Täna on 25. aprill – 1945. aasta sel päeval vabastasid partisanid Itaalia. Eelnevatel aastatel oleme seda päeva lahti mõtestanud (Marco ja Kristjan), tänavu üks lugu Itaalia vaieldamatult ühelt parimalt Teise maailmasõja ning selle järelmite kirjeldajalt, Mario Rigoni Sternilt, kes on kõigi südames just oma humaansuse ning aususe tõttu. Lugu pärineb raamatust “Il bosco degli urogalli” ja kannab originaalis nime “Di là c’è la Carnia”

On möödunud kakskümmend aastat ja ikka see tundub kui eile. Tundub ka seepärast, et aega inimhinge elus ei mõõdeta kalendriga vaid juhtumustega, mis seal aset leiavad; nii nagu teed, mida sa käid, ei mõõdeta pikkuskilomeetrite vaid raja raskusega. Teekond Cervino põhjakülge pidi üles on palju pikem kui tee Milanost Napolisse mööda Autostrada del Sole 1‘t. Need pole ka midagi võrreldavat. Tema jaoks oli see möödas, nii nagu ma rääkima hakkasin, ent vaid täna võib leida mõtet enda tookordses käitumises; läbielamise ajal see võimalik ei olnud. Ta lugu kerkis mu ette, kui õhtul juurvilja-aeda üles kaevasin… Kuidas venelaste armee tungis idast peale, sakslased püüdsid koonduslaagreid evakueerida, kuid manöövrite kiiruse tõttu neil see alati ei õnnestunud; ning nii uitasidki nälginud sõjavangid väikeste rühmadena ühtede ja teiste suurtüki- ning tankiliinide vahel. Sedamoodi oli ta jõudnud Põhja-Poolast Sileesiasse, kus sakslased ta vangi võtsid ning söekaevandustesse tööle panid. Pole võimalik kirjeldada kui raske see aeg oli; pole võimalik ütelda, kui kaua see kestis, sest kõik oli alati pime. Must oli päev all kaevanduses, must oli öö Lageri barakkides, mustad olid näod, riided, Lageri kaevude vesi, mädanenud kartulid (üks pütt iga baraki kohta lõunaks ja õhtuks ning ei midagi muud). Ainus valge oli ilmeta silmade sklerootilisus ning vangide, itaallaste ja venelaste, alasti kehad, mida igal õhtul veeti puhkama ühisesse hauda.

Vene armee jätkas pealetungi ja Lageri valvurid tegid koos sõjaväearstiga vangide hulgast valiku. Nood olid kõik alasti, rivis, värbamisväljakul. Lipiku nöör ripnes kuivetunud kaelas ning lipik püsis rinnal, number sellel hästi näha. Arst möödus kiiresti, talle järgnemas Lagerfeldwebel koos nonde numbrite registriga. Too vaatas rutakalt jalgadest silmadeni, käed ette sirutatud ning ütles lühikesi sõnu, mis tähendasid: kerged tööd, rasked tööd, surm. Laagri marssalid märkisid pedantselt registrit. Kui nad jõudsid temani, tõmbas ta pingutusega tursunud kõhu sisse, ajas kõhnukese ja sisselangenud rinna ette. Meditsiiniametnik peatus hetkeks, heitis pilgu haavale, mis oli ta vasakul jalal – miinikild Albaaniast – ja ütles midagi Feldwebelile; puudutas sõrmeotstega tursunud kõhtu ja siis fikseeris nähtu. Ütles tema saatuse. Öösel viidi ta ära koos paljude teistega. Ühendusvagunid ei möödunud mitte raudteejaamast, vaid suure Kriegsgefangenenlageri juurest. Ka päevadel ja öödel rongis polnud mõõtühikut; aega lõid vaid kolksud ühenduskohtadel ning raudteelaste hääled. Rong peatus ühes sügavas orus ja nad tõsteti maha. Taas töötas ta kaevanduses. Raua omas, seekord. See oli kõrge mägi, kõigi astmetega nagu Dante puhastustules ja seal oli tuhandeid vange ja deporteerituid kõigist rahvustest. Seal oli kindlasti parem kui söekaevandustes, kuigi väga külm, sest töötati lahtise taeva all; ning ümberringi olid lumest valged mäed ja sügavad metsad. See talv oli raske, piinas lumega ning aeg-ajalt puutusid rauamaagiga vankrid vastu matmata kaaslaste külmunud kehi. Ainult keegi ei surnud nälga kuna Kaevandusühing andis toidulisa Lageriratsioonile. Kuidas olekski teisiti saanud tööd teha? Ükskord kaevandusringil kohtas ta poliitilisi väljasaadetuid; nad olid puhtad oma triibulistes vormiriietes ja täies jõus. Üks neist laulis vaiksel häälel itaalia keeles Bandiera rossat ja möödudes sosistas talle väga selgelt “Corraggio alpino, la va a pochi!”2 Aga tema oli selleks ajaks juba mõtisklenud põgenemise üle ja teadis nüüd, kus ta oli. See jõgi üleval oli Mur ning ülesvoolu minnes jõuaks ta piirile ning teisel poole Alpe ongi kodu.

See ei õnnestunud kuna üleval oli liiga palju lund ja tal ei olnud toitu, sandarmid püüdsid ta kinni kümne päevaga. Ta veetis kuu Straffenlageris ning tuli sealt elusana välja. Isegi praegu ei teadnud ta, kuidas. Isegi praegu, kakskümmend aastat hiljem. See kuu kuulus ühte teise ellu mis talle, kes teab kuidas, omaks sai. Grazis nad pandi puhastama pommirususid ja seal käsutasid Ungari SS-lased. Venelased olid juba Ungarisse tunginud ning nood olid sealt põgenenud koos oma naiste, kulla ja hobustega. Kuid nad häirisid kõiki ja tahtsid, et Lageri vangid neid tervitaksid tõstetud käega üteldes – Kirantass! Anda au ja ütelda “kirantass” või võtta vastu piitsahoop. Tema võttis viimaseid vastu palju. Ühel päeval ütles ungarlasest ohvitser itaalia keeles: “Võib-olla lõppeb sõda kiiresti; Hitleri salaarmee hävitab juudivaenlase ja teil on õnn töötada ja Euroopa uuesti üles ehitada. Kuid võib ka juhtuda, et venelased jõuavad kohale enne. Seesugusel juhul, ning eriti teilt, itaallastelt, me palume kaitset oma naistele.”

Ootamatult lõpetati nende kaevamine rusudes ja nad viidi linna piirile kaevama tankitõrje kraave. Üks mööduv naine pillas nende kaevikusse tüki musta leiba ja üks vanamees sosistas neile saksa keeles: “minge ära koju. Kõik on lõppemas. Alles kaputt!”

Lageris olid ungari valvurid tõmbunud oma kivist barakkidesse ja valitses vaikus. Ilma sõnagi ütlemata korjas ta oma vähesed järelejäänud asjad seljakotti, sidus räbaldunud sineli enda ümber, pani pähe alpivõitlejamütsi ja ütles oma kaaslastele: “Kui tahate tulla, mina lähen koju”. Oli aprilliõhtu 1945. Keegi teda ei peatanud.

Laager oli linna ääres, ta heitis tollele ühe pilgu: keset poolpurunenud katuseid ja kellatorne paistis loss; ta mäletas, et lossi all olid galeriikäigud, kuhu kõik peitusid ameeriklaste pommitamise ajal. Ta suundus sirgelt kaugete mägede poole, seal taga pidi olema Carnia3. Rohkem ta ei vaadanud tagasi. Oli aprilliõhtu 1945. aastal. Ta kõndis kiirustamata, kaugel majadest ja teedest. Öösiti magas mantli alla kerratõmbunult põõsastes paar tundi; sõi rohutaimi ning allesjäänud pöögi- ja vahtralehti, tooreid tigusid. Mõned korrad sattus ta rästapesale ja jõi nendest mune. Ühel ööl möödus ta mäeharjast ja lumesulamisveest, mis voolas alla teise oru poole: “see vesi läheb Aadria merre”, mõtles ta. Vahepeal möödus ta majadest, mis olid mahajäetud või pooleldi purustatud nagu need, mida ta oli näinud Balkanil; sisselangenud katused, kuulide jäetud must tahm seintel, tükkideks majapidamisriistad ja ärapõletatud süsi. Veel edasi leidis ta äravisatud püsse, ta võttis ühe, laadis, viskas üle õla ja jätkas oma teekonda pikki orgu.

Ta kõndis teelt eemal, läbi metsade ja üle karjamaade ning juhtus nii, et ta nägi vastu tulemas esimesi sakslasi: nad sammusid tähelepanelikult ja kahtlustavalt, automaat üle rinna, närviliselt. Pärast tuli neid teisigi, jalgratastel, seejärel üks grupp talumeeste vankril, mida vedasid kaks hobust: kõige kõrgemale oli paigutatud kuulipilduja ning binokliga ohvitser vaatles põhjalikult kõike ümbritsevat. Ta peitis end suurde puuõõnde, lasi neil mööduda ja sirutas välja püssitoru, sihtides aeglaselt ohvitserile. Aga ei tulistanud. Veerandtunni järel ta tühjendas püssi vastu kive jõepõhjas ning viskas relva vette. Ülejäänud päeva ta magas metsas. Öösel nägi ta orus tulesid ja hommikul pikka sakslaste kolonni tõusmas.

Mäe peal oli ta kuulnud kellade helinat ja tasapisi lähenes ta külale. Ta nägi lippe ja kuulis ka laulmist. Ta ületas oja ning oli majade vahel. Alguses jäi ta märkamatuks kuid veidikese aja pärast kiirustati tema poole. Lähenes üks, kes kandis peas alpivõitleja vormimütsi, millele oli kinnitatud Kaheksanda rügemendi märk, ning ümber kaela seotud punast rätikut. Ta oli relvastatud automaadiga. Mees küsis: “kust sa tuled, país4?” Mees juhatas ta trahterisse kus võis süüa kaks taldrikutäit oasuppi ja juua klaasi grappat; ent ta ei maitsnud midagi, ei rahuldanud nälga, ei janu, ei väsimust, ei vabadust. Mitte midagi. Nad panid tema mütsile paberist trikoloorikese ja ta naases teele. Kõndis, kõndis kogu aeg, aeglaselt. Nagu ta oleks tundnud hirmu kohalejõudmise ees ja oleks püüdnud seda hetke edasi lükata. Vasakul olid Veneto tasandikud oma suurte ja kiviste jõgedega, vasakul mäed alevite, külade ja lossidega. Mööda teid tulid ja läksid tanki- ja suurtükikolonnid; ta kohtas pikka veoautoderivi sõdurite ja tsiviilelanikega, kes laulsid ja lehvitasid lippe. Aga ta ei peatanud kedagi, ei küsinud kelleltki midagi. Ta lihtsalt kõndis. Läbis linna, kus ta oli 1937. aastal läbinud sõjaväeteenistuse meditsiinikontrolli, ent ta ei tundnud seda ära, seal ei olnud midagi mille järgi oleks võinud seda ära tunda. Olid purukspommitatud majad ja kiirustavad inimesed. Üks naine tuli tema juurde ja ütles: “sealpool, ühes majas on POA5 abistamiskeskus”. Ta ei läinud sinna. Läbi raskuste leidis ta tee, mis viis tema mägede poole. Aga ta ei otsinud seda mitte pea, vaid jalgadega.

Üks talumees sõitis temast vankriga mööda, ütles: “Tule peale”-“Ka mina lähen siit” Vankril oli vaat veini ja talumees pakkus seda talle juua, kui tal isu peaks olema. Ta heitis vankriheintele pikali ja vaatas taevast. Vein tekitas temas ereda kurbuse, veinitilgad olid peatunud tema habemel ja särasid päikese käes nagu rubiinid, heinapebred ja tühjad viljapead haakisid ennast tema juuste ning ülejäänud riiete külge. Ühel teeristil peatas talumees hobuse: “mina lähen siit, kui tahad tulla minu juurde… Homme võiksid puhanult teele tagasi pöörduda” . Ta ronis maha, torkas seljakoti selga ja lehvitas talumehele käega.

Kõndides ei vaadanud ta mägesid, vaid teeääri, kus kruusakivikeste vahel kasvas rohi. Ei mõelnud. Mäletas kui unenäos toda korda, kui ta oli käinud läbivaatusel sõjaväeringkonnas6; tookord oli ta paljude talumeeste seas, nüüd oli ta üksi. Üksi. “Kes teab, kas maja ukse ees on ikka veel need kaks puud? Ja maja sees? Albaaniast alates ta ei kirjutanud enam, võib-olla ta abiellus. Toni matsin kalmistule Elbasanis. Pjotr Ivanovitš. Kus võiks Pjotr Ivanovitš praegu? Ja Liza Mitz?” Ta kuulis ühe maja juurest hüütavat: “Hei! hei! Sina, alpino!” See oli naise hääl, kes rääkis kodust dialekti. Ta tõstis pea. Naine toetas ennast aiaäärisele. “Kust sa tuled?” Ta tegi žesti justkui ütledes “Väga kaugelt”. “Ega sa ei ole minu poega kohanud?” – ja ütles talle ees- ning perekonnanime. Ta raputas eituseks pead: aga kõik keda ta oli kohanud olid kellegi lapsed. Nagu omakülamees Toni, venelane Pjotr Siberist, poolakas Josef Krakowist, galiitslanna Liza. Naine jooksis talle tänavale järgi ning andis portsu kuuma polentat7 – “mul ei ole muud”, ütles.

See oli maiõhtu 1945. aastal, nii nagu praegugi. Kaks puud olid ikka veel alles ja oli ka tänav, kus ta oli nii palju mänginud, õued kivist väravate ja treppidega, oli ikka veel roheline värv väraval, nii nagu ta oli värvinud enne äraminekut; auk, kus haamrikesega tehti marmorist palle; ukse juures oli ikka veel tool, kus vanaisa suitsetas piipu ja vaatas piiritajaid ning messingist uksekäepide, mida ema kollase jahu ning äädikaga läikima lõi.

Ta kuulis enda ümber kutsumist, hõiklemist, paljude inimeste nutmist. Toas oli ikka kolm raudvoodit, kus ta oli koos vendadega maganud. Tema koht seina ääres, voodilinad, millele olid tikitud vanaema initsiaalid, sulepadjad punaste püüridega. Ta ei maganud, kuulas maja kogu öö kuni viimaks pääsukesed hakkasid uksekaarte all laulma. Palju aastaid ei olnud ta neid kuulnud.

Ta lahkus hommikul, naases õhtul, tiirutas kogu päeva metsas, nagu oleks kedagi otsinud. Kuni viimaks ühel õhtul vana onu, kortsuline ja valgejuukseline, kutsus teda juurviljaaeda üles kaevama. Kui nad olid lõpetanud, ütles vanamees: “Homme peame kartuleid kõplama”.

Tõlkinud Oudekki Loone

1Üks esimesi Itaalia kiirteesid, Kiirtee suure algustähega. Maailma kõige esimene kiirtee ehitati Itaalias 20.-datel Milano järvede äärde.

2Tüüpiline Alpisalkade ütlemine, tõlkes “julgust, alpino, on vähe ees” (vähe päevi teenistuses)

3ajaloolisgeograafiline regioon Friulis, mille kõik comuned kuuluvad praegusesse Udine provintsi

4kaaslane, omakandimees

5Pontificia opera di assistenza, Katoliku kiriku abiorganisatsioon

6kohustuslikul meditsiiniläbivaatusel

7 maisitangupuder

Compagni – Buon 25. aprile a tutti!

Advertisements