Väljudes kinost, kus olin ära vaadanud noore režissööri Paolo Sorrentino suurepärase filmi «Il Divo», tundsin kerget üllatust, et just see film sai Cannes’i festivalil preemiaga pärjatud. Loomulikult mitte sellepärast, et «Il Divo» olnuks midagi keskpärast või tavalist.

Lugu Itaalia nn esimese vabariigi ühest kõige mõjuvõimsamast ja probleemsemast poliitikust Giulio Andreottist on lihtsalt suunatud eelkõige itaallastest vaatajatele, st inimestele, kes juba teavad ja tunnevad kõiki Andreotti-epohhi sündmusi.

Respekteerib nõudlikku vaatajat

«Il Divo» näitab oma minimalistlikul moel seda, mis toimub poliitilise eesriide taga, intriigide tulemeid – näiteks maffiavastase magistraadi Falcone mõrvamist – esitatakse aga üksnes sümbolistlike kujundite abil (millest enamik on itaallastele ilmsed ja paljukorratud). Just seesama sümbolism, kuigi raskestimõistetav neile, kes ei ole sinasõber Itaalia poliitilise ajalooga, on üks filmi paljudest rikkustest.

«Il Divo» ei korda seda, mida me juba hästi teame: see teos respekteerib vaatajat, usub, et me ei ole ignorandid (ka selles mõttes, et suudame pärast filmi minna ja raamatukogu või interneti abil tundmatud elemendid enda jaoks lahti seletada). Niisugust lähenemist näeb tänapäeva filmikunstis aina vähem ja vähem, ent mis veel tähtsam, need kuulsad juhtumid ei olegi tegelikult filmi peamiseks argumendiks.

Sümbolism Quirinale kassist, kes vaatab Andreottile otsa; rulast, mis tähistab viisi, kuidas tapeti Falcone, «viimsest õhtusöömajast», kõik asetatud madalasse low-key valgusskeemi, kus peamiselt kontuuridega tähistatakse olulist…

See kõik ühendatuna peategelase Toni Servillo geniaalse näitlejatööga (Servillo teeb ülihuvitava rolli ka «Gomorras», mis samuti PÖFFil linastub) avabki meile tee selle meistriteose peamise idee juurde – on selge, et Andreotti ja tema fraktsioonikaaslaste poliitiline mõte ja praktika ei saa toimida, ilma et see oleks seotud organiseeritud kuritegevusega.

Seda asjaolu, mida kinnitavad faktid on leidnud mitu korda kinnitust ka kohtus, ei ole kunagi varem nii selgelt ja ühtselt demonstreeritud kui «Il Divos» – samas jätab film Andreottile alles ka teatud inimlikkuse.

Auhind film noir’i eest?

Kardan siiski, et auhinna andsid Cannes’i kaheldamatult kompetentsed kohtunikud «Il Divole» pigem tehniliselt perfektse uusloome eest film noir’i žanris (mis kõneleb «ka» millestki olulisest) kui ühe poliitilise fenomeni sügava analüüsi eest.

Viimase eest, kokkuvõttes, väärib «Il Divo» aga oma ajastu suurimate filmide hulka lugemist.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

Arvustus ilmus ka Postimehes

Eestis olijatele: “Il Divo” linastub täna kell 21.30 Tallinna kinos Kosmos

Advertisements