“Sõnade ja tegude vahel on terve meri” üteldakse Itaalias. Sõnades oli Resistenza meie vabariigi nurgakivi ning riigipüha 25. aprillil kõige püham kõigist – see päev, mis tähistab Milano Saksa peakorteri alistumist Comitato di Liberazione Nazionale Alta Italia-le (Ülemise Itaalia vabastamise komitee). Tegudes oli Resistenza lihtsalt piinlik mälestus, mida, väga erinevatel põhjustel nii DC (kristlikud demokraadid) kui PCI (Itaalia kommunistlik partei) püüdsid maha matta. Siiski, nad matsid Resistenzat väga erinevatel viisidel, mis peegeldasid erinevaid eesmärke, mida saavutada üritati.

Ka DC võttis Resistenzast osa: katoliiklikud partisanid võitlesid ja surid Itaalia mägedes; näiteks viiekümnendate kõige kuulsam Itaalia naftamagnaat, härra Enrico Mattei, riikliku naftahiiglase ENI CEO, oli endine partisan. Sellest hoolimata pidi DC end lepitama asjaoluga, et suur enamus nende hääletajatest ei pidanud Resistenzat positiivseks nähtuseks. Lisades sellele vajaduse ülistada antikommunismi, otsustas DC lüüa kiilu endiste partisanide ühingusse Associazione Nazionale Partigiani d’Italia eristamaks “head” Resistenzat, katoliiklikku, ja verejanulist ning “kurja” Resistenzat, kommunistide oma.

Loogilise järgmise sammuna vallandati või sunniti tagasi astuma kõik partisanid, kes olid pärast demobilisatsiooni astunud politseijõududesse, samal ajal kui fašistidest politseinikud värvati taas. Kõik kõrgetasemelised fašistidest riigiametikud säilitasid oma koha nii õigussüsteemis, riigibürokraatias, kui majanduses jne. Veelgi hullem, fašistlikud piinajad ja mõrvarid päästeti ja saadeti Vatikani abiga Ladina-Ameerika “rahusadamatesse”. Veel enam, fašistidest sõdurid taasrelvastati ja nad tapsid ning hirmutasid inimesi, nagu juhtus näiteks 1. mail 1947 Portella della Ginestras, Sitsiilias, kus fašistlik eriüksus X Mas tappis 11 ja haavas 33 tööliste päeva tähistanud inimest. See oli esimene samm jadas, mida kutsutakse “stragi di Stato”, mis ilmestab kogu meie sõjajärgset ajalugu. 12. detsembril 1969, näiteks, kui pomm tappis ühes Milano pangas 17 inimest, olid kõik peale ühe Itaalia politsei kindrali endised fašistid. Tänapäeval, kohe peaministriks saav Silvio Berlusconi ei tähista 25. aprilli. Kogu selle aja, mil ta on olnud avaliku elu tegelane, on ta keeldunud sel päeval avalikkuse ette tulemast, viies lihtsalt vanad DC kombed oma loomulikule lõppastmele. Varem käitus DC lihtsalt silmakirjalikult tähistades formaalselt Resistenzat ning vallandades samal ajal partisane ja palgates fašiste, Berlusconi väljendab end vaid selgemalt: tema jaoks ei oma Resistenza mittemingisugust tähendust.

PCI mattis Resistenza seda ülistades. Reggio Emilia on sellise suhtumise ülihea näide. Partisanid olid, enamjaolt, vabad hinged kellele ei meeldinud parteidistsipliin, eriti kui parteieliit ei tulnud mitte Resistenza võitlusväljadelt vaid stalinlikust bürokraatiast. Palmiro Togliatti, PCI juht, kes elas eelmise sajandi kahekümnendatest kuni 1943. aastani NSVL-is, tegi ilmselge žesti pärast 25. aprilli 1945. Ta tuli Reggiosse, kohtus PCI kohalike juhtidega ja noomis neid väga kibedalt. Togliatti käskis neil lasta partisanidel relvad maha panna ja oma kontrolli alla võtta. Tunnistajad mäletavad siiamaani kuidas Togliatti karjus kohalike PCI tippametnike peale, väga haruldane fakt mehe kohta, kelle suhtumine on alati olnud pigem lähedane preestri omale. Seetõttu, PCI otsustas formaalselt Resistenzat kasutada – kuna DC hülgas selle lipu – kuid tegelikult Resistenza hävitada. Reggio Emilias, linnas, millele on antud sõjalise au kuldmedal Resistenza tõttu, ei ole kunagi olnud Resistenza muuseumi! Veel rohkem: Servi vanglat, kus partisane enne hukkamist vangis hoiti ja piinati, ei muudetud mälestuse pühaks paigaks, vaid lammutati PCI enda poolt maha, et ehitada uus Reggio spordisaal. Villa Cucchit, eraomanduses villat, mille vallutasid fašistid ja muutsid õuduste mustaks auguks, kus naisi vägistati koertega ja partisane moonutati jäledalt ning seejärel tapeti, ei muudetud memoriaaliks vaid anti lihtsalt tagasi endistele omanikele, kes sellest saadik elavad seal ilma õudusunenägudeta – või vähemalt see tundub nii. Lühidalt, PCI soovis Resistenzast lahti saada tegudes, sest see oli täiesti kasutu PCI peamise eesmärgi tarbeks: luua allianss DC-ga ja valitseda riiki koos nendega.

Täna on Resistenza taas rünnaku all. PCI järeltulijad – PDS, DS ja lõpuks PD – otsustasid pärast Berliini müüri langemist täielikult loobuda igasugustest “kommunistliku perioodi” jäänustest, kaasaarvatud Resistenza. Nii jätsid nad Resistenza “välja külma kätte”, andes neile, kes seda kunagi positiivseks nähtuseks ei pidanud, võimaluse lüüa oma jõulisi lööke, mida me näeme neid ka praegu tegevat. Täna müüvad raamatud, mis joonistavad “kommunistlikest” partisanidest pildi kui kurjategijatest, pool miljonit koopiat ning raamatud, mis on Resistenza suhtes positiivselt meelestatud, kõigest mõnisada koopiat.

Misiganes. Kes hoolib sellest, mida PCI pärijad või need, kes Resistenzat alati vihkasid, on otsustanud teha? Liikumiste Itaalia hoiab Resistenzat alles, seda “mahamaetut”, kui nurgakivi oma arusaamast meie ajaloo kohta. Minevikus ütlesid poliitilised parteid, et meie vabariik sündis Resistenzast, kuid see oli ainult fiktsioon ja retoorika. Uus Itaalia, kodanikeliikumiste Itaalia, teeb selle lause viimaks tõeks.

Autor: Marco Rossi, Reggio Emilia

(*) Pealkiri on viide Piero Calamandrei luuletusele
(*) Pildil partisanide mälestuskompleks Reggio Emilia kalmistul, kirjaga “perché la patria fosse libera” – “et isamaa võiks olla vaba”
(*) Veel võid Resistenzast lugeda Kaheksanda Mai blogist: 1. osa ja 2. osa

Advertisements