Sienasse jõuan 31. augusti hilisõhtul. Raudteejaam. Pime. Mitte ühtegi tuttavat inimest, telefoninumbrit ega aadressi. Kõnniteel naine suure kohvriga. Küsin, kus asub park, sest magamiskott ning tähistaevas sobivad mulle hästi. Naine on brasiillanna ja ei räägi sõnagi inglise keelt. Mina räägin kümme sõna itaalia keelt. Naine on sõbralik ja peale mõningast proovimist teineteisest aru saada, peatab ta ühe mööduva noormehe. Läheb õnneks ja noormees-tõlgi abil saavutame üksmeele. Tol ööl jagame 14 euro eest Siena kõige odavamat motellituba.

Odav motell kubiseb minusugustest kodututest välistudengitest. Seega pole paha variant ööbida mitmekohalises toas, tutvuda kaastulnukatega ning edasi siirduda juba üheskoos ühiselt leitud püsipaika. Ühendatud jõud on ikkagi ühendatud jõud.

Siiski, edukaks soorituseks ei ole ühtainsat parimat viisi, on terake õnne. Turvaliseim, samas ka kõige rohkem kannatlikkust nõudev meetod on alustada turu-uuringuid juba Eestis, internetis, kus ripuvad vastavad leheküljed sadade pakkumistega. Üks kuulutus paistab sobinduvat sinu nõudmistele, kirjutad ja edasi ongi juba fortuuna asi, kas ootad vastust ühe päeva või jäädki ootama.

Mina otsustasin aktiivseks hakata alles kohapeal, Sienas. Selline viimasele minutile olulise asja jätmine toob endaga kaasa mõningaseid pingeid. Pingete vastu aitab karastamine. Minu karastus, mis seisnebki piirideta suhtlemises, oli 4-päevane hääletamine Eestist „saapasse”. Niipea kui ületasin Sloveenia-Itaalia piiri, hakkasin praktiseerima makaronikeelt. Mis sellest, et minu sõnavara põhines raamatul „15-minutit itaalia keelt” (päevas), mida avasin motiveeritult tervelt viiel korral kolme suvekuu jooksul. Heiskasin valge lipu, kui jõudsin leheküljele, mis oli illustreeritud sõnadega „kaitseraud”, „suunatuli” ja „kapott”.

Natuke teistmoodi lugu

Motelliööbimisele järgneval päeval, 1. septembril, algab keelekursus. Piisab, kui istun vabale toolile, tutvustan end naabrile ja juba kuulen emakeelset vastust naabri naabrilt, ühtlasi nimekaimult. Rida tagapool istub teine paar eestlasi. Nemad on juba õnnelikud linnaelanikud. Meie, kaks Nelet, veel ilma hooleks jäetud. Pärast lühikest koolipäeva suundume kontorisse, mille vahendusel kõik soovijad endale kodu leiavad. Meie ei leia, sest oleme Ida- Euroopast ja tahame pärast üüri maksmist midagi ka hamba alla jätta. Kui vastandame 400-eurose eelarve, mis umbkaudu vastab stipendiumi suurusele, 375-le eurole odavaima koha eest 2- või 3-kohalises toas, siis 25 eurot ja kuuajane toiduvaru on Itaalia kontekstis müstika.

Edasi surfame internetipunkti ja täheldame paberile kümmekond telefoninumbriga varustatud kuulutust, sest imekiiresse ja produktiivsesse meilidialoogi meil usku ei jätku. Samal ajal toimetan veebileheküljel „Couchsurfing”, et leida põrandapinda saabuvaks ööks. „Couchsurfing”, mille liikmete juured on ülemaailmsed, ja „Hospitality club”, mis piirdub eurooplastega, on kaks kõige fantastilisemat alternatiivi ükskõik missugusele majutusteenusele. Mõlemad mittetulunduslikud organisatsioonid võimaldavad leida lühiajalist katusealust „Aitäh!” eest, mainimata boonuseid, mis omavad suuremat kaalu, kui katus ise, nagu seda on päris ehtsa kohaliku kodu, kultuuri ja köögi kogemine ning sõpruse loomine kõige abivalmimate inimhingedega. Fenomenaalne.

Mulle vastab „couchsurfer”, kes ühtlasi on ka välisüliõpilasorganisatsiooni asjapulk. Taban hoobilt kaks kärbest: põrand saabuvaks ööks ning abikäsi, mis haldab sooduspakkumisi. Ja juba ta helistab, juba on kokkulepitud kohtumised korteriomanikega, juba käime üheskoos revideerimas. Enamasti ei räägi teisel pool toru keegi ei inglise ega ka muukeelt. Üks itaallasest sõber on algajale keeleõppijale suureks õnnistuseks.

Üüritavate kodude külastamine ei tähenda meie „jah” korral veel omanikku „jah”-i. Head kohad –  need on defitsiitsed soojad saiad, mille ampsamine kuuluks justkui Maslowi püramiidi vundamenti. Võib julgelt arvestada ühe või mitmepäevase ooteajaga, mille jooksul teeb otsuse nii omanik kui meie. Kes teavad, need soovitavad: külasta vähemalt kümmet kohta enne kui langetad kirve. Siena ja meie puhul on juba kolm kodu sõelal tundmus õnne lähedusest.

Kuid tegelik õnn on kaugel. Järgmisel päeval kõlavad kolm hinge torkivat „ei”-d: ühele ei sobi meie välismaapäritolu, teisele liiglühike üüriaeg, kolmas austab järjekorraseadust „kes ees, see mees”. Oleme tagasi alguses. Parandus! Peaaegu alguses, sest kogemused ei vii meid kunagi nullpunkti.

Uus internetitund, uued kontaktid, uued telefonikõned. Püüdes samalajal koolikohust täita, oleme tänase otsinguga hiljapeale jäänud. Selle tulemusena jäävad kõik kohtumised, st see üksainuke, mille oleme suutnud tekitada, järgmisesse päeva. On selge, et sel ööl me veel kodus ei maga. Küll aga veedame aega koos teiste erasmuslastega ja ohoo –  ühel neiul on kodus vaba tuba, lubab majaemandalt küsida; teine on juba teinud pikemat aega uuringut ning varustab meid võimalustega, mis talle ei sobinud; kolmas ning neljas lubavad samuti maad kuulata! Realiseeri kuldreeglit: Suhtle. Pole oluline, kuidas ja mis meetoditel, aga suhtle! ja uksed avanevad!

Öö on soe ning veedame selle õues juhusliku okstekuhila otsas, et omandada võimalikult laia kogemustepagasit. Magame õndsalt; meie nullitud lootus kogub taas tuure! Kolmandal päeval teeme teoks eelmise õhtu töö ja saavutame olukorra, kus pakkumine ületab nõudmise. Meie valime endale kodu! Ja veel sellise, mis aitab kolmandatki vagabundi päästa lageda käest varju.

Iga üürilepingu pealt peab korteriomanik riigile maksma ligi 100-150 eurot, mis tegelikus elus tähendab, et mitmed neist seda ei praktiseeri. Meie täidame paberilehe oma andmetega ja korteriomanik kirjutab alla.

Teine katse

Pärast kuupikkust keelekursust annan otsad Sienas ning suundun uuele jahimaale. Bologna. 100 000 üliõpilast. 1000 välisüliõpilast. Ajutise öömajana kasutan jällegi couchsurfarite-erasmuslaste kodusid ja kompsuhoiuna teaduskonna kabinetti. Olen valmis. Nemad on valmis: üliõpilaslinnaku tänavad on üürikuulutusi täis.

Võtan taskust oma väikse musta märkmiku ja leheküljed küllastuvad informatsioonist. Aeg-ajalt lähenevad mulle korteriomanikud, kes ka kohe eemalduvad, kui teatan, et mul ei ole kahte sõbrannat, kellega 3-kohalist korterit üürida. Edasi. Sisenen turismibüroosse, väljun linnaplaaniga. Istun väljakule maha ja hakkan helistama. Ja loodan, et telefonikaardil on piisavalt raha järel, sest helistada tuleb palju.

Kuna ülikool alustab juba järgmisel päeval, tunnen kerget vajadust kiire leiu järele. Esimene kõne, saan vaevu jutust aru ning ilmselt ka tema minust, sest lõppkokkuvõttes arvab kõneleja, et välismaalasega koos elades tekib liiga palju kommunikatsiooniprobleeme ning üleüldse ei soovi tema toanaaber oma koju Erasmuse tudengeid. Innustav, või kuidas? Edasi läheb paremini, sest unustan küsida igasuguse olulise info maksude, interneti ja pesumasina kohta, kuna olen lihtsalt liiga õnnelik saavutatud kohtumise kokkuleppe üle. Hiljem taipan oma rumalust ja kirun, kuid rumalusest areneb välja edasine tegevusstrateegia: kohtumine- see on püha eesmärk. Nii on võimalik minul kasutada käsi-jalgu ja aega enese väljendamiseks ning nägemisaistingut paremaks arusaamiseks. Teine pool võib omakorda paremini tajuda, kui tore ja toakaaslaseks kõlbulik ma olen :).

Viie minuti pärast on mul kokkulepitud üks kohtumine järgmiseks päevaks ning üks kohtumine samaks õhtuks. Esimene kodu tekitab vaimustust ja seda kohta ma ei saa, sest peale minu on vaimustunuid nii 20 teist üliõpilast.

Kui aktiivselt suhelda, siis info levib ning õhtul viibingi juba teiste erasmuslaste seltsis. Sõlmin uusi tutvusi ja leian majutaja järgmiseks ööks koos varuvariantidega. Teisel päeval kõrv ja suu huugavad ning jalad jooksevad mööda linna ringi. Mõni kodu on mulle kohe avatud, mõnda vastust pean ootama päevi, mis tunduvad igavikena. Kolmandal päeval tunnen, et võiksin magada juba omas kodus. Nii juhtubki.

Väljavalitu on kesklinna 3-toaline korter koos 3 itaallase ja ühe hispaanlasega, kes esindavad oma kodumaid rohkem kui vääriliselt. Interjöör on päevinäinud ning itaallased on lõuna-itaallased: see kõik viitab kuu-üürile, mis üürike: 226 eurot. Käsiraha tuleb selle eest maksta aga priskelt ning lepingut kui sellist mina ei näe. Ei näe ka midagi muud, mis kinnitaks minu sissemakseid. Garantiiks on usk inimese headusesse ning lootus, et mul ei tule jagada kogemust „10 viisi, kuidas Itaalias tünga saada”.

Ruumid on avarad ja lae alla mahuks teine korrus. Koridoris on kaks diivanit, ühelt avaneb vaade seinasuurusele käsitööle Gandhist, teiselt televiisorile – need on vahelduva eduga okupeeritud meie külaliste ning kosmopoliitsete rändurite poolt. Käivad kõlakad, et siia mahuks ära ka hispaania keele klassiruum ning kitarrikool. Pesumasin on olemas enamikes üürikorterites, nii ka meil; samuti püüab laptop kinni ümberkaudsed wifi-lained.

Minu jagada on ruum eraldi vannitoaga. Tuba on möbleeritud, kuid minu kurvastuseks ei mahuta mõiste „mööbel” endasse voodiriideid – magan siiamaani oma magamiskotis, oodates odavaid laadapäevi. Laualambina kasutan punaseks võõbatud romantilist põrandalampi. Ovatsioone tekitavad paksud kivimüürid, mis summutavad endasse kogu kärarikka tänavapildi. Teisalt on ühes kivikastis elamine ühele eestlasele ütlemata kõle ja külm ja niiske, sest tubane päikesepaiste ei mahu kesklinna kõrgete seinte vahele (õnneks pidi siin nagunii palju sadama).

See kodu minetab suure edumaaga kõik teised minu võimalikud variandid. Kõrvale jääb voodi 3-kohalises toas kesklinna vales otsas, ülikoolilinnakust kaugel eemal. Loobuda aitab ka asjaolu, et leping oleks sõlmitud järgmise sügiseni ja varasema lahkumise korral jääks järglase otsimine minu õlule. Miinuse said sappa veel korter, mis asub kahtlases rajoonis linnamüürist väljaspool ning korterikaaslased, kes suitsetavad siseruumides.

Ja sina?

Minul tiksus kriitiline minut ja seepärast pidin otsustama kiirelt. Samas on ühe- või kahenädalane otsinguperiood normaalne. Ohtrad äraütlemised on normaalsed! Valik on kergem, kui tead täpselt, mida vajad. Välisüliõpilasele on oluline asupaik, sest kõik sündmused, eriti loengud, toimuvad enamasti kesklinnas ning perifeeria odav üür võib koos bussipiletiga lõpuks rohkem maksta kui pisut kallima üüriga tuba kesklinnas. Olulisim on ilmselt aga seltskond, kellega elad koos kõik järgnevad kuud. Kui nimetad ühe resideerumiseesmärgina uue võõrkeele valdamist, siis itaallastest korterikaaslased on kindla peale minek.

Ideaalse kodu leidmine võtab aega ja iga kodutuna veedetud päev kasvatab nii pinget kui väsimust. Teiselt poolt on see korterite külastamine omamoodi ekskursioon kohalikku ellu ning hea treening uues kodulinnas orienteerumiseks. Koduta ei jää keegi. Nii palju kui sina vajad kodu, vajab tühi kodu sind! Mida rohkem panustad oma otsingusse, seda rikastavam saab olema protsess ning rahulolu pakkuvam tulemus – ning ära unusta kuldreeglit! Dialoog on kõige algus.

In bocca al lupo! Õnn kaasa!

Autor: Nele Reial, Bologna

Pildid tegi Nele Bologna lugematutest korterikuulutustest peamiselt via Zamboni kandis, Bolognas. Suuremalt nägemiseks kliki pildil!

Advertisements