Kiirteade neile, kes valimistulemusi ootavad.

PD – Italia dei Valori (Veltroni) Camera: 37,5% / Senato: 38,0%
Pdl – Mpa – Lega Nord (Berlusconi) Camera: 46,8% / Senato: 47,3%
la Sinistra l’Arcobaleno (Bertinotti) Camera: 3,1% / Senato: 3,2%
Unione di Centro (Casini) Camera: 5,6% / Senato: 5,7%
La Destra (Santanche’ ja Storace) Camera: 2,4% / Senato: 2,1%
Partito Socialista (Boselli) Camera: 1,0% / Senato: 0,9%

Eraldi tasub välja tuua see, et Berlusconi Popolo della Libertà sai Senatis 33,0% ja Lega Nord 8,2%, Partito Democratico 33,0%. Cameras sai PdL 36,6 %, Lega Nord 8,9% ning Partito Democratico 33,4%. Teiste parteide jaotust võid vaadata siit. Kohtadesse tõlkides – alamkojas saab võitja automaatselt enamuse, jaotus tuleb umbes Pdl-le 340 kohta ning PD-le 239; senatis võib vastav jaotus olla 168 kohta 130 vastu. Seega – antud valimisseadus on taas näidanud, et see suudab tagada ühe koalitsiooni enamuse mõlemas kojas.

Kuivõrd koalitsioonidele on valimiskünnis 4% Cameras ja 8% Senatis (vastavalt 2% ja 3% üksikparteidele), siis on UDC ainus väikepartei, kes parlamenti pääseb. Bertinotti ja Boselli on juba teatanud oma tagasiastumisest. Niisugune olukord teeb Itaaliast esimese lääne-Euroopa riigi, kus vasakpoolseid jõude parlamendis ei ole (PD on tsentristlik partei).

Mõned analüütikud kõnelevad kaheparteisüsteemi tekkest, kuid siinkohal tasub meelde tuletada, et Berlusconi ilma Lega Nordita ei oleks suutnud Partito Democratico-t võita, seega on Veltroni, saades mõlemas kojas üle 30% häältest, seega märkimisväärse toetuse, samuti nende valimiste suur võitja. Lega Nord ületas seekord napilt ka oma 1992. aasta valimistel saadud tulemuse (tookord 8,6% Cameras ja 8.2% senatis). Veel näitab aga see valimistulemus asjaolu, et Itaalia demokraatia siiski veel töötab (kuigi inimesed ei usalda poliitilist eliiti): vasakpoolsed parteid ei täitnud kahe aasta jooksul peaaegu ühtegi oma lubadustest ja valijad jätsid nad parlamendist välja – esimest korda alates 1924. aastast pole enam-vähem demokraatliku korra ajal Itaalia parlamendis mingit sorti kommunistlikku parteid.

Täpsemaid analüüse ja ülevaateid alates kolmapäevast.

Autor: Oudekki Loone, Reggio Emilia

Advertisements