Contro RifiutiPärast 1994. aasta valimisi, kui Berlusconi esimest korda võimule tuli, istusid paljud inimesed šokist nädal aega kodus, ei läinud kuhugi, ei teinud midagi. Kuidas siis nii: viimaste aastate jooksul selgus, et see kõik, millest nad olid rohkem kui kümme aastat rääkinud – korruptsioon, CIA osa seitsmekümnendate pingestrateegias, maffia osalus riigis jne – oli tõsi kuid ikka jääb võimule keegi sellestsamast seltskonnast? Seekord niisugust imestust ei olnud – sest 94. aasta õppetund polnud ununenud ja need valimised näitasid ikka veel ainult seda, et ikka veel on Itaalias liiga palju inimesi, kelle arvates on olemas midagi hullemat, kui olla mafiooso – ja see on, olla kommunist.

Pärast valimisi 2008 on see probleem lahendatud – mitte, et kommuniste ei oleks, aga kommunistlik bürokraatia, ehk parteid on saadetud puhkusele. Sinistra arcobaleno (kaks kommunistlikku parteid ja rohelised) said 2.397.909 häält vähem kui möödunud korral. D’Alema, kes püüdis aastaid Rifondazione’t poliitiliselt maastikult välja tõrjuda, ei saanud sellega hakkama, Veltroni suutis seekord hävitada lisaks Rifondazionele ka Pdci ja Verdi, saata Prodi pensionile ja luua kaasanoogutajate partei, kellel paraku ei tundu olevat mingit arusaama või programmi sellest, kuidas käituda opositsioonis. Järgnevail kuudel näeme me ka, kuidas “radikaalse vasakpoolsuse” – kes polnud nii radikaalsed kui nende valijad – bürokraatia püüab ennast iga hinna eest päästa ja kas neil kuidagi õnnestub ellu jääda (milles ma isiklikult kahtlen).

Kuid samas, ka koalitsioonil ei saa olema lihtne. Kuivõrd nendegi programmis ja senises tegutsemises ei ole midagi, mis võimaldaks lahendada Itaalia tegelikke probleeme. Võtame näiteks Napoli prügi. Berlusconi saaks vaid avada mõne uue prügila. Kuivõrd tema ei suuda seda avada ühelgi kohal, kus see võiks olla mõistlik, mis ei ohustaks tugevalt loodust, karjakasvatuspiirkondi või elupiirkondi – sest maffia ei luba ja Berlusconi käib nendega käsikäes – siis peab ta püüdma prügi ladustada sinna, kuhu kohalikud elanikud ei taha (looduspargid, kultuuriväärtusega paigad jms). Samas – nende kohtade kaitseks on juba aastaid toiminud efektiivsed liikumised, kes astuvad kohe niisuguste plaanide vastu. Ja siis peab valitsus kas plaanist loobuma või oma kodanike vastu jõudu kasutama. Samasugune protsess käivitud ka näiteks kiirrongitee (TAV) ehitamise või suvalise teise küsimuse osas – olgu see siis finantskriis, energia, vaesus, immigratsioon, maffia, betoneerumine, sõltuvus Washingtonist, sotsiaalne stratifikatsioon vms.

Kõigele sellele esitas l’Unione mõistuspärased lähenemisviisid oma 2006. aasta valimisteks koostatud 281-leheküljelises detailses programmis, mida ta küll kahjuks ellu ei viinud. See oli signaal vasakpoolsetele valijatele, et parteid, eliit, bürokraadid, “juhtiv klass”, on oma aja ära elanud ning ei tegele enam ühiste asjade vaid ainult iseenda võimuga – ja seega need vasakpoolsed ei vaja esindust parlamendis, sest parlament ja valitsus ei ole enam struktuur, mis suudab reaalselt selle riigi vajadustele vastata. Ei tohi ka unustada, et ka Berlusconi Il popolo della libertà sai 778.287 häält vähem kui möödunud korral ja Partito Democratico umbkaudu 600 000 häält vähem, valimaskäinute protsent langes võrreldes 2006. aastaga tugevalt, seega mitte ainult vasakpoolsed ei ole parlamendis pettunud. Võitsid ainult maffiapartei Movimento per l’autonomia 410.487 häält enam, La destra – Fiamma tricolore, +654.723 häält; Italia dei valori +716.623 häält ja Lega nord 1.276.792 häält enam. Seega – parlamendiesindust igatsevad mafioosod, Genova kurjategijad ja need, kelle jaoks Mussolini oli Itaalia suurim riigimees ning kes siiamaani kasutavad Rooma tervitust.

See võiks viidata revolutsioonieelsele situatsioonile – tegemist oli umbusaldusavaldusega kõigile poliitilistele jõududele, valitsevale klassile kui niisugusele. Samas revolutsiooni võib defineerida ka “järsu muutusena ühiskonnakorralduses” ja hetkel veel ei oska ma ütelda, kas muutus Itaalia poliitilises elus tuleb järsk – palju tõenäolisem tundub, et neil, kes on jäetud võimu juurde, lastakse sumbata soos, kust välja ei saa, Itaalia astub sedasama teed, mida Argentiina on juba käinud ning kukub kriisis kokku. See saab olema hetk, kus me saame teada, kui tugevad on tegelikult need tuhanded movimenti, kes püüavad efektiivsena tunduvaid lahendusi ellu viia ning saame teada, kas Itaalia suudab anda 21. sajandile uue demokraatiavormi, kus (partei)bürokraadid, kommunistid või mitte, ei ole enam valitsevaks klassiks.

Autor: Oudekki Loone, Reggio Emilia

Advertisements