II Maailmasõja lõpu tähistamine ei eruta meeli vaid Eestis. Vastuolulisi ajalookäsitlusi (taas)kerkib üles kõikjal Euroopas, erandiks pole ka Itaalia.

Siiani on Itaalias tähistatud vabastamise aastapäeva XXV aprillil. Siis murdsid liitlasväed läbi Po tasandikule, Salò vabariik elas oma viimaseid päevi ja partisanid kuulutasid välja üldpealetungi fašistidele; 28-ndal aprillil leidis Milaanos oma väärilise lõpu il Duce Mussolini. Siiani.

[I]

Viimati sain jutluse “õigest” lähenemisest kohalikkus kõrtsis. Juba XXV aprilli mainimine pani mu heasüdamliku võõrustaja vihast raevuma. Sest et: vabastamine = okupeerimine; kapitulatsioon = reetmine; kuningas = reetur; partisanid = fašistid, kes viimasel hetkel särki vahetasid (sic!); Salò vabariik = patrioodid, kes võitlesid ausa relvarahu eest. Säh sulle siis.

Ma võiksin ju sellise käsitluse üle ka arutleda, kui tegu oleks kellegi isikliku vaatega. Paraku on mängus vaid revisionistlik ajalookäsitlus, mis siiani kuulunud pigem Mussolini apologeetidele. Aga täna istuvad nood ju valitsuses.

Ajaloo ümber kirjutamine ei ole ainuke käsil olev kampaania Itaalias. Viimase kahe nädala jooksul on juba alanud lugematud kampaaniad ühiskondlike põhimõtete vastu, mida kuidagi vasakpoolsusega seotakse.

[II]

Corriere della Sera ja Itaalia tööandjate liidu eks-president Montezemolo peavad lahingut ametiühingute vastu. Lega Nord püüab oma radikaalsust tõestada rünnakrühmlaste formeerimisega – koduvalve nime all tahetakse saata tänavatele rohesärkidest patrullid, kes praktiliselt ei allu mitte kellelegi.

Sarnaselt on il Giornale alustanud oma kampaaniat XXV aprilli tähistamise vastu. Sealsed kolumnid räägivad mitte ainult itaallaste ignorantsusest ajaloo vastu vaid ka soovitusest tõsta püha ümber 2 juunile (46-nda aasta konstitutsiooni referendum, millega sai alguse I vabariik). Vajadusest ajalugu ümber kirjutada, ümber rõhutada, neutraliseerida fakt, et Itaalia (ja Euroopa), nii nagu meie seda tunneme, põhineb suuresti anti-fašistlikul alliansil.

Michele Brambilla seevastu süüdistab anti-fašiste totalitaarsuses ning väidab et vasakpoolsete häirekella löömine paremäärmusliku valitsuse üle on naeruväärt. Ajal, mil paremtiiva kandidaat Rooma linnapea kohale kannab kaelas kelti risti ning teeb kihutustööd karabinjeeride kasarmuis, kui Lega tahab tänavale tuua ülalmainitud rünnakrühmlased, kui Sardiinia väikelinna meer keelas ära Bella Ciao laulmise paraadil? Kui palju äärmuslikumaks peab veel minema? Eilses Giornale’s aga räägiti juba palju huvitavamat juttu – esiteks tuleks lõpetada partisanide organisatsioonide rahastamine ja teiseks olla XXV aprilli tähistamine vasakpoolsete poolt juba liigne hybris, kuna nad ju kaotasid valimistel.

Kuulates Giornale juttu väidetavatest katsetest ühiskonda lõhestada ja Liberazione püha instrumentaliseerida tuleb meelde vaid Milano linnapea Moratti, kellele kõlbas seda püha tähistada kahel korral elus – siis kui ta kandideeris linnapeaks ja oma partisanist sugulasi valimiskampaania jaoks kasutas ning siis, kui valitsuses oli Prodi. Berlusconi naasmisega on eks-ministril ja linnapeal aga ootamatuid kohustusi nii XXV aprilli kui esimese mai paraadide ajaks.

[III]

Kas sellises õhustikus on mingit kasu vasaktiiva kaotusest valimistel? Tahaks küsida, kas senised parteigenossed kuidagi takistasid alternatiivsema vasakliikumise arengut? Kas parempoolne kampaania nende liikumiste vastu aitab arengule kaasa? Viimasel juhul jääme lootma vastureaktsioonile, aga esimese puhul oli ju kõik ainult meie endi aktiivsuse taga.

Lisaks valijatele on kaotanud esinduse ka suur osa kodanike liikumistest, olgu siis tegu noortekeskuste, kvartalikomiteede, ANPI või ARCI ringidega. III vabariigi saabumisega on kahtluse alla seatud kõige selle jätkumine, mis Itaalias näiteks mind kunagi veetles. Kui parempoolsed ideoloogiad võidavad enda poolele kogu ühiskonna, siis jääb väheseks rõõmustamisest rahvast kaugenenud parteide karistamise üle.

Seepärast ei arvagi, et Prodi valitsuses istunud parteide ära kaotamine poliitiliselt maastikult aitaks kuidagi kaasa selle nn. tõelise vasaktiiva tõusule. Iga suurem ühiskondlik mõttevool vajab teatavat esindust, ka Legal (ja muudel piirkondlikel liikumistel) on koht parlamendis. Ideoloogiate sisemiseks arenguks ja nende vaheliseks võitluseks on vajalik maksimaalne nähtavus, ei piisa vaid aktivistide isiklikust rahulolust, on vaja veenda ka kõiki teisi. Praegu näikse koos pesuveega ka laps välja heidetud. Ei ole põhjust arvata, et parempoolsed poliitilised jõud praeguse hetke jätavad kasutamata. Ka niigi ühepoolne käsitlus parempoolses meedia pildis saab taolistest arengutest ainult hoogu juurde.

Kas kasuliku hääle nimel (nagu Roomas) või mitte, aga XXV aprill on just tänavu see päev, kus näidata, et hoolimata ebapädevate parteide lüüasaamisest valimistel on Itaalia endiselt antifašistlik, endiselt vasakpoolne.

Autor: Kristjan Pruul, Milano

(*)foto ülal: C.A. Torchiera poster XXV aprilli rongkäiguks ja afterpartyks.

(*)foto all: Valimistejärgne tänuposter Lega Nordilt.

Kliki fotodele, et näha täielikumalt.

Advertisements