perekonnast ja selle liikmetest ning eelkõige noorest inimesest, kes teeb valiku, kuidas edasi elada.

Moonika Oras, Tallinn

Käesolev essee on valminud Tallinna Ülikoolis, aine “Itaalia ühiskond ja kultuur” raames.

Enimloetud postitused

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta