RAI telebussid PD valimispidu ootamasSeekordsed valimistulemused olid Prodi valitsemise oodatav ning ainuvõimalik tulemus. Täpselt nagu vasakpoolsete identiteedi hägustamine ning nende usu häving oma esindajatesse – aga ega nad (vasakpoolsed siis) sellepärast veel kadunud pole (nagu arvas Roberto Maroni 15/04 “Ballarò”s). Vasakpoolsed on elus ja terved, ainult pettunud ning ilma esinduseta. Sellised väärtused nagu võrdsus, sotsiaalsed garantiid ja solidaarsus ei kao lihtsalt sellepärast, et teatud hetkel ei ole kedagi, kes neid vääriliselt poliitiliselt ellu viiks… Esindamata on ka sotsialistid, rohelised ning need, kes hääletama ei läinud (tänavustel valimistel oli ka see omaette valik, sest ükski neist džentelmenidest meid ei saa esindada“). Kõik kokku lugedes on parlamendis esindamata 25% elanikkonnast (20% mittehääletanuid ja 5% neid, kelle poolt valitud alampiiri ei ületanud): umbes 10 – 12 miljonit inimest.

Seetõttu: tõelise võitjana tuleb nendest valimistest minu meelest välja Meedia (ehk Propaganda), kelle mudeli järgi lõpuks ka hääletati („kasuliku hääle“ teooria ning suurparteide varjatud eelistamine). Seega järeldus – inimesed järgivad meedia sireenikutset ning oleme televisiooni poolt loodud harjumuse ohvrid. Vaadakem neidsamu valimisi – võitis osavaim showmees ja kolme televisioonikanali omanik (millele me tänasest taaskord veel ka kolm riiklikku RAI kanalit lisada võime). Nii harva, kui ma Giuliano Ferraraga nõus olen, tegi ta seekord olukorrast väga õigete sõnedega kokkuvõtte „Berlusconi più che governare, regna“/“Berlusconi pigem domineerib kui valitseb“, s.t. niisuguse suure häälteenamusega Parlamendis on härra Silvio rohkem kuningas, kui peaminister. Kes suudabki talle neis tingimusis mõistlikku opositsiooni teha?

Milline Itaalia meid ootab?

Suured lubadused ning kergem põlv rikastele; tegutsemisvabadus töösturitele, mis tihti lihttöötaja huvidega kokku ei käi; õuenarrid, kääbused ja balleriinid – tsirkust kõigile, aga ka leiba rahvale – võimalus „mida ei tohi käest lasta“ ületunnitöö arvelt mõni euro juurde teenida; koolireform, mille käigus ka ajalooõpikuid ümber tahetakse kirjutada (nagu lubas Dell’Utri). Parlamendi toolidele istuvad mitmekordselt süüdimõistetud (Ciarrapico, Dell’Utri, Cuffaro jne), kelle kätte mina isegi viieks minutiks oma kotti ei usaldaks ning kõrtsikülastaja kõnepruugiga (ja ilmselt kehtib sama ka mõttemaailma kohta) rassistid (Borghezio, Calderoli jne.).

Eksis veendunult parempoolne Itaalia ajakirjanduse suurnimi Indro Montanelli, kes arvas, et Berlusconi on nagu viirus, mille peab läbi põdema, et immuunseks jääda. Berlusconi kolmas võimuletulek tõendab, et see nii ei ole. Berlusconi on heroiin, mis paljutõotava reaalsusega ahvatleb ning kui toime läbi saab, leiame end varatult tänavaserval, aga ikka ja jälle laseme endile veenidesse uue süstlatäie.

Jumal teab, kuidas ma küll seekord eksida tahan… Aga igal juhul: leidsin Grillo blogist sama lause, mis esimesena ka minu peast läbi käis, kui valimistulemusi nägin : „è adesso ognuno per se e Dio per tutti…“/ „Nüüd igaüks iseenda ja Jumal kõigi eest“.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Pildil RAI telebussid 13. aprilli Roomas PD valimiskontori ees ülekannet ettevalmistamas

Advertisements