TravaglioMe ei ole alati olnud niisugused. Kui vaatame nimekirja meie riigimeestest läbi aja, siis näeme seal nimesid nagu De Gasperi, Einaudi, De Nicola, Merzagora, Pertini, Nenni, Parri, Fanfani, etc etc Lähme seda nimekirja pidi allapoole ja seal lõpus on järsku – Schifani. Jah, meie poliitikas on üks “uus ja originaalne element”: tähtsuselt teine kõrgeim ametikoht riigis – Schifani! Küsin endalt, kes tuleb pärast teda selle allakäiguparaboolis… Hallitus ilmselt, võib-olla vihmauss?

Nii vastas ajakirjanik Marco Travaglio 10. mail õhtul riigitelevisiooni RAI kolmandal kanalil otsesaates “Che tempo che fa” saatejuhi Fabio Fazio küsimusele kas tema meelest on poliitikas mingi uus element, mis ei ole lihtsalt tavapärane muutus vaid midagi originaalset, mis tuleneb otseselt meie praegusest ajast. Travaglio huviobjektiks on alati olnud poliitikute finantsiline tegevus ning “majanduslikud” sõprused ning oma sarkastilise muige ja külma ja lõikava hoiakuga esile kutsunud ohjeldamatuid vihapurskeid, sest tema relvaks on tõde. Tõde, ütleb vanarahvas, võib väga haiget teha. Sellest ongi ilmselt tingitud halvasti vaos hoitud vaenureaktsioonid.

10. mai saates püüab Fabio Fazio küll Travagliole tsipa närviliselt vahele segada kohe kui Schifani nime kuuleb, kuid ei suuda Travagliot peatada. Lisaks aplodeerib Travagliole stuudios olev publik pikalt ja põhjalikult, Travaglio naeratab rahulolevalt ning Fazio vaatab piinlikult kõrvale ning täidab oma saatejuhi kohuse väites, et ta isiklikult ei ole nõus Travaglio arvamustega. Travaglio noogutab külma rahuga: “Hallitusest tehakse penitsiliini, hallitus on vähemalt kasulik, seega see oli vale näide” Naer ja aplausid stuudios korduvad, sealt läheb intervjuu edasi teemal, kes määrab uudiste tähtsusjärjekorra itaalia meedikanalites. “Poliitikud,” vastab Travaglio, seletades, et uudised valib eelkõige televisioon, ajalehed vaid reageerivad järgmisel päeval sellele, mis teles olnud on, seega uudiseid otsustavad need, kes kontrollivad televisiooni. “Ajakirjanikel, jätkab Travaglio, “(kuivõrd võimuteenrid mõned meist ka ei oleks) siiski eksisteerib uudisväärtuse tunnetus./…/ Kuid kui üldtendents poliitikas on kokkuleppe kliima valitsuse ja opositsiooni vahel, siis uudis “Schifanil on olnud mafioosodest sõbrad” jääb tahaplaanile, sest seda uudist ei taha näha ega esitada ei parem- ega vasakpoolsed ./…/See on dramaatline, ka opositsioon ei taha, et sellest räägitakse.

Põrnikas sipelgapesas

Siitkohast hakkavadki kõik nördima. Avalik arvamus nördib Itaalias tihtipeale, sest põhjust on selleks alati küllaga, aga seekord lisandub siia omapärane asjaolu, et igaühel on sama vahejuhtumi pärast nördimuseks isemoodi alus. Perspektiiv muutub olenevalt sellest, milline on vaatluspaik: kas lihtrahvalik känd või sametine tugitool. Sellest taaskord järeldus, et universaalseid väärtusi ei eksisteeri. Tõde on moest väljas, kartaagolaste värk.

Nördib RAI peadirektor Claudio Cappon: “Lubamatu episood, käitumine, millele ei saa vabandust leida. Travaglio suhtes võetakse ette administratiivabinõud. Dissociazione RAI nimel, kõrgeimad austusavaldused Senati presidendile Renato Schifanile”

Anna Finocchiaro (PD): “Leian, et on lubamatu esitada niivõrd tõsiseid süüdistusi, ilma andmata võimalust vastuväitele.”

Altero Matteoli (Infratsruktuuri- ja transpordiminister, AN): “Travaglio rünnak on häbematu tagaselja antud hoop”

Muidugi peakangelane Schifani, kes ajakirjaniku laimamise pärast kohtusse annab: “Tegemist on tähtsusetute ja manipuleeritud faktide, mis ei ole väärt seda, et kahtlusi tekitada. Keegi tahab ilmselt saboteerida dialoogi õhkkonda, mille tähe all uus legislatuur alustas.”

Kõige omapärasem asi on siinjuures fakt, et Schifani sõprus maffiaga ei ole kellelegi mingi uudis!

1979. aastal oli Renato Schifani kindlustusmaaklerite ühistu „Sicula Brokers” üks asutajatest, võttes enda peale ka selle juhtimise. Ühistus olid osalisteks endine regionaalminister Enrico La Loggia, Benny D’Agostino, Giuseppe Lombardo ja Nino Mandalà. Benny D´Agostino arreteeriti 1997 a. koostöö eest maffiaga ning mõisteti ka süüdi, sama saatuse osaliseks sai 1998. aastaö Nino Mandalà, kellel mõisteti 8 aastase vanglakaristust. Nimekirja lisame ka Giuseppe Lombardo, krediidiasutuse Satris president, kelle osalisteks ja kaastöötajateks kaks “aumeest” Nino Salemi ning Ignazio Salvo, arreteeritud 1984. tuntuima maffiavastase magistraadi Giovanni Falcone poolt. Neid fakte on ka õige mitmes raamatus läbi lahatud.

Selline on tõde: Schifanil on olnud suhteid mafioosodega, kes on süüdi mõistetud. Punkt. Siitmaalt hakkab minu ja paljude mu kaasmaalaste kännuperspektiivis nördimus – mitmeid meist võtavad sõna veebis, raadios, …

Travaglio ja kohus

Kohtuskäimisega on Marco Travaglio harjunud. Keskendudes põhiliselt justiitskroonikale, maffia ning korruptsiooni teemadele, poliitika ja suurmajanduse sidemetele, on see praktiliselt vältimatu. Travaglio teravad ütlused ei põhine mitte tema suvalisele soovile vaenlastele “ära panna” vaid uurimuslikule ajakirjanikutööle – ka selles loos mainitud saates esitas ta põhjalikke fakte ning keskendus neist lähtuvale arutelule.

Samas, sellesama uurimusliku ajakirjandustööga vallandab ta paljude poliitikute rünnakud nii vasakult kui paremalt. Tähtsaim neist aastal 2001, mõni kuu enne valimisi esitles ta televisoonisaates „Satyricon” oma raamatut „Raha lõhn”, milles pühendus Berlusconi impeeriumi loomisele ning selle allikatele. Intervjuu tõi Travagliole kaela kümmekond kohtuprotsessi Berlusconi, Forza Italia ja Mediaseti poolt, millest ta õigeks mõistetuna välja tuli. Saatejuht Daniele Lutazzi aga sai pikaajalise esinemiskeelu televisioonis. Valdav enamus protsessidest laimamise pärast, mida Travaglio vastu on algatatud, on tema võiduga lõppenud.

Mõne on ta ka kaotanud, täpsemalt kaks. Üks aastal 2000, nimetades parlamendiliiget Cesare Previtit „tulevaseks tribunalide ja prokuratuuride kliendiks”. Rooma tribunal pidas seda laimamiseks, kuna artikli ilmumise ajal 1995. polnud Previti vastu veel uurimist algatatud. Travaglio sõnul jäi tal puudus otsustavates tõenduselementidest protsesside käigusolemise kohta. Kahjutasuna peeti ta palgast kinni 79 miljonit liiri (ca 40 000 eurot). Teine protsess, mille esimeses järgus mõisteti ajakirjanik süüdi, toimus selle aasta veebruaris. Mediaset Spa (Berlusconi meediaettevõte) ja selle president Fedele Confalonieri algatasid kohtuasja tänu paarile fraasile ajaleht „L´Unità” veergudel Travaglio rubriigis „Uliwood Party” (2006). Kohtuotsuse järgi on ta süüdi selles, et kirjutas nagu oleks tegemist kindlaks tehtud asjaoludega faktidest, mis alles tõendamise all. Karistuseks 10 000 eurot kahjutasu. Travagliol on siiski võimalus veel õigeksmõistmisele kohtuprotsessi teises ja kolmandas järgus. 2007 liitus ta Beppe Grillo liikumisega ning tema võitlusega „puhta parlamendi” eest: et kohtu poolt teatud kuritegude eest karistatud inimestel poleks võimalik parlamenti pääseda. Travagliost rääkides ütles kord tema õpetaja Indro Montanelli, tihti peetud Itaalia kõigi aegade üheks suurimaks ajakirjanikuks: „Travaglio ei tapa kedagi. Noaga. Tema kasutab palju rafineeritumat relva, mida seadusega ei saa karistada – arhiivi”.

Sõnavabadus

Ebamugav informatsioon ei tee kahju niikaua kui see vähestele teada on. Niikaua, kui see jääb raamatulehekülgedele või blogidesse, on tulus taktika seda juttu ignoreerida. Hetkest, kui kellelgi on jultumust samadest asjadest kõnelda televiisoriekraanil, algab laim. Kui võimast massimõjutusvahendi – televisiooni – hakatakse kasutama tõe levitamiseks, siis on tegemist “lubamatu” õõnestustööga Poliitilise Süsteemi vastu… Hoidku jumal (ja kohtuametnikud) selle eest…

Poliitikute reaktsioone jälgides jõuab minuni nende üksmeelne sõnum: kuidas sa julgesid mind kritiseerida?! Minust paremini seletab ajakirjanik Furio Colombo: “Kuidas !?! Me pakume sulle mikrofoni, et endast rääkida ja veidi lobiseda ja sina ei pea mängureeglitest kinni. Avaldad arvamust, mis ei sobi domineeriva kultuuriga (loe: valitsusega) ja võtad endale veel õiguse esitleda fakte, millest rääkima ei pea?”

Muide, “laim” on defineeritud järgmiselt: määrida ühe inimese reputatsiooni süüdistades teda asjades, mis tõele ei vasta või millele kinnitust pole. Ebameeldivate, kuid tõeste faktide esitamine ei ole laim.

Ainus hääl “koorist väljas” on seekord Antonio Di Pietro (Italia dei Valori) oma: “Travaglio täitis oma ajakirjanikukohust rääkides konkreetsetest faktidest. Kellegi minevikku ei saa mitte rääkimisega ära kustutada. Mis puutub vasturepliiki, siis on see minu meelest sama, et kui röövimisest räägitakse, siis peaks ka röövli versiooni ära kuulama.”

Kõikvõimas televisioon

Kõik, mida TV edastab, on “tõelisem” kui tõelisus ise. Itaalias ei seisne probleem asjaolus nagu kurtegude, võltsimiste ja pettuste kohta ei oleks võimalik teavet saada. Internetis, trükimeedias, tuhandetes raamatutes on enamike väärtegude, altekäemaksude, onupojapoliitika ja kokkulepluse jne jne kohta piisavat infot. Kuid seda, mis on kirjas, saab ignoreerida, seda enam, et kirjasõna muutub aina enam ning enam marginaalseks. Artiklile, kus linnepead süüdistatakse kokkuleppes maffiaga ei pruugi reageerida – vaikus on parim kaitse. Teisiti on lood aga televisiooniga, mida võtab väga hästi kokku Gianluca Freda:

/…/Kui ühiskond ei tea, mida arvata teatud probleemi “reaalsusest”, siis annab ta volituse ühele “auctoritas”-ele, mis on kõigi poolt (usalduse eri tasanditel) usutavaks tunnustatud, et määrata, mis on tõsi ja mis mitte. Ajaloo käigus on inimkond “auctoritas”-eks tõstnud eri subjekte: preester, suverään, kirik, kirjasõna, raadio ja lõpuks televisioon. Kui televisioonis öeldakse, et inimesed jalutavad Kuu peal ja et maailma ähvardab laialivalguva definitsiooniga “terrorism”, siis ei ole midagi teha- see on reaalsus. / …/ Kui Travaglio Schifani teod televisiooni tiris, siis andis ta nendele usutavuse, eluõiguse. Riigi tähtsuselt teise ametniku ebaselged sidemed kuritegeliku maailmaga, mis seni hõljusid irreaalsuse udus, valguse ja varjude vahel, hingavad ja kõnnivad nüüd meie seas. Schifani ning tema parem- ja vasakpoolsed kaitsjad ei suuda enam seda elukat talla all hoida ilma enne omamata sissepääsu katoodilisse ahju, kus on loodud see maailm, mida me näeme. Selletõttu vinguvad nad “vasturepliiki” nõudes. Sellepärast on nad vihased.

Tulevik

Usun, et Marco Travaglio saab osavõtukeelu RAI programmides. Mediaseti kanalitesse (Berlusconi omandus) ei kutsuta teda nagunii. Usun siiski (tahan uskuda!), et kohus mõistab Travaglio õigeks, kuna pole tegemist laimuga, vaid magistraatide poolt tõestatud faktidega…

Usun, et tõe välja ütlemisel on veel mingi mõte.

Kardan, et PD lepib kokku PDL-iga ja kõik koos jagavad rõõmsalt võimu ning hakkavad konstitutsioonilisi reforme tegema… Näen, et valitsus ja opositsioon on nii viisakalt sama lainepikkusel. Võiksin ju õnnelik olla… aga kahtluseuss kaevab auke ja näeb orwellike aegu silmapiiril.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Jutuks olnud saatelõik (itaalia keeles, subtiitriteta)

Advertisements