Edasi, võileib! (Berlusconi partei esmanimi oli Forza Italia)

Edasi, võileib! (Berlusconi partei esmanimi oli Forza Italia)

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama Alfredo Milioni kõhust. Selle korin nõudis 27. veebruaril, kui kell oli alles keskpäeva poole tiksumas, just enne kui tuli esitada Rooma kohtus regionaalsetel valimistel osalevate parteide valimisnimekirjad koos vajalike arvu allkirjadega, ühte võileiba. Linnavalitsuse liige ja Popolo della Libertà esindaja Milioni jõudis küll kohtumajja 20 minutit enne dokumentide vastuvõtmise lõpetamise tähtaega, kuid pidi uuesti lahkuma, kuna paberite hulgas puudus üht-teist. Tagasi tulles oli aga kell juba üle kehtestatud limiitaja tiksunud. “Kasutasin ka juhust, et ühe võileiva hamba alla panna…” ütleb Milioni seletamaks oma mõnekümneminutilist hilinemist ja üritab sellele vaatamata dokumente üle anda. Teise parteide esindajad protesteerivad ning PDL annab kohtusse radikaalid, kes olla füüsilise vägivallaga takistanud nimekirjade üleandmist. Selle versiooni paikapidavus jääb pärast kohtunike otsustada.

Itaallased on küll harjunud igasuguste tragikoomiliste olukordadega, aga sel puhul tekib küsimus, kas on tegemist saamatuse, ebakompetentsuse või ülbe reeglitest mittehoolimisega. Ükskõik milline nendest kolmest võimalusest tekitab kõhedustunde, sest kui ei olda võimelised teatud nõudmiste kohaselt koostatud dokumente teatud ajaks tetud punkti toimetama, mida mõelda siis nende inimeste haldamisvõimest? Alfredost ja tema võileivast saavad päevapealt veebistaarid läbi arvukate karikatuuride, satiiriliste videote ning facebooki fännilehekülgede. Nali naljaks, aga tegelikult seisame tõsise küsimuse ees – kas on võimalik üle astuda reeglitest, mis seadustavad ühiskondlikust elust osavõtu garanteerides kõigile võrdsed tingimused, üle astumise tagajärgede eest vastutamata? Seadusega määratud reeglite kohaselt oleksid pidanud PDLi valimisnimekiri Lazios valimistel välja jääma, kuna dokumendid kas polnud nõuete järgsed või tähtaegselt esitatud: nii otsustas ka Appellatsioonikohus.

PDL juhid ning juba valimiskamaania peale raha kulutanud kandidaadid ei suutnud loomulikult seesugust tulemit vaikides alla neelata. Ära ootamata Regionaalse Administratiivkohtu otsust viidi 5.märtsi hilisõhtul läbi erakorraline Ministrite Nõukogu, kes 35 minutiga võttis vastu dekreedi, mis tegi võimalikuks PDL nimekirjade vastuvõtmise, seega ebareeglipärasest tagantjärgi reeglipäraseks tegemise.  Kui toimepandu ei käi kokku seadusega, siis saab ju seadust “interpreteerida”. Valitsus nimetas selle eufemistlikult “tõlgendavaks dekreediks”, sest seaduse muutmine valimisperioodil on põhiseadusevastane ja tegelikult on regionaalne valimisseadus hoopis regioonide enda õigusvallas. Juba öösel oli sadakond meeleavaldajat Alamkoja ees protesteerimas. Manifestatsioonid jätkusid igal järgneval päeval enamustes Itaalia linnades.

Lihtkodanikud näevad iga päev, kuidas nende elu probleemid ei leia lahendust tänu valele pitserile või mõnele puuduvale allkirjale. Aga reeglid ei kehti päris kõigile samaväärselt… Häält tõstsid samuti juristid ning kohtunikud – kui keegi arvab, et ühe riigi õigust saab “tõlgendada” nii, et see võimu esindajatele mugav oleks, astudes üle põhiseaduse printsiipidest, siis ei ole enam mõtet rääkida demokraatiast. Kohtuorganid lükkasid PDLi valimisnimekirja tagasi veel kolm korda. Valijatel on muidugi õigus võimalusele anda hääl parteile, mida ta enam usaldab, aga seda ilma ohvriks toomata seaduslikkust. Jääb üle näha, kui paljud peavad vajalikuks väljakule minna, kas siis 13.märtsi opositsioonimeeleavaldusele või hoopis 20.märtsil Berlusconi poolt tõotatud “tulevärksele” Vabaduse Rahva kogunemisele. Eesmärgiga kaitsta kas demokraatiat või selle “tõlgendust”. Või jääda hoopis koju ka valimiste päeval, võileib seedimata ning demokraatiast küllastunult, et suurendada mitte valijate partei niigi võimsaid ridu.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Advertisements