Berlusconi 02Häbitunne on meie avaliku elu tegelaste seas juba mõnda aega moest väljas. Nii oligi mul plaanis seekordset valimiskampaaniat jälgida umbes viisil nagu jälgitakse üht rahvalikku teatrietendust sooviga kõike toimuvat huumoriga võtta, sest alates valitsuse kukkumise klounaadist parlamendis, on Itaalia poliitikud oma naeruvääristamiseks endast parima andnud. Arvasin, et miski ei suuda mind enam üllatada. Oh ma lihtsameelne! Eksisin.

Berlusconi on tuhande näoga mees, kellele inimlikud piirid ei ole taksistuseks. Laulja, helilooja, äri- ja naljamees, kes on ennast juba mitmel korral „võitmatuks” ja „jumala poolt äravalituks” nimetanud, bilansside osav akrobaat, seadusest kõrgemal elav lutsukala, kes alati magistraatide võrgust elegantselt välja libiseb ja kellel on anne pakkuda ideid, „millest on võimatu keelduda….” Berlusconi on üks Itaalia rikkaimatest ettevõtjatest ning allikad, millest ta impeerium loodi, on üsnagi häguse põhjaga. Asjaolu, et rikkaim mees, meediakuningas ja peaminister on sama isik, peavad mõned ebademokraatilikuks, aga mõned mitte…

Tema poliitikukarjäär hakkas pihta 1993. aastal, kui avaldas Rooma linnapea valimistel oma poliitilise kuuluvuse – paremäärmuslane. Väitis tookord, et oleks oma hääle andnud kandidaat Gianfranco Finile, fašisminostalgilisele MSI esindajale, kes alles 1995. suutis fašismi eitamisele alla kirjutada ja seega luua uue kahtlastest sümpaatiatest vaba partei: Alleanza Nazionale. Rooma ei lasknud Finit oma linnapea kohale ja sellest ajast peale algab Berlusconi isiklik sõda „kommunistide” vastu. Eriti võimsad kommunistid on Milaano magistraadid, kes 90ndatel Itaalia poliitilises elus maavärina tekitavad Tangentopoliga, mille käigus avaldati tihe altkäemaksude ja korruptsiooni süsteem parteide ja ettevõtluse vahel. Kohtulik uurimine puudutas ka Bettino Craxit, sotsialistide juhti, Itaalia korruptsiooni sümbolit ja Berlusconi kaitseinglit. Tangentopoli tulemusena põgenes Craxi Itaaliast Tuneesiasse, Berlusconi klopsis mõne kuuga kokku uue partei „Forza Italia” ja „läks väljakule” (scendere in campo): mõlemad terminid kuuluvad ülipopulaarsesse jalgpalliterminoloogiasse. Just see näitas – ja näitab praegugi – Berlusconi erilist annet valijat odavalt manipuleerida populistlike hüüdlausete ja enda kui rahvapäästja-superkangelase riietes.

Berlusconi-filosoofia väärib paari sõnaga tutvustamist. Keegi ei tee seda paremini kui ta ise:

Enne kui end minuga võrrelda, võitke mõni jalgpalli Meistrikarikas (Coppa dei Campioni)” (Berlusconi oma vastaskandidaadile Luigi Spaventale 1994)

Mul on tugev üliväärsuskompleks, mida on raske pidurdada. Sellest ajast saadik, kui olen peaminister, pole mul olnud võimalust Milaniga [K.K: oma jalgpallimeeskonnaga] tegeleda ja nagu näete, Milan kaotab…” (mai 1994)

Olen Euroopa parim leader, USAs heidab mulle varju ainult Bill Gates” (aprill 2000)

Minu tublidust ei saa küsimärgi alla panna, minu inimlik sisutihedus, minu lugu, jääb teistele ainult unistuseks. Nemad peavad mulle tõestama, et nad tublid on…” (ANSA 7. märts 2001)

On tõsi, et seadus on kõigile võrdne, aga mulle on ta võrdsem kui teistele, sest enamus itaallasi andsid mulle oma hääle”(spontaanne sõnavõtt Milaano tribunalis 17. juuni 2003)

Et seda tööd teha [K.K: magistraadi tööd], pead olema vaimselt haige, psüühhiliste häiretega, selle töö tegemiseks pead antropoloogiliselt erinev kogu ülejäänud inimkonnast” („La Repubblica” 5.sept. 2003)

Kes hääletab vasakpoolseid? Ma ei usu, et itaallaste seas on niivõrd palju sitapäid [coglioni] (6.apr. 2006)

Kui Veltroni võidab, siis süüdistagu itaallased ainult iseenast”(„La Repubblica” 27. veebruar 2007)

Tulge ja investeerige Itaalias, sest kommuniste enam pole, aga selle eest on ilusad sekretärid” (3.dets.2007)

Berlusconi lipulauseks on „Vabadus”. Tema endise koalitsiooni nimeks oli „Casa delle Libertà” (Vabaduste maja), praegu on vanad kaaslased temaga koos ühise uue partei loonud. Arvake ära, mis nimeks…? Popolo della Libertà (Vabaduse rahvas). Ehk on õigus Roberto Benignil, kes kahtlustab, et Berlusconil on kodus Vabaduse kapp, Vabaduse kirjutuslaud ja Vabaduse kraanikauss. Vabaduse all mõistab Berlusconi muidugi midagi niisugust, et „saan teha, mida tahan, teistest hoolimata” ning riiki näeb ta nagu ettevõtet, oma isiklikku ettevõtet, mille seadusi oma huvide ja äranägemise järgi teha. Näiteks bilansivõltsimise mittekaristatavaks teoks muutmine, puutumatuse garanteerimine viiele riigi kõrgemale ametikohale, maksuamnestia 2002 ja palju muud seesugust, mille abil Berlusconi hädad lahenduse leidsid. Unustades seejuures loomulikult, et riigi eesmärk ja ülesanne ei ole mitte isiklikke probleeme lahendada ja võimalikult rohkem kasumit saada, vaid rikkust võrdsemalt kodanike sotsiaalsete klasside vahel ära jaotada ja inimestele väärikas elu tagada.

Võib-olla lähtus Berlusconi just sellest printsiibist, kui otsustas TG 2 erisaates „Punto di vista” – Berlusconit toetav kanal, mille saateid tema meeskond arvatavasti disainima pääseb – ühele väidetavalt prekariaadina töötavale noorele neiule hüva nõu anda, kui see temalt küsis arvamust tööprobleemi võimalike lahenduste kohta.

Soovitan teil isalikult leida mees, nagu näiteks Berlusconi poeg või keegi muu sama rikas, kellel rahaprobleeme pole. Oma naeratusega võite te seda endale lubada”.

Jääb arusaamatuks, mida siis üks inetu naisterahvas või mees tegema peab, aga olgu pealegi. Kohalolijaid jäid ebamugavust tundes tummaks ja saatejuht vaatas abiotsivalt režiiruumi poole. Kes poliitilisest pärlist ilma ei taha jääda, võib seda siit näha.

Päev hiljem, kui üldsus šokeeritult juhtunut kritiseeris, väitis Berlusconi, et tegemist oli ainult naljaga ja et teda ei mõistetud. Ma ei tea teiste eest rääkida. Minul igatahes ei ole mingit naljatuju, kui peaministri kandidaat mulle ütleb, et mu ainus võimalus täieõiguslikule elule on end müügiks pakkuda. Seda enam, et 13. märtsil sooritas enesetapu üks ThyssenKruppi prekariaattöölistest Luigi Roca, kahe pisikese lapse isa. 39-aastaselt on võimalused kindla töö leidmiseks väga väiksed, aga pere tahab ülalpidamist ja eluaseme ostmiseks võetud pangalaen maksmist. Psüühikale oli see liiga ränk koorem. Hüvastijatukirjas kirjutas, et selline elu ületab tema jõu piirid, et ilma tööta ja väärikuseta ei oska ta edasi minna.

Aga lõpliku löögi sai mu huumorimeel, kui eelpool nimetatud neiu, Perla Pavoncello, vastas, et „tõenäoliselt annan ma oma hääle Berlusconile ja mitte sellepärast, et ta mu naeratuse kohta komplimendi tegi. Mul on selleks sügavamad põhjused.” Päev hiljem saime teada, et preili Pavoncello on Rooma administratiivsetel valimistel Alleanza Nazionale kandidaadina esitatud (tänaseks on ta oma kandidatuurist loobunud) ja polegi päris prekariaattööline…

Vahel mõtlen nördinult, mida ütleksid Itaalia suured poliitikud ja riigimehed De Gasperi, Togliatti, Moro, Berlinguer, Amendola, kui seda kõike pealt näeksid. Tahan uskuda, et suur poliitiline traditsioon ei ole veel päriselt ära kadunud, et on veel elus nagu seeme mulla all (ning meediasilma eest peidus) ja ühel hetkel siiski võrsuda otsustab. Siis ei oleks ehk ka võimalik näha kandidaate nagu Esteban Juan Caselli hüüdnimega Cacho (Lõuna-Ameerika itaallaste kandidaat Senatisse), verejanulise sõjaväediktatuuriga seotud tegelane, keda Argentiina ministrid süüdistavad liiga kahtlastes sõprussidemetes; või nagu Giuseppe Ciarrapico (Pdl), kohtulikult karistatud mitmel korral (illegaalne parteide finantseerimine ja petturlik pankrott) kes väidab,et „fašism on talle suuri rõõme ja kannatusi toonud, aga ta ei ole siiski sellest kunagi lahti ütelnud”. Siis ei näeks me ehk parteiliidreid, kes Casellisid ja Ciarrapicosid kandidatuure toetavad ainult selle pärast, et tegemist on võimu omavate kurjategijate sõbra või suurettevõtja ja ajalehtede kirjastajaga, kelle toetust on vaja IGA hinna eest omada, sest valitsusrooli juurde tuleb IGA hinna eest pääseda. Selle nimel ollakse valmis valijat odavalt, aga osavalt manipuleerima, et oma huvide kaitsmist pärast võimuletulekut endiselt jätkata.

Kunagi peeti poliitikat valitsemise, ühiskonna arendamise kunstiks, milleks oli vaja suurt vastutustunnet, ennasthülgavat tööd ja ausalt saavutatud kodanike toetust. Nüüd aga tuleb meil olla tunnistajaks viletsaima realityshow tasemel tsirkusele, mille peategelaseks on mees, kes soovib tulevaseks peaministriks saada. Lisaks huumorimeelele läks paljudel Speranzameist kaduma ka unerahu. Loodan miljonitele mõtlemisvõimelistele ja itaalia kultuuri lippu ülevalhoidvatele kaasmaalatele, seda eriti ajajärgul, kus on niivõrd raske oma häälevalik kirja panna, sest rahvas tunneb end kaitsetuna ja Messiast pole silmapiiril.

Tihti meenutan sellistes olukordades naapollase Eduardo De Filippo kuulsaid sõnu filmist „Napoli milionaria”: „…ha dda passà ‘a nuttata…” (Peab ootama, et öö mööda läheb)

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Berlusconi „pärleid” võivad Itaalia keele oskajad vaadata ka YouTube’st: Le Stronzate di Berlusconi

Advertisements