Unustage Sopranod. Unustage “Ristiisa”. Unustage väited nagu “kui maffiat ei oleks, siis sitsiillased ei tantsiks vabadel hetketel nii kaunilt tangot”. Kuulake neid paljusid itaallasi, kelle huultel sõnad “camorra” või “‘ndragheta” või “maffia” kõlavad mürgise vihkamisega ning vaadake nende silmi, mis maffiavastaste magistraatide Falcone ja Borsellino nimedegi mainimisel veega täituvad. Ja siis lugege Roberto Saviano imelise kerguse ja emotsionaalse haaravusega kirja pandud romaani ja vaadake Matteo Garrone filmi, mis selle teksti essentsi on imeusutavalt ekraanile toonud. Filmi, mis esitab ilustamiseta, peaaegu dokumentalistlikul moel maad, mis on täielikult maffia kätes, lastes tegevuspaikadel juhtida pildirežiid.

Uskumatu usutavus

Me oleme seal, ekraanil, me elame ja kannatame, filmiruum ja reaalne ruum saavad üheks, saadetuna napoli ja caserta dialektist (enamik näitlejaid on tavalised noored neist piirkonnist), päriselulise detailirikkusega, inimese vaatepunktist. Dünaamiline ja täpne operaatoritöö viib meid kaasa kolmeteistkümneaastane Totòga, kes aitab ema, viies toitu koju lähedalelavatele perekondadele ja tahab saada suureks ning sõita autoga motorino asemel. Suured selles maailmas on aga märgitud püstolikuulidega ning ainus, mis seal loeb, on raha ning surnud kehade arvestus. Seda taipavad selgelt hilisteismelised Marco ja Ciro, kuigi muu maailmas võib neile segaseks jääda, kuid fakt, et suuremad relvad annavad territooriumi, kus käskida, on neile hästi tuntud.

Selles tumedas ja raskes maailmas elab geniaalne rätsep Pasquale, kes armastab oma tööd üle kõige, kuid soov saada tunnustust ja palka, mida kasvõi liialdades võiks õiglaseks nimetada, viib ta vaid ohtlikesse olukordadesse. Maestro, ütleb Pasquale oma naisele pärast salajast loengut, mis antud Hiina tööliste – arvatavasti vähemakstud illegaalsete immigrantide – vabrikus, nad kummardasid mulle ja ütlesid maestro. Kuid paraku elab ta Süsteemis, kus väärikusel ja armastusel ei ole kohta, sest raha neid otseselt ei vaja.

Raha vajab vaid kellegi omandiks olemist, suurtes kogustes – ning kui tehase ohtlikke prügijäätmeid saab ümber töödelda 25 senti kilolt odavamalt – poole hinnaga – siis ei ole ju oluline, mis nendega tegelikult juhtub. Ohtlike jäätmete tootjale ei ole reaalselt oluline, kui vanad on inimesed, kes veavad prügi laiali mööda ladustamispaika, et sellest seal ebaseaduslikult komposti teha (ja kas neil on vaja patja istmele, et esiklaasist välja näha) ning ülimürgiseid jäätmeid, mida ka Itaalias matta ei riskita, võib ju lõpuks ka humanitaarabi nime all Aafrikasse saata: jäätmed, mille ligi saatjad ainult maskides ning spetsülikondades minna riskivad – darthvaderliku hingamise saatel.

Filmi soundtrack haarabki oma lihtsa geniaalsusega koosnedes peamiselt neistsamust helidest ja häältest, mida demonstreeritavais paikades iga päev kuuleb ning annab reaalsusetunde, ja hetkiti kõlav neomelodico, muusikastiil, mille loojaks peetakse camorristat Luigi Giulianot, paneb i-le täpi. Need on just need laulud, mida võib kuulda enamikes Napoli baaridest ja autoaknaist – ja mis on ka üheks kuritegelikest äridest. See on muusika, mida põhja-Itaalias peaaegu ei kuule, erandina mõned üksikud esitajad – näiteks ka “Gomorras” kõlav tugevasõnumiline Nino d’Angelo. Kaasaegne Napoli etno, see on neomelodico, loodud kuulamaks just neil tänavail ja millesse riietatuna omandab Garrone film selle viimase tõelisusepuudutuse, südamessetungiva ehtsuse.

Hädaohtlik usutavus

Filmi aluseks olnud romaani “Gomorra”, 2006. aastal Itaalias edetabeleid rünnanud ja 2007. aastal NYTimesi poolt saja maailma parima raamatu hulka valitud teose fenomen seisneb just sellessamas ehtsuses ja usutavuses. Kuid – tähelepanu! – seda ei ole kerge lugeda, see pole lektüür lennukisse või elektrirongi, et paari lehe kaupa vabadel hetkedel meelt lahutada (kui teil ei ole just plaani oma peatusest alati mööda sõita). “Gomorra” on raamat, mis ei näita Il Bel Paeset, Ilusat Maad, nagu itaallased oma kodumaad kutsuvad, mitte kultuuri- ja ajaloohõngulise imena, vaid demonstreerib tema musta poolt, camorra majanduslikku impeeriumi ning selle maailmavalitsemisigatsust. Kuigi Saviano sile keelekasutus on imeline ja naudingutvalmistav, paneb see raamat lugedes ikka ja jälle peatuma ning mõtlema, vaatama neidsamu riideid, firmamärgiga või mitte, mida tehakse camorra tumedates tehastes, kingi, toitu, kõike, mida me tarbime USAst Eestini, Itaaliast Hiinani ning mis kõik on osa sellest elust, mis on röövinud paljudelt inimeseksolemise mõiste.

Saviano ise kirjutas oma esikraamatuga alla ka oma surmaotsusele, sest nii ehtne pilt ei saa mõjumata jääda isegi camorristidele endile, hirmutavalt. Nii liigub noor kirjanik ja ajakirjanik vaid politsei või karabinjeeride valve all – ka tema on maksnud valiku eest rääkida karmi hinda. Nagu ta ütles ise ühes intervjuus mõni aasta tagasi:

Perse see edu. Ma tahan elu, vaat nii. Ma tahan kodu. Ma tahan armuda, juua õlut avalikus kohas, minna raamatukokku ja valida raamatuid lugemiseks, tutvudes neljandikuga kaanetekstist. Ma tahan jalutada, võtta päikest, hulkuda vihmas, kohata inimesi ilma hirmuta ja ilma oma ema ehmatamata. /../ Kurat, ma olen ainult kahekümnekaheksa aastane! Ma tahan kirjutada, kirjutada, kirjutada, sest see on minu kirg ja minu vastupanu ja mina, kirjutamaks, pean olema küünarnukkideni reaalsuses, tundma selle lõhna ja mitte elama steriilselt nagu mingis dekompressioonikambris, karabinjeeride kasarmus – täna siin, homme kahesaja kilomeetri kaugusel – ümberpaigutatuna nagu mingi pakk, ilma teadmata, mis juhtub või võiks juhtuda.”

Just selle kohutava ja katastroofilise elu täpne kujutamine on nii Saviano raamatu kui Garrone filmi menu aluseks. See absoluutne reostamine, absoluutne ebamoraalsus, absoluutne vägivald, absoluutne võimu kuritarvitamine, absoluutne noorukite elu hävitamine – nende noorukite, kelle silmis ei ole enam armastust ja mistõttu neomelodici tekstid kõlavad üdini võltsilt – ongi maffia, organiseeritud kuritegevus, oma kõige puhtamal kujul. Seepärast tuligi teil unustada rämps, mille nimi on Sopranod, glamuur, millega Hollywood armastab reaalsust ilustada: Gomorra, filmi ja raamatuna, eitab sirgjooneliselt niisugust lähenemist ning näitab maffiat tema reaalsel kujul: räpane asjandus – igas mõttes räpane – obstsöönne ja tulevikuta.

Vastutad just sina

Kuid Gomorras kujutatu ei ole siiski maa, kus poleks valikut. Igaühel meist, ka kõige raskemates oludes, on valik jääda inimeseks, kõlab teose ehk kõige olulisema sõnumina. Selle valiku teevad filmis kõik juhtivad karakterid, otsustades ühte või teist viisi, valides Süsteemi või Inimkonna, hüljates sõbrad ja arnastuse või asudes nende poole teele.

Kuid autost lõplikult välja astunud Roberto vabanenud olek, raamatu autor Saviano valmidus oma elu katkestada, rääkimaks tõtt, mõrvatud Falcone ja Borsellino otsusekindlus ning tuhandete teiste, nimedeta, purustatud eludega, vaprus Süsteemist loobuda ja sellele vastu astuda, teeb reaalsuse lõpuks helgeks ning lootusrikkaks, keerates filmile, romaanile ning elule ootamatu vindi ning meenub, milline oli Gomorra saatus piiblis.

Ka meil on valik.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

«Gomorrat», nii raamatut kui filmi, esitletakse täna kell 18.30 Sõpruse kinos

Arvustus ilmus ka Postimehes

Loe ka mida arvas endine politseinik Andres Anvelt

Loe ka, mida kirjutas Kristel siinsamas blogis

Advertisements