Berlusconi näeb end nii?

Giovanni Sartori, politoloog ja üks hinnatuimaid demokraatia-uurijaid maailmas määratles Itaalia praegust reaalset riigikorda sõnaga “sultanaat”. Berlusconi “jõupingutustele” vaatamata ikka veel eksisteerivad iseseisvad ajakirjanikud räägivad režiimist. Radikaalsemad ja keevaverelisemad blogijad küsivad, kui palju on veel puudus, et sõna “diktatuur” kasutusele võtta. Selle taga on ühe rahva püüe defineerida omapärast olukorda, kus peaminister ei allu enam ühistele eetikareeglitele pidades end kõrgemaks igast kirja pandud ja kirjutama seadusest.

Itaalia, kes pärast fašismi kukutamist oli võimeline looma Euroopa ühe ilusaima põhiseaduse, seesama Parri, De Gasperi, Togliatti kunagine Itaalia, on praegusel hetkel käega puudutamas põhja, kuhu Maelströmi keerisena on teda tõmbamas mitmed peaminister Silvio Berlusconit puudutavat seigad.

Ühe puhul neist on tegemist advokaat Millsi kohtuprotsessiga, mille käigus viimane mõisteti süüdi altkäemaksu vastu võtmises Berlusoni firmalt selleks, et tunnistada valet Berlusconi kasuks kahes kohtuasjas, päästes ta naha. Teise puhul on tegemist tema kahtlaste “sõprussidemetga” ühe noore Casoria neiu Noemi Letiziaga.

Advokaat ja peaminister

Mills võtab nende suhte kokku lihtsalt “Hoidsin härra Berlusconi hädade merest eemal”.

Tema juhtumi uurimine aga antakse Suurbritannia Maksuametile. 17. veebruaril kuulutataksegi välja esimese astme kohtuotsus: advokaat Mills on süüdi, karistuseks 4 aastat ja 6 kuud, 5 aasta töökeeldu avalikest ametitest ja 250 000 eurot kahjutasu. Itaalia ajalehed ja uudistesaated toovadki mõne reaga ära juhtunu analüüsimata kohtuotsuse poliitlisi ja moraalseid tagajärgi, mis peaksid puudutama ka peaministrit. Inglise ajalehed jooksevad informatsioonist üle ääre.

Mine sa võta nüüd kinni, kas Silvio Berlusconi peaks selle eest tänama rohkem ustavust kui ajakirjanikueetikat hindavat meediasüsteemi või hoopis suurima opositsioonipartei Partito Democratico juhti Walter Veltronit, kelle omapärane strateegiline vaist sunnib teda samal päeval parteijuhi kohalt tagasi astuma ning sellega kirjutajate tähelepanu enda peale tõmbama. Avalik arvamus tõstab häält küll, aga ikka ühed ja samad – Antonio di Pietro poolt loodud väikepartei Italia dei Valori, needsamad beppegrillod ja marcotravagliod, needsamad vähem või rohkem tuntud blogijad, kes arvutiklahvistiku klõbinaga Meediaperemehe häälest üle proovivad rääkida.

Tähelepanu Millsi süüdimõistmise üle vaibubki kuni 19. maini, mil tehakse avalikuks 376 lehekülge kohtuotsuse motivatsioone: ”Ta (Mills) tunnistas selgelt valet, ühelt poolt selleks, et võimaldada Silvio Berlusconile ja Fininvestile karistamatus või vähemalt selle ajani toime pandud ebaseadulikest finantsoperatsioonidest tulenenud suurte kasumite säilitamine. Teiselt poolt püüdis ta kindlasti saavutada endale hiiglaslikke majanduslikke eeliseid.”

Millsile määrati korrupteerituna karistus. Aga korrupteerija, altkäemaksu andja, puhul, kes samas protsessis kaassüüaluseks, on asjad teistmoodi. Korrupteerija antud juhul Silvio Berlusconi, tegi enda tarbeks seaduse – lodo Alfano, mis annab puutumatuse Riigi neljale kõrgemale ametikohale. Ootuses, et Konstitutsiooniline kohus selle põhiseaduslikkuse tuvastab (sest “seadus on kõigile ühesugune”), ei ole tema üle võimalik juriidiliselt kohut mõista.

Noemi, Gino ja papi

Iseensestmõistetavalt oleks jätkunud kirjeldatustki, et ükskõik millist moraaliprintsiipe tunnustavat poliitikut tagasiastumisele sundida. Noemi juhtumi puhul oleks jätkunud võib-olla ka kohestest ning otse-kohestest selgitustest suhetes Noemi ja tema perekonnaga. Selle asemel söödeti aga avalikkusele ette hulk vastukäivaid versioone.

Lihtsaimale küsimusele – kuidas sai alguse Berlusconi ja Noemi vaheline tutvus – on liikvel õige mitu varianti.

  • 29.aprill “Corriere del Mezzogiorno” räägib Noemi: ”Tunnen papit lapsest saadik, ta on mind praktiliselt üles kasvatanud. Ma jumaldan teda, mõnikord lähen tema juurde Milaanosse või Rooma,sest ega talati ei saa siia tulla”. Loetleb kolm sünnipäevakingitust eri aastatel (st.ilmselt 16., 17. ja 18.) Mitte kordagi ümberlükatud.
  • 29.aprill ANSA Silvio Berlusconi “Ma tunnen Elio Letiziat aastaid, ta on vana sotsialist ja oli Craxi autojuhiks”. Samal päeval väidab Craxi poeg Bobo: ”Mu isa autojuhi nimi oli Nicola, ta oli Venetost ja on juba aastaid surnud.”
  • 4.mai “La Stampa” Berlusconi väidab: ”Olen sõber Noemi isaga. Punkt ja lõpp asjal! Olen kohtunud temaga ainult vanemate juuresolekul”

Villa Certosa pidu (kliki pildil, et näha rohkem)

Ilmnevad aga kohtumised vanemateta. Ametlik gala villa Madamas made in Italy moekunstnikega 19.novembril 2008. Noemi, üksinda, peaministri kõrvallauas nr.1, teda tutvustatakse kui Napoli sõprade tütart, aga õhtu näevad kohalviibijad teda tumesinises autos Berlusconi Audile järgnemas. Vanaaastaõhtu 2008 Sardiinial Berlusconi privaatses Villa Certosas, millest räägib Noemi ex-poiss Gino Flaminio “La Repubblicas” 24.mail. Ei mingit sõprust vanematega, vaid otsene telefonikõne Noemi ja Berlusconi vahel: ”Nende suhe algas 2008 aasta oktoobris.Noemi rääkis mulle, et ta oli teinud mõningaid fotosid modellibook’i tarbeks, mille esitas ühele moeagentuurile Roomas.” Sealt satuvad fotod Emilio Fede kätte, kes unustab nees Silvio lauale. “Ühel pärastlõunal, nii umber kella 5-6 paiku helistab Berlusconi. Tema ise, otse Noemile, ei mingit sekretäri, ei mingit centralinot. Noemi õppis. Berlusconi ütles, et nägi tema fotosid ja et teda lummas neiu “puhtus” ja “ingellik nägu”. . See oli esimene telefonikõne. Mind ei olnud, räägin seda, mida rääkis mulle Noemi. Mõnel teisel korral pani Noemi telefoni mu kõrva ligidale, et ka mina kuuleksin.Rääkis veel “puhtusest” ja “inglinäost”. Pärast lisas veel midagi sellist nagu :”Sa oled jumalik tüdruk”. Esialgu ei ütelnud Berlusconi Noemile, kes ta on. Küsis , kui vana sa oled, mida sulle teha meeldiks, kes su vanemad on , kus koolis sa käid jms. /…/ Kui Noemi siis päris, et kas ta on , vastas ta:” Kui ma sulle ütlen, siis sa ei usu. Kas pole siis kuulda, kes ma olen?” Kui Noemi mulle seda jutustas, siis esialgu ma ei uskunud, ag akui kuulsin ka ise tema häält, oli võimatu mitte uskuda. Noemi nimetas teda papiks rahumeeles. Ka minu kuuldes. Pidasin seda suhet nagu isa ja tütre vaheliseks suhteks.” Seejärel tuleb aga kutse Villa Certosasse aastavahetuseks koos sõbranna Robertaga. Tagasi tulles “ Noemi ei olnud enam minu Noemi, lihtne tüdruk, keda ma armastasin. Jaanuaris sai me suhe otsa.”

Intervjuule järgneb torm. Elio Letizia ähvardab protsessiga laimamise pärast. Leitakse, et Gino olnud seadusega kokkupõrkeid ning seega ei ole ta usutav. Saatuse iroonia – ka Berlusconil on olnud seadusega tegemist, kas tema on usutavam?

Ginot kaitseb (ikka ajaleheveergudel) Noemi tädi Francesca D.F (Noemi ema Anna vennanaine), kes leiab, et liiga palju valesid on kogu loos ja toetab Noemi ekdpoissi. Seejärel tunneb vajadust uuesti selgitada Noemi isa Elio, kes väidab, et tädi ei tea kõiki asjaolusid. Kuulajad muigavad ning võtavad teadmiseks, et peaminister tellib tüdrukuid endale kataloogist.

Lõpliku punkti üritab panna kogu loole Gino ise, kelle avalik vabanduskiri jõuab 31.mail “Il Corriere della Sera”sse. “Minu äranägemise järgi on mind ära kasutatud kellegi poolt, kes mitte suutes rünnata teisti Rahvameest (nii nimetan ma PRESIDENTI), kasutavad Gossipit, Kuulujuttu, minu armastuslugu Noemiga.” (otsetõlge lonkava grammatikaga tekstist). Väljend Rahvamees tekitab muidugi kergelt ebameeldivat kõhedust… Mõte läheb ”Time”i korrispondendi Jeff Israely poolt kirjutatud artiklile, milles nimetab Itaaliat Berlusconistaniks.

Paremini ei lähe ka fotograaf Antonello Zappadul, kelle fotod tehtud Villa Certosa aastavahetuse peo ajal kiires korras konfiskeeritakse ning kelle vastu Berlusconi ihuadvokaadi Ghedini algatusel Rooma Prokuratuuris kohtuasi avatakse.

  • Gino jutu põhjal on tutvus vana 7 kuud
  • 25.mai “Il Mattino” isa Elio Letizia jutustab sõprusest, mi sai alguse aastal 2001
  • 25.mai “Il Corriere della Sera” Berlusconi: ”Eliot tunnen ma kümmenkond aastat (st.1999)”

Kogu selle parima seebika tasemel valede, salgamiste, selgitamiste ja eitamiste peale ei leia Silvio Berlusconi paremat argumenti kui: “Süüdistused minu vastu on absoluutne vale”. Süüdi on Veronica, konkurendist satelliit-TV omanik Murdoch ja muidugi kadedusest haiged “vasakpoolsed”.

Silvio kaitsjate armeel on tegemist, sest lisaks siserindele, mis iseenesestmõistetavatel põhjustel üsna nõrguke, mis sest, et visa, lisandub võimas ja prestiižikas rinne – välismaise pressi surve, millel, tundub, pole kavatsust “vaest tagakiustatut” rahule jätta. Iga päev toob järjest uusi ning halastamatumaid analüüse, mida võib kokku võtta k a üheainsa sõnaga:“Unfit”

Uurimised

“Ainult saast ja muda minu vastu,” väidab härra peaminister ka praegu, mil on käivitatud järjekordne kohtulik uurimine, “ma ei lase ennast nendest rünnakutest mõjutada, vaid töötan, nagu siiamaani seda teinud olen, Itaalia heaks”. Bari prokuratuuri uurimuste käigus altkäemaksude üle tervishoiusüsteemis ilmnesid mõned telefonikõned, milles Puglia ärimehed räägivad naisterhvastele üle kantud rahast tasuks osalemise eest Berlusconi privaatsetel “kokkusaamistel” Roomas ja Sardiinial.

Patrizia D'Addario

Kinnitus tuleb “Corriere della Sera” veergudel Patrizia D’Addariolt, üks osavõtjatest, tormilise minevikuga “escort” (seltsidaam, “kõrgklassi prostituut” nagu kirjutab Times) ning paremtsentristlik kandidaat Bari Linnanõukogusse. D’Addario räägib vahendaja Giampaolo Tarantiniga kokku lepitud 2000 eurosest tasust ning Berlusconi lubadusest aidata lahendada Patrizia isiklik probleem – muuta ehituskõlblikuks üks talle kuuluv maalapp.

Peod oli organiseeritud viimse detailini, alates naiskülaliste riietusest kuni käsuni autusõidu ajal tumendatud aknad kinni hoida. Patrizia D’Addario maniakaalne harjumus absoluutselt kõik dokumendid säilitada ning üles tähendada kõik sündmused, on suureks abiks uurimuste käigus. Samuti ka lindistused kohutmistest, mida ettevaatlik D’Addario on teinud. Üle on kuulatud veel mõned naiskülalised, kellest üks on otsustanud Itaaliast lahkuda prokuröri nõusolekul oma julgeoleku huvides.

Lisaks tütarlaste seltskonnale, on prokurörid sattunud ka kokaiini jälgedele. Iga Tarantino telefonikõne on detailiderikas ning annab potensiaalse võimalusi mitmeks uurimusliiniks. Altkäemaksud alates tervishoiust, kuni tsiviilkaitseni. Suhete ja huvide põimik, mis lahti harutamist ootab, hulk põnevaid nimesid, kust ei puudu ka kaks Partito Democratico esindajat ning üks “Suure Venna” realityshow kaudu kuulsaks saanud näitsik…

Nende seikade kaudu saab ka selgemaks, miks enamusparteidel oli vaja vastu võtta Alfano dekreet, mis takistab oluliselt, et mitte ütelda määravalt, prokuröride võimalusi telefonikõnede pealtkuulamiseks ning nullib täiesti ajakirjanduse võimalused avaldada uudiseid käimasolevatest uuringutest ning kohtuprotsessidest. Saab ka selgemaks, miks ka 17 opositsiooni parlamentääri andsid oma “jah”-hääle Alfano ebademokraatlikule seaduseelnõule.

Ehk tõesti on juriidiliselt õigus Berlusconi advokaadil ja parlamendi liikmel Nicolò Ghedinil, kes väidab, et peaministrit, kui “lõpp-kasutajat” ei saa süüdistada prostitutsioonile õhutamist käsitlevas uurimuses “vahendajate” üle. Kindlasti tabas ta aga märki selle terminiga moraalselt. “Lõpp-kasutaja”, kes tarbib kriteeriumivabalt tütarlapsi, seltsidaame, riiki, seadusi ja konstitutsiooni.

Häda on selles, et “lõpp-kasutaja” on peaminister.

53 aastat tagasi ütles kirjanik Ennio Flaiano geniaalselt, et “Itaalia poliitiline situatsioon on raske, aga mitte tõsine”. Täna aga tunneb vajadust seda parafraseerida Giuliano Ferrara, üks Berlusconi ustavamaid vesiire, kes sultanit noomides distantse võtma hakkab: “olukord on raskenud, ja võib-olla isegi tsipa tõsiseks muutunud”.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Advertisements