Eluana suri Udines, La Quiete kliinikus

Eluana suri Udines, La Quiete kliinikus

9.veebruaril kell 20.10 lahkus Eluana Englaro, naine, kes oli 17 aastat koomas lebanud, meie hulgast.

Oli möödunud neli päeva sanitaarprotseduuri algusest, mis eemaldas toitesondid ning vabastas ta 17 aastat kestnud koomast. Eluana poolt eluajal avaldatud tahe täitus pärast isa Beppino pikka võitlust ning kohtuskäimist tütre kodanikuõiguse eest otsustada oma elu üle kooskõlas Milano Kassatsioonikohtu otsusega. 17 aastat kannatusi ning valu, aga ka graniitlikku meelekindlust täita Eluana soov seaduslike, demokraatia poolt tagatud vahenditega, mitte emigreerudes, mitte kaastundliku südamega meditsiiniõde otsides. Itaalias puudub aga seaduslik regulatsioon elulõpu situatsioonide korraldamiseks, samuti ei tunnistada „bioloogilisi testamente” – ehkki vastav seadusandlus on juba väljatöötamisel.

Selle nelja päeva jooksul, alates Eluana Udine haigla „La Quiete” palatisse üleviimisest kuni protseduuri lõpuni, olid Itaalias tulised momendid ja leek ei vaibu kindlasti niisama lihtsalt. Sest 5. veebruaril juhtus ootamatu – peaminister Berlusconi ja tema kuulekas Ministrite Nõukogu otsustas kiirkorras välja anda dekreedi kunstliku toitmise  katkestamise keelustamise kohta, et takistada Udine haiglal protseduuri alustamist. Praktikas tähendas see viimase astme kohtuotsuse ümberlükkamist. Puudu oli president Napolitano allkiri, mis oleks dekreedile seaduliku jõu andnud.

Napolitano andis kohe teada oma kahtlustest dekreedi kooskõla kohta põhiseadusega ja kui järgmise päeva hommikul see tema lauale jõuadis, keeldus ta sellele allkirja andmast kuna puudus tungiv erakorraline vajadus. Siinkohal oleks pidanud asi seiskuma, kuna presidendi allkirjata ei saa dekreet jõustuda. Berlusconi aga otsustab edasi minna presidendist hoolimata algatades sellega enneolematu institutsionaalse konflikti.

Ma ei taha olla vastutav Eluana surmas,” teatab peaminister ning lisab õudusttekitava lause „Ta vöib veel lapsi saada. Teeme uue seaduseelnõu kolme päeva jooksul”. Otsustavalt annab Berlusconi teada, et kui president on takistuseks oluliste dekreetide vastu võtmisel, siis tuleb muuta ka Põhiseadust, „mis on sovjetimeelne ning tehtud ühe diktatuuri mõju all“.(Itaalia Konsitutsioon, mis sündis 1948. aastal vastupanuliikumise La Resistenza seemnest ja võidust Mussolini fašismi üle, on oma olemuselt siiamaani üks ilusamaid Euroopas ning uhkusega itaallaste südamesse juurdunud).

7.veebruaril toimuvad meeleavaldused üle terve Itaalia oma konsitutsiooni kaitseks, sest oli saanud ilmselgeks Berlusconi kavatsus instrumentaliseerida paljukannatanud Eluana juhtumit, et alustada presidendi diskrediteerimist nii nagu on juba see käimas magistratuuri ja kohtuorganite kohta.

Kohe pannakse käima konsultatsioonid, et ajaga võidu joostes vastu võtta seadus, mis on mittekonstitutsioonilise, Napolitano allkirjast ilma jäänud dekreedi koopia. Kogu nende sündmuste vahel käivad telefonikõned Vatikani esindajatega, kes on „pettunud presidendi otsuses” ja kiidavad valitsuse “julget toimimist Eluana mõrva ära hoidmiseks”. Arvamusuuringute kohaselt 47% itaallastest pooldab Eluana isa taotlust, 47% nõustub valitsuse ja Vatikaniga ning 6% on kahevahel. Olukord haarab ka Euroopa tähelepanu – „Itaaliat ähvardab konsitutsiooniline kriis” kirjutavad juba ka BBC ja The Guardian, Hispaania El País on veelgi krõbedam: „Berlusconi plaanib riigipööret”.

Eluanal on ees protseduuri kolmas päev ja keegi ei tea, kui kaua võib aega minna selle lõpuni viimiseni. Samal ajal, kui minister Sacconi poolt saadetud inspektorid otsivad haigla dokumentides oletatavaid ebareeglipärasusi, millest kinni hakata, on politsei valvel, et sellisel juhul palat üle võtta.

Valitsus loodab, et seadus saab vastu võetud, et Eluanale uuesti toitesondid panna, seekord uue seaduse sunnil.

9.jaanuaril avaldatakse sedauseelnõu tekst bioloogilise testamendi kohta. Itaalia kodanikud saavad teada, et nende elust on saamas „ühiskondlik väärtus”. Kunstlikku toitmist ja niisutamist ei ole selle seaduse järgi võimalik lõpetada ka mitte surija tahtel. Elu on vääramatu õigus, aga kas saab ta olla sund?

Sama päeva õhtul algab arutelu Senatis, mille käigus opositsiooniparteid püüavad lisada täiendusi, aga kell 20.10 jõuab uudis Eluana surmast parlamendi liikmetele, meeleavaldajatele Senati ees ja miljonite itaallaste kodudesse. Pärast minutilist vaikust on selliseid Popolo della Libertà (Berlusconi) esindajaid, kelle suust tuleb: “Eluana ei ole surnud. Ta on tapetud.” Vatikan ütleb kooskõlas oma doktriiniga:“Andku Jumal neile andeks”.

Ühe vabadust armastava tütarlapse ja tema isa võitlus jõudis täna lõpule. Beppino ainsad sõnad olid „Tahan olla üksinda”

Üksinda ei ole ta nagunii, sest me kõigi mõtted on temaga liigutuses ja valus. Ilmselt poleks nad kunagi arvanud, et nende tragöödia omastatakse ja vahendistatakse sellisel häbitul viisil poliitikute ja Vatikani poolt, igal ühel oma plaanid ja võimujoonised… Aga Eluana jättis meile teadlikkuse ja võitlusvaimu. Tema võitlus on otsas ja meie oma on alles algamas, sest jätkab oma käiku seadus, mida meedikud ei pea kokkukäivaks oma kutse-eetika ja võimalustega ja suur osa kodanikest ei taha loobuda enda vabadusest otsustada, milliseid ravimeetodeid aktsepteerida ja milliseid mitte. Nädalavahetusel võis YouTube’st leida mitmete inimeste „testamente”, kus kinnitati oma soovi lootusetus koomas mitte kunstlikult elus hoitud saada.

Eluana surm on andnud Berlusconi valitsusele veel ühe hoobi, demonstreerides, et koalitsioonil ei ole huvi – või oskust – valitseda ning et demokraatia ja põhiseadus muutuvad aina enam valikulisemaks. Viimaste kaitseks on tekib aga iga hetk uusi rahvaliikumisi, üle kogu riigi.

Autorid: Kristel Kaaber, Rooma ja Oudekki Loone, Bologna

Artikkel ilmus ka Päevalehes: Eluana lahkumine ei lõpetanud Itaalias põhiseadusliku kriisi ohtu

Advertisements