Alguses oli Heli, ja Heli oli Jumala juures ja Heli oli Jumal. Temas oli elu, ja elu oli inimeste valgus, ja valgus paistab pimeduses.

Loodan, et apostel Johannes naeratab heatahtlikult mu autoriseerimata ja teisendatud laenu peale, aga mina oma väiksuses ei leia täna paremaid sõnu, et meeles hoida ühte meest, ühte suurt kunstnikku, kelle looming on jumalike mõõtmetega. Inimene, kes on võimeline looma maailmu seitsme noodiga ja kelle meloodiad jäävad igaveseks su sisse, saates colonna sonorana su ilusaimaid unistusi ja läbielatud emotsioone. Täna saab 80 aastaseks itaalia 20. sajandi armastatuim helilooja maestro Ennio Morricone.

Üks paberileht – olgu või elektrooniline – ei suuda mahutada tema elutööd:üle 400 filmi, millele on ta muusika kirjutanud ning hulk kaasaegse klassikalise muusika kompositsioone, mis laiemale publikule vähem tuntud. Usun, et pole ainustki filmihuvilist terves maailmas, kellele pole südamesse imbunud tema unustamatud meloodiad, mille roll pole kunagi teisejärguline ja mis tihtpeale hakkasid filmist iseseisvalt omaenda elu elama.

Ennio Morricone lõpetab Santa Cecilia Konservatooriumi trompeti ja kompositsiooni erialal ning aastast 1955 alustab filmimuusika kirjutamisega ning kerge muusika arranžeerimisega. Ise ütleb ta ühes intervjuus, et „oli kehv trompetimängija, on hea arranžeerija ja väga hea helilooja”. Esimeseks tähtsamaks tööks “Per un pugno di dollari” (1964), mis paneb alguse koostööle lapsepõlvesõbra ja koolikaaslase Sergio Leonega. Nende kahe itaallase, täpsemalt kahe roomlase geeniusest sünnivad kogu filmiajaloo kõrgeima tasemega westernid „Per qualche dollaro in più“, „C’era una volta il West“, „Giù la testa” , „Il buono, il brutto e il cattivo“, millele vulgaarne spaghetti-westernite nimetus külge pandi, aga mille geniaalne stiil on siiani mõjutanud sadu filmiautoreid üle maailma.

Edasi läheb karjäär läbi „Days of Heaven” (1978), „The Mission” (1986), „The Untouchables” (1987), „C´era una volta in America” (1984), “Nuovo Cinema Paradiso ” (1988), „Malena” (2001). Nimetasin siin ainult filme, mis on rahvusvaheliste tunnustuste osaks saanud, sest nimekiri oleks lõputu…

Olulisim tunnustus – Oscar karjäärile – saabub aga alles 78 aastaselt. „Oleks võinud seda ju varemgi teha,” torises ta tookord roomlasliku küünilisusega ja liigutust varjates, aga Kodak Theatre laval ei hoia ta pisaraid tagasi ning pühendab auhinna oma abikaasale Mariale, kõige Maestro poolt kirjutatu esimene kuulaja ja kriitik.

Maestro Morricone on vaieldamatu meister, absoluutse ajatu muusika poole püüdleja, kes ei taha aga kunagi eluvõõraks jääda. Kirglikke eepilisi meloodiaid ei ohverda ta kunagi originaalsuse pärast. Tema lepib ainult täiuslikkusega, kus iga loomingu komponendil on oma perfektne koht ja osatähtsus.Tema muusika ei käi filmist üle ega ole kunagi lihtsalt taustaks. Ta sulab sinna sisse ja tõstab esile tegelaste tunded, nende loo, lisades sellega filmile väärtuse ning süvendades selle mõtet.

Nagu parim vein hea toidu juures. Come brunello e l´arrosto.

Ei oskakski nagu aimata nii vaoshoitud ja range olemisega härrasmehes kogu seda piiritut tundeküllust, mis väljendub tema loomingus. Ei ühista nagu tema väljapeetud dirigeerimist emotsioonilainega, mis valdab publikut arvukatel kontsertitel üle maailma. Samuti ei vasta ta eraelus kujutluspildile ekstsentrilisusest, mis geeniusega tihti seostatakse. Metoodiline ja nõudlik, harjumuste austaja, üle 50 aastase „staažiga” abieluinimene ja nelja lapse isa, kes kaua oma kodusest Roomast eemal ei armasta olla. Ebahariliku meisterlikkuse taga peitub järjekindel töö ja igapäevased jõupingutused, suureks kasvanud lihtsus. Siin ongi ehk tema saladus.

Täna saabuvad Ennio Morriconele õnnitlused igast maailmanurgast ja igas keeles. Lisan nende hulka omapoolsed õnnesoovid kuulsale kaaslinlasele ja lihtsa tänutunde filmide eest, mida kuulata ning unistuste eest, mida lendu lasta. Ilusat sünnipäeva, Maestro!

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Advertisements