Vahel küsin endalt, milline ettekujutus on tegelikult eestlastel Itaaliast. Mu isiklikud suhted sünnnimaaga on liiga hõredad, et saada põhjalikumat pilti sellest pildist: niisama hõredad kui uudised eesti ajakirjanduses Itaaliast ja mis ei kirjelda kaugeltki seda kummalist kaane all podisevat poliitilist olukorda.

Loen välisuudistest artikleid, mis puudutavad Itaaliat, enamasti pühendatud Berlusconile ja tema kõmu tekitavatele väljaastumistele. Loen ka kommentaare, mis pole muidugi indikatiivsed, aga tundub, et eestlaste arvamused jagunevad kaheks: “lahe otsekohene vanamees” ja “kuidas saab nii hull inimene võimul olla”.

Itaalia elu ja poliitika aga on hoopis midagi rohkemat ning on aset leidmas tõsised nähtused, mis peaksid mõtlemisainet andma. Ja ei ole naljakad.

Õigupoolest ei lahatakse neid liiga vähe ka Itaalias. Igas normaalses demokraatlikus riigis tegeleb selliste asjadega iseseisev meedia. Siin aga on suur protsent meediakanalitest peaministri palgalehel, ülejäänud ajakirjanikud vaatavad ettevaatlikult oma seljataga oleva huvigrupi poole enne, kui otsustavad, millises kastmes kodanikke toimuvast informeerida. 7,4-protsendiline tööpuudus kuklas, on lihtinimesel keeruline orienteeruda faktide rägastikus ning kontestualiseerida toimuvat. Sedagi juhul, kui kriisiaegne ots-otsaga kokku tulemine pole energiat ära võtnud ja kui sotsiaalne kohusetunne pole lihtsama vastupanu teed minnes lõdvestava ning rohke meelelahutusmeedia sisse ära uppunud.

Millised on siis need mõtlemapanevad sündmused?

President Giorgio Napolitano on alla kirjutamas Berlsuconi valitsuse poolt välja töötatud maksuamnestiale (scudo fiscale), võimaldades taas sisse tuua välismaale viidud kapitalid. Praktiliselt maksuvabalt ning anonüümselt. Riigi kassasse läheb selle seaduse kohaselt ainult 5 % sissetoodud kapitalist. Ilmselt selleks, et 5% liiga range ei tunduks (!), lisati maksuamnestiale ka  Flerese muudatus, mis ei lase sissetoojat hiljem bilansivõltsimises ja muudes rahanduskuritegudessüüdistada. Niisuguse seandusandluse eest tänavad härra peaministrit muidugi mitte ainult maksudest kõrvalehiilijad, vaid ka relvade ja narkootikumidega kaubitsejad, tänab organiseeritud kuritegevus. Õigustuseks öeldakse, et riigi kassat on vaja kriisi ajal täita, aga selle sisse tulnud rahanatukese eest (võrreldes kapitalidega, mis siiski mingi kontrolli alt läbi ei lähe) muudetakse riik ebalegaalsuse ning ebamoraalsuse toetajaks.

Mis nime sellisele toimeviisile anda? Osade juristide meelest on see riiklik legaliseeritud musta raha pesu. Tere tulemast uude maksuparadiisi! Võib-olla võiks selguse mõttes “scudo fiscale” tõlkida “mafffiasõbralik maksupoliitika”?

Võib muidugi juhtuda, et härra president ei kirjuta sellele alla. Ehk paneb teda mõtlema avalik kiri 50 000 allkirjaga, mille hulgas ka minu oma. Aga see lootus on väike – siiamaani on allkirja saanud kõik Berlusconi valitsuse poolt vastu võetu, kaasa arvatud ilmselgelt põhiseadusevastane lodo Alfano, mis ei lase kohtu alla anda nelja riigi kõrgeimat poliitilist ametikohta, mida iganes nad siis ka ei sooritaks.

Veel vahejuhtumeid informatsiooni vallast – teatud ajakirjanikud on muutunud ebasoovitavateks. Vist pole kokkusattumus, et tegemist on uurivate ning analüüsivate ajakirjanikega – Milena Gabanelli ja Marco Travaglio. Gabanellil pandi küsimärgi alla riigitelevisiooni RAI poolt ära nö. seaduslik kate st. advokaadiabi juhul kui keegi saate kohtusse peaks kaebama. Kui võimsatele varba peale astud, nagu teeb seda Gabanelli oma saates Report, siis tuleb seda ikka ette. Ajakirjanik, kes kodanike huvides oma tööd teeb, peaks olema riigi st. kodanike televisiooni poolt toetatud. Tänaseks on Gabanelli siiski oma saatele juriidilise toetuse välja võideldud, aga ta väidab, et sellistes ebakindlates tingimustes on tõesti keeruline professionaalset taset üleval hoida.

Marco Travaglio aga oli juba ammu valitsuskoalistiooni sihikul. Pea iga ta etteaste ärritab ja sööb nende närve. Internetis nähtavat igaesmaspäevast “Passaparola”t vaatab protsentuaalselt väike hulk itaallasi (80%  siinsest rahvast ammutab väidetavalt infot televisiooni kaudu), aga “Annozeros” RAI kolmandal kanalil on oht , et tema sarkastilised ülikriitilised sõnavõtud jõuavad liiga paljudesse kõrvadesse. Miks peaks ühel ajakirjanikul laskma valitsusest halvasti rääkida, kui meil on “üle 150 aasta parim peaminister”? Nii saigi “Annozero”st ettekääne uueks omapäraseks manöövriks, et tugevdada kontrolli RAI üle.

Tants “Annozero” ümber

See algas juba eelmisel aastal , kui Agcom (Autorità per le garanzie nelle comunicazioni, Kommunikatsioonigarantiide amet) määras trahvi nii “Annozerole” kui “Che tempo che fa”le (praeguseks on “Annozero” pea kohal kaks trahvi – esimene ühe geisuudluse eest ja teine selle eest, et  Beppe Grillo kõne V-Dayl eetrisse andis). Kuidas trahvidega lõpeb on veel teadmata, kuna Rai kui väljaandja on otsised TARis, administratiivtribunalis, appelleerinud.

Uue hooaja alguses tõstis saatejuht Michele Santoro häält: paljudel tema kaastöötajatel puudus veel leping, kuigi eetrisse minemiseni olid jäänud vaid mõned päevad. Nende hulgas iseenestmõistetavalt Marco Travaglio. Vaidlused RAI tippjuhtidega läksid üsna kuumaks (pressikonverentsi saab näha “Annozero” saidilt). Ilmselt oleks tekitanud suurt kergendust Travaglio saatest välja jäämine, mille Santoro katogooriliselt välistas. Hooaja esimene saade oligi pealkirjaga “Farabutti”/”Lurjused” (tsiteerides peaministri sõnu ajakirjanike kohta) ning pühendatud pressivabadusele Itaalias. Lõpptulemusena läks saade eetrisse külalise rollis Travaglio sõnavõtuga Puglia ärimehe Tarantini tegevusest poliitkute ümber, mille keskel Berlusconi oma eskorttüdrukute skandaaliga.

“Berlusconi raevus“, ilmusid pealkirjad ajaleheveergudel. “”Annozero”on rämps, häbi, sigadus“, olid majandusarengu ministri Scajola sõnad pärast saadet ning avab uurimise saate üle. Ennekuulmatu teguviis ühe valitsuse poolt, kes taaskord näitab üles allergiat kriitika vastu nagu juhtus Daniele Luttazzi, Enzo Biagi, Sabina Guzzantiga. Scajola räägib endast kui “sovrintendente della comunicazione” (kommunikatsiooni superintendent), roll, mida põhikirja järgi ei eksisteeri.

RAI president Paolo Garimberti üritas meelede tuletada, et eksisteerib ka “telepuldi demokraatia”, mis võimaldab kanalit vahetada. Ja fakti, et suur osa itaallasi “Annozerot” rämpsuks ei pea, on tunnistamas 5,5 miljonit televaatajat (22% reitingut) – Annozero teeb kordades ära Berlusconi sülekoera Bruno Vespa juhitavale saatele Porta a Porta, mida kogu riigi ajakirjandus muidugi mainimata ei jäta.

RAI on kolme kanaliga Itaalia riigitelevisoon, mis allub Parlamendile.Vähemalt siiamaani. Nüüd, koos poleemikaga “Annozero” üle, võtab valitsus endale õigused, mis kuuluvad Järelvalve Komisjonile (Commisione di Vigilanza). RAI on olnud siiamaani parteide mängumaa, mis on järginud teatud istitutsioonilist etiketti, näiteks teatud ametikohad on opositsiooni nimetada. See oli mõeldud kontrolli laiemaks jaotamiseks, mis küll tihtipeale halvamaitseliseks tugitoolide müümiseks muutus. Usaldada riigitelevisioon lihtsalt oma ala parimatele asjatundjatele oli ja jääb ilmselt veel kauaks ainult unistuseks, aga vähemalt oli olemas püüe säilitada kõikide parteide (seega kõikide hääletavate kodanike poolt valitute) pluralismi. Selline peremehelikult ülbe käitumisviis aga, mida Scajola üles näitab, on vastuolus seadusega, mille kohaselt valitsus ei saa otsustada saadete sisu ja tegijate üle

Nii irooniline kui see ka pole, leian selles oma nooruse aegseid nõukogulikke noote.

Ajakirjanike vastulöök

Nõukogulik tundub mulle aga ka  jaht uuele itaalia ajalehele “Il Fatto Quotidiano”. Hommikul kell seitse kõik koopiad läbi müüdud (nagu siis kui “Noorust” sai taga aetud). See on uhiuus väljaanne peremeeste ja kaelarihmata, riikliku toetusrahata. Ainukeseks sissetulekuks lugejate huvi, mis oli alates esimesest numbrist väga suur. 30 000 aastatellimust juba enne kui leht trükivalgust nägi ja pärast esimest ilmumispäeva 23. septembril tuli 100 000 koopiat kahekordistada. Mõni ajalehekioski-omanik hõõruvat käsi ja lubavat igavesti Berlusconi poolt hääletada, kui selle režiim veel nii hästi müüvaid ajalehti esile kutsub.

Kohese edu tagasid kindlasti tuntud nimed – Antonio Padellaro (direktor), Marco Travaglio, Sandra Amurri, Peter Gomez, Marco Lillo, Furio Colombo, aga oma osa mängib ka vajadus tõeliste uudiste, tõeliste analüüside järele.

Meie poliitiliseks suunaks on põhiseadus,” ütleb direktor Antonio Padellaro ajalehte esitledes. “”Il Fatto” on opositsiooni ajaleht, loomulikult Berlusconile, sest ta on muutnud ühe suure demokraatia allakäinud sultanaadiks. Aga me ei kavatse teha hinnaalandusi PD juhtidele ning mitmevormilistele (sinistra multiforme) vasakpoolsetele, kes pole osanud mingit alternatiivi pakkuda. Ainult riiud ja ambivalentsus.  Vaatame, kas Di Pietrol õnnestub oma ümbertöötlemisest vabanedes tõepoolest midagi uut luua.

Põnev on ka see, et ka uut ajalehte ei peetud meedias eriti märkimisväärseks sündmuseks. Igal juhul on natuke lihtsam elu neil, kes nüüd trükisõnas leiavad artikleid, mida enne mööda Interneti välja tuhnima pidi. Pealekauba on see ajaleht “peavoolu” leht, mitte väikese grupi veidrike ettevõtmine, seda lehte võib rahus tänaval lugeda, ilma, et keegi saaks sind “äärmuslaseks” või “kommunistiks” tembeldada.

Väljaspoolt vaadates võib Berlusconi tunduda hullumeelse või laheda vanamehena, aga ta komejant varjab tihtipeale ära tema demokraatiat ja seaduslikkust uuristavad ettevõtmised. Klounaadsed ja mõistusevastased väljaastumised on kont, mida meediale järamiseks visatakse, samal ajal kui jääb hämarusse külmavärinaid esile kutsuva ratsionaalsusega toime pandud strateegia, mis kivi kivi järel tema unelmate Berlusconistanile vundamenti rajavad.

Kui me sellel sündida laseme

Sest kuigi ei ole opositsiooniparteid, on rahvatasandi opositsioon tugevnemas. Laupäeval kogunes Rooma ajakirjandusvabaduse eest demonstreerima umbes 300 000 inimest: ilma igasuguse parteide või ametiühingute abita ja organiseerimisteta. Meeleavaldus, mille toetuseks koguneti ka Pariisis ja Londonis.

(Meedia)vabaduse eest võitlejad on suutnud tähelepanu äratada ka Euroopas, Euroopa parlament kaalub resolutsiooni tegemist meediavabaduse rikkumise osas Itaalias: esimene selleteemaline plenaaristung on planeeritud 7. oktoobrile, hääletus peaks olema 22. oktoobril. Loodame, et ka Eesti esindajaid ei jäta Itaalias toimuv ükskõikseks: Berlusconi on hoiatav näide kõigile.

Kuid tema jalgealune on aina tulisem.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Advertisements