Kui ma üldse veel televiisori sisse lülitan, siis on sellel kaks põhjust. Vahetevahel heidan pilgu peale uudistesaadetele, et näha, kui kaugele on omadega jõudnud see omapärane näilisest demokraatiast ja faktilisest autoritaarsusest koosnev riigikorraldus, mis Itaalias järjest enam tuult tiibadesse saab, demokratuur, nagu üteldakse.

Demokraatia vajab elusolemiseks teatud pidepunkte, mis teevad võimalikuks rahva kontrolli oma esindajate üle. Üks nendest on vaba, ilma kaelarihma ja suukorvita informatsioon, mis formeerib avalikku arvamust pannes aluse demokraatia praktiseeritavusele ning teine on iseseisev mõjutustevaba kohtusüsteem, mis garanteerib, et see, kes reegleid ei järgi, saab karistatud. Reeglite aluseks on põhiseadus ja mitte poliitikute arvamused.

Demokratuur aga on selline võimu vorm, mis hoiab meediat ohjades, ning “orienteerib” avalikku arvamust endale vajalikus suunas vaikides maha egamugavaid fakte. Kontrolli all olev meedia on demokratuuri esimene käsilane ja lõukoer. Poliitikute kohtuasju lahatakse poliitikute endi poolt määratud mõõdupuuga, loopides poriga veel kangekaelselt seadust järgivaid magistraate. Ülistatakse avalikult nendesamade magistraatide poolt süüdi mõistetud poliitilise elu tegelasi (Craxi, Andreotti). Rahval on aga võimalus avaldada “oma tahet” saates valitsusse kord ühe, kord teise oligarhide grupi. Ühiskonna demokraatlikku kesta ei puudutata, aga selle sisu on “nuppude toas” olijatel voolida lastud.

Itaalia olukord ongi selline – seadusi võetakse vastu dekreetidega: seega ilma läbiarutuseta parlamendis, justiitsminister määrab oma isikliku arvamuse järgi, mis on õige ja mis on vale, Konstitutsiooniga käitutakse nagu majatarbepaberiga, mõistetakse üksmeelselt hukka või tsensuuritakse need vähesed ajakirjanikud, kes fakte analüüsivad.

Teine põhjus telepult kätte võtta on iganeljapäevane “Annozero”. Saade, milles on näha veel sündmuste üle juurdlemise tahet ja tõeotsingut, mis tuleb välja väideldes. Lisaks sellele on avasõnad usaldatud teravakeelsele Marco Travagliole, kes paneb alati rõhu sellele, millest demokratuur kõrvale hiilib.

“Annozerot” juhib Michele Santoro, pikaajalise kogemusega ajakirjanik, kelle puhul imetlen oskust samastada end oma  sätungis minusuguse reakodanikuga. Tavaliselt on Santoro stuudios 5-6 erineva seisukohaga inimest, noori, kellel teema kohta oma kogemusi jagada ning lisaks otselülitus mõnesse muusse Itaalia paika, kus reporter saateteemaga otse “rahva sekka” läheb. Härra Santoro teab aga hästi, milline on vabaduse hind: tal on seljataga eelmise Berlusconi režiimi Editto bulgaro, mis keelustas peale tema veel ühe ajakirjaniku Enzo Biagi ning satiiriku Daniele Luttazzi programmid.

“Annozero” on nüüdki juba pikka aega poliitikute sihi all olnud. Keegi ei lähe sellesse saatesse osalema kerge südamega, sest tihtipeale on ebamugavad küsimused või vasturepliigid piinlikkusttekitavaid olukordi loonud – suurepärane võimalus arvamuste loomiseks, aga kahjuks (demokratuurile) kontrollimatu.

15.jaanuari saade oli Gazast, sellest, mis seal toimub, kuidas peaks maailm sellele reageerima ja kas toimuv on ikka Iisraeli eesmärkidele kohane.

Teema plahvatusohtlik, nagu “Annozeros” heaks tavaks. Aga asjaolu, et üks telesaade tekitab sellise keeristormi, näitab, et demokratuur on üha enam kanda kinnitamas. elefonikõned Camera presidendi Fini ja RAI presidendi Petruccioli vahel, Iisraeli suursaadiku Gideon Meieri nõudmine võtta tarvitusele meetmeid Santoro vastu, kuna “tegemist oli häbiväärse näitemänguga, mis, loodame, ei pea enam korduma” ning poliitikute poolne solvangute paduvihm saatejuhile.

Mauruzio Gasparri (PDL senaatorite esimees):”Santoro tegi saate, mis oli ühekülgne rünnak Iisreali vastu.”
Ignazio La Russa (PDL): „Kui Lucia Annunziata ära läheb, siis ilmselt oli erapooletusega probleeme.”
Berlusconi:“Ma saadet ei näinud, aga arvan, et Annunziata tegi hästi järgides minu eeskuju stuudiost lahkudes.” (mõni aeg tagasi oli Berlusconi see, kes Annunziata intervjuu ajal minema kõndis)
Ritanna Armeni (üks Rifondazione loojaid): „Annunziata tegi absoluutselt õigesti, kui ta lahkus”
Piero Sansonetti (Liberazione ekstoimetaja): „Santoro sõnad olid väga valesti valitud” (sbagliatissime)
Roberto Scarfuri („Giornale”): „Santoro on Hamasi häälekandja”
Fiamma Nirenstein (PDL): “Tõe vastu üles ehitatud saade” 

Siinkohal ei saa mainimata jätta, et Iisraeli häält oli stuudiosse kutsutud esindama Tobia Zevi, Lucia Annunziata, Manuela Dviri, Marco Travaglio ja noor tütarlaps Nora.

Tõsi, neid, kel närvid üles ütlesid, oli õige palju. Ei ole lihtne vaadata reportaaži Gaza haiglast või kuulata palestiinlaste tunnistusi. Küsimused, mille esitas oma külalistele Santoro, olid lihtsad – kas rünnak on proportsionaalne Iisraeli julgeoleku tagamisega? Kui ohvreid on ühelt poolt üle tuhande, kellest kolmandik on lapsed, ja teiselt poolt üks sõjaväelane, kas räägime siis enesekaitsest või millestki muust? Kas kasutatakse mittelubatud relvi või mitte? Ütelge mulle!

Vaidluste käigus võttis sõna Lucia Annunziata, RAI ekspresident ja vaskapoolne ajakirjanik, kes ütles, et ta ei saa lubada, et saates on 99,9% sümpaatiat suunatud palestiinlastele ja et näidatakse südantlõhestavaid reportaaže haiglast. Et peame asju võtma kainelt, jättes kõrvale südame ja et ta ei ole absoluutselt nõus sellise lähenemisega probleemile.

Ütlen ausalt, minu esimene mõte selle jutu peale oli, et iga ajakirjanik otsustab oma saates ise, kuidas teemale läheneda. Santoro valib alati, kui võimalik kohapealsed faktid ja nii neid ta ka näitab. Asjaolu, et selle sõja puhul on alasti faktid südantlõhestavad, ei ole muidugi soodus ega toestav mõningaile interpretatsiooneile. Egas ilmaasjata lipsanud Annunziata suust “me peame itaallaste arvamust orienteerima” (?!?).

Asi lõppes Annunziata teatraalse lahkumisega stuudiost protesti märgiks.

Gianfranco Fini sõnad “Annozero” kohta olid: “È stato superato il livello di decenza” (“Ületati sündsuse piir”).

Meil on vist väga erinevad arvamused sellest, mis on ebasünnis. Usun, et enamus itaalia poliitikuid peaks selle sõna pärast iseenda häbiväärset vaatemängu oma sõnavarast eemaldama, sest neil puudub igasugune sündsuse kontseptsioon. Ebasündsad on siin riigis hoopis muud asjad, kui “Annozero”. Ebasünnis on ka tsiviilelanike tapmine ning haiglate, kiirabide ja koolide pommitamine.

Aga sellegipoolest ütlevad Santoro kaitseks sõnu vähesed, sest demokratuur on kasulik nii spektri vasakule kui paremale poolele, need üksikud erandid poliitikutest on ehk Di Pietro fraktsioonikaaslased, ka koomik Sabina Guzzanti postitas oma ajaveebi Uri Averny artikli Gaza veresaunast, pealkirjastatuna “Luciale….”

Saate veebileheküljel ilmus ka Michele Santoro vastus Camera presidendile Finile: VAF (Valutazioni a Freddo / tagantjärgi hinnangud): “Normaalses riigis peetaks sündsuse piiri ületamiseks seda, et Camera president astub üle oma istitutsioonilistest kohustustest ja küsib tsensuuri ühe ajakirjaniku kohta, kes oma kohust täites informeerib.”

Saate lõpus, kui Tobia Zevi (Itaalia Noorte Juutide Liidu eksesimees) võttis uuesti üles Annunziata poolt alustatud mõttekäigu, katkes ka Santoro kannatus:“Me peame harjuma rääkima asjadest, mis toimuvad sellistena nagu nad toimuvad. Me ei saa anda pilti nagu räägiksime sõjast, kus kannatuste koorem on võrdselt mõlema poole kanda. Me ei unusta kunagi, et on surnud ka Iisraeli lapsed, aga me peame leidma selle julguse, et rääkida sündmustest hetkel, kui need on toimumas. Ma ei saa iga kord läbi lahata 27 000 aastat ajalugu. Me oleme siin selleks, et mõista, kas Iisraeli eesmärgid on seda väärt, et toetada sellist ebainimlikku vägivalda. Lapsed surevad! Mitte, et mina panen neid siin surema, selle saatega! Miks Euroopa Sotsialistlik Partei ei tee midagi, ei liiguta sõrmegi, ei tee midagi rahu heaks. Me peame liikuma reaalsel territooriumil muidu jääb kõik ainult lobisemiseks. Milline ratsionaalsus?!? Mida on teinud Itaalia, Euroopa poliitikud reaalselt?!? On kedagi, kes läheb ja lööb rusikaga lauale, kui su vend on suremas ?!? Keegi ei tee midagi! Kas osakme näha, et poliitka on impotente?! Ärge tulge mulle jutlustama poliitkast! Poliitikud lahendagu! Ma hääletan neid, ma põlvitan, ma tänan neid, ma lähen Lourdesi, aga tehke midagi! See on tõde – keegi ei tee midagi!!! Non fate un tubo!!”

Usun, et neid, kes temaga sel hetkel samu mõtteid jagasid, oli palju…

Asi aga, millest mul veidi kahju, on see, et kogu selles segaduses läks märkamatult mööda Marco Travaglio esimene sõnavõtt – Annozero juhatab sisse alati Travaglio kommentaar – kes tuletas meelede me omi tõsiseid hädasid, eelkõige “il caso De Magistris” ja sellega seonduv desinformatsioon.

Mul on raske leida sõnu oma tunnetele praegusel hetkel. Sellepärast panengi siia video Michele Santoro purskest, mis tekitas minus vabanemistude ja tõi suhu roomakeelse “Quanno ce vo’, ce vo’!!”

Kristel Kaaber, Rooma

Advertisements