Minu uudishimu noore kirjaniku Roberto Saviano bestselleri “Gomorra” suhtes hakkas kasvama alles siis kui camorristid autorit surmaga ähvardama hakkasid.

Raamatu menu oli Itaalias plahvatanud märgatavalt varem, kuid ma ei tormanud seda kohe lugema – pahatihti on bestsellerid lihtsalt pealetükkiva turunduse poolt õhku täis puhutud seebimullid. Olen itaalia kirjanduse suur austaja, aga selle parim osa jääb minu meelest 80ndatest aastatest ettepoole, jättes välja paar Alessandro Baricco ning Mauro Corona raamatut, olen viimasel ajal uudiskirjanduses järjepidevalt pettunud. Lisaks sellele on organiseeritud kuritegevuse kohta kirjutatud teoseid  siinmaal jalaga segada, üks täpsem ja põhjalikum kui teine. Milles võis järjekordne raamat samal teemal erineda kõigist eelnevatest? Ühesõnaga, alguses olin umbusklik.

Muidugi, juba enne, kui kuulsin, et Saviano peab liikuma ihukaitsega, sest tema loomingu pärast ei soovi teatud inimesed teda elusana näha, pidasin camorrat üheks ääretult jultunud ning külmavereliseks organisatsiooniks, kuid siiski jäi arusaamatuks, mis võis  nii hullusti riivata kirjasõnas neid, keda pole kunagi heidutanud isegi mitte riik oma karabinieeride, maffiakomisjonide ning politseiga?

Juhus pistis mulle tol hetkel „Gomorra” pihku ning jõudmata isegi tajuda raamatu ülesehitust või žanri, lummas Saviano omapärane stiil mind juba paari esimese leheküljega.

„Konteiner kiikus edasi-tagasi, kui kraana seda laeva kohal tõstis. Sprider, mehhanism, mis konteineri kraana külge haagib, ei suutnud liigutust vaos hoida. Ühtäkki avanesid halvastikinnitatud luugid ja hakkas sadama kümneid inimkehi. Tundusid olevat mannekeenid. Aga maapinda puudutades lõhkesid pead nagu need tõelised. Ja need olidki tõelised pead. Konteinerist langes mehi ja naisi. Ka mõni poisike. Surnud. Külmunud, hunnikus, üksteise otsas. Kõrvuti nagu heeringad karbis. Need olid hiinlased, kes kunagi ei sure. Igavesed inimesed, kelle dokumendid käest kätte käivad.”

Lühikesed laused, millest mõned isegi tegusõnata jäetud, ebareeglipärased, aga elus. Just see südametukse, mis annab kirjeldustele silmad ning elustab fakte põletava tundlikkusega, on minu jaoks „Gomorras” kõige hinnatavam ning väärtuslikum tegur. Teisiti poleks ta inimeste teadlikkust nii sügavasti ja sellises hiiglaslikus mastaabis vapustanud nii lokaalse nähtusega nagu camorra. Või õigemini: kuritegevuslikud organisatsioonid eksisteerivad tegelikult ju igal maal, aga brutaalse võimujanu – mis on igasuguse kuritegeliku deviatsiooni aluseks – nii teravalt lugeja teadvusesse toomiseks pakub just camorra ülimat piltlikkust. Sellest ka raamatu universaalne menu.

„Gomorra” on teekond. Reis läbi alasti sõnade absurdsesse maailma, kus kõik väärtused keerduvad pahupidi, kus hullumeelsus ning jõhkrus saab jõudu ümbritseva vaikimisest, alluvamentaliteedist ja resigneerumisest. Selle maailma elanikud nimetavad teda O´Sistema – lihtsalt „süsteem”, milles käib äri ja mis kindlustab ülalpidamist. Raamat algab „kaubast” – Hiinast saabunud konteineritest täis rõivaid, kotte, vihmavarje Naapoli sadamas ning lõpeb sellega, mis on „kaubast” tsükli lõpuks saanud – mürgised jäätmed Tuledemaal, paigas nimega Terra dei Fuochi. Seal vahepeal siis bosside mitmetahuline „ettevõtlus”, territooriumi täielik kontroll, mida kaitsevad kalašnikovid poisikeste käes. Peatükid, mis kõnelevad inimestest, kes elavad Süsteemi sees ja sellega õlakuti. Mõned tegelased on täis trööstimatut võimetustunnet, teised jälle näevad camorras oma leivaandjat, sest kuidagi peab ju ära elama. Kolmandad väidavad, et mingit camorrat ei eksisteeri, et tegemist on vaid teatud majandusliku süsteemiga, mis ei olegi tegelikult globaalse turu printsiipide helistikust väljas. Ka bosside doktriin põhineb liberismi tugisammastel – „vaba turg”, halastamatu konkurents ja lõpmatu laienemise püüe, arendatud oma värdjalikeima palgeni. Paradoksaalselt keskendub mu mõte just sellele viimasele mõttekäigule.

Gomorra on ühiskond, kus pole selget piiri selle vahel, mis on lubatud ja mida ei ole võimalik tolereerida, kus liiga tihti legaalne ulatab käe mittelegaalsele, sest äri peab ju käima ning pidurdamatu ahnus ja võimujanu nõuavad oma. Gomorra on mõttesüsteem, milles kapital ja kõik selle toitmiseks vajalik riisutakse kokku inimeste vere ja veel sündimata põlvkindade eluvõimalikkuse arvelt. Gomorra on maailm, kus noorte unistused mädanevad, kus inimlik kõnts dikteerib reegleid, kellegi õnnetusega üles ehitatud luksuses ning oma haige mõttemaailma jampslikkuses.

Saviano tõmbab mängu ka õitsva Kirde-Itaalia eesrindlikud ettevõtted, kes oma mürkjäätmed odava hinna eest Süsteemi prügitöötluse kätesse jätavad, näitab näpuga maailmakuulsate kõrgmoe firmade aplusele, kes õmblejale sandikopikaid makstes tahavad üha suuremat puhastulu taskusse toppida. Üks ilusamaid peatükke oli minu jaoks „Angelina Jolie”, kus peategelaseks kuldsete kätega rätsep Pasquale.

„Kui rääkis kangastest, sarnanes prohvetile. Poodides oli tähenärija, temaga polnud võimalik jalutada, jäi seisma iga vaateakna ees sõimates ülikonna lõiget, häbenedes õmbleja eest seelikumudeli pärast. Pasquale oli võimeline ära määrama püksipaari, kleidi, pintsaku eluea. Täpse pesude arvu, mida riie välja kannatas enne kui lõtvus.”

Kogu see andekus aga puruneb Süsteemi halastamatuses, jääb ilma lümfist, mis igast inimesest Inimese teeb – väärikusest. Pasquale meistriteosed, mille igasse millimeetrisse on ta endast parima õmmelnud, lähevad luksuslikesse universumitesse,dimensioonidesse, mis temasugustele vaestele kuraditele ei saa kunagi avanema. Aga Pasquale peab oma igapäevases põrgus muretsema mida homme oma kolmele lapsele söögilaua peale panna, sest tema osaks  on 600 eurot kuus, ei puhkust ega preemiat ega haigeks jäämise võimalust. Ebaõiglusel pole vaja sõnu, et sulle näkku paisata: “sei una merda, non vali niente” – “Oled sõnnik, mis pole midagi väärt”

„Kui on tehtud kõik, mis võimalik, kui andekus, oskused, meisterlikkus ja jõupingutused sulatatakse üheks teoks, üheks tegutsemisviisiks, kui kõik see ei muuda su elus mitte midagi, siis tuleb tahtmine kõhuli heita tühjuse peale, tühjuse sisse. Vaikselt haihtuda, lasta minutitel endast üle käia, vajuda sinna nagu mädasohu. Et enam mitte midagi teha. Et hingitseda. Ei midagi muud.”

Gomorra on mentaliteet, mis kära tegemata nullib su usu endasse, aga jätab raudketti jalgade ümber ning mõlkis leemekausi kongipõrandale. Et sul elu sees hoida, et sa oma hammasratta kohust täidaksid.

Saviano teost on väga raske liigitada, aga enam-vähem on jõutud ühistele arvamustele – kas romaniseeritud reportaaž või ajakirjanduslik romaan, uut žanri kutsutakse Itaalias nüüd romaan-reaalsuseks. Kindlasti võib Saviano raamatut nimetada rahutukstegevaks analüüsiks nähtustest, mis esmapilgul tundub meid mitte puudutavat. See on mõtisklus raha- ja kasvuhulluses majanduse kõikvõimsast positsioonist meie omavahel seotud ühiskonnas ja sellest, et võib-olla siiski sõltub nii midagi meie igapäevastest valikutest, meie söakast tahtest mitte ükskõikseks jääda.

Saviano julgus ei seisne mitte ainult camorristidele konkreetsete nimede ja nägude andmises, mitte ainult bosside psühholoogia paljastamises, vaid ka lugude sisse põimitud südamevalus inimeseks olemise vastutuse üle. On neid väärtusi, millest tuleb ärksalt küünte ja hammastega kinni hoida, et mitte ühtäkki end globaalse Gomorra seest leida.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Loe ka mida arvas endine politseinik Andres Anvelt

Loe ka mida kirjutas Oudekki siinsamas

Advertisements