Olin otsustanud iga hinna eest kohal olla, sel kokkusaamisel 8.juulil 2008 piazza Navonal kell 18, kuhu kutsuti kõik, kes ei nõustu Berlusconi valitsuse tegevusega ja põhiseadusvastaste ad personam seadustega. Üleskutse tuli ajakirjalt “Micromega”, täpsemalt kahelt ajakirjanikult – Paolo Flores D´Arcais (direktor) ja Pancho Pardi, kellega liitus kohe Italia del Valori liider Antonio Di Pietro (eksmagistraat ja korruptsiooniskandaali “Mani pulite”algataja, muuhulgas pooldatud eelnõude järgi poliitilises spektris pigem paremal kui vasakul).

Samal ajal, kui Berlusconi ja ta käsilased (valitsuseks on seda raske nimetada) töötavad seaduste kallal, mis tühjendavad väärtusest sellise demokraatia tugisamba nagu kodanike võrdsuse seaduse ees; samal ajal, kui avalikkustatakse (õnneks veel!) peaministri telefonikõnesid, mis panevad häbenema kogu maailma ees ja samal ajal, kui opositsiooniliider Walter Veltroni teda tagasihoidlikult sõrme liigutades noomib ning lubab pärast suvepuhkust(!) võib-olla ka võitlema hakata, leidus inimesi, kes otsustasid viivitamata kõva häält teha ning õigusesse ja seaduslikkusesse uskuva Itaalia väljakule kutsuda. Algatusele andsid oma toetuse kohaloleku ja sõnavõttudega paljud kultuuritegelased – Umberto Eco,  Dario Fo, Piergiorgio Oddifreddi, Rita Borsellino. Marco Travaglio, Beppe Grillo, Andrea Camilleri, Dacia Maraini, Margherita Hack, Ascanio Celestini, Fiorella Mannoia jpt

Tahtsin näha, kui palju meid on – neid, kes viitsivad põhimõtete pärast igast Itaalia nurgast kohale tulla; neid, keda ei heiduta kolmetunnine lämbus ja higistamine kuumal Rooma suveõhtul, külg külje kõrval kokkupressituna; neid, keda Berlusconil pole õnnestunud võrgutada ja kes tahavad valjul häälel väljendada muret selle ohtliku pöörde pärast, mille Berlusconi uus režiim võtnud on. Üks maailma suurimaid demokraatia-õpetlasi Giovanni Sartori kasutas selle kirjeldamiseks hiljuti väljendit “dittatura dolce” (“õrn diktatuur”).

Berlusconi valitsuse poolt välja töödatud seaduste hulgas on ka nn. “bloccaprocessi”, mis peatab kõik kohtuprotsessid (arvuliselt umbes 100 000), mille karistus on alla 10 aasta, ainult selleks, et peatada Berlusconi enda kohtuprotsess, mis teda korruptsioonis süüdistab. Samal ajal tehakse usinasti tööd, et ära keelata telefonikõnede pealtkuulamised, kuna need toimivad liiga hästi (korruptsioonijuhtumid tulevad avalikuks ja organiseeritud kuritegevusega seotuid inimesi arreteeritakse) ning ähvardatakse vanglakaristusega ajakirjanikke, kellel tuleks juhuslikult pähe neid avaldada. Privacy, mille jaoks ei ole itaalia keeles isegi eraldi sõna, mis parata. Privacy alla kuuluvad ka muidugi faktid, et peaminister soovitab riikliku televisiooni juhtidele noori näitlejannasid, kellel peab suu kinni hoidma ja et valitsuse naisministrid räägivad oma seskuaalsetest seiklustest  Berlusconiga (pealtkuulamised avaldatud ühes argentiina ajalehes). Mainimist väärib veel siseminister Roberto Maroni idee võtta kõikidelt mustlaste lastelt sõrmejäljed, selleks, et neid oma vanemate eest kaitsta ja paremini identifitseerida…. Usun, et kommentaarid on üleliigsed.

Tulime kokku ja nägime, et meid on päris palju. Korraldajate andmetel 100 000, peaministri massimõjutusaparaadi hinnangu järgi 8000… Parima ettekujutuse annavad ilmselt videod ja fotod (vaadake kasvõi La Repubblica galeriid). Nagu juba mainisin, teretulnud olid kõik. “Opositsiooni juht” Veltroni loobus kohale tulemas, aga vaatamata sellele tulid nii mõnedki Partito Democratico esindajad, kes meeleavalduse lõppedes ära ehmunult eraldusid. Võib juhtuda, kui asju hakatakse õigete nimedega nimetama ning kui kuuled väljakutäie kodanike tormilist heakskiitu…

Mulle meeldisid enamik kõnedest. Igaühel rääkijatest oli omamoodi häälestus – kes kirglik (Ovadia), kes täpne (Flores D´Arcais), kes sarkastiline (Travaglio), kes tasakaalukas (Pardi), kes ülilihtne (Mannoia), kes murelik (Borsellino). Grillo oli seekord isegi tavapärasest rahulikum (ootasin temalt suuremaid purskeid ning teravakeelelisemat väljendust), aga selle eest üllatas Sabina Guzzanti oma ehtroomlasliku rahvakeelsuse ning otsekohesusega.

Moni Ovadia tuletas meelde, kuidas oleme eksinud, jättes demokraatia saatuse demagoogide kätte, et oleme olnud vähe valvsad ning see on näidanud neofašistidele rohelist valgusfoori uueks peatõstmiseks. On murettekitav, et üritatakse meie valusat fašistlikku minevikku rehabiliteerida.

“Pervertsus algab keelekasutusest. Nad on otsustanud rünnata demokraatiat, rünnatses selle sisu ja mõtet. Nad on otsustanud nimetada justitsialismi (“giustizialismo,” itaalia termin poliitiliselt manipuleeritud õigusemõistmise kohta) õiguseks. Niimoodi nad tegutsevad – pöörates termineid pea peale. Usun, et ükski demokraatlik poliitik ei tohiks mitte sekunditki seda mängu taluda. Tahame, et meie valitsejatel oleks kindel moraalne positsioon, ükskõik millise poliitilise orientatsiooniga ta ka ei oleks. Nemad nimetavad seda moralismiks. Väänavad tähendusi ja loovad hägususe, milles oma manöövreid teha. Meie kohus oma riigi ja tulevaste põlvkondade ees on alaliselt valvel olla. /…/Oleme maailma naerualuseks saanud, nad ei viitsi enam lugedagi nendest räpastest sündmustest, mis ikka ja jälle korduvad. Peame ütlema basta! (- “aitab!). Peame loobuma vägivallast, aga mitte kindlameelsest vasuseisust. Ei saa dialoogi pidada nendega, kes termineid väänavad, ei saa dialoogi pidada nendega, kes tahavad fašismi rehabiliteerida.”

Rita Borsellino oli telefoniühenduses ja väitis, et praegune demokraatiakriis Itaalias on sama tõsine, kui ole seda 1992-93, kui tapeti Giovanni Falcone ja Rita vend Paolo Borsellino, mõlemad maffia vastu võitlevad magistraadid. Meie kohuseks on nende pärandust edasi viia ja teha seda, et nende surm poleks olnud mõtetu ning nende elutöö tühja vaeva nägemine. Travaglio kutsus üles “haletsema” seda vaest Berlusconit, kel pole aega isegi mitte oma rikkusi nautida (peaministri enda sõnad!), vaid on sunnitud riigiasjadega tegelema. Palus kätt südametunnistusele pannes haletsusväärse mehe koju saata, puhkama. Grillo kõne (samuti telefoniühenduses) oli tema tavalises stiilis ja kutsus itaallasi üles teadvustama, et riik on pankrotis ja et meie, kodanike, ainus võimalus sellest olukorrast välja tulemiseks on ohjad endi kätte võtta. Ka viimane päästerõngas, president Napolitano, ei ole oma kohustuste kõrgusel, kirjutades alla seadusele, mis garanteerib karistamatuse neljale kõrgemale amtikohale, peaministrile(Berlusconi), Camera ja  Senati presidentidele (Fini ja Scifani) ning presidendile endale. Grillo tuletas meelde, et tema eelkäijad poleks eales sellisel seadusel läbi lasknud minna.

Seesama lodo Alfano ongi Itaalia demokraatia valupunkt ja sellele pühendas oma sõnavõtu Antonio Di Pietro. Kui põhiseadus väidab, et kõik kodanikud on seaduse ees võrdsed, siis lodo Alfano ütleb, et neli on “võrdsemad” – neid ei saa karistada ka sel juhul, kui nad seadust rikuvad. Suurim paradoks seisneb selles, et neli peaskid olema kõige puhtamad ja usaldusväärsemad inimesed, kelle kätte rahvas oma riigi juhtimise usaldab. “Institutsioonid peavad rahus töötatada saama,” seletavad Berlusconi ja tema kambakaaslased. Siinkohal peaksime kõik muretsema hakkama! No mis siis nii hullusti tema hingerahu takistab, kui ta enda aususes nii kindel on?! Ega ometi…või siiski…Aga jah, magistraadidi on ju need pöörased kommunistid, kellelt igasugust jultumust võib oodata…

Sabina Guzzanti, elukutselt koomik, rääkis võrdete võimaluste ministrist Mara  Carfagnast ning tema (seksuaal)suhetest peaministriga. Loomulikult ei huvita meid Berlusconi seksuaalelu, aga kas peaksime alla neelama asjaolu, et üks mitte eriti suure vaimuavarusega soubrette saab minstriks ainult tänu seda laadi teenetele? Riik on mõnedele meist veel siiski lugupidamist väärne istitutsioon. Nagu ütles Guzzanti isegi: “Meie suurepärane vabariik on loodud Resistenzale. Ilmalik!” (viimasega viidates siis eelkõige sellele, et vabariik ei tohiks olla sõltuv Vatikanist ja katoliku kirikust). Sabina kasutas väga otseseid sõnu ja see jahmatas kõiki, aga väljakul oli tunda seda vabastavat tunnet, mis tekib siis , kui keegi võtab endale julguse ja vastutuse ütelda tõde ilma keerutamata. Loomulikult sai tema kõnes oma osa ka Ratzinger:” 20 aasta pärast on Ratzinger surnud ja siis läheb ta sinna, kus on ta koht – põrgusse”. Süüdistuseks oli jätkuv homofoobia innustamine Vatikani poolt, Itaalia siseasjadesse liigaktiivne sekkumine, Prodi valitsuse õõnestamine ja heakskiitev toetus Berlusconile.

“Day after” oli masendav, kuna kogu meedia – nagu ikka – andis täisti VALE ettekujutuse, sellest, mis toimus piazza Navonal. Mulle meenusid need nõukogude aegsed “Aktuaalsed Kaanerad”, kust tõde tikutulega taga otsiti ja ridade vahelt loeti. Sain teada, et oleme vägivaldsed (järgmisel meeleavaldusel ootan “terroristi” tiitlit), agressiivsed ja labased. Ajakirjanikud kiirustasid naeruvääristama Di Pietrot, süüdistama Guzzantit ja Grillot lubamatutes solvangutes, tembeldama  aususe, seaduslikkuse ja oma Põhikirja eest meelt avaldavaid itaallasi segaduses olevaks karjaks. Kõik see tõestamaks, et 8.juuli sõnavõtjatel oli tuline õigus rääkida demokraatia kriisist Itaalias ja et tuline õigus oli ka meil, kes me kohal olime. Tõde väänatakse meedia poolt (ja peremeeste kartuses) täpselt nii nagu võimule (Veltrusconi) kasulik. Veltroni hõikas Di Pietrole “kas sa oled koos meiega või koos Travaglio ja Grilloga?”. Di Pietro vastus oli aga – mina olen koos nendega, kes on väljakul.

Mu süda ei ole kerge, sest ajad, mis tulemas on kõike muud, kui lihtsad. Selles olin veendunud enne piazza Navona meeleavaldust ja sealt sain ma kinnituse, et väga-väga paljudel on sama tunne. Selle eest on mu sees ka üks uus aimdus, soe ja toitev nagu ahjust võetud leib (ja seda enne 8.juulit mul polnud), et võib-olla on meis veel seda väärikust, mis  vastutustunde väärtutste skaalas esikohale paneb. Tahaksin nii väga, et maailm selle väikesele väljakule, täis ausust ja seaduslikkust nõudvaid itaallasi, rohkem tähelepanu pööraks.

Lõpetuseks tahaksin meelde tuletada sõnu, millega Umbero Eco nii hästi kokku Rooma manifestatsiooni mõtee ja murelikkust väljendas: “Demokraatia ei tähenda, et enamusel on õigus. Tähendab, et enamusel on õigus valitseda.  Seetõttu – demokraatia ei tähenda, et vähemus eksib. Tähendab, et samal ajal kui  respekteerib enamuse valitsust väljendab valjul häälel iga kord, kui arvab, et enamus eksib (või tegutseb isegi seaduse, moraali ja demokraatia printsiipide vastaselt). Vähemus peab seda tegema alati ja maksimaalse energiaga, sest see on tema kohus kodanike ees. Kui enamus väidab, et tal on alati õigus ja vähemus ei julge reageerida, siis on demokraatia hädaohus.”

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Peetud kõnesid võib vaadata ka näiteks Jacopo Fo blogist: siin (Guzzanti) ja siin (Travaglio, Grillo, Celstini, Ovadia).

Advertisements