Itaalias on 12. detsembriks välja kuulutatud üldstreik. FIOM-i (Itaalia vanim ametiühing, metallitööliste oma) tegevsekretäri Giorgio Cremaschi artikkel sellest, mida tema praeguse kriisi peamise ohuna näeb, selgitab selle streigi tausta väga hästi.

Oleks hea, kui tuleksime reality-saadete eufooriast tagasi reaalmajanduse olukorra juurde, kus valmistatakse ette pretsedenditut sotsiaalset veresauna ja seda väga täpse eesmärgiga: panna toime klasside vaheline ja klasside sisene selektsioon, brutaalsem kui kunagi varem. Äriettevõttetele ja majanduslikele võimudele (tuletan meelde, et need ikka eksisteerivad, juhul kui oleme ära unustanud) on kriis suurepäraseks võimaluseks… Hüva, praegu on olukord dramaatiline ja ebakindel, aga juba on üles ehitamisel tulevik, mis saab olema suures osas keskendunud tööle. Ja see ei ole hea asi.

Tegelikkuses ei ole finantsmajandus kunagi tööd kui niisugust silmist ära lasknud. Ta on alati selle vastu huvi tundnud, ja kuidas veel! Globalisatsioonil on õnnestunud tekitada laiaulatuslikum ja suurem konkurents madalakskaubeldud palkadega tööliste vahel kui kunagi varem ajaloos, globalisatsioonil on õnnestunud hävitada sotsiaalriik, töölepingute ning õigustega, laiendada prekariaadi hulka nendesamade palkade alandamise abil. Selle poole pealt ei näe ma mingit meelemuutust neis, kelle käes on võim tööstuses, majanduses ja enamuses valitsustest. Euroopa Liit võtab vastu investeeringuplaane, aga kinnitab et liberistlikku stabiilsuspakti ei tohi puutuda ning et raha, eesotsas euroga, jääb prioriteediks ükskõik millise sotsiaalse abinõu ees.

Loomulikult on vaja riiklikku sekkumist, aga see peab ju toetama kriisis vaevlevat majandussüsteemi. Majandus- ja finantsminister Tremonti armastab ikka välja tulla kannatavate jutlustega allakäinud kapitalismi vastu, aga ise on esimene sedasama teed jätkama. Peame lõpetama lobisemise ning kaaluma abinõude sisukust. Praegu ei ole ainustki lääneriiki, kes oleks otsustanud palku tõsta ning vallandamisi peatada. Ka Obama on vakka seadusega paikapandud miinimumpalga suhtes, mis on USAs seisku jäänud aastasse 1998. Vastupidi, kõik konkreetselt vastvõetud otsused on suunatud pankade, finantssüsteemi, kapitalimahutusprogrammide, ettevõtete ümberkorralduse ning sundpuhkuste toetuseks. Globaalse kriislaine all kinnituvad tõelise sõjaökonoomika kriteeriumid. Suurenenud on ka militaarsed investeeringud. Samal ajal, kui tegelike vaeste hulk kasvab, määratletakse ametlike vaeste kitsaid kategooriaid. Itaalias katsetatakse riiklikku almust, mis antakse sotsiaalkaardi näol 1 200 000 inimesele.

Selles hulluses on kindel metodoloogia. Kasutatakse kriisi selleks, et teha uue töötaja tüübi valikaretus ning ehitada selle ümber veelgi ebaõiglasem ja metsikum ühiskond kui see praegune. Meil siin alustati kooli ja ülikooliga. Valitsuse vastureformid on kirjutatud Confindustria (Töösturite Liidu) dikteerimisel ja lähtuvad seisukohast, et on võimatu omada massilist ning hästitoimivat avalikku haridust. Nii jäetakse iseenda hooleks suur osa avalikust koolist ning selekteeritakse, koos ettevõtlusega, eliit – turu ning kasumi tarbeks. Sama asi tehti Alitaliaga. Avalikku sekkumist läks vaja, et sotsialiseerida kaotusi, mille me kõik omast taskust kinni maksame. Eraperemeestel lastakse aga oma äranägemise järgi valida vanast firmast, mida võtta, mida jätta – parimaid marsruute, struktuure ja, iseenesestmõistetavalt, sobilikke töötajaid. Kes ei ole nõus, ründab üldrahvalikke huvisid.

“Il Sole 24 Ore” pühendas ühe juhtkirja uutele rahvavaenlastele, pilootidele, muusikutele, oskustöölistele, kel on jultumust oma staatust kaitsta. Kapitalismi veskikivi on veelgi kõvem, kui kriis käes. 1994. aastal paiskas FIAT integratsioonikassa alla suure osa nendest koosseisulistest töötajatest ja ülemustest, kes 1980. aasta oktoobris tegid võimalikuks kollektiivse töövaidluse võitmise tööliste vastu. Praegu räägime palju teenetest, aga kõik ametikategooriad kannatavad üha killustatuma ja autoritaarsema töö organiseerimise tulemuste all, samal ajal kui ainus teene, mida tegelikult väärtustatakse, on ustavus ja sõnakuulelikkus. FIATi juhtivdirektor (amministratore delegato) tahab, et tema ettevõte sarnaneks Wal Marti kaubandusvõrgustikule. Räägitakse, et Ford paigaldas esimesed montaažiketid saades inspiratsiooni Chicago lihahoidlatest. Nüüd kuulutab FIAT oma suurima madalahinnalise kaupluseketi järgi kopeeritud tulevikku. Wal Mart aga on ka jõhkralt ametühinguvastane firma, kes orjastab töötajaid. Marchionne programm on seega eelkõige ühiskondlik programm, mis valmistab ette uusi rünnakuid tööhõivele ning FIATi töötajate õigustele.

Seadused paindliku töö kohta, mida viimastel aastatel on vastu võetud nii vasak- kui paremtsentristlike valitsuste poolt, näitavad nüüd oma tõelist palet. Tänu nendele seadustelel on võimalik vallandada tuhandeid inimesi ilma 18. konstitutsiooniartikli kaitseta või mingi muu takistuseta. Nii muutub kaitse vallandamiste vastu privileegiks, see, mis võimaldab vähemalt koondatuks nimetamist. Ja tavalised kommentaatorid mõlemalt poliitiliselt jõujoonelt kuulutavad prekariaadist mööda vaadates, et privileege ei saa kaitsta. Immigrantide jaoks tähendab sotsiaalsete õiguste hävinemine ka tsiviilõiguste kaotamist. Kes töölt lahti lastakse, sellest saab tänu Bossi- Fini immigratsiooniseadusele illegaal, koos kogu oma perega.

Kriis aga üha laieneb. Et see on oma juurtega mitte ainult finants- vaid ka reaalmajanduses, seda tõendab kiirus, millega tööturg seiskub, kiirus millega lastakse lahti ja pannakse integratsioonikassa alla töötajaid. See kiirus ületab ka börsi kukkumise kiiruse.

Äriettevõtete ümberkorraldused ei tähenda ainult kriisi. Nagu väidavad paljud majandusteadlased – doktor Stranamore’d – on neil “loominguline” funktsioon. Neid on vaja selleks, et põrmustada töö- ja sotsiaaltingimusi, eraldada ja tekitada huvide vastuseisu, sisestada meie DNAsse, et ühe inimese kaotus on teise inimese pääsemine. Praegune töölepingute süsteem tahab sellisele olukorrale pitserit panna. Hävitades üleriigilised kollektiivsed töölepingud ja piirates firmasiseseid läbirääkimisi produktiivsuse ja palga suhte osas, sihib see otse uute superpaindlike, supersõnakuulelike ja superhirmunud töötajate selekteerimisele. Ametühingule jääb kaasosalise ülesanne, nagu on kirjas valitsuse Rohelises raamatus.

Kui vastab tõele, et kriisid on võimalused, siis see Itaalia oma on alust panemas võimalusele välja suretada igasugune materiaalne alus konstitutsioonilistele põhimõtetele. Nad tuleb peatada, nad tuleb minema pühkida nagu oli kirjas õpilaste loosungitel. Ei ole võimalik leida kompromisse sellise ühiskondliku valikaretuse plaaniga, mida Confindustria ja valitsus tagant tõukavad. Kas purustame seel plaani või hukkume. Selle tõttu ei ole 12. detsembri streik mitte lõpp-punkt, vaid algussignaal võitluseks teistsuguse poliitilise ja ühiskondliku päevakava pärast. Eraomanduse, turu ja paindlikkuse kolmikule peame vastandama õiguste, palkade ja avaliku sotsiaalse kaitse ning laiendamise. Maastrichti Euroopa on meie vastane täpselt samamoodi nagu Berlusconi valitsus. Järjest vähem ruumi on jäämas sellele reformistlikule kultuurile, kes pidas võimalikuks majandusliku liberismi ja sotsiaalse võrdõiguslikkuse ühendamist. Selle pärast tunduvad meile väsinute ja mõttetutena vasak- ja paremtsentristlike hästimõtlejate jutud sotsiaalsest turumajandusest.

Ainult radikaalsed muutused majanduses ja ühiskonnas võivad võita reakstsionäärse plaani nende jõudude ning võimude poolt, kes meid praegusesse kriisi on viinud ja kes tahavad seda täielikult meie nahaga kinni maksta. Kas vahetame reaalselt suunda või langeme koletislikku mädanenud ühiskonda, mis toob tahes tahtmata endaga kaasa institutsioonide autoritarismi. Võib-olla pidurdavad ja hirmutavadki meid alternatiivide mõõtmed ning brutaalsus, aga kui see on reaalsus, siis on kätte tulnud hetk julgust üles näidata.

Tõlkinud Kristel Kaaber, Rooma ja Oudekki Loone, Bologna

Ja selle loo juurde sobib tegelikult väga hästi üks Ivan Della Mea laul. Siin ta on “O cara moglie”

Advertisements