Kule, Bertulàs, mis oleks kui viiksime prügi L'Aquilasse ülesehitustöödeks? Püsib ju paremini kui mereliiv, eh?

Kule, Bertulàs, mis oleks kui viiksime prügi L'Aquilasse ülesehitustöödeks? Hoiab paremini kui mereliiv, eh?

Majanduslik kriis Itaalias jääb nagu alati poliitilisel areenil toimuva varju, eriti praegustes oludes, kus peaminister tegeleb eelkõige iseenese isikuga ning mitte riigi võimalike tulevikega. Skandaalid, eeluurimised, “katlad, mille kaaned kerkivad”, altkäemaksud ja telefonikõnede pealtkuulamised, viimaste sees verd tarretuma panevaid sõnu… Sündmusterikas ja rahutu, tavaline Itaalia elu?

Kes naerab õnnetuste puhul?

Kümmekond päeva tagasi algas Tsiviikaitse skandaal, millel võivad olla pikad ja tõsised tulemused ning järellained. Tsiviilkaitse ehk Protezione Civile, on alates 1992. aastast otse valitsusele alluv organisatsioon (enne seda allus siseministeeriumile ja veel enne seda oli iseseisev ministeerium), mille ülesandeks on ette näha, vajadusel ja võimalusel vältida erakorralisi sündmusi – või siis nendega tegelemist korraldada). Tsiviilkaitse omab juba tegevusvaldkonna tõttu suurt ostustusvõimet riigifondide üle ning ka seetõttu on huvi selle organisatsiooni mõjutamise ning juhtimise üle kõrge ning mitmekesine.

Selle aasta kriisi juhatabki sisse 17. detsembril 2009 loodud dekreet, mille 16. artikli eesmärgiks kaotada seninegi ühiskondlik kontroll Tsiviilkaitse toimimise üle: Tsiviilkaitsest saab aktsiaselts. Seega ta ei ole enam “avalik organ” (ente pubblico, public authority), mis alluks antitrusti seadustele avalike võistlevate pakkumiste oludes või ka Kontrollikojale (Corte dei Conti, organ, mis tegeleb avalike kulutuste järelvalvega, omades nii juriidilisi kui administratiivseid funktsioone). Veebruari alguseks ootab see dekreet parlamendis kinnitust.

10. veebruaril arreteeritakse Firenze Prokuratuuri poolt läbi viidud eeluurimiste tulemusel Angelo Balducci, Avalike Tööde Ülemnõukogu president (presidente del Consiglio superiore dei Lavori Pubblici), kes 2008. aastal juhtis ehitustöid G8 tippkohtumise korralduseks (esialgu Sardiinias Maddalenas, hiljem L’Aquilasse, kui G8 toimumispaik sinna ümber viidi). Koos Balducciga areteeritakse ka Fabio De Santis, Balducci “järelkäija” samal ametikohal, ja Diego Anemone – ettevõtja, kellele anti mõned tööd G8 ettevalmistuse ajal Maddalenas ning kellel olid omad huvid ka 2009. aastal Roomas toimunud ujumise maailmameitrivõistluse tarbeks tekkinud ehitusprojektides. Neljas arreteeritu on Mauro della Giovampaola, Tsiviiklaitse üks kõrgematest ametnikest. Tuleb ilmsiks suhetevõrk, kus ringlevad raha, vastikused teened, villad, luksusautod, sugulastele leitud töökohad ning eskordid. Algab torm Tsiviilkaitse ning selle esimehe Guido Bertolaso – kes muuhulgas oli vastutav ka “Napoli prügikriisi” komisjoni eest – ümber, kellest peaminister Berlusconil oli kavatsus lähemal ajal minister teha.

Kuigi Tsiviilkaitse tegevused on mõnikord seotud lihtsalt suurüritustega nagu G8 kohtumine, on pahatihti tema valdkonnaks siiski suurimad tragöödiad – nagu näiteks 6.aprillil 2009 toimunud maavärin Abruzzos.  Ma ei suuda uskuda oma silmi kui loen telefonikõnede pealtkuulamiste ümberkirjutusi ajalehtedes ning avastan, et oli inimesi, kes sel ööl naersid…

6.aprill 2009 15.34 ettevõtja Pierfrancesco Gagliardi helistab kolleeg Francesco De Vito Piscicellile.

Gagliardi: “Hakka Ferratellas (Tsiviilkaitse peakorteris) selle maavärina asjaga kohe tegelema. Siin peab kiiresti tegutsema… Ega maavärinaid iga päev juhtu.”

Piscicelli:  “Ega juhtu jah…ma tean” (naerab)

Gagliardi: ”See on nii jutuks ütelda, jumala pärast…vaesekesed.”

Pisciceli: ” Hästi…Ciao.”

Gagliardi: ”Kas pole?”

Piscicelli: ” Muidugi… ma naersin juba täna öösel pool neli oma voodis.”

Gagliardi: ”Mina ka…olgu…ciao.”

Tsiviilkaitsega sidemeid pidavad ettevõttjad, kelle esimene mõte läheb ülesehitusele, aga eelkõige sellega kaasnevatele suurtele rahasummadele, naeravad samal ajal kui L’Aquila ning ümbruskonna elanikud otsivad meelehites rusude alt lähedasi. Me kõik muidugi aimasime, nagu ikka siinsete tragöödiate puhul, et suurte rahade ümber liiguvad rohkem suured omakasulised huvid kui suur ennastsalgav ausus, aga näha selliseid sõnu must-valgel tegi sõnatuks kogu maa… Ka suurimast õnnetusest võib saada jagamisele minev tort.

Guido Bertolaso astub esialgu oma kohalt tagasi, aga Berlusconi ei võta tema lahkumispalvet vastu: “Guido on kompetente mees, kohtunikud häbenegu!” Igal juhul peab Guido õigusorganite ees ära seletama kummalised suhted ettevõtjatega, kes pakuvad talle muuhulgas “massaaže” spades. Need tulevad ilmsiks telefonikõnede pealtkuulamistest, kus juttu aluspesust ja preservatiividest.

Et saada täpset pilti asjade käigust, tuleb ära oodata, kuni magistraadid selle lõngakera lahti harutavad. Või õigemini “želatiinist puhastavad”, sest tegemist on süsteemiga, mida asjaosalised isegi “želatiinseks” nimetavad – ärilis-poliitiline sült, kus riigi heaolu on rakendatud isiklike huvide teenistusse. Tsiviilkaitse erastamine pannakse seisma – vähemalt üks kergendust toov uudis.

Valentinipäeval avaldavad nördinud L’Aquila elanikud meelt loosungitega “6. aprill 3.32 mina ei naernud” ning “Võtame oma linna tagasi”. Politsei kontrollis 400 meeleavaldajat, kes murdsid läbi korrakaitsjate ridadest ja sisenesid viirastuslikuks jäänud kesklinna nö. “punasesse tsooni”. “Nad ei saa meilt ära võtta 700 aastat ajalugu”, oli abruzzolaste reaktsioon “sültjale süsteemile” ja kohtuurimusele, mis neid väga ligidalt puudutas.

17. veebruaril oli kurikuulsa Tangentopoli 18. aastapäev, mis Itaalia Esimese Vabariigi poliitilise klassi peaaegu maatasa tegi. Ei tea, kas olekski selle peale mõtelnud, kui mitte sama atmosfääri poleks taas esile kutsunud Milano linnavalitsuse liikme Milko Pennisi, PDL vahistamine altkäemaksu tasku panemise hetkel. Lisame sinna ka mõne nädala taguse Bologna linnapea tagasiastumise seoses avalike rahade suurejoonelise kulutamisega oma intiimsõbratari huvides ja hakkavadki tasapisi vanad ajad meelde tulema. Praegune pollitiline klass tõttab muidugi veenma, et kogu nende skandaalide puhul ei ole tegemist uue puhastuslainega, vaid isoleeritud nähtustega, et polegi mitte süsteemne ebaaususel põhinev tegutsemisviis, vaid “üksikud rebased kanakuuris”. Elame, näeme…Aga Paolo Mieli, staažikas ajakirjanik, arvab, et “potikaaned on kerkimas” ja väidab, et see pole mitte aimdus, vaid ennustus.

Meediapidu katku ajal

Need, kel on poliitilistest skandaalidest küllastus , saavad lõdvestuda teleri ees San Remo suurkermesse’i ja sellega kaasaskäivat meediakaruselli vaadates, mis kleebib ekraanide ette 10-18 miljonit huvilist. Oleneb aastast, külalistest, saatejuhist ning kuulujuttudest… Seekord alustati juba enneaega, eemaldades esinejate nimekirjast laulja Morgan, kes tunnistas oma kokaiinitarbimist. Pärast mitmeid päevi kestnud arutlusi ja “teleprotsesse”, kuhu kõik lärmakalt kaasa lõid, otsustati “vaesele patusele” siiski andestada. Ei anta aga teada, kas ta tuleb lavale või mitte, kas ilmub videos või mitte… et kuulda järjekordset viisi, mida järgmisel päeval keegi enam ei mäleta.

Festivali avapäeval loetakse ette “õhulise” muusika taustal Morgani laulu sõnad. Teda ennast pole, sest RAI ei saa lubada eetrisse inimesi, kes narkootikume tarbides on halvaks eekujuks. Selle eest on üheks aukülaliseks jalgpallur Antonio Cassano. Tema jah on see väärt eeskuju – eneskindlalt lõõpides väidab ta end olevat ainukese inimese, kes on rohkem raamatuid kirjutanud kui lugenud. 2 raamatut kirjutatud ja 1 loetud, seegi halvasti, sest noormehe lugemisoskus lonkab… Elu esimesed 17 aastat oli vaene, aga viimased 10 miljonär ja nüüd on tema eesmärgiks veel vähemalt 7 aastat miljoneid teenida, siis saab elu esimese poole tasa tehtud, sest jalgpalluriks hakatakse ainult raha pärast. Nii väidab Cassano. Saalis on ka Cassano pruut, kes demonstreerib meeleliigutust, kui varakas peig perekonnast räägib. 700 patrneriga hoobelnu võib ka seda endale lubada. Saatejuht Antonella Clerici naeratab heldinult ja kommenteerib aeg-ajalt “Ta on fantastiline!”. Pärast seda stseeni hakkasid mõned ehk narkomaaniks.

Ja meie igapäevane leib?

Samal ajal varisevad Lõuna-Itaalias (Sitsiilias ja Calabrias) suurejoonelisel kombel kokku mäenõlvad. Tugevad vihmad on keskkonna ohtu pannud hoolimatu urbanistika tõttu. Küladest evakueeritekse tuhandeid inimesi, kes peavad nüüd endale uue eluaseme leidma, üritades pisarsilmil endaga kaasa viia seda, mis võtta annab pragunenud majadest, millele maapind enam toeks ei ole. Mõned on ilma jäänud kodust, mõned oma väike-ettevõttest. Fotosid ja videosid vaadates tundub nagu oleks sõda üle käinud: mõned hooned on  pooleks, teed deformeerunud… Kõige enam kannatanud külad on San Fratello Messina provintsis ja Maierato Vibo Valentia provintsis, kus 27 kohalikku maanteed on kasutamatud.

Aga Messina väina mega-sillale, mis peaks ühendama hakkama Calabriat ja Sitsiiliat (või õigemini seda, mis maavajumisest järgi on jäänud) ja mille ehitamiseks läheb vaja 6,3 miliardit eurot, on esimene kivi pandud. Alltöövõtjate unistus on sammukese edasi teinud, hüdrogeoloogises hädaohus elanike oma on aga väga kaugel…

Tsiviilkaitses vist naerab keegi ka maalihke üle? Ja me peame ikka vaid nende peale lootma?

Si tira avanti…

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Vaata Maieratos juhtunut videolt:

Advertisements