Lega plakatLohutuid valimistulemusi vaadates ei saagi esmapilgul aru kumb on hullem, kas vasakbloki täielik häving või hoopis Lega Nordi triumf kogu Põhja-Itaalias ning nende laienemine Emilia-Romagna suunas, mis siiani oli vasaktsentri viimane kants. Tegelikult kerkivad mõlemad küsimused üles ühest ja samast fenomenist – Lega lihtsalt on endale korjanud paljud senini vasakpoolsete parteide poolt hääletanud valijad.

Southern strategy

Oleks naiivne arvata, et taoline muutus on tulnud iseenesest. Sellal kui Veltroni püüdis end joonistada Ühendriikide presidendikandidaadi Obama järgi (miinus sarm ja kõnekunst), on Berlusconi blokk juba aastaid kasutanud ühte teist Ühendriikides hästi testitud meetodit, nn. Lõuna strateegiat.

Southern strategy võtsid Nixoni lähikondlased kasutusele 60ndatel selleks et võita hääli toona demokraatidele kuulunud lõunaosariikides. Kui demokraadid hakkasid läbi suruma kodanikuõiguste liikumist jäid paljud nende rassistlike vaadetega valijad pisut morniks. Nende häälte püüdmiseks pakkusid vabariiklased omalt poolt välja osariikide õiguste suurendamise, mille abil oleksid siis lõunaosariigid võinud oma segregatsioonipoliitikat jätkata. Rassile ja föderatiivsusele vihjamine ei ole vabariiklaste retoorikast siiamaani päris kadunud, kuigi nende esindajad on southern strategy kasutamise pärast vabandust palunud.

Roheline katk

Kuigi Berlusconi parteil puudub poliitiline platform, kujundati see tema “väljakule saabumiseks” 94-ndal küllaltki liberaalseks. Konservatiivide häälte püüdmiseks valis ta endale juba toona välja kaks isiklikku lõukoera – Bossi ja Fini. Nii Fini “post-fašistlik” Alleanza kui Bossi separatislik Lega olid toona tavalised paariaparteid paremääre avarustes, millel puudus suurem šanss poliitikas mingit rolli mängida. Berlusconi liit aga mõneti “legitimeeris” nende poliitika.

Niisuguse fenomeni taga on lihtne seaduspärasus, mis selgitab ka vasaktiiva lüüa saamist valimistel: koalitsiooni-lepete puhul (mis Itaalias sõlmitakse enne valimisi) on valijatel lihtsam hääletada koalitsioonist enim meeldinud partei poolt, mis omakorda suurendab väikeste parteide ning erinevate ideede jõustumise šanssi. Kui tegu on suurparteidega, kes leiavad end olevat piisavalt tugevad üksi, siis valijatel puudub võimalus valida erinevate (kuigi lähedaste) vaatenurkade vahel kuna nad kardavad, et nende hääl läheb kaotsi.

Lega Nord on siiamaani osutunud enam kui kasulikuks Berlusconile justnimelt selle Southern (praegu pigem Northern) strategy läbi viimiseks. Vasaktiiva toetus immigrantidele muutis lihtsamaks Lega rassistliku kihutustöö, kui sellele lisada Berlusconi antikommunism, mis on otse McCarthylt laenatud ja Alleanza kiindumus “law and orderi vastu, siis saamegi tüüpilise parem-äärmusliku konservatism cum liberalismi, mida Ühendriikides on vabariiklased harrastanud juba aastakümneid.

Feodaalühiskond 21. sajandil

Iseasi on see, kui kaua Berlusconi suudab Lega marukoeri ohjeldada. Igasuguse radikaalse partei populaarsuse säilimise peab tagama pidev konflikt võimuga. Kuigi Lega ei kõhkle oma eesmärkide saavutamiseks valitsusse minemast, jääb Bossi jüngritele Rooma alati vaid suureks vargaks ning mingigi mõistliku poliitika läbi viimine Berlusconi poolt nõuab järjest suuremaid järeleandmisi.

Juba praegu on Bossi teatanud et neil on vaja vähemalt 4 ministrikohta ning et temal pole ülejäänud poliitikutega mingit asja – tema rääkivat ainult suure juhi Berlusconiga isiklikult. Ministrikandidaatide viimastele ametipostidele on tal aga plaanis paigutada teised Lega ninamehed selleks et kindlustada oma võimu Lombardias.

Bossi feodaalitsemise peale teatas Fini, et tema tahab Roomat enda kätte saada ning alustas läbirääkimisi veel parempoolsemate jõududega nagu Destra toetamaks Alleanza kandidaati Alemannot. Viimane on Fini vana parteikaaslane veel neofašistliku Movimento Sociale Italiano aegadest. Kui siia veel lisada Bossi-Fini seadus, mis immigrandid vaat et pärisorjastasid, siis võib leida, et nende eeskujud on pärit veel hämaramast ajaloost.

Kuivõrd aga Berlusconil endal puudub poliitiline programm ja ta seisab ainult isiklike huvide eest võib siiski arvata et taolisi järele andmisi tehakse veel ja veel. Berlusconi viimane valitsus püsis ju rekordilised 5 aastat. Mida paremäärmuslik poliitika võib kaasa tuua Itaalia 60+ miljonile elanikule võime vaid aimata.

P.S. Momente, mis Lega toetusele kaasa aitasid on mõistagi teisigi. Napoli prügikriis, Malpensa ja Alitalia kriis. Hirm globaliseerumise ees. Majanduskasvu pidurdumine üleilmse kriisi taustal etc. Antud hetkel on kahjuks selge, et parempoolne blokk on saavutanud teatava hegemoonia ühiskondlike valupunktide selgitamisel, olgu selle taga siis radikaalsem sõnastus või lihtlabane meediamonopol.

Autor: Kristjan Pruul, Milano

(*) Antonio Gramsci Põhja-Itaaliast lähtuva propaganda kohta. Alcuni temi della quistione Meridionale, 1926. Arutluse Lega Nordi seotusest eelmise sajandi alguse “borghese settentrionale‘ga” leiab ka sellest ajaveebist (ITA).

Pildil Lega Nordi valimisplakatid, indiaanlase pildiga plakatil kiri “Nemad ei suutnud reguleerida immigratsiooni. Nüüd elavad nad reservaatides. Mõelgem”

Advertisements