“Mis suhe on praegusel finantskriisil organiseeritud kuritegevusega?”, küsiti läinud aasta oktoobrikuus toimunud Internatsionaali Festivalil Ferraras, kus erilise tähelepanu all oli ikka veel kestev finantskriis. Seda suhet aitasid paremini tõlgendada Loretta Napoleoni, Itaalia majandusteadlane ja islami terrorismi ekspert; Misha Glenny, inglise ajakirjanik ja raamatu “McMafia” autor; ning Roberto Saviano, kirjanik, “Gomorra” autor.

Nagu ütleb Loretta Napoleoni, kriis on loodud finantsturul ja põhjustatud suurte võlgadega pankade poolt. Kogu finantssüsteem plahvatas, sest turul puudus usaldus. Kriisi tähtsaim tagajärg finantsilisest seisukohast oli äkiline likviidsuse kadumine maailmaturult. Pangad ei laenanud enam üksteisele raha ja seesuguses globaalses majandussüsteemis nagu meie oma on sularaha liikumine pankade vahel väga oluline. Riik astus vahele ja keskpangad hakkasid pankadevahelisel turul mitmetele pankadele laenu andma järjest madalamate protsentidega, jõudes viimaks nullprotsendini. Sel hetkel otsustati likviidsust suurendada,  luua uut raha või siis ehk trükkida rahapabereid. Neisse raamidesse sobib kuritegevus suurepäraselt. Eelkõige seepärast, et organiseeritud kuritegevus tegutseb peamiselt sularahasüsteemides – näiteks rahapesus, millest 95% toimub sularahas.

Seega hetkel, mil maailmamajandus on meeleheitlikul rahaotsingul, tõusebki esile organiseeritud kuritegevus, kel on suurtes kogustes sularaha Kuritegelikel organisatsioonidel on võimalus selle raha abil anda laenu eriti keskmistele ja väikeettevõtetele – nendel teistsugune juurdepääs krediidini puudub. See osutub tihti päris tõeliseks liigkasuvõtmiseks, kuid võimaldab majandusse kapillaarselt sisse tungida. Tegemist pole mitte ainult Itaalia nähtusega, vaid globaalse ja ohtliku tendentsiga. Kahjuks on see üks krediidi negatiivsetest tagajärgedest, millele pole reaalset tähelepanu pööratud. Kriis oleks võinud viia uue seadusandluseni, mis oleks võinud vähendada aktiivsust maksuparadiisides. Praeguses pingeolukorras ei püütudki reformida süsteemi läbipaistvuse suunas, muutmata seda kriminaalsete organisatsioonide kasumi ümbertöötlemise vahendiks. Selle asemel kasutati kriisi selleks, et üha enam raha kokku kraapida. Nii keskendus arutelu maksuparadiisi üle põhiliselt maksudest kõrvalehoidmise teemale, mis on muidugi kuritegu, aga mis musta raha pesu ei puuduta – aga just see on tegelik probleem.

Roberto Saviano arvates tuleb mõistmaks kriisi ja tema suhet organiseeritud kuritegevusega, sammuke tagasi astuda. Veel 1990. aastate alguses oli NCO (Uus Organiseeitud Camorra) kõige verisem kogu maailmas. Cutolo investeerib aga rohkesti raha, toetudes poliitikale: ja NCO kukub plahvatuslikult kokku ning praeguseks loetakse organisatsiooni “väljasurnuks”. Siin tulebki mängu sularaha tähtsus, mis tähendab kuritegelikele organisatsioonidele vaid ühte: palkasid. Kui maksad peredele, ka neile, kelle liikmed vanglas, ja kui võtad palgale rohkesti inimesi, siis on organisatsiooni jalgealune tugev. Kui sul see võimalus puudub, kui sa palkadega hilined, siis lähevad vangide pereliikmed rahutuks, reedavad, lähevad teisele poole üle, hakkavad õigusorganitega koostööd tegema. Sularaha tähendab kindlust ja kontrolli. Aga sularaha on ka põhivahend kartelliloomiseks ja parajasti võimul olijate kukutamiseks.

Mitmed kartellid on edasi läinud. Nad ei armasta riskida narkoturul ja teevad äri seetõttu ainult tsemendiga. Kriis aga on jõudnud ka kinnisvarasektorisse ja nendelgi on sularahaga kitsas käes. Nüüd püütaksegi kiiresti kokaiini juurde tagasi pöörduda, sest miski muu ei too sisse rohkem sularaha, ka mitte väljapressimine. Tänapäeval on racketi mehhanismid muutunud üha rafineeritumaks: raha ei kanta enam üle ega laota väljapressijale otse peo peale. Nii tehakse vaid alamates klannides. Tegelikkuses on racket üks vastutasude ja privileegide süsteem: üks annab tööd klanni ettevõttele, kes transpordib mingit kaupa, ja vastutasuks sisestatakse see kaup kaubandusvõrku. Erinevalt kokaiinist, mille eest makstakse kohe, ei too racket suurt sularaha sisse. Kriis on organiseeritud kuritegevusele uskumatult soodsaks võimaluseks. Eelkõige seepärast, et klannidega seotud isikud on nõus töötama poole väiksema palga eest kui kaks aastat tagasi. See pole väike asi. Scampia kartellide narkodiilerid Napolis (alaealised või veel mitte pere-eas) töötasid 500 euro eest nädalas. Täna saavad nad poole sellest. Tuleb ette, et ka väikesed kartellid (või kartellid, kes tiirlevad väikeperdest moodustunud suurte kriminaalsete konglomeraatide ümber) suudavad narkootikumidega kaubitseda, sest nad maksavad väikest tasu. Lisaks kõigele alustab hetkel, mil ettevõtted jäävad kriisi kätte, organiseeritud kuritegevus oma majanduslikku mängu. Laenab sularaha, garanteerib kauba leviku, annab käsutusse omad müügiesindajad, eriti need, kes töötavad erikaubaga (nagu piim või liha). Kõik need elemendid alustavad otsesuhet ettevõttega, kuni nad ei muutu aktsionärideks või isegi omanikeks. Kui muutuvad omanikeks, siis võtavad nad palgalehele tegelikud omanikud. Nii juhtub, et ettevõte jääb endise omaniku administreerida ja on õnnelik, sest garanteeritud sissetulek on 3000 eurot kuus ja ettevõte kuulub klannile. See seletab, miks on kriis organiseeritud kuritegevusele erakordselt soodsaks võimaluseks ja avab talle mitmeid uksi.

Lõpuks tekitavad hämmastust mõne kuu tagused andmed ÜRO-lt (millest Itaalias vähe juttu) narkoäri rahade sisenemisest pankadesse. Sisenemine, mida ei uuritud mitte seetõttu, et selle ohtlikkus avalduks kohe, vaid seetõttu, et see on ohtlik pikas perspektiivis. Teiste sõnadega, kui organiseeritud kuritegevus siseneb täna eriti väikepankadesse, siis määravad nad tuleviku, mitte tänase päeva. Kui majanduses algab tõus, siis millist krediiti hakkavad andma need pankadesse sisenenud kapitalid? Milliseid ettevõtlusgruppe nad toetavad? Kas peaksime kuritegelike kartellide otsustavat tõusu ootama jääma?

Selle kriisi südametunnistusele jääb aga meedia – rahvusvahelise ja mitte – süstemaatiline, järjekindel tähelepanematus kuritegevuse probleemide osas. Kui seda oleks jälgitud teisiti, kui meedia oleks investeerinud operaatoritesse, kirjanikesse, reporteritesse, haritlastesse, sotsioloogidesse ja antropoloogidesse, siis ehk oleks meil olnud võimalus neid mehhanisme jälgida ning majanduse suunda ja rahanduse tukseid mõista.

Autor: Roberta Della Sala, Avellino

Advertisements