NG 01Foto on parim viis lugusid jutustada”, kinnitas Alexander Graham Bell, telefoni leiutaja ning üks neist 33-st mehest, kes 1888. aastal National Geographic Society’le aluse panid. Ühingu 120. juubelit ja National Geographic Italia kümnendat tegutsemisaastat tähistamaks toimub Roomas kuni 30.märtsini näitusehoones Palazzo delle Esposizioni fotonäitus „VesiÕhkTuliMaa”.

Terve sajandi vältel on „National Geographic” püüdnud koguda ja levitada teadmisi elust Maa peal, tutvustada kaugeid paiku ning eri kultuure. Esialgu tehti seda ainult kirjasõna abil, ajakiri oli üpris akadeemiline ning spetsiifiline: just algultsiteeritud Alexander Bell oli see, kes otsustas 20 aastat hiljem fotod lisada. Asi tekitas päris suurt vastuseisu, sest oli neid, kes kartsid ajakirja taseme allakäigu pärast. Praeguseks on nimelt piltidest saanud „National Geographic”-u maine tugisammas. Selle ajakirja fotodel on omaette tunnusmärk – jäädvustada just see üks ning ainuõige silmapilk, mis sisaldab endas kogu lugu ning tagamaid. Midagi sellist, mis tundekeeli puudutaks. Tihtipeale on ühe meistritöö taga päevadepikkust asjatut ootust ning tabamata jäänud imesid.

Meie näitus on kokku pandud keskonnateemalistest fotodest. Tahaksime vaatajat tundlikustada pilidikeele selge sõnumiga,” räägib Guglielmo Pepe, näituse kuraator ning itaaliakeelse ajakirja direktor. Näituseruum (kust olid äsja välja kolinud Stanley Kubricku ülesvõtted) on Maale sarnaselt ringikujuline.. Neli elementi jagavad saali omakorda teemade järgi. Igas teemanurgas on oma elementi sümboliseeriv suureformaadiline foto, mis viitab ülejäänutele.

WinterPetersen

Sartore Nichols

 

„Vesi” on esindatud minu meelest ühe näituse ilusaima pildiga – väike Birma tüdruk, kes joob taevast esimese monsuunipäeva vihma, autoriks Steve Winter.

„Tuld” esindab Carsten Peteri poolt jäädvustatud Etna laavapurse 2001 aasta suvel .

„Õhu” teema juhib sisse ristilöödud Jeesuse sammas suitsevate nafta-maagaasifirma korstnate taustal, nähtud läbi Joel Sartore objektiivi.

„Maa”-elemendil on hommikusel lõdvestushetkel Michael Nichols’i poolt üles võetud gorillapere ilme Tituse mäel Ruandas.

Kokku on fotosid 92, mis on jäädvustatud 39 parima „NG” kaastöölise poolt. Nende hulgas Frans Lanting, Robert Clark, Paul Nicklen, Alexandra Boulat. Omaette slideshow on pühendatud itaalia fotograafidele, osad neist juba maailmakuulsad, osad noored free-lancerid. Suurima elamuse jättis mulle Livia Monami album Umbriast . Näituse avakõnel 16. veebruaril märkis ära „NG” president John Fahey: „Palazzo delle Esposizioni on suurepärane struktuur. Oleme tõesti uhked, et näitus Roomas toimub. Meie ühingu suursaalis on maal, mis kujutab maadeuurijaid ning nende teekondasid. Loomulikult on nad köik itaallased – Cristoforo Colombo, Giovanni Caboto, Amerigo Vespucci, Marco Polo, Giovanni da Verrazzano. Kui mõtlen Itaaliale, mõtlen alati ka kogu visuaalse kunsti suurele tradistsioonile, mis siit on alguse saanud.”

Otsides sobivat sõna, millega näitust kirjeldada, tulevad pähe „hool”, „kirg”, „hirm” ja „armastus”. See armastus ei ole mitte ainult fotograafia kui kunsti ja kommunikatsioonivahendi vastu, see on armastus Elu, Maa ja meie, viimase asukate, vastu. Nende kunstnike loomingust, nende südamest, nähtub soov näidata planeeti oma terviklikkuses, kogu oma väärtuste ja hullumeelsusega, muutuste ning kaunidusega, vasturääkivuste ja kõikuva tasakaaluga. Maa on habras. Just nagu meie. Maa on hirmuäratav ning imeline. Just nagu meie.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Advertisements