Ühes Lecco haiglas lebab noor naisterahvas, kõlava ja elujõulise nimega Eluana Englaro.Vitaalset pole aga tema palatis midagi. On sondid, klisteerid ja aparaadid. Eluana ise ei ela enam siin, eksisteerib vaid tema keha, mida defineeritakse “mitte-surnuks”. Praegu on ta 36 aastane ning vegetatiivses koomas alates 18.jaanuarist 1992 ühe autoõnnetuse tagajärjel. Diagnoosiks – ajutrauma ja teise selgroolüli murd.

Viis aastat hiljem algab Eluana vanemate tribunalides käimine, et autoriseerida kunstliku toitmise ja niisutamise lõpetamine, kuna koomast väljumise lootus on null , sest nekrotiseerunud on ajukoor, mis reguleerib intellekti, tundeid ning kõike seda, mida me teadvuseks peame. British Medical Association ja American Academy of Neurology standardite järgi peetakse 12 kuud piirajaks, millejärgselt võib õiguspäraselt sondide abil elushoidmise lõpetada. Itaalias, kui tugeva religioonitaustaga riigis, ei ole sellel seisukohal lihtne pooldajaid leida, isegi meedikute seas mitte.

Esimese negatiivse vastuse saab Eluana isa Lecco Tribunalilt 1999. aastal. Veel seitse ei-sõna kuuleb ta Milano appellatsioonikohtu poolt, kuid 2007. aastal tühistatakse neist viimane ning 9.juulil 2008 saabub lõpuks appellatsioonikohtu teade, et luba on antud. Vatikan ärritub, ärrituvad poliitikud. Ütlevad, et kohtunikel pole õigust elu üle otsustada ja avastavad, et vajame seadust bioloogilise testamendi kohta. Tegelikult täitsid kohtunikud ainult oma kohust tuvastades, kas Eluana isa palve tütre tahet järgida on seadusega kooskõlas või mitte. Nii juhtubki, et Procura di Milano saadab Eluana toimiku nr.37 läheb edasikaebamisele kassatsioonikohtusse. Kogu maa jääb selle tulevikku mõjutava otsuse ootele. Selle mitte-surnud, mitte-elus naise saatus puudutab itaallasi sama sügavalt, kui rahulolematusest tingitud streigid, meeleavaldused või majanduskriis.

Eluana isa võitlus jõudis lõpule 13. novembril, kui Milaano Kassatsioonikohus autoriseeris kunstliku toidustamise lõpetamise pidades Procura edasikaebamist mitte–õigustatuks. Isa Beppino on Englarode pere tugisammas. Pole teda näinud veel teda kannatust kaotamas ega ärritunult. Üliinimliku tasakaalukusega on ta vastanud lugematutele ajakirjanikele, istunud lõpututel kohtuistungitel mõeldes ikka oma tütre peale. Seda on ta teinud ka oma abikaasa eest, kes Eluana haigusest kurnatud ja halva tervisega võideldes eelistab meediast eemale hoida. Ainult korra, paar kuud tagasi, lubas Beppino endale tugevamaid sõnu, tuletades meelde, et Karol Wojtylale anti võimalus loobuda trahheotoomiast ja kunstlikust ventilatsioonist ning valida seega väärikas surm. Sedasama on ta nõudnud pikki aastaid oma tütrele, kelle jaoks elu tähendas eelkõige vabadust sellele. Eluana oli oma tahet mitu korda lähedastele inimestele avaldanud.<

Beppino Englaro ei ole kunagi pidanud lahenduseks otsida lahendust mõnda teise riiki minekust, kus seadused tolerantsemad ja Vatikani mõju väiksem. Paljud tema asemel oleksid Eluana lihtsalt koju viinud, et seejärel asjdel oma lõpliku lahenduseni minna lasta. Ei, tema usukus ikka, et “ainus vabadus on võimalik ühiskondlike reeglite järgi” ja tahtis oma tütre tahtele just Itaalias õigust leida pidades tähtsaimaks inimese vaba otsust selle üle, mida eluks nimetada.

Pärast seda kohtuotsust, köeb uuesti üles vaidlus elu definitsiooni üle . Kirik tõstab häält ja süüdistab “eutanaasias“ (mis on praeguse seadusandlusega keelatud), isegi „surmanuhtluses“. Mõned Genova nunnad annavad Itaalia ühe suurima ajalehe „Corriere della Sera“ kaudu teada oma poolehoiust kohtuotsusele ja bioloogilisele testamendile, samal ajal, kui meedikud avaldavad umbusuku, et poliitikutelt võiks üks hea ja ilmalik seadus tulla, mis kodaniku tahte esikohale paneks. „Sellisel juhul oleks parem seaduseta jääda“, väidavad. Raskusi on ka haigla leidmisega, kes nö. kohtuotsust täide viiks ja sondid väja võtaks, sest riiklik tervishoiusüsteem ei saa kedagi selle tegemiseks sundida.„Äärmisel juhul viime ta lihtsalt koju,“vastab ajakirjanikele Carlo Alberto Defanti, Eluanat aastaid järginud meedik. Selle vaidluses, mille ebateadlik ohver oli seekord Eluana, peidetakse aga eetika taha nii mõnesidki huvisid ja kartust mõjuvõimu kaotada.

Mina, ateist sünnilt, aga usklik teadlikust valikust ning südame häälelt, mina, Elu aukartlik imetleja, kes õppisin halastust Vargamäe Indrekult, meenuvad ühe Õpetaja sõnad: “Tehke teistele seda, mida tahate et teile tehtakse” Millised oleksid mu mõtted, mu soovid Eluana olukorras? Ütleksin: ”Lubage mul lõpuks Kõiksusega ühineda, lubage mul surematuks saada… minu tahtmine sündigu…”

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Artikkel ilmus ka Päevalehes

Advertisements