Eluana Englaro, 17 aastat koomas olnud noor naine, kelle tahet väärikale surmale on isa Beppe püüdnud seadust järgides teostada, ei tohi oma kannatusterikast maist teekonda lõpetada.

Nii otsustas Itaalia sotsiaalabiminister Maurizio Sacconi, andes välja regioonidele suunatud akti, mis  defineerib illegaalseks kunstliku toitmise ja niisutamise katkestamine igas riigi- või erahaiglas. Haiglat “Città di Udine”, mis oli nõus Eluana tilguteid välja võtma, ähvardasid administratiivsed sanktsioonid ja rahastamispiirangud. Seepärast teatatigi Englarode perele, et struktuur on sunnitud oma abiandmisest taganema. Praegusel kriisiperioodil haigla juhatus ei pidanud õigeks riskeerimist, ohustades 300 töökohta.

Asjade selline käik tekitas avalikkuses nördimust ja ärritust, kuna Kassatsioonikohtu lõplik otsus luges õigustatuks Eluana isa Beppe palve naise soovi täideviimiseks ehk tema eksistentsi lõpetamiseks. Engalrode advokaadi sõnul ei ole Sacconi suunisel juriidilist alust, sest seadusi ei tee poliitikud.

Fakt, et Vabriigi minister ei respekteeri kolmanda ja viimase astme kohtuotsust on äratanud suurt vaidlust ning Itaalia avalik arvamus arutleb, kas on tegemist kohtute tegevusvälja sekkumisega ning seaduslikust võimust üle astumisega. Radikaalise Partei algatusel võeti Rooma Prokurtuuris ette kohtuasi minister Sacconi vastu, süüdistades viimast privaatses vägivallas, kuna ta takistas Kassatsioonikohtu otsuse täitmist.

“Ma ei lase ennast hirmutada,” vastab Sacconi “ja leian olevat absurdse, et mu kohusetundlik akt on kohtutasandile viidud.”

Teoreetiliselt oleks võimalik, juhul kui ühtegi haiglat ei leita, kasutada ka avalikku jõudu, et kohtuotsust ellu viia, aga loomulikult ei taha selleni keegi minna, kõige vähem Eluana vastupidav isa. “Oleme seal, kust alustasime, aga varem või hiljem jõuame lõpp-punkti. Lähen edasi, et täita oma lubadus mu tütrele, keda ma ei saa reeta,” ütles ta vastuseks taas üles võetud poleemikatele. Ta välistab abi saamiseks välismaale minemise, kuna näeb seda suure löögina Itaalia avalikkuse ja tsiviilühiskonna vastu.” Itaalias on see alanud ja Itaalias läheb see lõpuni. Aitab inimlike, juriidiliste ja poliitiliste deliiriumitega tegelemisest”.

19.jaanuaril avaldas oma valmidust haigla leidmiseks Piemonte regiooni president proua Mercedes Bresso ning Torinos asuva Sant’Anna haigla arst Silvio Viale, aga Englarode advokaadi sõnul on tegemist rohkem üksikisikute toetamise, kui institutsioonide seisukohavõtuga. Ilmselt see nii ongi, kuna tervishoiu alamsekretärilt Eugenia Roccellalt laekus juba teade, et “Piemontel saab olema tõsiseid raskusi kui nad otsustavad ellu viia Apellatsioonikohtu dekreediga määratud protseduure ellu viia.”

Piemontele lisandus mõni päev hiljem ka Udine haigla “La Quiete” abipakkumine.

Oma arvamuse avaldab Torino kardinal Severino Poletto, kes kutsub üles meedikuid nö. südametunnistuse pärast keeldumisele: “Jumala seadus ei ole kunagi inimese vastu. Jumala seadus on inimese poolt. Minna jumala seaduse vastu taähendab minna inimese vastu. Seega, kui need kaks seadust on omavahel kontrastis, siis on see sellepärast, et inimese seadus ei ole hea ning see ilmneb tema viljadest.” Selle seisukoha järgi on jumala seadus kohtuotsusest ülem.

President Bresso:” Me ei ela ayatollahde riigis, kus religioosne õigus käsutab tsiviilõiguste üle.”

26. jaanuaril otsustab TAR (regionaalne administratiivne tribunal), et  Lombardia regioon ei saa keelduda kohtuotsuse täideviimisest ning on kohustatud leidma ka sobiliku struktuuri .

Taaskord tetab minister Sacconi et ta on “kibestunud, aga ei anna järele” oodates edasikaebust Riiginõukogusse.

Ususn, et nii mõnelgi lugejatest on kogu selle poleemika ja dokumentide hunniku peale järg käest ära läinud…Aga asja olemus on aga selles, et Leccos on endiselt see noor naine, kes vaatamata oma selgelt avaldatud vabale tahtele ikka veel ootama peab.

Roberto Saviano, kuulus “Gomorra ” autor, avaldas artikli pealkirjaga “Eluana Englaro, ühe isa revolutsioon”.  Jah, sest Beppino Englaro võitluses oma tütre soovi elluviimise ja seaduse poolt tagatud õiguste  eest on revolutsiooni seeme , mis võib ja peab kasvama. Kui paljud oleksid tema olukorras halastavale meditsiiniõele maksnud, et asja suure kella külge panemata ära lahendada või lihtsalt Hollandisse läinud.

“Ma küsin endalt, millise vaimuga aktsepteerib ta kogu seda kära. Kibeda teadmisega, et Itaaliast minnakse ära mitte ainult tööotsingul, vaid ka sündimiseks (kunstliku viljastamise seaduse pärast)  ja suremiseks. Englaro võitlus toob uuesti päevakorda vanad ja tolmused filosoofilised põhimõtted, mida ülikoolis õpitud sai.

Kantlikust printsiibist “Tegutse vaid selliste maksiimide alusel, mis võiksid sinu tahte kohaselt olla universaalsed seadused” on saanud liha ja higi. Ja võib-olla on ainult sellistes tingimustes võimalik mõista Sokratest,et  miks ta mürki jõi ja ei põgenenud.

Beppino Englaro võitleb õigusriigi eest. Ta on näitamas, et Itaaliasse saab ja peab jääma kasutades demokraatia instrumente.

See on kord, mil südametunnistus ja õiglus ei emigreeru./…/Ükski Itaalia kodanik ei saa mitte pidada Beppino Englarot meheks, kes on sellele maale tagasi andmas väärikust, mille me tihti ise käest ära oleme lasknud võtta.

Ta võimaldas meil taasavastada ühe demokraatia printsiibi unustatud imedest – empaatia. Kui ühe inimese valu on kõikide oma. Ja niimoodi saab ühe inimese õigusest kõikide inimeste õigus. “

autor: Kristel Kaaber, Rooma

Artikkel ilmus ka Päevalehes: 
Eluana saatus lõhestab Itaalia riiki ja rahvast

Advertisements