Kui ei tule, Bruno Vespa oled!

14. juulil toimub Itaalias üks omapärane streik, mis ei tekita ehk suurt ühikondlikku ebamugavust, kuid annab tunnistust uut moodi sotsiaalsest mobilitatsioonist: sel päeval avaldavad streigiga liitunud blogid ühe protestiposti kaitsmaks oma väljendusvabadust.

10. juunil võttis Itaalia parlamendi alamkoda vastu justiitsminister Angelino Alfano nime kandva seaduseelnõu, mis sätestab uued reeglid telefonikõnede pealtkuulmiseks magistratuuri poolt (muutes need praktiliselt kasutuks), keelustab nende avaldamise meedias, samuti nagu igasuguse teabe andmise pooleliolevaist kohtuprotsessidest ja nende käigus kasutatavatest “avalikest” dokumentidest ning muu hulgas laiendab 1948. aasta ajakirjandusseaduse kõikidele informatsioonipaikadele: kohustuse parandada 48 tunni jooksul vaidlustatud fakte. Trahviks 7000 – 12000 eurot. On ilmne et ebamäärase väljendi “informatsioonilehekülg” alla on võimalik lahterdada igausuguseid inetrnetivorme – blogis, sotsiaalvõrgustikud, foorumid, You Tube’i videod ja praktikas paralüseeriks niisugune seadus informatsiooni liikuvuse Internetis.

Igale vaatlejale torkab silma suur veelahe teabes ning otsustustes nende vahel, kes jälgivad ainult uudistesaateid või loevad ajalehti ja need, kes hoiavad end kursis arvuti vahendusel (kahjuks ei saa Itaalia oma internetikasutajate arvu üle just uhkustada: 58.8% internetikasutajaid pole Euroopa Liidu ühe asutajariigi kohta just märkimisväärne tulemus).Itaalia anomaalses teabe- ja meediasüsteemis, mis on suure osas otseselt või kaudselt peaminister Silvio Berlusconi mõju all, on Internet muutunud asendamatuks iseseisva informatsiooni kanaliks. Internet on tänaseni garanteerinud ka nende siiski oluliste uudiste leviku, millele ülejäänud meedia millegipärast eriti tähelepanu ei anna Näiteks võib tuua kohtuprotsessi inglise advokaadi David Millsi üle, kelle süüdimõistmine korruptsioonis tõi kaasa sügavaid implikatsioone ka peaministrile ning oleks pidanud panema tõsise kahtluse alla Lodo Alfano, ühe seaduseelnõu, mis garanteerib immuunsuse riigi neljale kõrgemale ametikohale. Ajakirjanduselt, võimu kontrollija rolli täitjalt, oleks võinud oodata tugevat vastukaja – millegipärast hoidis see aga eemale igasugustest analüüsidest, andes juhtunust teada kõigest mõne sõnaga. Selle eest läks aga lainetama blogimaailm eesotsas suurimate ja tunnustatuimatega. Seesama on toimus ka vee privatiseerimise, L’Aquila maavärina käsitlemise ning paljude teiste sündmustega, mille puhul ametlike infokanalite töö märkimisväärselt soovida jättis.

Itaalia loetavaim blog oma 100 000 klikise päevakülastatavusega kuulub Beppe Grillole, kes väidab: “Ainuüksi retifikatsiooninõuete läbivaatamiseks peaksin tööle võtma 10 inimest ja võib-olla ei piisaks nendestki. Aasta jooksul peaksin ehk maksma miljoneid eurosid trahve. Sellist sõnavabadust lämmatavat seadust ei eksisteeri ei Birmas ega Hiinas. Kui seadus läbi läheb, siis on see itaalia blogimaailma surm.”

Streik toimub vaatamata president Napolitano ajutisele stopile, tänu millele lükati septembrikuusse elukutseliste ajakrjanike protest, mis oli samuti 14. juuliks määratud. Ka FNSI, itaalia ajakirjanike ametühing, astub vastu Alfano seaduseelnõule, mis esialgses variandis nägi ette isegi vanglakaristuse sedusest üle astuvatele ajakirjanikele ning teeb võimatuks igasuguse kohtukroonika, mis on oluline osa kodanike õigusest informatsioonile.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Advertisements