Berlusconi ja Naplitano

Berlusconi ja Napolitano

1931. aastal kaksteist, 2009. aastal üksteist. Neid mehi ja naisi, kes päästavad Itaalia väärikuse ja moraali, on vähe, neid on ikka vähe, ja nad on ikka isoleeritud. Isoleeritud kolleegide poolt ja eliidi poolt, aga mitte rahva teadvuse poolt, parema Itaalia poolt, kes, tegelikult, on ainus Itaalia.

1931. aastal soovitas Giovanni Gentile, liigagi tuntud professor, Mussolinile, et too kohustaks kõik ülikooli õppejõud andma režiimile truudusevande, millest loobumisel ähvardas teadlasi vallandamine. Tuhandeist õppejõududest keeldus vaid kaksteist. Isegi need, kes pooldasid kommunistlikku parteid, kirjutasid truudusevandele alla, PCI juhi Togliatti soovitusel. 2009. aastal, samal ajal kui nende kolleegid vabastasid süüdistustest politseijuhid, kes olid ametis 2001. aasta Genova G8 ja Diazi kooli verevalamiste ajal, tõstsid üksteist põhiseadusliku kohtu kohtunikku oma käed, et ilma mingite pehmendusteta maha matta üks häbiväärne seadus, too akordivajutus 68 aasta tagusele fašistlikule nõudmisele. Ka neil praegustel kohtunikel oli oma Togliatti, paradoksaalsel moel ekstoljatist. President Napolitano, seesama president, kes andis ühe kodaniku arupärimisele, miks president selle seaduse kinnitas, järgmise vastuse: “Kui ma ka allkirja andmisest keelduksin, ei muudaks see midagi.” Palun väga, see üks fraas kätkeb endas kogu toljatismi olemust – tema ja tema poliitiliste ning moraalsete järglaste essentsi.

1931. aastal need kaksteist ei küsinud endalt, kas nende käitumine oli kellelegi või millekski kasulik, nad küsisid, kas see on õige. Itaalia õnneks keeldus üksteist kohtunikku toljattilikust moraalist ja kuulas samamoodi oma südametunnistuse häält. Mida ütelda täna vabariigi presidendi ja peaministri ametikoha kohta? Alustame viimasest institutsioonist. Sellel pole tegelikult iial eriti kõrget prestiiži olnud. Kui heita pilk nende inimeste nimekirjale, kes on aastakümnete jooksul Palazzo Chigi’s istunud, siis leiab virisemiseks põhjust küllaga. Pole ka Quirinale alati hiilanud. Ka teised presidendid enne Napolitanot on allkirjastanud konstitutsioonivastaseid seadusi. Seekord tõi aga just see kohutav fraas, mis tollele kodanikule vastuseks kõlas, endaga kaasa lihtsalt taastamatu kaotuse presididendiprestiižis, süsteemis väga olulist rolli etendava ametikoha prestiižis.

Nagu laialt teada, ei ole vabariigi presidendid pidanud tegelikult peaaegu kunagi oma allkirja andmisest keelduma. Üldiselt on piisanud lihtsalt Quirinale peasekretäri telefonikõnest, et panna valitsusi terveid seaduseosasid ümber kirjutama või neist sootuks loobuma. Mitterituaalne, jah, võib-olla küll, aga efektiivne. Ja täpselt siis, kui täidesaatva võimu esindajad on üritanud presidendi ametlikke soovitusi ignoreerida, on kasutusele võetud allakirjutamisest keeldumine. Keeldumine, mis ei ole “kasutu” toiming, nagu uskumatul kombel väitis Napolitano, vaid toiming, millel on erakordne poliitiline kaal. Juhtumeid, kus seadused, mida Quirinale ei ole esimesel korral heaks kiitnud, sinna tagasitee leiavad, on ülivähe.

Mis juhtub nüüd? Nii lihtne ja nii raske ette näha, mõlemat korraga.

Lihtne. Peaminister, nagu alati, loob kiiruga uusi põhiseadusevastaseid juriidilisi norme, et päästa end vältimatust süüdimõistmisest, suundudes, nagu ikka, aegumise poole. Lihtne. Quirinale allkirjastab need kõik.

Raske. Probleem ei ole protsessuaalses tehnikas. Berlusconi probleemiks ei ole tema protsesside positiivne määratlus. Berlusconi probleemiks aastal 2009, täpselt nii nagu ka Craxi probleemiks aastal 1992, nagu lõpuks ka Mussolini probleemiks aastal 1924, on üks geomeetriline kujund, parabool. See, millel on üks kasvav ja üks kahanev pool. Kõik kolm mainitud “tugevat meest”, sellisena armastatud ja kutsutud Itaalia poolt – kes tegelikult Itaalia ei ole – hakkasid pärast hetke, mil nad olid tõusnud tähtedeni, kohutava kiirusega langema. Kõik kolm, nagu alati, alustasid oma allakäiku majanduslike ja sotsiaalsete probleemide lainel. Kõigil kolmel juhul kutsus languse esile juriidiline uurimine: vastavalt Giacomo Matteotti röövimine ja tapmine, Mani Pulite ja advokaat Millsi juhtum. 1924. aasta lõpuks oli Mussolini poliitiline laip, tänavad olid täis opositsiooni meeleavaldusi, parlamendiliikmed olid naasmas setsessiooni äärmuslike vahendite juurde, fašistid võtsid kuubedelt oma partei tähiseid. 1992. aastal jooksis Craxi pakku tema poole pillutud müntide vihma eest, samal ajal kui tema sõbrad kiirustasid kannatama kohutavate amneesiate all. 2009. aasta häbimärgistas Itaalia kõigi aegade suurimariigimehe – nagu ta ise on öelnud – kogu maailmas korruptandina, kupeldajana, põhiõiguste ja -vabaduste ründajana, see aasta on toonud olukorra, kus Euroopa Parlament on valmis jätma Itaalia valitsust ilma hääleõigusest Euroopa Ülemkogus.

1924. ja 1992. aasta tulemid olid erinevad. Mussolini ei andnud rusutusele alla, otsustas hävitada tolleaegse kuningriigi õigussüsteemi alustala Statuto albertino ja pälvis täieliku toetuse kuningalt, sõjaväelt, karabinjeeridelt ja politselt, avalikelt ametnikelt, töösturitelt, kogu Itaalialt-mitte-Itaalialt. Ja nii pani ta aluse kakskümmend aastat kestvale diktatuurile, mis tõstis ta taas kõrgustesse: algas uus parabooli tõus, mis tundus lõputuna, kuid mis viis hoopis piazzale Loreto’le. Ent mitte enne, kui tuhanded itaallased – ja sajad tuhanded aafriklased, venelased, jugoslaavlased, kreeklased, albaanlased, hispaanlased – olid selle avantüüri eest oma eluga maksnud. 1992. aastal, vastupidiselt, Craxi põgenes, leidmata kedagi, kes oleks järgnenud talle samasuguses riigipöörajalikus avantüüris, kui tal muidugi seesugune võimalus üldse peast läbi lipsas.

Kuidas lõppeb 2009. aasta? Kas Itaalia-mitte-Itaalia on valmis Berlusconile riigikukutamisavantüüris järgnema? Arvan, et on. Ja meie politsei, karabinjeerid, professionaalsed sõjaväelased? Riigibürokraadid? President? Confindustria? Ei. 1924. aasta ei kordu. Mine tea, ehk üritab Berlusconi astuda parlamendi ette ja pidada maha õõnestava kõne, nii nagu tegi Mussolini 3. jaanuaril 1925? Nii võib minna, ehkki tõenäolisemalt loeb ta oma sõnumi ette ühendatud võrgus või peab hoopis monoloogi Porta-a-Porta valgetel sohvadel. Itaallaste reaktsioon, nende tõeliste itaallaste reaktsioon, saab teda üllatama. Ja juba tunduksegi mürisevat õhk helikopteri tiivikulabades – tiivikulabades, mis kuuluvad Ciampinost Tuneesia suunas lendu tõusvale helikopterile.

Autor: PPP, Bologna

Tõlkinud Oudekki Loone

Advertisements