Kes mäletab, millal viimati mõisteti Euroopas kohut kellegi üle ühe riigipea solvamise pärast? Täpsustan: solvangu all mõistetakse ühe koomiku satiirilist kujutluspilti ühe teise riigi juhist, keda põrgus homoseksuaalsed kuradid kiusavad. Võib-olla poleks asja suure kella külle pandudki, kui tegemist ei oleks olnud jumalakartliku Itaaliaga, liiga populaarse rahvalikult otsese ütlemisega näitlejanna Sabina Guzzantiga ning kui kõneallolev riigipea poleks Joseph Ratzinger.

Uudis, et Procura di Roma palub Justiitsministrilt nõusolekut kohtuasja algatamiseks Guzzanti vastu, jõuab lehtedesse 11.septembril, kaks kuud pärast taunitud ja poriga visatud piazza Navona meeleavaldust (mis rahvusvahelises meedias suurt vastukaja ei leidnud). Selle rahvakogunemise põhiteemaks oli Berlusconi valitsuse legaalsust ning Itaalia konstitutsiooni jalge alla tallavad seadused. Paljude sõnavõtjate hulgas protesteeris Sabina Guzzanti Vatikani lahke ja aktiivse toetuse vastu Berlusconile ning liig agara sekkumise vastu Itaalia riigi siseasjadesse.

Paavst igapäevas

Tahan selgitada, kui palju kaaluvad tegelikult paavsti sõnad Itaalia perekonna-, haridus- ning sotsiaalpoliitikas ja seega ilmalike igapäevases elus.

Kui paavst väidab, et elu tuleb kaitsta alates viljastumisest, siis praktikas tähendab see seda, et poliitikud hakkavad isuga jälle abordiseaduse kallale, mis kaitseb põhiliselt ilmalike naiste õigusi. Katoliiklased on ju vabad aborti mitte tegema, aga ilmalikele PEAB olema see õigus garanteeritud!

Kui paavst ütleb, et ainult jumal otsustab inimese elu üle, siis praktikas tähendab see seda, et ka ilmalikel tehakse võimatuks lõpetada kunstlik sundtoitumine aastakümneid taastumatus koomas vegeteerimise puhul.

Kui paavst rõhutab traditsionaalse perekonna tähtsust, siis praktikas on see lahtine uks sallimatuse õhkkonnale homoseksuaalide suhtes, mis vägivaldseid indiviide äärmuslikele tegudele viivad.

Kui paavst lausub, et kool ei ole mitte ainul teadmised, vaid ka eetika ja religioon, siis praktikas tähendab see toetust katoliiklikele koolidele riigikassast, mis ka ilmalike taskust välja läheb, Vatikan poolt määratud usuõpetajaid riigikoolides ning mõnes regioonis (Veneto) tahetakse usutunde isegi kohustuslikuks teha.

Vabadus protestida

Sabina Guzzanti peab seda kõike liiaks. Need on ta sõnad 8. juuli piazza Navonal:

Tänu Morattile (eelmise Berlusconi valitsuse haridusminister) saab 20 aasta pärast itaalia riigikoolis olema 30% õpetajaid, kes on Vatikani poolt välja valitud. Aga need 20 aastat peavad alles möödma minema ja 20 aasta pärast on Ratzinger surnud ja läheb sinna, kuhu ta minema peab – põrgusse, kus teda kiusavad kuradid-gayd, aktiivsed, mitte passiivsed.”

Needasamad sõnad rikuvad kriminaalkoodeksi paragrahvi 278, mis ütleb, et solvang Vabariigi presidendi aule või prestiižile toob endaga kaas 1 – 5 aastase vanglakaristuse. Ratzinger ei ole muidugi Vabariigi president, aga Lateraani kokkulepe 8. paragrahv Vatikani ja Itaalia vahel, millele kirjutas alla 1929 aastal Benito Mussolini, võrdsustab paavsti, „püha ja puutumatu” ning presidendi. Siiamaani pole seda pragrahvi tühistatud, aga samas pole seda ka kunagi rakendatud. Sabina sõnade kohaselt oleks tema süüdimõistmine tõendiks, et praegune valitsus on fašismimeelne ja üritab ellu viia progressiivset ja nende meelest valutut diktatuuri. Otsus, kas kohtuasi saab alguse või mitte, on Justiitsminister Alfano kätes.

Sabina isa, Paolo Guzzanti, parlamentäär PdL (Popolo della Libertà) ridades, ütleb: „Oleme täiesti keskajas. Ma ei jaga Sabina arvamust Ratzingerist, aga kuna pooldan inimeste õigust joonistatda karistamatult karikatuure Muhamedist või ütelda, laulda, kivisse tahuda või avaldada ükskõik mida. Olen solvamiskuriteo vastu ükskõik kelle-mille suhtes, välja arvatud vabariiklik demokraatia”

Antonio Di Pietro (IdV: Italia dei Valori): „Paavsti tõelised solvajad on mõrvarid, korruptandid ja vägistajad. Oleme kindlad, et uurimine lõpeb Sabina Guzzanti õigeksmõistmisega, sest ta kasutas lihtsalt oma konstitustioonilist õigust vaba mõtte avaldamisele.”

Tugevaid sõnu kasutas Guzzanti ka võrdsete õiguste ministri ja endise showtüdruku Mara Carfagna vastu, häbenedes itaallannana, et ministrikoht on saavutatud tänu seksuaalsuhetele Berlusconiga. Aga uurimist ei alustatud, kuna minister loobus kohtussekaebamisest. Kohtuasja ei algatata ka Beppe Grillo vastu, keda esialgu süüdistati rünnakutus president Napolitano vastu, kes Grillo arvates oma ametikohal liiga passiivne on.

Huvitav on muidugi kõige selle juures, et kriminaalkoodeksi sama paragrahvi peaks tegelikult ka rakendama meie reformiminister Umberto Bossi puhul, kes on lubanud Itaalia lipuga tagumikku pühkida ning igal võimalikul juhul keskmist sõrme näitab, küll Vabariigile, küll nõrgameelselt samale Rooma valitsusele, mille minister ta ise on.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Advertisements