Enneaegsed valimised Itaalias on osutunud ootamatult sisutühjadeks. teeservadele paigutatud barrikaadid on tühjad, välja arvatud üksikud rusikaga vehkivad fotod Lega Nordi führerist Bossist. Tõlgendusi sellele plakatile on mitmeid, minu lemmikuks senini bengodi.org versioon (“kivi, käärid või paber? kaotasid terrone…”)

Esinemised

Lisaks karmidele naljadele Berlusconi suust, millest rääkis eelmine postitaja, on Vabaduse rahvas olnud siiani suhteliselt magedalt esindatud. Mõned puruks rebitud programmid (viide Prodi valitsusele), lubadus Berlusconi perekonna abil Alitaliat paremini juhtida (üleüldse näikse Berlusconi pojad tema koalitsiooni partneritest suuremat rolli mängivat), ja muidugi alalõpmata korratud meem: Itaalia on põlvili, tõuskem. Siiamaani ei ole ei Berlusconi ise ega tema fašistist parem käsi Fini veel kordagi selgitanud, kuidas ja miks täpselt Itaalia põlvili on, aga see ei olegi ju ühe meemi juures oluline. Interneti irvhambad seevastu arvavad, et Berlusconile põlvili Itaalia sobib – saab ometi inimestele silma vaadata (Silvio väheldane kasv jääb jalgu ka Grillo kambale, kes teda reeglina psycho-päkapikuks kutsuvad); või siis soovitavat Vabaduse rahvas nüüd kõigil käpukile asuda (khm).

Nn. “vasak”-tsentri Partito Democratico on siiamaani välja tulnud kahe särava välja astumisega. Hispaania päevalehes el Pais tunnistas Veltroni siiski oma distantsi vasakpoolsest valijaskonnast: oleme reformistid mitte vasak-tsenter. Teiseks olla tänapäeva maailmast otsa saanud klassivõitlus. Nagu Vauro manifesto esilehele joonistas: “klassivõitlus on läbi!” – “a proovi seda bossidele seletada”.

Vasakplatform (PRC, PCDI, Verdi, SD) on siiani suutnud oma meediaesitluses välja tulla peamiselt reaktsiooni jõul. Nii Berlusconi kui Veltroni väljaastumised kuuluvad pigem provokatsioonide valda, mille Sinistra l’Arcobaleno ka ilusti alla neelas, kulutades väärtuslikke sekundeid uudistes nende avalduste hukka mõistmiseks ja mitte oma ideede välja käimiseks. See koos üleüldise meediakampaaniaga vasaktiiva “konservatiivsusest” ei too neilegi nähtavasti lisahääli.

Meedia

Uudistes võib näha üksikuid solvanguid vastamisi ja kaeblusi meediaosaluse üle. Vastavalt Berlusconi arvamusele on senini tehtud uuringud kõik sohimäng ja mingit tasavägist võitlust PdL ja PD vahel ei ole olemas. Tema sõnul on nende endi väga objektiivsete uuringute järgi tegu vähemalt 10% vahega. Samuti olla ebaõiglane, et väiksema nn. turuosaga parteid saavad proportsionaalselt rohkem aega. Samal ajal Sinistra l’Arcobaleno kaebusi meedia erapoolikuse üle ei jõua enam kokku arvutada. Teleuudised uudisteks, aga vastavalt Repubblica (alates PD loomisest nende pool-ametlik häälekandja) lehekülgedele pole l’Arcobaleno kampaania siiamaani alanud – avamiskongress Milaanos lihtsalt jäeti kajastamata. Ja mis puutub igasugustesse kahtlastesse uuringutesse, siis täna näib isegi manifesto peetav poll (rangelt lehekülje külastajate hääletusel põhinev) tõesem – suured parteid seal küll esindatud ei ole, aga see-eest on tõenäoliselt täpne eemale jääjate protsent – need, kes ei näe, et vasakblokk neid esindaks, aga kellegi teise poolt ka hääletama ei kipu.

Põhjuseid meedia kallutatuse taga on mõistagi mitmeid. Ühelt poolt töötab loomulikult seesama turuprintsiip, mille puudumist Berlusconi taga nuttis. Mis on täiesti mõttetu arvestades, et tegu on siiski valimiste mitte piimapulbri reklaamiga. Teiseks on Itaalia ajalehed enamasti poliitilise taustaga. Ei ole mõtet oodata, et il Giornale või Libero eales avaldaksid kasvõi ühe positiivse loo (kui nad üldse midagi avaldavad) poliitika osas, mis jääb Berlusconi liivakastist välja poole. Ajalehtede poliitilisus toob endaga kaasa huvitava fenomeni: lõppeb uudisväärtus või esseistlik jõud kui selline, mis asendatakse nn kordusväärtusega. Iga päev kinnitatakse oma lugejatele/valijatele, et nende valikud on siiamaani olnud ainuõiged ja kõik ülejäänud eksivad. Siia alla käib ka näiteks il Giornale tava kogu Prodi valitsuse ajal avaldada oma esilehel karikatuur, kus ühes Prodiga esines sirp ja vasar, isegi kui Prodi on vasaktiivast (kommunistidest rääkimata) ütlemata kaugel. Lõppude lõpuks aitavad vasaktiiva häälekandjad sellele ise kaasa: Liberazione näiteks viimasel ajal avaldab peamiselt kriitikat PD aadressil, isegi kui neil on enamasti õigus (vähemasti nende endi seisukohalt vaadates), siis ei erine taoline taktika kuigivõrd tavalisest ajalehesõimust.

Programmid

Siiamaani on vähe tegeldud valimislubaduste endiga. Tõsi, programmid on kõik avaldanud, ainult et keegi ei pööra neile tähelepanu. OK, PD ja PdL süüdistavad üksteist programmi plagieerimises. Parem-paremtiival ja tsentriparteikestel puudub igasugune programm väljaspool väidet, et nad kõik olla itaallased. Vasakkaare programm on küll kena ja kaunis (sotsiaalsed ja kodaniku õigused), aga suunatud kitsalt ainult nende endi valijatele. Peamine võitlus käib nn kasulike häälte üle, vastavalt kahe suurema võimugrupi avaldustele peaksid inimesed hääletama ühtede või teist poolt aga mitte mingil juhul kolmandate. Kindlasti on siin inspiratsiooniallikaks Hispaania, kus kaheparteisüsteem on vägisi õuele roninud ja ka viimaste valimiste ajal käis kasuliku hääle taga ajamine (kas meie või nemad) suure hooga.

Partei-platformid aga on kõik vabalt ujuvad. Nii on kanged vabaduse ja liberaalsuse toetajad PdL-s nõudmas kontrolli säilitamist Alitalia üle. PD kangelane Veltroni viis valimiste temaatika vägisi kindlustunde juurde – ja seda rangelt parempoolses mõttes, mis seisneb peamiselt võrduses: vähem immigrante, rohkem kindlust – hoolimata sellest, et PD potentsiaalsed valijad mitmel korral märku andsid totaalsest huvipuudusest sel teemal. Eespool põhimõtetest seisavad siiski kitsad grupihuvid (suurtootjad ja Confindustria PD puhul; väikeettevõtted ja Lega PdL puhul) ja see mida ajakirjandus peab sobivaks tähtsaks kuulutada.

Parempoolsed hääletajad on muidugi totaalse käki sisse sattunud. Ühelt poolt on konservatiivid ja-või paremäärmuslased oma korra-armastuse juures saanud ühte voodisse riigivarga Berlusconiga. Teisalt jälle ei meeldi liberaalide vaadata fashistide sissemarssi nende valimisnimekirjadesse. Ka Europarlamendi saadikud tundsid Berlusconi poliitika üle muret ning teatasid talle otse, et mingeid fašiste nad küll endaga samasse fraktsiooni ei soovi.

Kelle poolt siis vaesed itaallased hääletama peaksid?

Sherif El Sebaie, Torinos elav araabia aktivist ja kaasloogija, pakub omalt poolt välja huvitava variandi – anna oma hääl immigrandile. Kampaania on suunatud nendele samadele pettunud vasakpoolsetele, kellele tuletakse meelde, et hoolimata nende küünilisusest on teataval osal Itaalia elanikkonnast taaskord oht sattuda Bossi-Fini masti meeste valitsuse alla tingimustel, mille üle nemad otsustada ei saa. Tõesõna, eelpoolmainitud härrasmeeste inimvaenulikke seadust pole siiamaani lahti saadud. Ja mingite Lega Nordi taoliste rassistide sattumine valitsusse ei muuda ühegi immigrandi elu lihtsamaks.

Autor: Kristjan Pruul, Milano

Advertisements