Itaalia peaminister Berlusconi sai täna õhtul hoobi näkku, pärast oma kõnet PdL-i parteipiletipeol, löömiseks kasutati oletatavasti  Milano Duomo miniatuuri.

Berlusconi tuli parajasti lavalt alla, astus oma pooldajate käsi suruma, kui keskealine mees  läbi rahva lähemale trügib ning eraldusaia tagant peaministrile kujukesega hoobi alumisse näoosasse lennutab, arvatavasti vigastades ka hambaid. Verise näoga Berlusconi pöördub veel korra rahva poole – seekord löödud ilmega ka sõna otseses mõttes. Ta eskorditakse autosse ja viiakse San Raffaele haiglasse, kuhu peaminister jääb vähemalt paariks ööks. Lööja arreteeritakse ja viiakse – ka Berlusconi vihaseid pooldajaid tõrjudes – politseijaoskonda ülekuulamisele.

Uudised vallutavad kohe kõik telekanalid. Berlusconile kuuluva telekanali Rete4 uudisteankur annab teavet kurva matusehäälega ja teatab, et ei saa kena pühapäevajätku soovida, sest selles pühapäevas ei ole ju midagi kena. Hetk hiljem tulevad loomulikult kõigi poliitikute kaastundeavaldused, paraku vinti üle keerates.

Nii teatab minister Umberto Bossi, et tegemist on terrorismiaktiga, Vabariigi president Napolitano lisab, et aitab vägivalla keerutamisest; alamkoja esimees Gianfranco Fini – kõigi poliitiliste jõudude kohus on mitte lasta Itaaliat mingil juhul tagasi pöörduda vägivallaastaisse. PdLi portavoce Daniele Capezzone leiab, et see kõik tuleneb Berlusconivastasest vihaõhutamisest, millega päevast päeva tegeleb meedia, ajalehed ja televisioon. Opositsioonipartei Partito Democratico liider Pier Luigi Bersani ütleb, et tegemist on sõnulseletamatu toiminguga, mis tuleb karmilt hukka mõista. Tsentristlik Italia Dei Valori ning viimase aja karm Berlusconikriitik Antonio Di Pietro annab aga ebaselge sõnumi “mõistan hukka füüsilise vägivalla Berlusconi vastu nagu ma mõistaks hukka iga teise puhul”, aga “poliitilisel maastik on täis meeleheidet ja viha, mille on loonud need, kelle käes on selle maa ohjad ja kes kasutavad neid vaid omaenda eesmärkidel”. Udc liider Pier Ferdinando Casini väidab, et Berlusconil on nende täielik solidaarsus ilma kuide ja agadeta. “Vägivald ka poliitikas on tolereerimatu ning eriti tolereerimatu rahumeelsete manifestatsioonide ajal”.

Hakatakse kõnelema sellest, kuidas tuleb niisuguste juhtumite toimumine seadusega välistada. Facebookis tekib aga samal ajal lööja, 42-aastase Massimo Tartaglia, fänklubi, 10 000 liikmega. Tuntud ja hinnatud ajakirjanikud Marco Travaglio ja Peter Gomez ütlevad veebilehel, et nemad peavad lööjat kurjategijaks ja kavatsevad edasi võidelda ikka ainult sõnade ja analüüsidega. Veebis hakkavad levima konspiratsiooniteooriad sellest – viidates muuhulgas ka Mussolinile, kes atentaati oma seaduste karmistamiseks ära kasutas –  kuidas Tartaglia oli provokaator, mitte just otseselt PdL poolt makstud, aga sinnapoole.

Siis osutub politseist, et Tartaglia pole mitte ainult mitte ühegi teadaoleva “opositsioonigrupi” või vägivaldseid meetodeid pooldava ühenduse liige, Tartaglia on viimased kümme aastat olnud psühhiaatrilise järelevalve all, ta on lihtsalt tugevalt mentaalselt häiritud isik, nagu neid ikka ette tuleb.

Terrorismialarm kaob. Uudistekanalid tõmbuvad kui teod karpi, edastades kuivalt fakte, välisuudised saavad järsku olulisema kaalu, kõigil on natukene piinlik. TG5, berlusconistliku mõtte häll ja peaedastaja, teeb siiski kella üheteistkümne paiku õhtul erisaate – ja seal on eetris senati esimehe Schifani intervjuu, kus viimane kommenteerib, et “ärge tulge mulle ütlema, et see on vaimselt häiritud inimese töö” – veel teadmata reaalseid asjaolusid. See iseloomustab kenasti praeguste Itaalia parteijuhtide poliitilist kultuuri ja analüüsivõimet pingeolukorras: ükski poliitik ei kasutanud ära võimalust vaikida, avaldades vaid kaastundumust Berlusconi valu osas ning mitte kiirustades andma hinnanguid sündmustele, mille olulisi fakte nad ei teadnud.

Nüüd jääb veel oodata, mida tehakse järgmistel päevadel ja kas ja kuidas poliitilised jõud oma nägu puhtaks üritavad pesta ning kas valitakse sündmuse unustamise või Berlusconi märtriks muutmise strateegia või hoopis midagi kolmandat.

Umbes kell 12 öösel helistab haiglasse ründaja isa, kes ütleb, et ta on kohutatud sellest, mis toimus ja mida ta videolt nägi.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

Advertisements