Igaüks, kes Itaalia muusikale natuke sügavama pilguga läheneb, ei saa temast ei üle ega ümber. Teda on nimetatud Itaalia biitliteks, kerge muusika Caravaggioks. Mees, kes uuendas siinse muusika sisu ja vormi, eksperimenteeris, otsis ning lõhkus kaanoneid. Täna pole ühtegi itaallast, kes teda ei meenutaks.  Kümme aastat on möödunud ta surmast, aga ta looming on täie elu ja tervise juures, sest mingil salapärasel moel suutis just tema tabada midagi väga sügavat, mis on kõigi itaallaste südames, vaatamata klassist, vaatamata soost, vaatamata poliitilistest veendumustest. Ma räägin muidugi mehest nimega Lucio Battisti.

Väikest kasvu, tumeda krässus kahupeaga, lahutamatu kaelaseotud rätiga, mahutas ta endasse vastandlikke omadusi – tagasihoidlik, teistest eemalehoidev, aga ääretult enesekindel, vahetu inspiratsiooni jünger, kes pidas tähtsaks professionaalset tehnikat ning „käsitööoskust”. Võimatu on Battisti osatähtsust Itaalia muusikas ülehinnata. Mees, kes „importis” maailma muusikapanoraamist rütme ning vorme ja süstis sinna itaalia meloodia ning tundelaadi: kunagi ennast kordamata, kunagi rutiini langemata.

Teda ei liigitata tavaliselt cantautore´de alla. Battisti laulis küll enda loodud laule, aga muusikast mitte vähem tähelepanuväärsemate tekstide autoriks oli tuntud luuletaja Mogol (Giulio Rapetti). Nende kahe artisti koostööst sündis omapärane, jäljendamatu alkeemia, mis kedagi ükskõikseks ei jätnud ning mis kolleegidele lati väga kõrgele asetas. Renato Zero meenutab:” Alati, kui ilmus Battisti uus LP, pidime  kõvasti pingutama, et mingit läbilöögišanssi saada ja et mitte silmi maha lüüa. See oli selline mõõdupuu, mis ütles: “vietato fare cazzate” (nõmedused keelatud). Imeliselt viljakatel aastatel 1969-1971 lõid Battisti ja Mogol sädemeid, parima kerge muusika tulevärgi. Sündisid „Acqua azurra, acqua chiara”, „Un´avventura”, “Non è Francesca“, “Mi ritorni in mente”, “La canzone del sole”, „Emozioni”, „Eppur mi son scordato di te”, üks ilusam kui teine.

Hämmastav on ka nendest lauludest õhkuv seletamatu jõud, tuhmumatu. Lõppude lõpuks on ju 40 aastat mööda läinud, aga kui vaatad vanu TV ülesvõtteid, siis avastad ona suureks imestuseks, et need on suurepärasemad, veelgi paremad, kui sa neid mäletasid.

70ndad olid Itaalias tõeliselt kuumad ja keerulised. Aeg, kus kõigil oli oma poliitiline positsioon, sest teisiti polnud võimalik. Partito Comunista kogus rohkem hääli kui Democrazia Cristiana ja see oli signaaliks, et algasid tänavarahutused, vägivald ning relvastatud võitlus. Valitsused sündisid ja langesid, taga aitamas terrorism, mis olid osa nö. „pingepoliitikast” ja mis viisid veresaunadeni alates 1969 aasta piazza Fontanast Milaanos ning lõpetades 1980 aasta Bologna raudteejaamaga. Loomulikult ei saanud toimuvast kõrvale jääda artistid nagu Francesco De Gregori, Francesco Guccini, Antonello Venditti. Ainsaks erandiks Battisti, aga tegemist polnud mitte osavõtmatusega. Battisti maailm koosnes ainuüksi muusikast, ebaharilik itaallane, kes ka oma eraelus ei kõnelenud kunagi ei poliitikast ega jalgpallist, isegi mitte naistest. Tema lauludes on inimese elu, mis koosneb lihtsatest emotsioonidest, kahtlustest ja valudest, rõõmudest ja mälestustest.

Ometigi tuli tal läbi elada needus, mis teda ilma igasuguse tõepõhjata „fašistlikuks” lauljaks etiketeeris. Tollal oli see rängeim tempel, mis saadi külge lüüa. Õnneks ületas ta artistlik võimekus ning geniaalsus ka selle barjääri. Kes äärmiselt üksildast Battistit isiklikult tundis, arvas, et võib-olla olid ta poliitilised vaated lähedased radikaalidele (kes 70ndatel abielulahutuse ja abordiõiguse eest lahingut pidasid), aga võib-olla oli see lihtsalt… tema oma asi.

Tänu Lucio Battistile toimus itaalia muusikas veel üks väike revolutsioon. Ta oli esimene, kes mõistis (Bob Dylani eeskujul), et oluline pole mitte laulda, vaid suhelda. Tema hääl oli keskpärane, väike ja kõlatu, aga selle eest on kogu ta olemuses laeng, mis on siiamaani ta loomingu patareiks. Battisti tegi tee lahti oma järeltulijatele, kes talle sarnaselt on osanud oma puudustest ja piiridest eelised teha, nagu Vasco Rossi, Zucchero või Franco Battiato.

Statistika järgi on Lucio Battisti tänaseni itaalia kõige enam esitatud autor. Alates 1998st (surmaasta) on ta laulud teeninud 500 miljonit eurot autoriõigusi. Kindlalt esikohal „Un´avventura”, kohe järgi „Canzone del sole”.Kui suvalisel sõpradevahelisel koosolemisel ilmub äkki välja kitarr, siis on lauldakse sajaprotsendilise kindlusega mõnda tema laulu. Kõigepealt meenub alati Battisti, seejärel Fabrizio De André.

Lucio Battisti tõmbus avalikust elust eemale 1976. Mõned ütlevad, et seda segaste poliitliste aegade tõttu, mida ta oma artistliku elunägemusega kokku ei suutnud sobitada ning tänu oma endassetõmbunud iseloomule. Mõned põhjendavad lavalt eemaldumist ainuüksi tervise halvenemisega. Teisest küljest hakkas ammenduma ka kunstlik klapp Mogoliga, mis 1980 lõplikult katkes. Ilmuvad veel mõned plaadid, kus tekstid Pasquale Panellalt, aga imed enam ei kordu.

9.septembril 1998 sureb 55 aastane Lucio Battisti Milaanos San Paolo haiglas pärast pikka haiguseperioodi. Itaalia kerge muusika kõigi aegade müütilisem kuju maetakse Molteni surnuaiale ning matustele lubatakse ainult 20 lähedast ja sõpra, rangelt nimekirja alusel.

Toon ära ühe noore tütarlapse kommentaari You Tube´ist Battisti – Mina ajaloolisele duettile: ” Kui Lucio suri, olin väike, nii umbes 12 aastane. Mäletan, et mu vanemad kuulsid uudist raadiost ning olid vapustatud . Kui ma neilt küsisin, mis on juhtunud, vastatsid nad: „Battisti on surnud.”. „Mis see mulle korda läheb,” ütlesin mina. Isa seletas:”Kui saad suuremaks, kuula ta laule. Siis mõistad, keda enam pole.” Ma ei oodanud suureks kasvamist. Järgmisel päeval kuulasin ta kassetti ning tundsin häbi oma sõnade pärast. Lucio, anna mulle andeks.”

Siin on video kahe muusikahiiglase duettist – Battisti ja Mina, geenius ja diiva. Jätan sinnapaika sõnad ning lasen lendu võrreldamatud Emotsioonid


Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Advertisements