Kui te Abruzzost midagi kuulnud pole, siis see on ilmselt täiesti normaalne. Isegi Itaalia kohalikus ajakirjanduses mainitakse Abruzzot peamiselt vaid ilmaennustuste sektsioonis.

Abruzzo asub Itaalia keskosas, rohkem lõunas kui põhjas, Aadria mere ääres. Turiste käib siin vähe, sest Itaaliasse tullakse peamiselt tutvuma kauni Toskaana, romantilise Veneetsia ja iidse Roomaga. Energilisemad turistid seavad sammud Alpide suusakuurortitesse või selliste lõunamaiste pärlite nagu Sitsiilia, Sardiinia või Amalfi ranniku suunas. Abruzzo ei tule tavaliselt turistidele pähegi.

Erilist kultuuri- või majanduselu Abruzzos ei viljeleta. Kohalike peamised sissetulekuallikad on siin põllu- ja varimajandus või avalikus sektoris töötamine. Samas jällegi ei ole Abruzzos erilisi põletavaid probleeme – näiteks maffia või prügiga seoses, nii nagu teistes Itaalia lõunapoolsemates regioonides tavaks saanud.

Nagu me juba meisterdetektiiv Kalle Blomkvisti lugudest teame, tuleb justnimelt selliste rahulike kohtadega, kus midagi ei juhtu – nagu näiteks suvised Rootsi väikelinnad või letargilised Itaalia provintsid – eriti tähelepanelik olla. Abruzzos lahvatanud korruptsioonijuhtumid illustreerivad väga ilmekalt lapsdetektiivi sügavat elutarkust. Mõistagi on korruptsioonijuhtumid väga keerukad ja nüansirohked, aga ma üritan võimalikult kokkuvõtlik olla.

Eelmise aasta suvel lahvatas ajakirjanduses skandaal seoses kohaliku tervishoiupealikuga. Itaalias nimelt on selline süsteem, et üldiselt osutavad kodanikele tervishoiuteenuseid riiklikud haiglad, aga kui kodanik riiklikust haiglast abi ei saa, võib ta erakliinikusse minna. Loomulikult peab selleks olema suunamine mingi konkreetse arsti poolt. Sellisel juhul maksab riik erakliinikule raviteenuse eest. Kui ma seda süstemi jõulude paiku ühele endisele Eesti sotsiaalministeeriumi töötajale tutvustasin, tabas ta sekundiga asja tuuma – “Tohoh! Siin on ju selgelt korruptsioon sisse programmeeritud!!”

Mõistagi pole keskmine itaallane oluliselt lollim kui Eesti sotsiaalministeeriumi ametnik. Näiteks Abruzzo kohalikud tervishoiuametnikud ja asjast huvitatud poliitikud hoolitsesid selle eest, et Abruzzo haiged ühte teatud erakliinikusse jõuaksid. Erakliiniku omanik viis teatud poliitikutele kohvritega eurosid vastu. Paraku kasvasid poliitikute rahalised vajadused aastatega justkui pärmitaigen. Kitsikuses erakliiniku omanikul polnud muud teha, kui politseisse minna ja kõik üles tunnistada: ääremärkusena olgu öeldud, et väidetavalt kõrvaldati skeemi tulemusena kokku ca 13 miljonit eurot.

See juhtum viis Abruzzos ennetähtaegsete kohalike valimisteni, mille tulemusena vasaktsentristlik PD (Partito Democratico) troonilt kukkus, korraldati kohalikud valimised, mille võitis mängleva kergusega Berlusconi juhitav paremtsentristlik PdL (Popolo della Libertà ehk ‘Vabaduse rahvas’). Kergus oli ehk tingitud ka sellest, et valimas käisid ainult 53% hääleõigust omavatest (võrreldes eelmiste kohalike valimistega, kus hääletamas käis 68%). On ilmselge, et suurt hulka valijaskonnast (praktiliselt poolt sellest) ei õnnestunud ei ühel ega teisel kandidaadil veenda: oli ju ka PdLi kandidaat  Chiodi eeluurimise all Teramo provintsile tekitatud looduskahju pärast.

Ääremärkusena olgu öeldud, et Abruzzo tervishoiusüsteemil on võrreldes teiste Itaalia regioonidega kõige rohkem võlgu kaelas.

PDLi võidule aitas kindlasti kaasa ka skandaali võtmeisik – Abruzzo regiooni president Ottaviano Del Turco, väga kireva minevikuga mees. Näiteks korruptiivsetel kaheksakümendatel juhtis ta ametiühingu CGIL sotsialistlikku tiiba ja liitus vahetult enne mani pulitet Partito Socialista Italiano’ga, parteiga, mida siiani peetakse Itaalia korruptsiooni sümboliks. Muuhulgas kuulus del Turco 2000-2001 Amato valitsusse finantsministrina ning täitis ka Anti-maffia komitee esimehe kohta.

Seekordsetel valimistel toetas mees hoolimata kohalike elanike vastuseisust väga energiliselt Ortonasse – elumajade, viinamarjaistanduste ja supelranna vahetusse lähedusse – ENI (Itaalia naftakompanii) petrooleumi rafineerimise tehase ehitamist, millele populistlik PDL mõistagi vastu oli. Muide vastu niikaua, kuni võit käes ei olnud. 19.detsembril, kõigest 4 päeva pärast valimisi, vaidlustas valitsus (seesama võitja Chiodi partei PdL valitsus) seaduse, mis blokeeris Ortona rafineerimiskeskuse ehitamise alguse kuni 2009 aasta lõpuni.

Sõnade ja tegude vahel on terve meri, nagu üteldakse Itaalias: valimiskampaania ajal demonstreeritakse keskkonnasõbralikke kavatsusi ja pärast, võimul olles, käivitatakse protsesse, mis ehitamisele tee lahti teevad. Mainimist väärib ka asjaolu, et Ortona linnapea (PdL) on alati üles näidanud oma poolehoidu keskusele.

Eelmainitud kohalike valimiste eel üllatas Itaalia publikut teinegi Abruzzo korruptsiooniskandaal. Nimelt Pescara linnapea Luciano d’Alfonso olla heldelt soosinud teatud kohalikke ärimehi. Põhimõtteliselt kõiki kohalikke Suuri Valgeid Isasid. Näiteks mõningate ehitusprojektide teostamisel, magusatele kruntidele parklate rajamise või matuseteenuste osutamise küsimuses. Vastutasuks mõistagi teened ja rahalised annetused. Korruptsioon ja pettus õitseb muidugi igal pool ja Itaalias pole mõtet unistadagi, et mõnes regioonis korruptsiooni ei eksisteeriks. Mis mind aga isiklikult nende kahe juhtumi puhul väga üllatas, oli itaallaste reaktsioon.

Nimelt mina ootasin, et Abruzzo kodanikud asuvad korruptante hoogsalt hukka mõistma, nagu see koduses Eestis kombeks on. Tõe huvides tuleb muidugi öelda, et näiteks interneti-dissident Beppe Grillo seda ka tegi oma lärmakal moel. Samas jällegi, Abruzzo tuttavatelt kuulsin hoopis teistsuguseid reaktsioone, peamiselt etteheiteid prokuröride ja finantspolitsei aadressil – ‘Einoh, miks just nemad välja valiti?!??’ ‘Mis fakken kohtunike vandenõu need olgu kaitsetute Del Turco ja d’Alfonso vastu!’

Alguses tundus see üllatav ja isegi koomiline. Samas, pisut järele mõeldes sain asjadest aru. Süsteemis, kus kõik kõigi tagant varastavad ja teeneid vahetavad, on kõik patused. Ning tõepoolest – kui kamba patuste seast üks välja valitakse ja koduaresti pannakse, siis mille alusel? Ilmselt oli vahelejäänud korruptant ise loll ega ei teinud finantspolitsei võtmeisikutele mingit teenet, mida oodati? Masendav…

Kindlasti tahavad tähelepanelikud lugejad teada, mis vahelejäänud korruptantidest D’Alfonsost ja Del Turcost nüüd saanud on.

D’Alfonso, kes arreteerimise hetkel esitas tagasiastumisavalduse, võttis jaanuari alguses avalduse tagasi ja produtseeris arstitõendi, mis tõendas, et seoses tervislike probleemidega ei ole tal võimalik oma ametikohustusi täita (15. detsembril oli ta mõistetud koduaresti). Hoolimata raskest haigusest leiab vapper D’Alfonso endas siiski jõudu osalemaks kohalikel agropidudel. Uurimistel on ta seni ütluste andmisest keeldunud. Prokuratuur on praeguseks suutnud näidata, et D’Alfonso ostis vahemikus 2003-2006 isiklikke asju umbes 200 miljoni euro ulatuses sularahas, mille päritolu ei ole mees suutnud tõendada. Kuid ka ametis olevad linnavalitsuse töötajad – või projektipõhised töötajad – ei ole just rõõmsa meelega nõus uurijatega koostööd tegema.

Del Turcole määrati kakskümmendkaheksa päevaks kartsa, kus ta viibis lausa kolm päeva. Peale seda hängib ta rõõmsalt ringi ning osaleb samuti kohalikel seltskonnaüritustel ja Abruzzo agropidudel, olles uurimise ajaks ametlikult mõistetud koduaresti oma päritolukohas Collelongos. 14-15. detsembril valimiste ajal andis ka korruptant Del Turco endise PD esindajana oma hääle juba PdLile ja teatas oma võimalust kavatsustest kandideerida Europarlamnti PdL ridades…

Uurimine jätkub, hetkel aktiivselt – kuid kui kaua see kestab, seda ei julge isegi ajakirjandus ennustada. Vahepeal tuleb aga kohtu ette astuda hoopis praegusel linnapeal Gianni Chiodil, protsess seadusvastase prügila ehitamise üle algab 20. aprillil 2009.

Autor: Katu, Milano

Artikli tarbeks kogusid fakte ka Kristel Kaaber ja Oudekki Loone

Advertisements