Euromayday Milano

Alates kuuekümnendate tööliste ning tudengite võitlusest on töörahva pühal – ning mitte ainult pühal – üks taustamuusika, need on mitmekesised Ivan Della Mea laulud, Della Mea, kes polnud lihtsalt  autorlaulja, ajakirjanik, kirjanik, poeet, vaid emotsionaalne võitleja, kes suuris alati tööliste – ja uuel sajandil aina enam prekariaadi – mured, viha, rahuolematuse ja lootused tõlkida muusikasse, sõnadesse, värssidesse.

Ivan Della Mea sündis 1940. aastal Luccas, kuid kolis väga väikesena Milanosse ning milaneseks ta jääbki, ka oma sõnavalikutelt, mitmed imelised laulud kirjutab ta just selles dialektis. Milano kujundab ka tema mõtteviisi, paneb ta maailmavaateliselt vasakule asuma: enne muusikakirjutamist teenib ta mitmetes kohtades: tööline elektromehhaanikavabrikus, barista, laadija, juurviljapoe jalgrattaga jooksupoiss, ilma jalgrattata jooksupoiss ajalehe Calendario del Popolo juures, hiljem kuukirja Stasera korrektori ja toimetajana. 1957. aastal astub ta PCI-sse (Itaalia Kommunistlik Partei) ja umbes samal ajal hakkab muusikat kirjutama, üheks tõukejõuks arvatavasti kohtumine etnomusikoloogi Gianni Bosioga. 1962. aastal loovad nad koos mõnede teiste autoritega Il Nuovo Canzoniere Italiano, grupi, mille muusikaline, teatraalne ning uurimistegevus saab Itaalia sotsiaalse kunsti üheks tugevaimaks sümboliks. Tasub vaid nimetada mõningaid nimesid sellest traditsioonist: Fausto Amodei, Giovanna Daffini, Sandra Mantovani, Michele Luciano Straniero, Rudi Assuntino… Need on inimesed, kes peale kunstiloome ka teadust teevad, kes annavad oma panuse ka tõsisesse teadmisteloomesse Itaalia kultuuripärandi osas. Ja loomulikult ei saa Della Mea kaaslaste hulgast välja jätta ka Paolo Pietrangelit… Nende lood, laulud ja tegevused kinnistuvad kuumadel seitsmekümnendatel poliitilise kunsti tugevateks sümboliteks.

Veendunud ja radikaalselt vasakpoolne, oli Ivan Della Mea otsekohene ka oma kaaslaste vastu ega  säästnud kunagi kedagi oma kriitikast, kui too seda vääris, ei jätnud osutamata võimu mädakohtadele, olgu see võim vasakult või paremalt. 2007. aastal kirjutab ka näiteks terava kirja tollasele Rifondazione comunista esimehele Fausto Bertinottile, üteldes ilma ilukõne loori taha pugemata, et Itaalia vasakpoolsus on kaotanud oma näo ja tee, et ta reedab iseennast ja oma ideaale lihtsalt võimulpüsimise eest. Need sõnad – nagu ka tihti varasemad analoogid  Gaberilt või Pasolinilt või kelleltki teiselt – ei too ikkagi muutust, Rifondazione jääb järgmistel valimistel parlamendist välja (kuigi Della Mea, kuuekümnendate traditsioonist pärinevana, arvatavasti loodab päris lõpuni, et seda parteid on võimalik poliitilisele areenile tagasi tuua). Tolles kirjas ütleb Della Mea:

Ma olen inimeseks kujunenud mõeldes ja usukudes, et kõik koos peaksid kasvama ja arenema kui ühiskonnaliikmed, kodanikutunde (senso civico) kandjad ja levitajad, solidaarsuses ja vendluses, võimelised integreerima teaduse tulemusi oma igapäevasse ellu ning andma sõnale “seltsimees” (compagno) too esmane tähendus nii Prantsuse revolutsiooni ajast kui Vietnami partisanidelt, kellele see tähendab “tunnen sind”. See ei ole nii olnud, Fausto. Mitte kunagi. Parteiratsionaalsus, täpsemalt, tema juhtimisstruktuurid, on pidevalt tapnud  väärtuste eetikat, neid, millest sa teisipäeva õhtul kõnelesid, suretanud neid absoluutselt mittedemokraatliku toimimisviisiga, mis ülikurval moel on täiesti tsentraliseeritud-vertikaalne…

1985 aastast saadik oli Della Mea Circolo Arci “Corvetto” president ning 1996. aastal asus ta Franco Coggiola kohale rahvatraditsioonide uuriva  Ernesto de Martino Instituudi (Istituto per le tradizioni popolari Ernesto de Martino) juhatuses, asudes Milanost Sesto Fiorentinosse (FI), kultuurikohtumiste, näitemängude, kokkusaamiste ja arutelude ühenduspaika. Uudishimulik, särav ja nukrameelne, maalähedane ning rafineeritud, rahvapärane ja eliitlik, poliitiline muusik ja folkmuusik Della Mea on üks neist sildadest, mis seob uusi põlvkondi ajalooga. Mitte kunagi ennast täis, alati uhke, alati vastasseisudele tormav, oli ta ikka nähtav poliitiliste võitluste kõige elavamas, kõige ehtsamas ja kõige puhtamas osas, suutes kokku tuua noored ja vanad, töölised ja filosoofid, ajaloolased ja maamehed, diskuteerima, arutlema, pidutsema… Della Mea tegevused, tema muusika ei tuleta mitte ainult meelde kõiki neid streike, kokkupõrkeid, tuhandeid surnuid, revolutsioone, mis on praegustele töölistele nende õigused taganud, vaid ka seda, et seesinased õigused on haprad: need on inimeste valik, mitte paratamatus, seega võib neist kõigist ilma jääda, kui ise järele ei vaata ning endasuguste eest välja ei astu.

2009. aastal, sõltumata halvenevast tervisest, alustab Firenze Arciga rahvamajade ajaloo uurimisest (Itaalia rahvamajad polnud vaid kultuurikohtumiste paigad, vaid igasuguse kooperatiivse tegevuse keskused, pakkudes vastastikkust abi väga paljudes eri valdkondades), sama aasta 25. aprillil Fosdinovo (Carrara) Liberazione-peol koos kaaslastega Archivi di Resistenza’st (Resistenza Arhiivid); annab Istituto Ernesto de Martinos pressikonverentsi näituse InCanto kohta; 12 mail esitleb Acquanegra sul Chieses, Gianni Bosio sünnipaigas, ajakirja “il de Martino” järjekordset numbrit; 28. mail esineb Brescias mälestamaks Piazza della Loggia veretööd; 30 mail esineb koos Paolo Pietrangeli ja Paolo Ciarchiga Montevarchis; 3 juunil kirjutab üleskutse hääletamiseks Rifondazione comunista poolt; 12 juunil ilmub Il Manifestos tema artikkel “Põle, kaaslane, põle” (“Brucia compagno brucia”). 14. juuni ööl kell 1.30 sureb Ivan Della Mea pärast haigushoogu Milano San Paolo haiglas…

Kuid tema laulud on ikka aktuaalsed, täna ja igavesti, ning neid ei laulda mitte ainult Corvetto Arcis, kes tema mälestust üleval hoiab, vaid igal pool, kus on vaja meelde tuletada, mida tähendab võidelda vabaduse eest…

Autor: Oudekki Loone, Bologna



O cara moglie
Ivan Della Mea



O cara moglie, stasera ti prego,
Oh, kallis naine, täna õhtul sind palun

dì a mio figlio che vada a dormire,
ütle mu pojale, et ta läheks magama

perché le cose che io ho da dire
sest see, mis ma tahan kõnelda

non sono cose che deve sentir.
pole see, mida peaks kuulma

Proprio stamane là sul lavoro,
otse täna hommikul töö juures

con il sorriso del caposezione,
osakonnajuhi naeratusega

mi è arrivata la liquidazion,
jõudis minuni vallandamine

m’han licenziato senza pietà.
armutult mu saatsid minema

E la ragione è perché ho scioperato
põhjuseks, et ma olin streikinud

per la difesa dei nostri diritti,
meie õiguste eest

per la difesa del mio sindacato,
oma ametiühingu eest

del mio lavoro, della libertà.
minu töö eest, vabaduse eest.

Quando la lotta è di tutti per tutti
kui võitlevad kõik ja kõigi eest

il tuo padrone, vedrai, cederà;
su omanik, küll näed, annab alla

se invece vince è perché i crumiri
kui võidab siis ainult sest streigimurdjad

gli dan la forza che lui non ha.
annavad talle jõu, mida tal endal pole

Questo si è visto davanti ai cancelli:
Seda oli näha väravate ees

noi si chiamava i compagni alla lotta,
me kutsusime kaaslasi võitlema

ecco: il padrone fa un cenno, una mossa,
vaata: omanik teeb ühe märgi, viipab

e un dopo l’altro cominciano a entrar.
ja üksteise järel hakkavad sisenema

O cara moglie, dovevi vederli
oh, kallis naine, oleksid pidanud neid nägema

venir avanti curvati e piegati;
astumas edasi, küürus ja kummargil

e noi gridare: crumiri, venduti!
ja meie karjumas: streigimurdjad, äraostetud!

e loro dritti senza piegar.
ja nemad otse, kordagi pöördumata

Quei poveretti facevano pena
need õnnetukesed nägid vaeva

ma dietro loro, la sul portone,
ja nende taga, ukseavas

rideva allegro il porco padrone:
naeris lõbusalt see siga omanik

l’ho maledetto senza pietà.
teda needsin ilma häbita.

O cara moglie, prima ho sbagliato,
oh, kallis naine, ma enne eksisin

dì a mio figlio che venga a sentire,
ütle mu pojale, et ta tuleks kuulama

ché ha da capire che cosa vuol dire
sest tal on vaja mõista, mis tähendab

lottare per la libertà
võidelda vabaduse eest.

ché ha da capire che cosa vuol dire
sest tal on vaja mõista, mis tähendab

lottare per la libertà
võidelda vabaduse eest.

Advertisements