motta_sibulOn kevad. On üliõpilasprogramm Erasmus Itaalias.  On Erasmus Student Network, mis hoolitseb osalejate vaba aja okupeerimise eest. On projekt „Küla“ eesmärgiga muuta Sitsiilia väikeküla turistiatraktsiooniks. On meetod „viskame Euroopa sisse“ ja vaatame, mis välisüliõpilased kui turistid endasse mõne päeva jooksul absorbeerivad ja laiemale publikule oma foto-artikkel-reportaažidega produtseerivad. Meie ülesanne on aktiivne turism: elada 2 päeva külas seda intensiivselt kogedes. Teiste sõnadega, puhas nauding.

Esimene päev

Saabumine. Tänavad. Tänavate kohal rõdud. Rõdudel lõkendab lilleline rohelus. Meenub Toskaana. Motta D´Affermo- küla Sitsiilia Toskaanas. Ainult, et siin on parem: siin on meri helesinisem, siin on vaated avaramad ja päike magusam. Eiran looduse kolletavat kuivamist ja eestlase jaoks ilgelt soolast merevett, mis põhjamaataimedele tähendab pigem surma kui elustavat turgutust.

Hetk, mida õnnistab jalustrabav kõikumatu rahu, peatab aja.

Lõuna. Sööme ühe korraga kogu kolme päeva toidunormi. Üks käik järgneb teisele, pidurit ei tunta, sest siin süüakse hästi ja ainult parimat.
Vastuvõttev komitee peab külaliste all lookas olevate söögilaudade ees mitmekordse mitmekordselt motiveeriva kõne. Meid tervitama tulnud isikuid on nii palju, et miski soe tunne tungib põue ja istumine muutub nende seisval valvelolekul ebamugavaks: „Laske meil teenindada teid, head inimesed, kes te meid nii hästi kostitate!“

Õhtu. Istun oma õdusa kindluse aknalaual. Öökapil lebab püha Vangelo palveraamat. Veetopsid on mähitud salvrätti. Kiikan haljendavat merd, mis õhtus ühendunud alt hallikarva, ülalt sinikollast kilda taevaga. Mägede vahel siravad tuletäpid. Pisikesed naaberkülad.

Siin näen Itaaliat. Siin kogen Itaaliat. Siin elan Itaaliat.

See on sattumine võlumaale, kus iidne ehituskunst ja keraamika haaravad mind oma lummavasse rüppe.

motta_eeselSee on 82-aastane kõbus Giuseppe, kelle kõnnakust tunneb ära elupõlise ratsaniku. See on 6-aastane nimetu eesel, kes asendab igasuguse mootori. See on elamine puhtas õhus loodusega käsikäes. See on ühtehingamine maaga. See on tallis heljuv lehk, mis meenutab mu oma lapsepõlve karjalaudas. Ja see kõik on päriselt tõeline.

Võlumaa ei ole lukku pandud. Piisab piilumisest nurga taha. Piisab naeratusest ja terest.

Kummastavalt säilib loomuliku elu kulg ja puudub võõrastus võõra kohalolekust. Ometi on iga võõras ainukordne sündmus. Tulijale soovitakse parimat, minejale antakse kaasa kõige targemad õpetussõnad koos soojade käepigistustega. Koduuks jääb kohale jõudnule alati avatuks.

Vanahärra „Buona fortuna!“ saatel jätkan teed ja peatun juba mõne sammu järel noorhärra avasülise tervituse peale. Sündmus loob ennast üha võimsamalt. Lävepakul istub lehte sirviv vanem vend. Eemalt läheneb vanaema 4-aastase ingliga, kes ukse vahelt piiluvale naabrinaisele oma kirevroosa lille kingib. Motorolleril saabub tööst kurnatud pereisa, kes vajub vastasukse lävele hinge tõmbama. Hele hääl kuulutab 2-aastase ingli ärkamist. Rüselevate kallistustega vallutatakse isa kael. Läbi väsinud näo kumab imetlev armastus oma kahe kullatükki vastu. Ema, tütarde ilu läte, tuleb köögirätikuga uksele elevust kaema. Pere on koos. Peaaegu. Veel puudub 33 aastat kirkaga maad raiunud 77-aastane vanaisa, kes ülalt alla lookleval tänaval aegamisi koduteed mõõdab.

Lihtsad inimesed. Suured mured. Kohapealne tööpuudus või tervist tappev töö. Aga töö on alati aus. Töö ei ole häbiasi, vaid asi, mida armastada. Vargust ja valskust siin ei tunta, sest kõik tunnevad kõiki. Suurima avatusega jagatakse oma elulugu ja –olu, sest ausatel inimestel pole vaja varjata. Sellist Mottat ei leia mitte ühestki Veneetsiast, Roomast või Firenzest.

Suured mured, aga veel suuremad rõõmud. Lapsed on selle maa sool. Pered on suured. 3-lapseline pere väärib eestlase jaoks mõistet „suur“. Vanema generatsiooni lastel on normaalselt 6-7 õde-venda. Mamma mia! See on pool Eesti lasteaeda. Liialdan, kuid emotsioonist. Pere suurus peitub selle tugevuses. Ääretu kokkuhoidmine ja teineteisehoidmine. Naise vend on abielus mehe õega. Kaks sugukonda põimuvad veelgi tihedamalt ühte.

Külainimesed ei reisi palju. Töö ja pere tulevad ennekõike. Tähtsaim on kohapeal. Avatus hoiab uksed lahti. Pole vajadust minna maailma ja otsida maailma, mis on juba kodus. Võõras oma lugudega on ühenduslüliks kahe maailma vahel. Seda hinnatakse kõrgelt, see peegeldub nende suuremeelsuses. Tulijas tärkab üüratu tänutunne, mis motiveerib jagama kõike, mis jagatav. Ringahel. Ilus.

Maatunnid mööduvad märkamatult. Elan külaelu ilma seda otsimata. Joon heldelt pakutud mahla, õhtusöögist keeldun- esimese õhtu kohta oleks see ühele linnalisele lihtsalt liiast. Kodu kaen siiski, sest kodud on täis kodukootud kunsti. Isetehtud köök, mis 40-kraadises suvekuumuses jääb jahedaks oaasiks. Noored poisid õpivad juba keskkoolis 5 aastat keraamilist maalimist. Minu kujutlus monopoolsest robustsest maaharimisest asendatakse kõrgelt arenenud kunstimeele ja kuldsete kätega.

motta_puhkusKüla on religioonist läbi imbunud. Kirik annab jõudu, sest toob rahva kokku. Koos saadakse ka kõige kibedamast majanduskriisist üle. Saadakse üle suurest murest oma laste tuleviku ees. Saadakse üle tööpuudusest, sest maal saab vähesega hakkama. Teadmine tugevast õlast enda kõrval vabastab hirmust, toites julgusega. “Kõigepealt tänan ma jumalat ja seejärel oma vägevat naist!“, mees oskab väärtustada ka oma abikaasat. Võib-olla leiab kurikuulus Sitsiilia mehe armukadedus siit oma õigustuse.

Lahkun, kõrvus kõlamas mitmehäälne kinnitus: “Mitte kedagi ei visata välja. Mitte kedagi. Mitte kunagi.“ Nad jäävad mind tagasi ootama. Homsele lõunale, õhtule, vahet pole:“ Kui aega saad, astu läbi!“. Pisikesed inglid saadavad mind onu kätes kindluse ukseni.

Jõudsin 3 tunniga 30 meetri kaugusele. Pole just maratonitulemus, aga linnas ei jõua mõnikord 30 aastagagi nii kaugule või lähedale kõrvalelavale naabrile.

Usk headusesse ja usaldus teistesse. Ühegi toa uksed ei käi kindluses lukku. Küla atmosfäär on sama tugev kui kaljurahnud küla all. Siia on alles jäänud siirus. Südameinimesed. On tahtmine nutta.

Teine päev

Eile oli mul õnne. Täna tahan oma uskmatuses näha küla tõelist palet.

Ümber nurga tuleb tervitama kohaliku ehitustöö pealik. Hetk hiljem tutvustatakse mind arhitekti endaga. Seejärel arhitekti kõrgeealise onuga, kes kassi seltsis ja kepi toel ringi patseerib. Ehitajad muretsevad ja hoiatavad liival libisemise eest. Mind juhatatakse küla kunsti kaema. Küla ise on parim giid ja kaart. Massiivne teos paikneb nii peenelt, et muutub taeva taustal nähtamatuks. Sellel maal ei tunta tõepoolest võõrkehi.

Küla tervikuna on oma detailides suurim kunstiooper. Kivimustrid maas ja seintel. Rohtukasvanud mootorratas. Elumajadega vahelduvad loomatallid. Müüris, läbi lagunenud puituste paljastuvad imelised panoraamid.

motta_lapsSelles külas ei möödu keegi kellestki märkamatult. Isegi autojuht tuleb, peatub, läheb, tuleb, toob kohvi, et minna jälle oma teed. Külalise jaoks jätkub alati tähelepanu.

Pisikesel puupingil istub naine. Naisest kiirgub elurõõm. Ta armastab töötada. Ta armastaks reisida, kui poleks abielus. Tütar reisib tema eest. Ta kutsub mind enda kõrvale istuma, mis sellest, et pink on pisike. Hoiatab, et ma kirikusse lühikeste pükste ja paljaste õlgadega ei tuleks.

Rõdudelt ja uste vahelt piiluvad vanaprouad. Neile meeldib, et istun tänavakivil- olles lähedal maale, olen lähemal neile.

Inimesed hakkavad korduma. Eilsed tutvused korduvad. Hakkan tundma, et olen kodus. „Millal sa külla tuled?“ või „Õhtul näeme!“ Pärast esimest päeva!!!

Jään naisega üheaastast Filippot hoidma, kuni ema vanahärra maja koristab. Aeg-ajalt vilksatab vanahärra isegi, kloppides ukse vahelt jalamatti või tühjendades prügikühvlit. Teenindus on siin koostöö. Laps on elutarga näoga, püüab sipelgaid, küündib kivikesteni, tantsib, kui ümisen. Pooleks tunniks jätkub talle tühipaljast kohvitopsist. Milleks arvutid ja videomängud, kui on ruum külana looduse keskel. Nende lapsepõlv on rikas. Mööduja möödudes hakkab poiss kilkama, käsi plaksutama, lehvitama, jooksma, kuigi jalad veel ei kanna. Selle rahva avatus teistele tundub olevat instinkt või geneetiline õnnistus!

Järgneva tunni jooksul avanevad veel kahe kodu sise- ja välisvaated, saab maitstud kodukohvi teine maitse ja käre kodupruuli Limoncello. 3 auväärses eas õde demonstreerivad saiaahju, pitsikudumistehnikat, peeneimat käsitööd ja kümnete aastate taguseid perealbumeid. Kohtusin nendega esimest korda 5 minutit tagasi tänaval. Milline muuseum või ekskursioon tooks mind nii lähedale reaalsusele?

Nende antiikne lauakell on seisma jäänud. Siin ei eksisteeri aega kui niisugust.

„Rahu ja tööd ja armastust. Muud me ei vaja.“ Õnnelik vanaproua saadab mind parimate soovidega koduteele, pakkudes korduvalt küüti. Ei, see küla väärib jalavaeva. Väärib palju rohkemat, kui suudan pakkuda.

Inimesed on selle maa kuld.

Viimane õhtu, viimane öö. Jätan magamise maha, et hoomata viimaseid hetki võlumaal.

Tulipunased roosid ronimas kiviseintel. Viljadest lookas sidrunipuud. Merre uppuv ohkama panev päike. Kõrgustesse küündiv igavene kirik, koera hauge kajamas selle kellana üle küla. Hiidsuured ööliblikad ründamas tänavalaternat. Öine tirtsuserenaad. Soe õhk. Läbi hommikuudu tõusev päike. Suur suur rahu.

motta_ööKahe päevaga olen õppinud midagi tähtsat iseenda kohta.

See küla ei käi lukku. Lukud on minus endas. Et koguda endasse elamust, tuleb sellele ruumi pakkuda. Tuleb anda. Tuleb jätta uks iseendas lahti.

Motta D’Affermo.

Peaaegu paradiis.

Autor: Nele Reial, Bologna

Advertisements