ST838686220 aastat tagasi läks üks teatud 14. juuli ajalukku Bastille vallutuse tõttu. Toimumise hetkel ei peetudki seda eriti märkimisväärseks sündmuseks: tuhatkond relvastatud käsitöölist ja kaupmeest läksid võtma riigivanglat, Ancient Regime’i sümbolit. Tulemus polnud eriti entusiasmiloov, vabastati 7 kahtlaste reputatsiooniga vangi. Teo suur sümboolne tähtsus ilmnes alles hiljem. Kasutades itaallaslikku värvikust – oli “la”-noodi andjaks Prantsuse Revolutsioonile.

14. juulil 2009 sai Itaalia tunnistajaks uutmoodi protestile – esimesele blogistreigile maailmas. “Võimu sümbol”, mida vallutada, polnud mitte üks teatud hoone, vaid hoopis ebademokraatlik seadus – Alfano dekreet – välja antud selleks, et piirata informatsiooni levikut, sõnavabadust ning magistraatide tööd.

Blogistreik sündis vastutamaks seaduseelnõu seda paragrahvi, mis laiendab ajakirjandusseaduse kõikidele informatsioonilehekülgedele: kohustuse parandada 48 tunni jooksul vaidlustatud fakte. Karistuseks üleastumise eest 7 000-12 000 eurot trahvi. Blogid, foorumid, sotsiaalvõrgustikud, YouTube – igas internetivormis liikuv informatsioon võib saada selle vaidlustamise osaliseks. Piisab , et olla arvutist eemal paar päeva, et rahaline karistus (digitaalselt) aktiivse kodaniku rahakoti oluliselt tühjendaks. Itaalia olukorras, kus Internet on olulisim vaba ja iseseisva ehk kodanikutasandil ajakirjanduse (citizen ehk open source journalism) allikaks, on see osalusdemokraatiale ränk hoop. Muuhulgas, 14. juuliks oli ka määratud professionaalsete ajakirjanike streik, mis lükati aga sügisesse tänu president Napolitano otsusele seadusele ajutiselt pidurit tõmmata. Igal juhul on paljud neist teatanud oma valmisolekust allumatusele.

ST838678Alfano dekreet sisaldab aga teisi ning veelgi olulisemaid paragrahve, mis sihivad kodanike õiguse pihta olla informeeritud kohtuprotsessidest , ehk õigus teabele jooksvatest sündmustest (diritto di cronaca). Nimelt keelustab see teabe andmise käimas olevatest kohtuasjadest eeluurimiste lõpuni ning nende käigus kasutatud aktide (kaasa arvatud telefonikõnede ümberkirjutused) avalikkustamise. Karistatavad oleksid nii ajakirjanikud kui kirjastajad. Niisuguste keeldudele innustav põhimõtte on ikka ühesugune – privaatsuse tagamine; tahetakse tõmmata uued piirjooned, kus lõppeb (kodanike) õigus informatsioonile ja algab (seaduserikkujate) privaatsus. Senised piirjooned on olnud piisavad tagamaks tavakodaniku eraelu puutumatust, aga ei garanteerinud poliitikutele muretut sahkerdamisvabadust. Lugematud avaldatud telefonikõned on meil võimaldanud  oma silmadega näha, kuidas rahvaesindajad kasutavad oma valijate usaldust. Nägime Berlusconi ja Saccà vahelistes jutuajamistes, kuidas lahketele neiudele RAIs töökoht leitakse. Nägime D’Alema ja Fassino (PD) sõnades, kui  nad tegelesid pankade samm-sammulise ülevõtmisega. Nägime ka, mis juhtus magistraat Clementina Forleoga, kel oli julgust  viimast uurimist algatada. Ilmne on püüe anda paksem suitsuvari alla võimulolijate kriminaalsetele püüetele.

Olles rääkinud teabevabadusest, jõuame veelgi tähtsaima punktini – magistraatide õigus tõhusatele instrumentidele võitluses seaduslikkuse eest. Alfano dekreet võimaldab alustada telefonikõnede pealtkuulamist ainult tõsiste süütõendite olemasolul. Vist on lastelegi selge, et telefenikõnede pealtkuulamine ongi vajalik just selleks, et põhjendatud kahtluse korral tõsiseid süütõendeid hankida! Juhul, kui uue seaduse järgi õnnestubki saada luba nende alustamiseks, siis eksisteerib limiitaeg, üle mille ei ole võimalik neid jätkata – 40 pluss 20 päeva. Kui 59ndal päeval ütleb camorrist telefonis, et ülehomme määrame päeva ja koha arvete õiendamiseks, siis on magistraat sunnitud võimetult asjal toimuda laskma. Sama argument kehtib muidugi ka kõigi teiste kuritegude kohta:  kõikvõimalikkud seaduserikkujad saavad pärast selle seaduse ellu viimist edukalt oma komunikatsioone organiseerida teades, et pärast teatud ajavahemikku on magistraatidel käed seotud.

See jaburuseni väändunud seadus viiakse ellu riigirahade kokkuhoidmise tähe all. Telefonikõnede pealtkuulamine maksab ja kassad on tühjad. Selle asemel, et jõustada seadus, mis kohustaks pealtkuulamisteenuseid pakkuvaid telefonikompaniisid, kes selle käigus oma kohvreid  suurte kasumitega täidavad,  riigile tasuta teenust pakkuma tegema (ei tohi unustada, et just riik  annab nende käsutusse vahendeid), jäetakse õigusorganid ilma tõhusaimast kuritegevuse vastasest vahendist.

ANM, Magistraatide Ühing, tõstab häält: ”Meilt nõutakse kodanike julgeoleku garanteerimist jättes meid relvituks ja seotud kätega. Paljud kuritegijad jäävad leidmata ning karistamata”.

Telefonikõned on olnud just selleks vahendiks, mis on  peaminister Berlusconile hulgaliselt hädasid kaela toonud. Selle ärahoidmiseks tulevikus on valitsus valmis sillutama takistuseta tee kõikvõimalikele seaduserikkujatele. Mängus ei ole mitte ainult seaduslikkuse tagamine, vaid ka inimeste elud. Loomulikult jääb nii mõnigi peavalu jääb olemata ka Partito Democraticol,  eks sellest tulene ka suurima opositsiooniparteipeaaegu  olematu vastuseis dekreedile.

ST838681Lisaks blogistreigile toimus ka sit-in piazza Navonal, milles osalesid teiste hulgas Antonio Di Pietro ja Toronto Ülikooli dotsent, internetiguru ja massimeediauurija Derrick De Kerckhove. Tema lausus sõnad: ”Itaalial on kaks mudelit, mida järgida – kas Ameerika ja Obama, kus valimised võideti internetis või Hiina, kus tapetakse inimesi, kes kontrollile vastu hakkavad. Kas me tõesti tahame sellist elektroonilist fašismi? Itaalia fašism algas raadiost, see teine Internetist. Olen mures, sest räägime meie tsiviilõiguste tulevikust.”

De Kerckhove, kes oma raamatutes räägib uutmoodi ühenduses olevast teadlikkusest, mida nimetab “webness”iks, usub, et sellest kaootilisest kommunikatsioonijõust võib kerkida teatud “võimendatud intelligentsus” ning “ühendatud tundlikkus”,  millega kaasneb indiviidi vastutustunde ärkamine terviku osana.

Ehk möödus maailma esimene blogistreik ühe ebakonstitutsionaalse seaduse vastu märkamatult. Aga see “la”-noot, vaevuaimatav häälestusheli, seda võib kuulda kas internetavarustes… või piazza Navonal.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Advertisements